Head Aega 2009 Adventure Race

Ühel detsembrikuu laupäevaõhtul vedelesime Erki juures tünnisaunas ja mõtlesime välja, et 2009. aasta tuleb ära saata ikka multispordiselt. Mõeldud, tehtud. Põhilised ideed said paika juba selsamal õhtul, ülejäänu järgnevate päevade jooksul. Algselt oli rajale planeeritud ka kanuuetapp, aga nädalane -20 ringis temperatuur tõmbas sellele plaanile kiirelt kriipsu peale. Sellest ei olnud aga midagi, kuna läbirääkimised ilmataadiga kulgesid vastavalt ootustele ja saime selle etapi asendada suusatamisega. Lumekraanid keeratigi täiesti lahti ja kui 27-ndal detsembril punkte maha panemas käisime, siis oli maastikul juba kohati lumi põlvini. Erki sõiduvahend on õnneks küll neljarattaveoline, aga sellest hoolimata oli mitmel pool tegemist, et mitte kinni jääda. Arutlesime omavahel, et kes sel puhul appi paluda. Multisportlasi ei saa, kuna nemad näevad, kus rada kulgeb, aga teised ei oska jälle sellisesse kohta järele tulla. Õnneks läks kõi siiski suurepäraselt ja kinni meil jääda ei õnnestunud. Korra käisime ainult teelt väljas lumehanges, kust üks abivalmis Eesti näitleja meid oma Land Cruiseriga välja tiris.

Aasta viimase päeva hommikul kell 4.15, kui minu telefoni äratuskell helisema hakkas, olid ukse taga esimesed võistlejad. Järjest hakkas neid juurde tulema ja Enne kella 5-ks planeeritud starti oli seltskond koos. Kuna tegemist oli tõeliselt esindusliku seltskonnaga, käisime Erkiga eelmisel õhtul uuesti koos konjakipudeliga ilmataadi jutul ja palusime lumekraane veel natuke lahti keerata, et kõik ässad ikka väikese koormuse kätte saaksid. Ka seekord olid läbirääkimised viljakad ja saime kokkuleppele. Ainuke, kellega meil head kontakti ei tekkinud oli kohalik traktorimees, kes minut enne starti võistluskeskuse esise tee lahti lükkas. Seetõttu oli esimesed 500 meetrit võimalik rattaga koguni sõita.

Paarkümmend minutit peale viite kõlaski stardipauk ja kolm tiimi tuiskasid kummide krudinal rajale. Meie järelkasvukoolitustiim jäi veel natukeseks jalgrataste kallal kohmitsema, aga viie minuti möödudes saime meiegi rajale minna. Enne esimest punkti oli metsaserval näha 9 jalgratast. Olles teadlikud esimese punkti asukohast jalutasime meie veel teed mööda edasi, et siis juba mööda põlvini ulatuva lumega kaetud metsarada punktini kahlata. Punkti ei olnud aga keegi veel leidnud, isegi punkti läheduses ei paistnud ühtegi tulukest olevat. Seisime natuke ja otsustasime siis edasi järgmisse pukti suunduda. Poolel teel ratasteni hakkasid metsavahel juba tuled välkuma. Niisiis olid teised võistkonnad siiski enam-vähem õigesse kohta teel. Edasi läks rada Saue linna vahele, kus tuli läbida mõned kontrollpunktid. Saue linna vahel võis kohata mitmeid hämmingus inimesi. Loodan, et keegi neist infarkti ei saanud. No hakkaks vist isegi oma vaimses tervises kahtlema, kui 31. detsembri hommikul kell 6 sõidab meetrise lumega linnas sulle 4 ratturit vastu. Mõni kühvli või luuaga pensionäriproua oli aga väga sõbralik ja kippus juttu ajama. Peale Sauet järgmises punktis jõudis meile järgi ka ülejäänud võistlejaterivi, kes kõik sõbralikult koos veeresid. Veel 1 punkt ja olimegi kõik koos võistluskeskuses vahetusalas.

Edasi järgnes väike lisaülesanne Üksnurme mõisas, kus käidi kahe ratta ja kelgu asemel kolme ratta ja kelguga ja siis juba suusaetapp Saku suusaradadel. Kuna lumi oli katnud ka kõik asfaltteed, sai ka suusaradadeni rahulikult uisku lasta. Meie järelkasv sai selleks korraks koolitatud ja jätkasime Erkiga kahekesi. Ikka madalat profiili hoides, võistlejaterivi lõpus, väikese vahega. Saku suusaradadel tuli võistlejatel läbida seitsmekilomeetrine ring ja leida 3 kontrollpunkti. Õnneks läksid ka suusaradade komandöriga läbirääkimised hästi ja saime suusatada 10cm paksuses lumes, mitte mingil nõmedal lahtilükatud rajal. Paremate piltide saamise eesmärgi nimel läbisime Erkiga 3 km lühema suusaringi, kui teised ja sõitsime teistele vastu. Vastupidiselt ootustele oli tempot tegemas Kristjan, aga sellegi poolest oli suusaetapil märgata esimesi ärakukkujaid.

Peale suusaetappi vahetusalasse jõudes hakkasid saabuma esimesed kõned multisportlastelt, kes seekord rajal ei olnud. Noh eks kell oli ka juba hommikul 9...10 kandis. Oldi imestunud, et start leidiski aset hommikul viie paiku ja avaldati arvamust, et enamus osalejaist uut aastat ei näe. Kuid enamike helistanute häälest oli siiski aru saada, et parema meelega oldaks samuti rajal, kui et kontoris või kodus kamina ees õlut libistamas.

Järgmise rattaetapi esimesse punkti minnes lasime jälle teistele väikese edu ette. Ise liikusime vaikselt järele. Seekord tehti juba erinevaid rajavalikuid. Kes liikus ratastega ringi sõites, kes jalgsi üle põllu liikudes. Meie tegime nende kahe variandi segu. Punkti liikusime ratastega sõites ja minema üle põllu, ratas õlal. Järgmise rattapunkti jätsime vahele, et taas liikuda paremate fotode nimel otse Tammemäe karjääri saarele. Seekord saabusidki võistlejad erinevatel aegadel ning anti lootust, et võib-olla siiski ei lõpetatagi rada kõik koos. Tammemäe karjääri eriauhind, lonks Jäägermeistrit läks võistkonnale Elo, Heiti, Silver, kes ainsana käisid punktis kõik koos, isegi jalgrattad olid kaasas. Edasi jätsime taas ühe punkti vahele, et kihutada Erki õe hoovi vahetusalasse, kus võistlejaid ootas ees lisaülesanne. Enne veel aga saime teeäärest lumevallist välja lükata ühe auto, mille omanik tahtis väidetavalt otseteedpidi koju sõita. Ma ei oska öelda, kus ta seda otseteed nägi, aga hang, kust me ta välja lükkasime oli vähemalt poole meetri kõrgune ja otsetee oli seal viimati ilmselt juulikuus.

Lisaülesande juurde, milleks oli kaasavõetud priimusega hõõgveini soojaks ajamine, jõudsid võistkonnad küll väikeste vahedega, aga vahetusalast trekkingusse liiguti juba kõik koos. Meie läksime taaskord veidi hiljem. Panime jalga ka 2 aastat tagasi soetatud räätsad, et neid lõpuks ometi tõsistes lumistes tingimustes testida. Liikusime veidi enne punkti paremale hoides, et jällegi võistlejaid pildistada. Edasi läbisime enamus trekkingut koos võistlejateriviga. Meeleolu oli suurepärane ja mööda kraavi äärt minna oli lõbus. Ainsa negatiivse seigana peab mainima vana kõri, Kristjanit, kes Jäägermeistri pudeli tühjaks kummutas :o). Vaatamata lõbusale meeleolule ja Urmo poolt tehtud kõvale tempole võttis trekkinguetapi läbimine tänu piisava lumikatte olemasolule päris palju aega. Seetõttu jäi viimaseks rattarogainiks vaid 1 tund.

Üksmeelselt otsustasid kõik võistlejad ilma ühtegi rattapunkti läbimata finišisse suunduda. Meie Heiti ja Erkiga valisime pikema tee mööda asfalti, teised läksid mööda kruusateed Sausti mõisa juurest. Hoolimata sellest, et punkte viimasel etapil ei võetud, jõudsid võistkonnad siiski finišisse mõned minutid peale kontrollaja läbimist. Viimast Exceli tabeli ülesannet ei suutnud aga ükski võistkond õigesti lahendada ja seetõttu tuli autasustamisel paremusjärjestus välja selgitada loosimise teel. Järjestus oli järgmine:

1. koht
Sven
Randy
Urmo A

2. koht
Leivo
Kristjan
Urmo L

3. koht
Elo
Heiti
Silver

Ja et kõikide kahtlejate arvamused ümber lükata, siis ei vajunud keegi ära 19.00, 21.00 ega ka 23.00. Viimne kui üks osaleja nägi uue aasta saabumist ja veel palju muudki. Ja kui ei oleks südaöösel pidanud rakette laskma, siis istuksin ma ilmselt praeguse hetkeni tünnisaunas.

Kokkuvõtteks oli äärmiselt meeldiv aastalõpp. Tänan kõiki osalejaid. Kogu selles seltskonnas ei olnud ainsatki inimest, kellega luurele ei läheks.

Osalejate arvamused:
Silver
Leivo
Heiti
Elo
Kaja

Ja muidugi head uut multispordiaastat!