EMV lühirada ja HD21 teade.

Selleaastased Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksu lühirajal toimusid hoopis Läti Vabariigis, Riia külje all asuvates Kalngale ja Jaunciems külade lähedasel luitemaastikul. Nagu ikka, laupäeval olid kavas individuaaldistantsid ja pühapäeval teade. Natuke üllatas, et lühiraja maastikuks oli valitud niisugune hõreda männimetsaga kaetud luitemaastik. Tavaliselt otsitakse lühirajaks välja ikka kõige tihedamad võpsikud, kus punktini jõudmiseks vaata et kirvest vaja läheb. Nüüd tagantjärele mõeldes tuleb tõdeda, et olgugi, et kilomeetriajad jäid liidritel alla 5 minuti kilomeetrile, oli tegemist siiski lühirajaks väga sobiliku maastikuga. Luitemaastikul ei olnudki nii konkreetsed vormid, nagu olin alguses eeldanud ning selles objektide rägastikus andis piisava kiiruse juures täiesti korralikult „ära kaduda“. Ja seda ma otse loomulikult mõned korrad proovisin ka. Antud kaart oli väidetavalt joonistatud uue ja hirmkalli tehnoloogia abil, kus lennukiga üle sõites skänneeritakse kogu reljeef eriti täpselt ja niisugused vead, mis võivad tekkida inimestel kaarti joonistades, on sel puhul täiesti välistatud. Eriline spetsialist ma selles osas muidugi pole, aga kuidagi niimoodi see asi teoorias välja nägema peaks. Igal juhul minule tundus see kaart olevat liiga täpne. Kaardipilt oli liiga risune ning isegi osad punktikohad olid pandud objektidele, mida inimsilm looduses ka väga hea kujutlusvõime juures vaevalt eristada suudab. Aga see on lihtsalt minu arvamus, mida võib täiesti vabalt võimendada ka fakt, et lühirada oli peale Jüriöö jooksu alles minu teine selleaastane orienteerumisjooksu start. Olles harjunud madalate kiirustega multispordiradadel, ei ole lihtsalt sel aastal piisavalt palju kogemust, et suurtel kiirustel korralikult O-kaarti lugeda. Aga selle vea parandame muidugi ära.

H21E lühirada oli seekord 6,96 km pikkune ja 21 punktiga. Kuna Dag Ainsoo starti ei tulnud, olin oma klassi kõige esimene startija. Algus sujus väga hästi. Esimesed punktid tulid normaalselt vastu ja kiirus oli väga hea. Isegi liiga hea, kuna viiendas punktis oli esimene tulemus käes. Kompassiga ei olnud mul sel korral kuidagi head klappi. Pidevalt kaldusin vasakule ära. Muidugi oleks ju lihtne ajada kõik selle süüks, et tegemist oli tuttuue kompassiga, kuna eelmise täpselt sama marki kompassi kaotasin ma nädal varem, Mona-X võistlusel ära. Nõme, juba 2 aastat järjest kaotan samal võistlusel kompassi. Aga noh, mis teha, tegelikult oli selle vasakule kaldumise probleem vist sama, mis enamasti ikka – ise loll. Ja nii ma siis jooksingi viiendast punktist mööda ja sebisin seal nii kaua edasi-tagasi, kui lõpuks punkti jõudes oli kohe seal ka 2 minutit hiljem startinud Ott Rakkaselg. Siis oli muidugi kohe jälle kole kiire ja olles 2 punkti normaalselt kätte saanud kaldusin seal minu jaoks liiga detailiderohkel kaardil jälle kuhugi ära, nii et Ott sai minust mööda. Edasi oli jälle üks punktivahe olukord kontrolli all, kuni saabus kurikuulus kümnes punkt, millega päris paljud kaasvõistlesid hädas olid ning vasakule ära kaldusid. Samuti loomulikult ka mina. Nii, et kui ma selle punkti lõpuks kätte sain ja õnneks Otile uuesti järgi jõudsin, tuli punkti juba ei tea mitu minutit hiljem startinud Orvandi võõrleegionär Johannes Pohjala. Tema liikumiskiirus oli muidugi täiesti teisest puust. Paar punktivahet nägin teda siiski taamal liikumas. Tegi temagi väikesi kaarekesi paremale ja vasakule. Selleks ajaks olin õnneks kaardi lugemisega juba sina peale saanud, või oli siis kiirus langenud või rada lihtsamaks läinud. Igal juhul sealt edasi enam erilisi vigu sisse ei lasnud tekkida ning lõpetasin ajaga 45 minutit ja 53 sekundit positsioonil 24. Ainuke positiivne moment oli see, et suutsin alistada Jaani 15 sekundiga ja Kaarli natuke rohkem.

Kella 5-st 7-ni oli meil ööbimiskohas Korandes kinni pandud suurepärane basseiniga saun. Niisiis kihutasime sinna. Peale sauna ja õhtusööki tundsime ennast väga hästi mõne õlle, mõne aluse (Läti õlle) ja kaardimängu seltsis. Ning lõpetuseks jälgisime ka Lätikeelset eurovisiooni.

Teatevõistluse stardis lugesime oma avavahetuse mehele, Kristjanile sõnad peale, et teise kohaga ei ole mõtet metsast välja tulla, ainus normaalne koht on esimene. Ja nii need avavahetuse jooksjad metsa sööstsid. Kuna raadiopunkti rajal ei olnud valitses mõnda aega võistluskeskuses vaikus. Kui 35 minutit sai joostud jõudis vaatepunkti esimene mees, loomulikult Olle Kärner. Ja jälle vaikus. Peale olle möödumist 7,1 kilomeetri peal asuvast pressipunktist jõudsid järgmised mehed sinna alles paari minuti möödudes. Õnneks oli Kristjan kohe eesotsas. Nii et meie manitsustest hoolimata oli tegu hea positsiooniga. Veel umbes 15 minutit ja Kristjan jõudis finišisse, ikka 2..3 minutit Ollest hiljem ja teisena, napilt eespool põhilist konkurenti Heinmanni ja ka Mitti. Normaalne. Vähemalt alguses paistis nii. Jaan kihutas rajale meie teise vahetusse, ja siis see saabus. Pommuudis. Kristjan võttis rajal vale punkti. Ja oligi kogu meie teatevõistlus lõppenud. Mind ei lubatud enne starti, kui ühisstardist, mis pidi toimuma pool tundi peale võitjate finišeerimist. Njah, mis seal ikka. Elasin siis hoolega teistele kaasa. Vähemalt nägi kogu võistluse käigu ära. Ka Jaan tuli välja suurepärase ajaga, nii et kõik võimalused head kohta püüda oleks olnud olemas. Aga midagi pole teha, seekord niimoodi. Peale liidrite finišeerimist hakkasingi vaikselt riide panema, sest päris niisama ei tahtnud ka passida. Sai ju ikkagi Lätti orienteeruma tuldud ja ka O-jooksu starte on hädasti vaja. „Ühisstart“ oli vinge, rahvas aplodeeris ja karjus ja nii ma siis metsa sööstsin. Üksinda. Pool tundi pärast viimaseid minejaid. Aga rada oli lahe. Sain rahulikult joosta. Täiesti üksi kaarti lugeda. Mis sa veel oskad tahta. Nagu ikka, kui kedagi segamas ei ole, viga eriti ei teinud. No hea küll, kolmanda punktiga mingi minutikese tegin ka, aga ülejäänud rada, kuni vaate KP-ni oli väga hea. Jooksin rahuliku tempoga oma jooksu. Ja enne vaatekat, ennäe imet, jõudsin ühele tüübile veel järele ka. Peale vaatekat oli siis vaja kohe rapsima hakata, nii et tegin veel ühe paarikümne sekundilise vea. Siis aga kulgesin jälle rahulikult edasi ja täpselt tunni ning 59 sekundiga olingi 10,87 kilomeetrise raja finishis.

Njah, tulemused olid nagu nad olid, aga multispordile vahelduseks oli orienteerumine ülimõnus. Nii mõnus, et teisipäeval lähme juba Paide, Järva meistrikate sprinti jooksma ja kolmapäeval jookseme Jaani ja Kristjaniga Aegviidus Tallinna MV teadet. Lühiraja M21E tulemused on siin ja teate omad siin.