Ühel tavalisel argipäeva õhtul, enne jõule, pidime Sveniga jooksma minema. Siis aga sadas ööpäev otsa taevast lund alla ja helistasin Svenile, et asendaks jooksutrenni hoopis suusatamisega. K...t seda teab, kaua seda lund meile sel aastal antakse. Olgugi, et suusad olid mõlemal täiesti ettevalmistamata, tundus see siiski suurepärase mõttena. Ja tõepoolest, mitte ainult mõte ei olnud suurepärane. Veendusime, et suusatamine on tõepoolest äärmiselt mõnus spordiala. Mõned tõusud olid Nõmme rajal natuke pehmed ja rada pooleli, aga Harku ring oli väga suurepärane. Rahvast oli sõitmas ka ainult mõni.
Peale jõule mõned päevad suusatamas käies oli olukord juba veidi teistsugune. Rajad olid jäiseks ja vaoliseks sõidetud. Libises küll hästi, aga sõita oli halb. Rahvast oli rajal murdu. Ja seda mitte ainult Nõmme radadel. Ka Harku ring oli paksult rahvast täis. Ka ennast Björn Dääliks suusatanud rahvasportlastest möödumine ei läinud kuigi libedalt. Mööda saamiseks tuli eessõitja õlale koputada, kuna iPod oli kõrvas maksimumini keeratud ja ega ise ju keegi selle peale ei tulnud, et keegi temast, kui suurepärasest suusahundist kiiremini võiks sõita. Aga kõigest sellest hoolimata on suusatamine jätkuvalt mõnus.
Lund tuli aga iga päevaga 10 sentimeetri jagu juurde. 31. detsembri võistluse saime pidada vähemalt poolemeetrises lumes. Selle käigus saime üle põlve ulatuvas puuderlumes korralikult ära testida ka oma paar aastat tagasi soetatud räätsad. Nüüd on vähemalt pilt selge, millal, kus ja kuidas nendega tegutseda. Kui üksinda kõndida, siis võib sellises lumes räätsadest pigem kahjugi, kui kasu olla. Räätsaga ei vaju küll päris nii sügavale sisse ja jalgealune pind on mõnevõrra stabiilsem, kuid tõstmisel koguneb räätsale paratamatult lund ja pikapeale väsitab selline jala tõstmine päris ära. Lood on aga hoopis teised, kui kõndida kas siis oma jälgedes teist korda, või kellegi järgi teisena. Sellisel juhul on tõepoolest tunne nagu kõnniksid asfaldil. Kahekesi on siiski natuke vähe puudris käia, kuna sel ajal, kui teise järel käies puhata saab, ei taastu päris uueks eesrühkimiseks ära. Seevastu juba vähemalt kolmekesi olles on räätsadega äärmiselt mõnus. Esimest inimest saab pidevalt vahetada ja seejärel 2 vahetust teiste taga puhata. Kui aga on tegemist märjema lumega, on ka üksi räätsadega liikumine hõlpsam, kuna ei vaju enam nii sügavale.
Uue aasta esimestel päevadel käisime Kõrvemaal suusatamas. Päevad olid sarnased. Kõrvemaal suusaring, saun, üks õlu ja Nelijärve puhkekeskuses õhtusöök. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et suurepärane. Ideaalsemaid suusatingimusi on Eestis harva leida. 19 kilomeetrine ring kulgeb mõnusas metsas ja rahvas hajub seal meeldivalt laiali. Rada on hea, isegi klassikarada on olemas. Ma ei tea, kuidas küll pärast seda kogemust veel leida motivatsiooni Harku ringile võitlema minna, aga eks näis.
Eile viisin oma suusad Lihvimisse. Kuna see võtab aega ja teised suusad tulevad homme, pidin tänaseks välja mõtlema mingi muu programmi. Niisiis käisin hoopis jooksmas. Lumi oli jällegi kohati üle põlve. Ja jooksmine selles oli mitte just kõige kergem, aga siiski lahe. Leidsin Nõmme nõlvalt ühe uue, pika kelguraja. Otsisin välja oma minisuusad ja sinna lähme ülehomme Andreasega kelgutama ja suusatama.
Lund tuleb aga aina juurde. Juba on mitmelt poolt kuulda nurinat, et lund on liiga palju ja ei saa autoga sõita, kõndida või mida iganes teha. Mina neid seisukohti kaugeltki ei jaga. Minu arvates võiks täiesti rahulikult lund veel meeter juurde tulla. Isegi kui ma peaksin rinnuni lumes sumbates poodi leiva järele minema. Peaks lähipäeval matkasuuskadele ka klambrid peale panema, oleks veelgi huvitavam.
Elagu Talv!!!
2 kommentaari:
Ei tea, kas winte xdreamil võiks räätsadest see aasta kasu olla ? Lumi vist päris paks ja juba üsna tihkeks vajunud.
Ma millegipärast ei usu. Suht kiiresti tallatakse lohad sisse ja siis saab niisama joostes kiiremini.
Postita kommentaar