Mona-X 2009 - eestlaste triumf.

Kuna erinevalt teistest Eesti võistkondadest otsustasime startida Riia külje all paiknevasse Daugmale külla stardipäeva (laupäev, 9. mai) hommikul, jäi kohale jõudes ettevalmistusaega suhteliselt napiks. Start oli kella 11-st hommikul. Meie aga saabusime umbes 10 minutit peale kümmet. Sellest ei olnud aga midagi, kuna jõudsime ennast ilusti valmis panna. Selles suhtes oligi parem, et ei olnud seda igakordset pikka ja igavat stardi ootamist.

Stardis anti seekord 2 ühesugust aerofotot 4 punktiga. Enne starti teatati, et ühes punktis, neist neljast tuleb tiimil lahendada ülesanne. Iga võistkond otsustas ise, mis järjekorras, mitmekesi ja mis punkti minna. Kuna arvasime, et ülesanne punktis tuleb teha kogu võistkonnaga, liikusime kõik neljakesi koos. Esimeses punktis, mis ei olnud muide meie punkt, saime aga teada, et mingit ülesannet ei olegi, lihtsalt iga võistkonna järgmise etapi kaart antakse ühes punktis. Niisiis jagunesime ikkagi Sven'iga kaheks. Ja loomulikult sai Sven meie kaardi kõige tagumisest punktist. Seetõttu saime järgmisele etapile suhteliselt võistlejaterivi lõpuosas.

Järgmiseks etapiks oli ratta tulip. Ka see tulip oli seekord hajutusega, nii et eriti lahe oli vaadata, kus igast ristist keegi jälle ära keeras. Paistab, et meie saime suhteliselt normaalse hajutusvariandi, kuna vaatamata rahulikule tempole olime järgmiseks vahetusalaks juba enam-vähem mõistlikul positsioonil.

Vahetusalas anti kätte järgmine aerofoto, millel oli 7 punkti. Jagasime need punktid Sven'iga ära, nii et Sven sai 3 lähemat punkti, mina aga 4 natuke kaugemat. Iseenesest oli see aerofoto lõik suhteliselt lihtne, aga kuna legendi ei olnud, siis punkti objekti teada saamiseks oli vaja punkt üles leida. Õnneks olid kõik punktid enam-vähem arusaadavatel objektidel ja mingeid erilisi probleeme meil ei tekkinud. Selle etapi lõpuks olime juba tõusnud 4...5 positsioonile.

Edasi tuli veel jätkata paar kilomeetrit tulippi rattaga ja seejärel anti 1:100 ooo mõõtkavas rattakaart. Esimesse kaardil olevasse rattapunkti, mis oli jälle vahetusala, liikusime enam-vähem koos meie heade Läti sõpradega Elita võistkonnast. Tegime pisikese teevalikuvea, kui sattusime liivasele teele ning sellega sai Medisoft meist veidi mööda, aga see minut ei tähendanud küll mitte midagi.

Vahetusalas tegutsesid meist kõige kiiremini Elita omad, suundudes kohe kiirelt jooksurajale. Meie pääsesime metsa kohe peale Medisofti. Nii me siis läbisimegi esimese osa rajast neid aeg ajalt kohates. See jooksuetapp oli minu arvates üks huvitavamaid ning oleks võinud vabalt pimedas olla, et ikka rohkem nalja saaks. Raja lõpuosas kohtasime pidevalt lisaks Medisoftile ka mingeid mulle arusaamatuid teevalikuid tegevat Salomoni tiimi ning samuti tagant poolt järele tulnud Peraküla Kruppi. Nii et eestlased olid pidevalt koos. Ainuke Lätlaste võistkond, kes veel kuskil läheduses võis olla oli Elita, aga neid meil kohata ei õnnestunud. Selle etapi 10-11 punkti vahel tuli ületada ka üks 100-150 meetrine roostik, milles peidus ka kaks toredat kraavi. Toredat sellepärast, et tegemist oli päris laiade kraavidega, ning sealt tuli siis lihtsalt läbi ujuda. Sattusime sinna niimoodi, et 4 Eesti võistkonda olid täpselt koos. Niisiis tegigi Heiti otsad lahti ja ülejäänud kroolisid rõõmsalt järele. Kuna teiste eestlaste tempo oli kõrgem, kui meil, jäime viimaste selle etapi punktidega neist jälle natuke maha. Vahetusalase jõudes selgus, et ka Elita rattad olid alles seal, mis tähendas, et kõik 5 eesti võistkonda asusid hetkel juhtpositsioonil.

Vahetasime jooksutossud taas rattakingade vastu ning jätkasime rattakaardiga. Esimeses punktis läksime taas mööda Medisoftist, kes oli teinud väikese variandika, vedades rattaid natuke liiga pikalt mööda kraavi äärt. Teise punkti minnes tuli aga ühest toredast kohast teha vasakpööre. Nii et kui me punkti juures mäe otsas punkti otsisime, jõudis meile järgi koos Medisoftiga ka uuesti Salomon, kes seda pööret märganud ei olnud. Järgmisse punkti minnes tuli kõigepealt läbida kohustuslik lõik, mis kulges umbes 4 kilomeetri ulatuses mööda kõrgepingeliini. Liikusime seal siis vaikselt (kiiresti ei saanud, sest vahepeal oli maharaiutud võsa, vahepeal soo, kraavid jne) 3 võistkonda enam-vähem koos. Ees paistis liikumas ka Peraküla. Järgmisse punkti tegime otse, aga aeglase teevaliku. Punktis olime aga jälle natuke peale Medisofti ja Perakülat. Veel üks punkt ja kulgesime järgmisse vahetusalasse, mis asus Baldone külas/linnas.

Kõigepealt tuli vahetusalas teha väike akrobaatikaharjutus köiel ning seejärel suunduda külla orienteerumisrajale. See oli selline lihtne rada, mille käigus nägime, et küla oli kunagi olnud väga populaarne turismipiirkond. Nüüd aga olid suured pea kümnekordsed hooned tühjad ja lagunenud, jalutusrajad täiskasvanud ning pargid võsastunud. Orienteerumisrajal liikusime ülirahulikult kõndides, mistõttu teised Eesti võistkonnad liikusid meil eest ära ning kätte meil neid enam saada ei õnnestunudki. Uuesti rajalt tulles nägime aga, et ühtegi Läti võistkonda sinna veel üldse jõudnud ei olnud. Aga just hetkel, kui me rattakingi jalga panime, jõudsid 4 Läti tiimi järjest vahetusalasse.

Järgmine paaripunktine rattaosa, enne võistluskeskuse külastamist oli meile veidi keeruline. Meie rattakaart oli eelnevalt märjaks saanud ning just need järgmised rattapunktid olid kaardilt maha kulunud. Asja tegi veel keerulisemaks see, et kaart ei olnud niisamagi hästi loetav, olime jäänud täiesti üksi ning väljas hakkas hämaraks minema. Õnneks saime vahetusalas Rumakss'i rattakaardist pilti teha, ning selle kaudu vähemalt kuidagimoodi punktid kätte. Aga jah, keeruline oli. Kaardilt ei olnud midagi aru saada. Mistõttu tuli pidevalt fotoka pilti sisse-välja suumida ja sealt kuidagi moodi aru saada. Lisaks oli ekraan suhteliselt väike, mis tähendas seda, et mitut varianti korraga eriti näha ei õnnestunud. Aega läks, aga lõpuks, juba täiesti pimedas, 10 minutit peale ühtteist jõudsime võistluskeskuses olevasse vahetusalasse.

Vahetasime kiireltsokid/jalatsid, võtsime süüa/juua ning jooksime järve äärde, kust algas kanuuetapp. Kanuuetapiks anti meile kätte 6 punktiga aerofoto ja hästi liikuv 4 inimese kanuu. Kui meie kanuud vette lükkasime saabus Peraküla just parasjagu kanuuetapilt, mis tähendas, et nende edu meie ees oli umbes tund aega. Kanuuetapi punktide võtmisega mingeid erilisi raskusi ei olnud. Tunni ajaga oligi saarekestel ring peal. Kui viimasest kanuupunktist tagasi maa peale sõudsime, minna oli veel umbes 200 meetrit, kui Marge ütles: "Näe, kobras ujub kõrval." Keerasime, siis kõik oma pealambid selles suunas, aga nägime, et hoopis koer ujus keset järve meiega samas suunas. Kui kanuu kaldale vedasime ja viimase jalgsietapi kaarti veekindlasse kotti ajasin, jõudis ja koer õnnelikult kaldale. Kogu viimase etapi kuni finišini liikus koer meiega kaasas. Nagu ikka külakoertega, panime ka temale nimeks Bobek.

Viimase etapi algus tundus lahe. Kuna tempos olime teistest selgelt aeglasemad, siis lootsime sellele, et etapp on eriline porno, ning tänu õigetele teevalikutele ja ilma vigadeta liikumisele õnnestub meil keegi eestpoolt kätte saada. Kahjuks aga läks etapi lõpuosa ikkagi liiga lihtsaks ja kegadi kinni püüda ei õnnestunud. Esimeses punktis oli SI jaam pandud jämeda puu otsa. Üritasime alguses küll ühte ja teist pidi sealt üles minna, aga kuidagi ei õnnestunud. Järsku tuli Margel mõte panna SI-pulk mõne teiba otsa. Mõeldud, tehtud, natuke peenemat näputööd ja juba kõlaski puu otsast kaks rõõmsat piiksu. Edasi forsseerisime paar kraavi, mille Bobek elegantselt kõrge hüppega ületas ning noppisime veel paar punkti. 42-43 punktide vahel mööda mäeahelikku liikudes tuli läbida ka kohustuslik trass ning märkida trassil asunud punktid. Leppisin Bobek'uga kokku, et ta läheb ees lõhna järgi ja kui punkti leiab, siis haugub. Aga Bobek ei teinud oma tööd sugugi hästi ja pidime mõlemad punktid siiski ise üles leidma. Eelviimase punktiga tegime veel pisikese 5-10 minutilise otsimispeatuse. Hiljem selgus et Medisoft oli seal otsimisele kulutanud umbes tund aega. Veel viimane punkt ja lõpp juba paistis. Enne finišit tahtis Elita meile veel järele jõuda, aga seda me teha ei lubanud ning kindlustasimegi eestlastele viisikvõidu.

Võistluste kaarte saab vaadata siit. Tulemused on siin. Ning meie rajalt tehtud pilte saab vaadata siit.

Kaido kirjutab oma muljetest siin. Täiesti juhuslikult sama pealkirjaga :o)
Mareti jutt on siin.
Ja ilmselt tulevad Heiti muljed siia.