Tallinna MV teade

Kui juba orienteerumiseks läks, siis ikka täie hooga edasi. Kolmapäeva õhtul oli siis Tallinna MV teade, kus otsustasime Kristjani ja Jaaniga oma eestikate tulemust parandada. Kristjan õppis nohu kõrvalt kodus numbreid ja meie jooksime Jaaniga Järva sprindil jalad lahti. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tuli välja küll.

Küll mõningase kahtlusega, aga siiski, otsustasime esimesse vahetusse Kristjani metsa saata. Tal vaja ju ikkagi Ilvesteateks harjutada. Nii numbrite lugemist hoo pealt, kui ka üldse ässadega koos kangutamist. Esimese vahetuse koosseis oligi üsna aukartustäratav. Ikka palju tegijaid oli koos - Aadli, Pets, Silver, Timmo, jne. Kõik rääkisid küll midagi rahulikult võtmisest, aga kilomeetriaegade põhjal joosti ikka kiiresti. Pressi jõudis kõige kiiremini Pets, kelle kannul oli kohe Aadli. Kristjanit ei kusagil. Poolteist minutit hiljem jõudsid pressi Silver ja Timmo. Kristjanit ikka ei kusagil. Ja siis veel pooleteise minuti pärast tuli ka Kristjan. No hea küll. Mõtlesime, et läheb raskeks. Siiski teise poole jooksis Kristjan normaalselt, ning lõpetas kolmandana, paar minutit peale Aadlit ja Petsi ning pool minutit enne Silverit. Võimalused olid veel päris head.

Teise vahetuse pressi tuli oodatult kõige esimesena Sander. Vahe Jürgeniga oli kasvanud juba viie minuti kanti. Kolmandana neljandana tulid koos Jaan ja Arti. Jürgenist omakorda veel mingi 3 minuti jagu maas. Ka lõpus oli esimene Sander, vaatamata eelviimase punktiga tehtud suurele veale. Ka vahe Jürgeniga oli endiselt viie minuti ringis. Nüüd jäi õhku küsimus, kas Kiilberg, kes jooksis Petsi ja Jürgeni tiimi kolmandat vahetust suudab väikese Aadli vastu, kes jooksis Aadli seeniori ja Sandriga, 5 minutit tagasi joosta. Ise lootsin vaikselt, et Jaan suudab lõpus Jürgenile lähemale võtta ning on võimalus Kiilbergi positsiooni ohustada. Aga ka jaan ja Arti olid lõpus viga teinud ja Jaan saabus pool minutit peale Artit ja juba üle 5 minuti peale Kiilbergi. Niisiis jäi mulle võimalus hea jooksu korral ohustada Ottessoni (Silveri ja Arti 3. vahetus) kolmandat positsiooni.

Esimene punkti oli täpselt risti üle järve. Viimase hetkeni mõtlesin, kas jooksen vasakult või paremalt. Valisin siiski vasaku variandi ja üritasin tempot hoida mõistlikul tasemel. Tundub, et liiga rahulik, kuna Sanderile, kes oli minu hajutuse kiireim kaotasin peaaegu minuti. Teise punkti tegin umbes minutise vea. Jooksin muidu väga hästi, aga vahetult enne punkti vajusin millegipärast veidi vasakule ja siis kaardil kajastamata metsaveosihil mõtlesin veidi liiga kaua. Järgmise nelja punktiga oli tempo suhteliselt tagasihoidlik. Üritasin võtta rahulikult ja kindlapeale. Enam-vähem tuli välja ka. Arvasin, et Ott on kõvasti kaugemale ette jooksnud. Pikk etapp enne pressi oli võimalus joosta otse läbi soo, või ringi mööda teed. Valisin otse variandi. Tundub et oli OK. Pressis öeldi, et Ott on ainult minut ees ja Kiilberg vist 2, kui õigesti mäletan. Ei hakanud selle peale mingeid ajuvabadusi tegema, vaid jooksin edasi ikka oma jooksu. Pressist ülejärgmisse punkti minnes hakkas soo peal paistma Oti selg. Paistis, et Ott vähemalt soos eriti kiiresti ei liikunud, nii et oli võimalus püüda kolmandat kohta. Punktis olimegi koos. Järgmisse punkti üritasin minna teiselt poolt väikest sood, aga jäin oksade vahele kinni ja tõmbasin särgi lõhki. Nii et punktis olime jälle koos. 12-ndasse punkti oli variant minna otse või mitut varianti mööda teed. Valisin kõige parempoolsema. See osutus väikeseks veaks ja Ott sai jälle mingi 15 sekundit edu. Nägin jälle ta selga soos eelviimase punkti poole minnes. Vahe tundus olevat liiga suur. Soost välja tulles vaatasin, et Ott kaldub liialt vasakule. Niisiis üritasin tihnikus ise rohkem paremale hoida. Tihnikust väljusungi väga õige koha pealt, aga hajutuspunkti asukohta hindasin alguses veidi valesti ja jäin hetkeks mõtlema. Kui ennast paika sain ja punkti poole jooksin, paistis juba ka Ott. Viimasesse punkti ja sealt finišisse algas hirmus sprint. Rahvas oli tulnud metsa äärde karjuma. Õnneks suutsin siiski niipalju kiireid liigutusi teha, et Otil jäi mõni sekund puudu. Finišis selgus, et väike Aadli oli alles metsas, nii et saime hoopis teise koha ja vahe Kiilbergiga jäi vaid poolteist minutit.

Tulemused.

Järva MV O-sprindis

Kuna Kristjan ja Jaan läksid teisipäeva õhtul Paidesse Järva MV sprinti jooksma, mõtlesin, et lähen siis ka kaasa. Vaatamata sellele, et pea 3 tundi oli autosõitu ja vaid veerand tunni jagu jooksu. Aga muidu oli täiesti OK. Veendusin, et peale peamiselt 1:50 000 kaardiga kümnete kilomeetrite haaval jooksmist on 1:5 000 (või oli see 1:4 000, nagu infos kirjas) kaardiga sadade meetrite haaval jooksmine ikka täiesti teistsugune spordiala.

Alustuseks lükati starti 15 minutit edasi, kuna rajameister oli paar vaia koju unustanud. Noh, shit happens. Peale seda said kõik ilusti ikkagi rajale.

Mina sain esimese paugu kohe esimese punktiga. Kaardi mõõtkava oli ikka nii harjumatu, et paugutasin kohe hirmsa hooga kaugele eemale. Tulemuseks sprindi esimene punkt ja juba üle minuti viga. Edasi kulges asi enam-vähem normaalselt. Aeg ajalt jäin tihnikusse veidi kinni, aga muidu oli kõik OK. Kaheksandas punktis möödus minust hirmsal kiirusel Kristjan. Ega muidu polekski aru saanud, kes see on, aga ta pidi vahepeal hoo maha võtma, et punkt võtta. Masinaklass oli ikka täiesti erinev. Edasine jooks kulges enamjaolt mööda linnatänavaid. Tuli lihtsalt jõuda joosta.

Kiire on see sprint ikka küll. Isegi legendi ei jõudnud vaadata. Ei teagi sellist võistlust, kui ma kordagi legendi ei ole vaadanud. Tavaliselt vaatan iga punkti kohta legendi, ükskõik, kui ilmselge see punkti asukoht kaardil tundub. Ei tea, mis aja ma siis veel saanud oleks, kui legendi ka oleks vaadanud :o) Igal juhul jooksin 2,6 km pikkuse raja 17:08-ga, mis oli teistega võrreldes ikka eriti mõttetu aeg. Aga noh, veidi lõigutrenni ja äkki saab veel asja.

Tulemused.

EMV lühirada ja HD21 teade.

Selleaastased Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksu lühirajal toimusid hoopis Läti Vabariigis, Riia külje all asuvates Kalngale ja Jaunciems külade lähedasel luitemaastikul. Nagu ikka, laupäeval olid kavas individuaaldistantsid ja pühapäeval teade. Natuke üllatas, et lühiraja maastikuks oli valitud niisugune hõreda männimetsaga kaetud luitemaastik. Tavaliselt otsitakse lühirajaks välja ikka kõige tihedamad võpsikud, kus punktini jõudmiseks vaata et kirvest vaja läheb. Nüüd tagantjärele mõeldes tuleb tõdeda, et olgugi, et kilomeetriajad jäid liidritel alla 5 minuti kilomeetrile, oli tegemist siiski lühirajaks väga sobiliku maastikuga. Luitemaastikul ei olnudki nii konkreetsed vormid, nagu olin alguses eeldanud ning selles objektide rägastikus andis piisava kiiruse juures täiesti korralikult „ära kaduda“. Ja seda ma otse loomulikult mõned korrad proovisin ka. Antud kaart oli väidetavalt joonistatud uue ja hirmkalli tehnoloogia abil, kus lennukiga üle sõites skänneeritakse kogu reljeef eriti täpselt ja niisugused vead, mis võivad tekkida inimestel kaarti joonistades, on sel puhul täiesti välistatud. Eriline spetsialist ma selles osas muidugi pole, aga kuidagi niimoodi see asi teoorias välja nägema peaks. Igal juhul minule tundus see kaart olevat liiga täpne. Kaardipilt oli liiga risune ning isegi osad punktikohad olid pandud objektidele, mida inimsilm looduses ka väga hea kujutlusvõime juures vaevalt eristada suudab. Aga see on lihtsalt minu arvamus, mida võib täiesti vabalt võimendada ka fakt, et lühirada oli peale Jüriöö jooksu alles minu teine selleaastane orienteerumisjooksu start. Olles harjunud madalate kiirustega multispordiradadel, ei ole lihtsalt sel aastal piisavalt palju kogemust, et suurtel kiirustel korralikult O-kaarti lugeda. Aga selle vea parandame muidugi ära.

H21E lühirada oli seekord 6,96 km pikkune ja 21 punktiga. Kuna Dag Ainsoo starti ei tulnud, olin oma klassi kõige esimene startija. Algus sujus väga hästi. Esimesed punktid tulid normaalselt vastu ja kiirus oli väga hea. Isegi liiga hea, kuna viiendas punktis oli esimene tulemus käes. Kompassiga ei olnud mul sel korral kuidagi head klappi. Pidevalt kaldusin vasakule ära. Muidugi oleks ju lihtne ajada kõik selle süüks, et tegemist oli tuttuue kompassiga, kuna eelmise täpselt sama marki kompassi kaotasin ma nädal varem, Mona-X võistlusel ära. Nõme, juba 2 aastat järjest kaotan samal võistlusel kompassi. Aga noh, mis teha, tegelikult oli selle vasakule kaldumise probleem vist sama, mis enamasti ikka – ise loll. Ja nii ma siis jooksingi viiendast punktist mööda ja sebisin seal nii kaua edasi-tagasi, kui lõpuks punkti jõudes oli kohe seal ka 2 minutit hiljem startinud Ott Rakkaselg. Siis oli muidugi kohe jälle kole kiire ja olles 2 punkti normaalselt kätte saanud kaldusin seal minu jaoks liiga detailiderohkel kaardil jälle kuhugi ära, nii et Ott sai minust mööda. Edasi oli jälle üks punktivahe olukord kontrolli all, kuni saabus kurikuulus kümnes punkt, millega päris paljud kaasvõistlesid hädas olid ning vasakule ära kaldusid. Samuti loomulikult ka mina. Nii, et kui ma selle punkti lõpuks kätte sain ja õnneks Otile uuesti järgi jõudsin, tuli punkti juba ei tea mitu minutit hiljem startinud Orvandi võõrleegionär Johannes Pohjala. Tema liikumiskiirus oli muidugi täiesti teisest puust. Paar punktivahet nägin teda siiski taamal liikumas. Tegi temagi väikesi kaarekesi paremale ja vasakule. Selleks ajaks olin õnneks kaardi lugemisega juba sina peale saanud, või oli siis kiirus langenud või rada lihtsamaks läinud. Igal juhul sealt edasi enam erilisi vigu sisse ei lasnud tekkida ning lõpetasin ajaga 45 minutit ja 53 sekundit positsioonil 24. Ainuke positiivne moment oli see, et suutsin alistada Jaani 15 sekundiga ja Kaarli natuke rohkem.

Kella 5-st 7-ni oli meil ööbimiskohas Korandes kinni pandud suurepärane basseiniga saun. Niisiis kihutasime sinna. Peale sauna ja õhtusööki tundsime ennast väga hästi mõne õlle, mõne aluse (Läti õlle) ja kaardimängu seltsis. Ning lõpetuseks jälgisime ka Lätikeelset eurovisiooni.

Teatevõistluse stardis lugesime oma avavahetuse mehele, Kristjanile sõnad peale, et teise kohaga ei ole mõtet metsast välja tulla, ainus normaalne koht on esimene. Ja nii need avavahetuse jooksjad metsa sööstsid. Kuna raadiopunkti rajal ei olnud valitses mõnda aega võistluskeskuses vaikus. Kui 35 minutit sai joostud jõudis vaatepunkti esimene mees, loomulikult Olle Kärner. Ja jälle vaikus. Peale olle möödumist 7,1 kilomeetri peal asuvast pressipunktist jõudsid järgmised mehed sinna alles paari minuti möödudes. Õnneks oli Kristjan kohe eesotsas. Nii et meie manitsustest hoolimata oli tegu hea positsiooniga. Veel umbes 15 minutit ja Kristjan jõudis finišisse, ikka 2..3 minutit Ollest hiljem ja teisena, napilt eespool põhilist konkurenti Heinmanni ja ka Mitti. Normaalne. Vähemalt alguses paistis nii. Jaan kihutas rajale meie teise vahetusse, ja siis see saabus. Pommuudis. Kristjan võttis rajal vale punkti. Ja oligi kogu meie teatevõistlus lõppenud. Mind ei lubatud enne starti, kui ühisstardist, mis pidi toimuma pool tundi peale võitjate finišeerimist. Njah, mis seal ikka. Elasin siis hoolega teistele kaasa. Vähemalt nägi kogu võistluse käigu ära. Ka Jaan tuli välja suurepärase ajaga, nii et kõik võimalused head kohta püüda oleks olnud olemas. Aga midagi pole teha, seekord niimoodi. Peale liidrite finišeerimist hakkasingi vaikselt riide panema, sest päris niisama ei tahtnud ka passida. Sai ju ikkagi Lätti orienteeruma tuldud ja ka O-jooksu starte on hädasti vaja. „Ühisstart“ oli vinge, rahvas aplodeeris ja karjus ja nii ma siis metsa sööstsin. Üksinda. Pool tundi pärast viimaseid minejaid. Aga rada oli lahe. Sain rahulikult joosta. Täiesti üksi kaarti lugeda. Mis sa veel oskad tahta. Nagu ikka, kui kedagi segamas ei ole, viga eriti ei teinud. No hea küll, kolmanda punktiga mingi minutikese tegin ka, aga ülejäänud rada, kuni vaate KP-ni oli väga hea. Jooksin rahuliku tempoga oma jooksu. Ja enne vaatekat, ennäe imet, jõudsin ühele tüübile veel järele ka. Peale vaatekat oli siis vaja kohe rapsima hakata, nii et tegin veel ühe paarikümne sekundilise vea. Siis aga kulgesin jälle rahulikult edasi ja täpselt tunni ning 59 sekundiga olingi 10,87 kilomeetrise raja finishis.

Njah, tulemused olid nagu nad olid, aga multispordile vahelduseks oli orienteerumine ülimõnus. Nii mõnus, et teisipäeval lähme juba Paide, Järva meistrikate sprinti jooksma ja kolmapäeval jookseme Jaani ja Kristjaniga Aegviidus Tallinna MV teadet. Lühiraja M21E tulemused on siin ja teate omad siin.

Mona-X 2009 - eestlaste triumf.

Kuna erinevalt teistest Eesti võistkondadest otsustasime startida Riia külje all paiknevasse Daugmale külla stardipäeva (laupäev, 9. mai) hommikul, jäi kohale jõudes ettevalmistusaega suhteliselt napiks. Start oli kella 11-st hommikul. Meie aga saabusime umbes 10 minutit peale kümmet. Sellest ei olnud aga midagi, kuna jõudsime ennast ilusti valmis panna. Selles suhtes oligi parem, et ei olnud seda igakordset pikka ja igavat stardi ootamist.

Stardis anti seekord 2 ühesugust aerofotot 4 punktiga. Enne starti teatati, et ühes punktis, neist neljast tuleb tiimil lahendada ülesanne. Iga võistkond otsustas ise, mis järjekorras, mitmekesi ja mis punkti minna. Kuna arvasime, et ülesanne punktis tuleb teha kogu võistkonnaga, liikusime kõik neljakesi koos. Esimeses punktis, mis ei olnud muide meie punkt, saime aga teada, et mingit ülesannet ei olegi, lihtsalt iga võistkonna järgmise etapi kaart antakse ühes punktis. Niisiis jagunesime ikkagi Sven'iga kaheks. Ja loomulikult sai Sven meie kaardi kõige tagumisest punktist. Seetõttu saime järgmisele etapile suhteliselt võistlejaterivi lõpuosas.

Järgmiseks etapiks oli ratta tulip. Ka see tulip oli seekord hajutusega, nii et eriti lahe oli vaadata, kus igast ristist keegi jälle ära keeras. Paistab, et meie saime suhteliselt normaalse hajutusvariandi, kuna vaatamata rahulikule tempole olime järgmiseks vahetusalaks juba enam-vähem mõistlikul positsioonil.

Vahetusalas anti kätte järgmine aerofoto, millel oli 7 punkti. Jagasime need punktid Sven'iga ära, nii et Sven sai 3 lähemat punkti, mina aga 4 natuke kaugemat. Iseenesest oli see aerofoto lõik suhteliselt lihtne, aga kuna legendi ei olnud, siis punkti objekti teada saamiseks oli vaja punkt üles leida. Õnneks olid kõik punktid enam-vähem arusaadavatel objektidel ja mingeid erilisi probleeme meil ei tekkinud. Selle etapi lõpuks olime juba tõusnud 4...5 positsioonile.

Edasi tuli veel jätkata paar kilomeetrit tulippi rattaga ja seejärel anti 1:100 ooo mõõtkavas rattakaart. Esimesse kaardil olevasse rattapunkti, mis oli jälle vahetusala, liikusime enam-vähem koos meie heade Läti sõpradega Elita võistkonnast. Tegime pisikese teevalikuvea, kui sattusime liivasele teele ning sellega sai Medisoft meist veidi mööda, aga see minut ei tähendanud küll mitte midagi.

Vahetusalas tegutsesid meist kõige kiiremini Elita omad, suundudes kohe kiirelt jooksurajale. Meie pääsesime metsa kohe peale Medisofti. Nii me siis läbisimegi esimese osa rajast neid aeg ajalt kohates. See jooksuetapp oli minu arvates üks huvitavamaid ning oleks võinud vabalt pimedas olla, et ikka rohkem nalja saaks. Raja lõpuosas kohtasime pidevalt lisaks Medisoftile ka mingeid mulle arusaamatuid teevalikuid tegevat Salomoni tiimi ning samuti tagant poolt järele tulnud Peraküla Kruppi. Nii et eestlased olid pidevalt koos. Ainuke Lätlaste võistkond, kes veel kuskil läheduses võis olla oli Elita, aga neid meil kohata ei õnnestunud. Selle etapi 10-11 punkti vahel tuli ületada ka üks 100-150 meetrine roostik, milles peidus ka kaks toredat kraavi. Toredat sellepärast, et tegemist oli päris laiade kraavidega, ning sealt tuli siis lihtsalt läbi ujuda. Sattusime sinna niimoodi, et 4 Eesti võistkonda olid täpselt koos. Niisiis tegigi Heiti otsad lahti ja ülejäänud kroolisid rõõmsalt järele. Kuna teiste eestlaste tempo oli kõrgem, kui meil, jäime viimaste selle etapi punktidega neist jälle natuke maha. Vahetusalase jõudes selgus, et ka Elita rattad olid alles seal, mis tähendas, et kõik 5 eesti võistkonda asusid hetkel juhtpositsioonil.

Vahetasime jooksutossud taas rattakingade vastu ning jätkasime rattakaardiga. Esimeses punktis läksime taas mööda Medisoftist, kes oli teinud väikese variandika, vedades rattaid natuke liiga pikalt mööda kraavi äärt. Teise punkti minnes tuli aga ühest toredast kohast teha vasakpööre. Nii et kui me punkti juures mäe otsas punkti otsisime, jõudis meile järgi koos Medisoftiga ka uuesti Salomon, kes seda pööret märganud ei olnud. Järgmisse punkti minnes tuli kõigepealt läbida kohustuslik lõik, mis kulges umbes 4 kilomeetri ulatuses mööda kõrgepingeliini. Liikusime seal siis vaikselt (kiiresti ei saanud, sest vahepeal oli maharaiutud võsa, vahepeal soo, kraavid jne) 3 võistkonda enam-vähem koos. Ees paistis liikumas ka Peraküla. Järgmisse punkti tegime otse, aga aeglase teevaliku. Punktis olime aga jälle natuke peale Medisofti ja Perakülat. Veel üks punkt ja kulgesime järgmisse vahetusalasse, mis asus Baldone külas/linnas.

Kõigepealt tuli vahetusalas teha väike akrobaatikaharjutus köiel ning seejärel suunduda külla orienteerumisrajale. See oli selline lihtne rada, mille käigus nägime, et küla oli kunagi olnud väga populaarne turismipiirkond. Nüüd aga olid suured pea kümnekordsed hooned tühjad ja lagunenud, jalutusrajad täiskasvanud ning pargid võsastunud. Orienteerumisrajal liikusime ülirahulikult kõndides, mistõttu teised Eesti võistkonnad liikusid meil eest ära ning kätte meil neid enam saada ei õnnestunudki. Uuesti rajalt tulles nägime aga, et ühtegi Läti võistkonda sinna veel üldse jõudnud ei olnud. Aga just hetkel, kui me rattakingi jalga panime, jõudsid 4 Läti tiimi järjest vahetusalasse.

Järgmine paaripunktine rattaosa, enne võistluskeskuse külastamist oli meile veidi keeruline. Meie rattakaart oli eelnevalt märjaks saanud ning just need järgmised rattapunktid olid kaardilt maha kulunud. Asja tegi veel keerulisemaks see, et kaart ei olnud niisamagi hästi loetav, olime jäänud täiesti üksi ning väljas hakkas hämaraks minema. Õnneks saime vahetusalas Rumakss'i rattakaardist pilti teha, ning selle kaudu vähemalt kuidagimoodi punktid kätte. Aga jah, keeruline oli. Kaardilt ei olnud midagi aru saada. Mistõttu tuli pidevalt fotoka pilti sisse-välja suumida ja sealt kuidagi moodi aru saada. Lisaks oli ekraan suhteliselt väike, mis tähendas seda, et mitut varianti korraga eriti näha ei õnnestunud. Aega läks, aga lõpuks, juba täiesti pimedas, 10 minutit peale ühtteist jõudsime võistluskeskuses olevasse vahetusalasse.

Vahetasime kiireltsokid/jalatsid, võtsime süüa/juua ning jooksime järve äärde, kust algas kanuuetapp. Kanuuetapiks anti meile kätte 6 punktiga aerofoto ja hästi liikuv 4 inimese kanuu. Kui meie kanuud vette lükkasime saabus Peraküla just parasjagu kanuuetapilt, mis tähendas, et nende edu meie ees oli umbes tund aega. Kanuuetapi punktide võtmisega mingeid erilisi raskusi ei olnud. Tunni ajaga oligi saarekestel ring peal. Kui viimasest kanuupunktist tagasi maa peale sõudsime, minna oli veel umbes 200 meetrit, kui Marge ütles: "Näe, kobras ujub kõrval." Keerasime, siis kõik oma pealambid selles suunas, aga nägime, et hoopis koer ujus keset järve meiega samas suunas. Kui kanuu kaldale vedasime ja viimase jalgsietapi kaarti veekindlasse kotti ajasin, jõudis ja koer õnnelikult kaldale. Kogu viimase etapi kuni finišini liikus koer meiega kaasas. Nagu ikka külakoertega, panime ka temale nimeks Bobek.

Viimase etapi algus tundus lahe. Kuna tempos olime teistest selgelt aeglasemad, siis lootsime sellele, et etapp on eriline porno, ning tänu õigetele teevalikutele ja ilma vigadeta liikumisele õnnestub meil keegi eestpoolt kätte saada. Kahjuks aga läks etapi lõpuosa ikkagi liiga lihtsaks ja kegadi kinni püüda ei õnnestunud. Esimeses punktis oli SI jaam pandud jämeda puu otsa. Üritasime alguses küll ühte ja teist pidi sealt üles minna, aga kuidagi ei õnnestunud. Järsku tuli Margel mõte panna SI-pulk mõne teiba otsa. Mõeldud, tehtud, natuke peenemat näputööd ja juba kõlaski puu otsast kaks rõõmsat piiksu. Edasi forsseerisime paar kraavi, mille Bobek elegantselt kõrge hüppega ületas ning noppisime veel paar punkti. 42-43 punktide vahel mööda mäeahelikku liikudes tuli läbida ka kohustuslik trass ning märkida trassil asunud punktid. Leppisin Bobek'uga kokku, et ta läheb ees lõhna järgi ja kui punkti leiab, siis haugub. Aga Bobek ei teinud oma tööd sugugi hästi ja pidime mõlemad punktid siiski ise üles leidma. Eelviimase punktiga tegime veel pisikese 5-10 minutilise otsimispeatuse. Hiljem selgus et Medisoft oli seal otsimisele kulutanud umbes tund aega. Veel viimane punkt ja lõpp juba paistis. Enne finišit tahtis Elita meile veel järele jõuda, aga seda me teha ei lubanud ning kindlustasimegi eestlastele viisikvõidu.

Võistluste kaarte saab vaadata siit. Tulemused on siin. Ning meie rajalt tehtud pilte saab vaadata siit.

Kaido kirjutab oma muljetest siin. Täiesti juhuslikult sama pealkirjaga :o)
Mareti jutt on siin.
Ja ilmselt tulevad Heiti muljed siia.

Xdream I etapp 2009 - Ardus

Peale 1,5 pikkust uinakut Jüriöö jooksult tulles, oli aeg taas üles tõusta ja kahe kiire võileiva söömise järel hakata Ardu poole sõitma. Veel autossegi tegin omale kaasa tassi kohvi ja mõned võileivad, et neid siis sõidu ajal nosida.

Umbes tund enne starti jõudsin võistluskeskusse kohale. Õnneks olid seekordsed võistkonnaliikmed Sirli ja Paavo hoidnud mulle parkimiskohta stardi- ja finišikaare vahetus läheduses. Edasi ei olnudki muud, kui et ajasin vaikselt riided selga ja kella 10ks suundusime ratastega stardialasse.

Seekord startisime peaaegu viimasest reast, nii et stardipaugu kõlades tuli kõigepealt pingutada, et üldse mingi arvestatava positsiooni peale jõuda. Kuna rahvast oli palju, sõitsime ratta esimese punkti poole, mis ühtlasi oli ka esimene vahetusala, ühes pikas rongis. Vahetusalasse jõudes algas jalgsietapp, kus iga võistkonnaliige pidi võtma 2 kontrollpunkti. Kuna olin meie võistkonnas ainuke orienteeruja, üritasin omale krabada kõige raskema variandi, Paavo sai keskmise ja Sirli kõige teeäärsemad punktid. Nagu selgus, osutusid ka mitteorienteerujatest kaaslased tegelikult suurepärasteks navigaatoriteks ja tagasi vahetusalas olime enam-vähem üheaegselt.

Seejärel järgnes jalgsietapp kolmekesi koos. Nüüd tuli 7-st kaardil olevast punktist ära võtta 5. Tegime kiirelt meie arust mõistlikuma valiku ja asusume sörkides teele. Kohtasime mitmeid tuttavaid metsas vastu tulemas, ergutasime neid ning õige pea need punktid võetud saidki.

Edasi jätkasime juba jalgrattaga. Järgmisse punkti läksime otse mööda metsasihti, ja ülejärgmisse samuti. Osad tiimid sõitsid otse punkti ja käisid siis jala edasi-tagasi eelmises punktis. 12. punktis oli lisaülesanne, kus kaks metallosa tuli teineteisest ilma jõudu kasutamata eraldada. mudisin neid natuke ja mingil hetkel oligi kaks juppi käes. Sirli küsis, et kuidas sa lahti said, aga mul ei olnud õrna aimugi, lihtsalt tulid lahti. Algaja õnn. Peale seda pedaalisime edasi järgmise punkti suunas. Vahepeal möödus meist paar võistkonda väga tugevaid rattamehi, nagu näiteks EVLI ja Meelis Aasmäe tiim. Ei hakanud neile järgi minema, vaid tegime oma tempot. Järgmises ristis aga panid poisid kohe otse, tegelikult aga oleks pidanud vasakule keerama. No mis seal siis ikka. Võtsime ise punkti ära ja suundusime järgmise punkti poole. Ja siis see juhtuski, selle etapi ainuke, aga selle eest suur viga. Ma ei tea, kas see oli tingitud unepuudusest, liiga kiirest tempost, või millestki kolmandast, igal juhul vaatasin, et punktist välja minnes on vaja hoida paremale, midagi eriti lugeda pole, kuna ainult 1 tee lähebki. Aga ei läinud, teine, natuke väiksem tee läks ka. Seda ma aga ei märganud enne, kui olime juba 3 kilomeetrit ära sõitnud. Ja suunda millegi pärast ka ei vaadanud, kuna olin endas nii kindel. Täielik idiootsus. Igal juhul oli asi nii lahe, et ka otse ei saanud kuskilt lõigata, tuli see 3 km uuesti tagasi sõita. Ja sinna see pool tundi kaduski. Edasi oli juba lihtne. Kaardile oli tehtud järgmise punkti juurde valge ristkülik, mis tähendas, et punkt tuli võtta legendi järgi. See aga erilist raskust ei valmistanud ja saime punkti kohe kätte. Peale seda suundusime juba järgmise vahetusala suunas.

Vahetusala oli tekitatud karjääri, kus oli ka hunnik kaitseväelasi. Siin selgus ka miks on vahetusala ühel küljel keeluala. Nimelt oli kaitseväelastel seal mingi laskeharjutus. Meie aga läbisime pisikese takistusriba ja suundusime järgmisele jalgsietapile Voose kaardile. See oli päris lahe etapp. Kogu aeg üles alla ja pool rajast ka parajas risus. Mõtlesime, et kui see etapp oleks suvel olnud, siis oleks vist puulehtede tõttu nähtavus päris nullilähedane olnud. Aga maastik oli igal juhul lahe ja viga me ei teinud. Samas eriti suurt kiirust me just ka ei näidanud. Ega seal ei näidanud seda vist keegi.

Järgmine etapp oli jalgratta tulip. Kuna ka kaart oli olemas, ei hakanud enne vahetusalast üldse liikuma, kui vaatasin, kus punktid asuvad. Kaardi pealt esimese punkti üles leidmine läks päris lihtsalt ning teises punktis olime juba korra käinud. Niisiis ei hakanud tulipi kaari üldse sõitma, vaid läksime otse punkti. Samas ISC naised sõitsid juba enne meie saabumist karjääris edasi-tagasi ja meist ka sinna sõitma jäid. Esimesest punktist teise minnes, olid nad lõpus asjale pihta saanud ja tulid meile vastu. See etapp oli ka meie edu võti. Enamus võistkondadest olid mingi tulipi kaare ikka ära teinud, enne kui punkti asukoha kindlaks tegid. Peale tulippi tuli rattaga läbida veel 2 punkti neljast kaardile kantust. Ka selle valiku tegemine läks lihtsalt. Läbisime punktid 53 ja 55, ning suundusime juba kanuu vahetusala poole.

Enne kanuud aga tuli sooritada veel üks lisaülesanne. Niisiis, sain omale selga millegipärast 2 ronimisvööd ja pidin ronima mingi torni otsa, kus tuli ennast püsti ajada ja hüpata kätega kinni ühe kangi külge, nagu Tarzan. Muidu oli kõik ok, aga kui seal üleval püsti tõusin, siis hakkas post värisema ja nii ma siis seal värisesingi. Aga lõpuks sain siiski hüppe tehtud ja trahvi ei saanudki. Minu värisemise videot on võimalik vaadata siit.

Peale seda väikest vahepala oli aeg kanuusse minna. Kanuu on minu jaoks ikka raske, kuna ülakehas on jõudu vähem, kui jalgades. Aga hullu ei olnud midagi. Punktid oli paigutatud paunküla veehoidla saarekestele ja need tuli ära võtta valikorienteerudes. Asja tegi huvitavamaks asjaolu, et tuul oli tugev ja sellest tulenevalt kohati laine päris kõrge. Arvestades tuule suunda, arvan, et tegime täiesti OK rajavaliku. Ka kanuukaardile oli kantud mõned valged ristkülikud, kus punktid tuli legendi järgi üles leida, aga ka seal ei olnud midagi keerulist. Konkureerisime kanuus vanade sõprade Priidu ja Tomiga Hekoteki tiimist. Nad küll liikusid meist natuke kiiremini, aga aeg ajalt jõudsime neile siiski järele, kuna Tom tahtis liiga palju joosta :o). Enne Lõppu oli kõige suurema saare peal veel üks ronimine, mida meil sooritas ilma probleemideta Paavo, ning 1,5 km pikkune mäluorienteerumine, mis ei olnud just eriti keeruline. Nagu Minn (kes seal saare punktis 45 minutit niisama vedeles, kuni Preitof punkti käis toomas) ütles, et 2 sekundit oli juba liiga palju seda mäluorienteerumise kaarti vaadata. Eriti lahe oli muidugi Priidul. Kui Tom ta'lt küsis, et kas punktid jäid meelde, vaatas priit talle korra otsa ja ütles: "ma joonistasin selle kaardi." :o)

Edasi oli ainult vaja kanuu üle saare vedada ja sõuda viimase punkti poole, kus vahetult enne finišit oli vaja vibuga kolm noolt märki tabada. Kuna Paavo oli meist ainuke, kes oli enne mõned korrad vibu harjutanud, panime tema tanki. Paar korda harjutamist ja oligi korras. Lõpetasime täpselt Hekoteki ees.

Lõppkokkuvõttes siis seekord, arvestades minu pooletunnist idiootset viga suurepärane 14. koht. Ja segavõistkondade arvestuses otse loomulikult neljandad. Kui keegi minuga mingil põhjusel koos võistelda peaks tahtma, siis peaks juba ette teadma, et neljas koht on minu jaoks nagu broneeritud. :o)

Tulemused on siin. Mina siis seekord tiimis LeTour Saku Suusaklubi.

50. Jüriöö teatejooks Kilingi-Nõmmel

Üle pika aja sai jälle öist orienteerumist proovida. Sedakorda siis selleaastasel Jüriööjooksul Kilingi-Nõmmel. Kuna olin andnud Sirlile lubaduse osaleda järgneval päeval ka XDreami esimesel etapil Ardus, oli seekord kõige keerulisemaks probleemiks logistika. Kas minna oma autoga Tallinnast Kilingi-Nõmme ja peale võistlust tagasi Tallinna. Või minna autoga Türile ja sealt klubitranspordiga Kilingi-Nõmme ja tagasi. Või hoopis ööbida kuskil Kilingi-Nõmme kandis ja minna sealt XDreamile. Otsustasin seekord minna Türile (täpsemalt siis Oisu) ja kasutada klubi tellitud bussi.

Kella kaheksa, kuni poole üheksa vahel jõudsimegi võistluskeskusse kohale. Lobisesime niisama, kuni algas rongkäik ja sellele järgnev 50. Jüriöö jooksu avamistseremoonia. Olles edukasl toime tulnud hobusesitast slaalomiraja läbimisega ja kõnede kuulamisega, oligi aeg hakata ootama esimese vahetuse starti. JOKA esimeses võistkonnas olid seekord vahetuste järjekorras Kristjan, Kadi-Liis, Jaan, Sigrid ja mina. Tegemist oli meile ju väga tähtsa võistlusega, kuna olime Kristjaniga juba peaaegu aasta varem saunas õlut juues paika pannud, et peaks Jüriöö jooksu ära võitma.

Kristjanil eelmise aasta avavahetuse võitjana oli selles osas muidugi palju kaasa rääkida. Ja avavahetus algaski meile normaalselt. Pressipunkti tuli Kristjan kolmandana. Ees vaid pikema vahega Lauri Sild ja vahetus läheduses eelmisel aastal Kristjanile 4 sekundiga kaotanud Kristo Heinmann. Aga enne finišit asuvas raadiopunktis oli Lauri juba 3. kohale langenud ning Kristjan teiseks tõusnud, mis küttis meil muidugi lootused üles. Siiski pidi Kristjan seekord leppima 5 sekundilise kaotusega Heinmannile, olles nüüd 2 viimase aasta kokkuvõttes 1 sekundiga miinuses.

Teises vahetuses jooksis meil Liisu. Ütlesin talle veel rajale minnes, et ta Elol järgi hoiaks. Elo oli Ilvese II vahetus. Pressipunktis oli aga üllatuslikult (või siis mitte nii üllatuslikult) esikohale tõusnid Viivi. Samuti olid oodatult ette liikunud Maret ja veel mõned tugevad naisvõistlejad. Aga Liisu hoidis meile siiski veel esikümne kohta. Lõpuks üheksandana finišeerides ta küll ise enda jooksuga rahul ei olnud ja kommenteeris ainult: "mis ma siia tulin, kui ma orienteeruda ei oska", aga tegelikult ei olnud meie positsioonil viga midagi.

Järgmine vahetus meil oli Jaan. Jaan on pimedas metsas alati kindel mees olnud, nii ka seekord. Väga kindlalt liikudes, oli ta pressipunktis meid juba mitme koha võrra tõstnud. Lõppu saabus Jaan kuuenda kohaga jättes enda ette vaid 5 kõige tugevamat võistkonda.

Nüüd oli Siku kord. Ja ka Siku oli seekord väga heas hoos. Ilmselt oli väike uinak bussis talle kasuks tulnud. Metsas oli ta nagu uuesti sündinud. Juba pressist tuli Siku läbi väga aukartustärataval positsioonil. Samuti ka lõpus. Sigrid oli tõusnud 4. positsioonile, kusjuures jättes mulle kõik võimalused ka teise koha peale jooksmiseks. Teine kuni viies koht olid vaid mõnekümne sekundi sees.

Nii ma siis neljandana metsa saingi. Olles staadionilt maha keeranud jooksis kohe keegi hirmsa kiirusega mööda. See oli 5-ndana startinud Kenny. Vaatasin, et kui nii kiiresti joostakse, siis on mul küll päris raske täna kohta hoida. Aga nii raske see olukord siiski ei olnud. Teises punktis jõudsin järgi juba nii Kennyle, kes oli kiirendanud ilmselt lihtsalt selleks, et kinni püüda eelpool startinud 2 võistkonda, kui ka Markusele ja Timmole, kes olidki nende 2 võistkonna ankrumehed. Nüüd vaatasin, et tempo ei olegi tegelikult väga hull, vaid täiesti vastuvõetev. Neljandas punktis oli aga hajutus. Minu punkt asus teest idas, teised aga jooksid hoopis läänepoole, kuna nende punkt asus minu punktist 50 meetrit läänepool. Jama oli aga selles, et edasi tuli joosta läänesuunas. Minu õnneks jooksis Kenny valesse hajutuspunkti. Kui ta mulle vastu liikus sain aru, et tal on sama hajutus, mis mul. Selle hajutusega aga said Timmo ja Markus eest ära. Ning kuna ma ka järgmises punktis sattusin nende hajutuspunkti, ei olnud ees enam tulesid paista. Niisiis liikusin edasi nähes aeg ajalt vaid Kennyt. Kenny liikus meist kindlasti kõige kiiremini, aga ilmselt tegi ka kõige rohkem viga, kuna punktides jõudsin talle aeg ajalt jälle järele. Sama juhtus siis ka metsast linnavahele jõudes, kui liikusime pressipunkti poole. Pressis ergutati ja karjuti, et olen Kennyst vaid 15 sekundi kaugusel. Olles pressist järgmise punkti poole teel, kuulsin, et võitja Saue Tammed just finišeeris, selle auks lasti ka ilutulestik. Viimased punktid olid lihtsad ja nägin pidevalt ees vilksatamas ka Kenny lampi. Samas ei olnud mul erilist lootust ka järele jõuda, kuna rada oli lihtne ja Kenny liikus minust kiiremini. Eelviimase punktiga tegin hoopis ise viga. Jooksin punktist väga lähedalt mööda, nii et ei näinud seda. Ja et ma väga ruttu lõpetada ei tahtnud, jooksin sellest samast punktist ka tagasi tulles mõned meetrid mööda. Punkt tundus, et oli mätaste vahel ja millegi pärast ei näinud ma ka helkurit. Aga ega sellest enam midagi muutunud. Finišisse jõudsime sel aastal ikkagi viiendana. Natukene on muidugi kahju, kuna olid kõik võimalused rünnata ka 2. kohta, aga need võimalused nulliti kohe alguses selle kolmanda punkti hajutusega. Kui järele mõelda, siis ega nende jooksuässade vastu poleks mul nagunii erilist lootust olnud, isegi kui ma nendega koos oleks püsinud, aga natuke kripeldab ikka.
Samas viies koht on klubi senise parema tulemuse kordamine, nii et häbeneda pole ka põhjust.
Tulemused on siin.

Edasi ajasime juttu, ootasime teisi võistkondi ja jõime õlut. Koju jõutsime aga juba päikesevalguses, et pärast 1,5 tunnist und startida juba XDreamile Ardusse.

WAR 2009

Ei, ei ole sõda. Kõigest seiklussport Läti moodi - Winter Adventure Raid 2009. Kuigi, jah, kui järele mõelda, siis võib-olla ei olegi need kaks asja nii erinevad. Ma mõtlen sõda ja seiklussport Läti moodi. Kindlasti ei erine liikumisviisid ja kohad, kus liigutakse just eriti palju teineteisest. Ka kaardid, mida Läti multispordis väga tihti kasutatakse, on pärit maailmasõdade eelsest ajast. Näiteks seekord saime kasutada kaarti, mis oli välja antud 1927. aastal, aga andmed olid kogutud juba 1911.

WAR 2009 oli 24 tunnise ajaga võistlus, mis toimus 7.-8. märtsil. Seekordsele võistlusele Lätti, Vecpiebalga külla (nime hääldus sai lõpus juba päris selgeks :o) läksime Erkiga kahekesi. See tähendab, et olime juba eos kohale lõpuprotokollis vee peale tõmmanud. Kuna Margel ei õnnestunud seekord meiega sellel võistlusel osaleda ning võistluse reeglite järgi tohtisid osaleda vaid 3-liikmelised segavõistkonnad (st. vähemalt 1 pidi olema naissoost), otsisime omale naisliiget Eesti multisportlaste seast. Helistasime läbi vist kõik naissoost inimesed, kes vähegi kunagi ühelgi natuke pikemal multispordiüritusel on käinud, viimases hädas panime kuulutuse ka XDreami foorumisse, ning isegi läti foorumisse lasime Normunds'il kirjutada, aga no ei ole naistega, kes seiklussporti tahaksid teha sugugi head lood. Niisiis läksimegi seekord kahekesi, võttes võistlust sellise pika ja laheda treeninguna. Minemata ei tahtnud ka jätta, kuna eriti tihti ju Lätis multisporti teha ei saa, Eestist rääkimata. Siin on heal juhul 2 võistlust aastas, kus siiamaani olen ka peaaegu alati rajameister olnud.

Igal juhul reede õhtul kella 6 paiku hakkasime Erki juurest liikuma. Peale nõmedalt pikka sõitu olime umbes poole 11 ajal õhtul kohal. Teepeal jõudsime arutada, et võistkonna naisliikme osas oleksime ju võinud külastada mõnd erootikapoodi ja hankida vajaminev võistkonnaliige sealt, aga ilmselgelt olime sellele suurepärasele mõttele tulnud liiga hilja. Iklas oli maapind lumest täiesti lage, hakkasime juba kahtlema, kas suusatada saabki. Aga mida edasi, seda rohkem lund maas oli. Kui me viimaks võistluskeskusel juba päris lähedal olime, kattis maad juba päris paks lumevaip. Täielik talv ja ilus maastik. Ei oleks uskunudki, et Lätis niisuguseid kohti asub.

Peale kohalejõudmist registreerisime ennast ära. SI-pulgad kinnitati randme külge ning anti kätte roadbook. Võõramaiste võistkondade instrueerimine oli kella 12 ajal õhtul. Normunds avaldas arvamust, et kõikide punktide läbimine osutub võimatuks ning taktika, millised punktid võtta, millised mitte on seetõttu väga oluline. Olles instrueeritud, võisime võimla põrandale magama minna, et sealt juba hommikul ärgata ja kella 10-ks starti jõuda.

Võistlusformaat oli tavapärasest veidi erinev. Saime iga mõne tunni tagant võistluskeskusest läbi tulla. Seetõttu ei olnud väga palju varustust vaja rajale kaasa võtta. Kaardid anti iga etapi alguses.

Kella 10 ajal hommikul antigi start avaetapile, milleks oli Score-O, ehk tavaline jalgsi valikorienteerumine, kus iga maastikul asetsev punkt andis mingi arvu väärtuspunkte. 0-109 punkti tähendas selle etapi eest 0 väärtuspunkti, 110-119 oli 1 VP ja nii edasi kuni 150-... andis 5 punkti. Aega etapi läbimiseks oli 40 minutit. Hilinemise eest võeti aga jälle punkte maha. Meie kogusime sel etapil 132 punkti, aga hilinesime täpselt poolteist minutit, nii et kirja läks 2 väärtuspunkti. Või siis õigemini ei läinud, kuna me ju osalesime nagunii väljaspool arvestust :o)

Edasi algas umbes 3 tunni pikkune jalgrattaetapp. Kõigepealt tuli minna 1. etapi kaardinurgas oleva pisikese kaardikese järgi esimesse rattapunkti, kust anti rattaetapi kaart. See oligi seesama kaart, mille andmed olid kogutud 1911. aastal ja kaart ise oli välja antud 1927. aastal. Aga tegelikult ei paistnudki see kaart kõige hullem. Teed läksid enam-vähem õige koha pealt, isegi paljud ristmikud ja talukohad olid sarnased. Aga siiski leidus seal selliseid piirkondi, kus ühel hetkel nagu hakkas mingi teine koht. kas oli mingi tee tehtud juurde või oli tee kaldunud vahepeal kuhugi mujale. Seda võib ju saja aasta jooksul ette tulla. Ja otse loomulikult tuli enamik niisugustest kohtadest ette just punktipiirkondades. Ja algas see kohe esimese punktiga. Kuna punkti legendiks oli märgitud Farm ning lisalegendiks yard, siis otsisingi suuremat sorti lauta. Ja ennäe imet, kohaliku külamehe hoovis oligi laut. Külamees aga ei arvanud sellest, et hunnik jalgratastega inimesi tema lauta tahab pääseda just eriti hästi. Või mine sa tegelikult tea, me ei saanud ju aru, mis ta meile läti keeles ütles. Igal juhul saanud ka paar venekeelset õpetussõna, suundusime eelmise tee peale ja sõitsime mööda seda. Tee suund aga läks kahtlaselt imelikuks ja olles juba päris tükk maad sõitnud, leidsingi ennast olevat punktist juba kaugel möödas. Niisiis keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi punkti poole sõitma. teel tulid vasti mitmed teised tiimid. Kõige rohkem olid Läti stiilis kaardiga hädas aga soomlased, kellele ma näitasin, kus oma arust oleme. Nad aga ei tahtnud alguses hästi uskuda, et juba nii kaugel võime olla. Lõpuks saime esimese punkti kätte. Selgus, et Farm tähendas hoopis tavalist talumaja. Edasi läks asi juba loogilisemaks ning meie enam viga ei teinud. Soomlased aga said meist veel mitu korda mööda vändata, kuna nad sõitsid tükk maad kiiremini, kui meie. Punkti piirkonnas aga, kus kaart jälle natuke teistsugune oli, kui loodus, jäid Soomlased jälle maha. Üldiselt oli rattaetapp muidugi Läti kohta üllatavalt imelik. Terve tee sai rattaga ilusti sõita, vedama ei pidanud kordagi.

Kolmandaks etapiks oli suusatamine. Väidetavalt 4 tundi. Siin selgus, et Randy'l oli tõepoolest õigus. Lätlased ei oska üldse suusatada. Vaatamata sellele, et Erkil olid suurema osa ajast jalad krampis ja pidime pidevalt peatuma, et jalgu venitada, sõitsime suusaetapil välja teise aja, 2:16. Kiireimad olid ainult leedukad, keda me ka rajal korra nägime, ja kes tõepoolest oskasid täitsa hästi suusatada. Normunds oli meie jaoks sisse ajanud mõned buraanijäljed. Ülejäänud osa rajast kulges pisikestel kruusateedel, mis olid lumega kaetud. Minule suusaetapp väga sobis. Suusatada oli äärmiselt mõnus. Kui suusaetapi lõpetasime, ei olnud pääs järgnevale rattaetapile veel avatud. Sinna oli veel pool tundi aega. Mountain Loghome ja teised liidertiimid olid võimlas juba pool tundi oodanud. Kinnitasime ka keha ja saime koos nendega rajale minna.

Järgnev rattaetapp koosnes ainult kahest lihtsast punktist, mille järel tuli vahetusala õues, kust hakkas pikk trekkinguetapp. Läbisime alguse koos Soomlaste Omjakoni, Mountain Loghome ja Lätlaste F-Freezing teamiga, kus kaardilugeja kurikuulus Läti rajameister Mankus. Vahepeal küll tahtsid soomlased eest ära sõita, aga saime nad ikka kätte. Etapi lõpuosas aga vajus Erki natuke ära, kuna ei olnud ilmselt oma eelnevalt põetud haigusest veel päris taastunud, niisiis võtsime tempo veidi alla ja lasime teistel veidi varem vahetusalasse jõuda. Otsustasime, et kuna Erki on ikka veel haiglane ning me nagunii võistleme väljaspool arvestust, siis ei hakka üle pingutama ning läheme vahepeal võistluskeskusse. Magame hommikuni ning kui Erki ennast paremini tunneb, läheme suusaetapile. Tahtsime aga ka seda trekkingut proovida, nii et mõtlesime enne ratastega võistluskeskusse tagasi sõitu võtta ära ka mõned lähemad trekkingupunktid.

Vahetusalas oli alustuseks varustuse kontroll. Seejärele jagatigi kaardid ning võis suunduda trekkima. Huvitav oli see, et kõik kolm liidervõistkonda valisid erinevad teevalikud. Soomlased olid ka lumeräätsad kaasa võtnud. Hiljem selgus, et see oligi võiduvariant, kuna soomlased selle etapi võitsid. Nojah, pole ka ime, ka meie sumpasime seal etapil mõnes kohas põlvini lumes. Leidsimegi endale lähemal asuvad 3 punkti ja läbisime need. Seejärel läksime uuesti vahetusalasse ning võtsime rattad ja liikusime võistluskeskusse.

Võistluskeskuses sõime, pesime ja ajasime Normundsiga juttu. Normunds näitas trekkinguetapist, kus teised tiimid parasjagu olid, ka aerofotot. Kommenteeris, et isegi valges oli neid punktide asukohti suhtliselt keeruline leida. Siis magasime veidi, kui öösel kella kahe paiku hakkasid saabuma võistkonnad. Selgus, et rattaetapp trekkingust võistluskeskusse 1926. aasta kaardi järgi oli olnud täielik loterii. Isegi Randy ütles, et see küll selle koha kaart ei olnud. Loomulikult olid jälle eriti hädas Soomlased, kellel Läti võistlustega just eriti palju kogemusi veel pole.

Seejärel hakkas kõigile kohustuslik 3 tunnine paus ning suusaetapile pääses hommikul kella 6-st alates. Meie läksime suusaetapile kella 8-st, kui mitmed juba tagasi olid tulnud. Suusatada oli jälle päris mõnus. Erki oli ka öösel kosunud ning saime seekord sõita päris normaalse tempoga. Normundsi väitel kulges suusarada mööda Läti tuntuima maratoni rada. Nagu Tartu maraton Eestis. Ma muidugi ei saanud aru, et kuidas seal siis normaalset rada ei olnud. Ja ei olnud vaja ka imestada, miks lätlased suusatada ei oska. Kes ikka viitsib suusatada, kui ei ole normaalseid tingimusi. Suusatasime seekord kiireima aja, aga seal ei olnud ka midagi imestada, kuna olime ju tunduvalt rohkem puhanud, kui kõik teised. Samuti jätnud läbimata nii mõnedki trekkingu ja rattaetapi punktid kahel eelneval etapil.

Peale suusaetappi käisime jälle pesemas ja hakkasime ootama võitjaid finišisse. Seekord sai Mountain Loghome, kus seekord siis Maku, Randy ja Pilvi, teise koha. Natuke kahju oli. Eriti kuna Mankuse võistkond, kes võitis lohistas juba tükk aega Mankust järel. Aga vähemalt ei olnud sel korral nii ajuvaba Exceli tabelit, nagu BAR-il sügisel.

Lõppkokkuvõttes siis oli jälle lahe "võistlus" Lätis. Järgmine kord uuesti Mona-X-il.