Laupäeva hommikul kell 9 jõudsimegi retke alguspunkti, Peterburi maantee ääres, Loobu küla kandis. Sõitsime poolkogemata ühe kohaliku talumehe hoovi, kes lubas lahkesti meie 2 autot oma hoovi juurde parkida. Seekord olid pundis Leivo, Kaja, Erki, Marge, Kristel ja mina. Bahhillid peale, buffid pähe ja minema. Peale 50 meetrit käimist saime kohe ka räätsasid proovida. Plaan oli jalutada Laukasoo tagumise otsani ja tagasi. Erki võttis alustuseks tempotegemise enda kanda. Kuna ilmataadi juures oli meil eelmisest korrast väike ettemaks ees, õnnistati meid taaskord suurepärase ilmaga. Kogu päeva oli päike taevas ja külma nii umbes 10 kraadi ringis. Tempo oli mõnus, pildistamispeatustega liikusime nii umbes 18-23 minutit kilomeetrile.
Keskpäevaks jõudsime esimesse soovitud punkti - kõige suurema rabajärveni. Seal oli lausa ideaalne koht lõunasöögi jaoks. Leivo soojendas üles esimese osa kaasavõetud hõõgveinist. Jõime teed, hõõgveini ja sõime võikusid ja muud head-paremat. Kogu kaasavõetud kraam maitses, nagu ikka värskes õhus, suurepäraselt.
Peale lõunasööki aga alles läks huvitavaks. Mööda raba edasi marssides hakkasid vastu tulema esimesed laukad, mille vahelised ühenduskraavid olid kaetud mitte just väga tugeva jääga. Niisiis saime tehtud ka kerge kaugushüppetreeningu. Kuna sama rada mööda tagasi minna tundus meile liiga lihtsana, otsustasime liikuda raba äärde ja minna tagasi mööda jäätunud Loobu jõge. Erki oli taaskord põhiline tempomeister. Kui aga metsa all hakkas lumi kohati üle põlve ulatuma, aitasin ta hädast välja ja surusin ka veidike rada.
Loobu jõgi tundus täiesti mõnusalt jalutatav, nii et hakkasimegi mööda seda astuma. Igaks juhuks hoidsime teineteisega väikest vahet, juhuks kui peaks mõni koht vähe õhema jääga olema. Juba esimese 50 meetri järel selgus, et Erki jõulusöömingud olid täielikult kontrolli alt väljunud ning ta parem jalg vajus koos räätsaga läbi jää. Reaktsioon oli õnneks hea ja pääsesime ainult ühe märja jalaga. Mis seal siis ikka, olime natuke ettevaatlikumad ja marssisime edasi. Järgmised 100 meetrit ja seltskonna kogukaim liige :o) oli taaskord jões. Sedakorda juba külili. Väänasime Erki välja ja otsustasime, et märksa mõistlikum on liikuda edasi jõe ääres, mööda metsa. Läksimegi ettevaatlikult üle jõe, aga veel enne kõrget kallast kostis uus ragin. Ei Erki ei kukkunud sisse, hoopis Leivo seisis rinnuni mingis augus, mida Marge pärast kirjeldas nagu välipeldikut. Olles sealt 10 sekundit välja vaadanud, avastas ta, et augu põhjas on ikka vist vesi. Nii et tõmbasime ta sealt välja.
Ülejäänud tagasitee läbisime mööda lumme mattunud metsateed astudes. Vahepeal tegime ka väikese peatuse ülejäänud hõõgveini, tee ja toiduga. Viimased poolteist kilomeetrit saime kerget sörki lasta ilma räätsadeta. Leivo GPS arvutas meie läbitud distantsiks 17 kilomeetrit. Jällegi äärmiselt mõnusalt veedetud aeg veel mõnusamate inimestega.
Leivo kommentaarid ja pildid.Kaja kommentaarid.
Ja talv on endiselt lahe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar