laupäev, 20. aprill 2013

Suusahunt 2013

Mingil hetkel, keset talve hakkas Minn järsku rääkima, et oleks vaja Suusahundile minna. Esialgu keegi sellest mõttest kohe kinni ei haaranud, aga päris vastumeelne see mõte millegi pärast ka ei tundunud. Ehkki arvestades näiteks minu klassikasuusatamise pagasit, ei tundu 8 tundi järjest Kekkose rajal klassika sõitmine just kõige mõistlikum tegevus. Aga ega ma muidugi pole kunagi väitnud ka, et ma mõistlik indiviid olen. No sellegi poolest kohe kirja panema ennast ei tormanud. Aga Minn jätkas oma kihutustöö tegemist suure hoolega, rääkides igal pimesuusatamise kolmapäevakul, kui lahe see üritus on. Eriti muidugi siis, kui Nevene spetsialistidel eelnevalt lasta suusad määrida (inside joke :). Ja kuna Minni sõnul, kes osales ka Haanja 100 suusaüritusel, pakuti seal peale finišeerimist kõigile Alexandri õlut, tekkiski mõte, et osaleme ainult siis, kui ka Suusahundil peale lõpetamist õlut (mitte segi ajada Saku originaaliga) pakutakse. Kuidagi läks aga niimoodi, et ununes Ruts'ile, kes oli üks korraldajatest, kirjutamata. Ja otse loomulikult ei tulnud nad ise ka selle peale, et finišis on õlut vaja, mitte Isostari.

Aga oh õnnetust, enne kui ma arugi sain, siis vaatamata sellele, oli Minn  meid Suusahundile ikkagi kirja pannud. Meie tähendab antud kontekstis siis Minni ennast, Reigot ja mind. Viimase meeleheitliku katse finišis siiski õlut saada, tegin selle peale, kui Kalev saatis meili võistluseelse infoga. Oma meilile sain siiski Kalevilt vastuse, et ehk järgmisel aastal õnnestub A Le Coq ära rääkida. Niisiis tuli ise tegeleda sellega, et õlu finišis olemas oleks. Finiš tähendas meie puhul siis seda, et läbitud on 100 kilomeetrit, mis oligi meie seekordne eesmärk. 8 tunniga peaks see olema enam-vähem normaalselt saavutatav. 100 kilomeetrit Kekkose ringil tähendas siis 7 ringi suusatamist. No ok tegelikult tähendas see küll 100,8 kilomeetrit, aga see selleks. Et vastava eesmärgi saavutamine veidi lihtsam oleks, tegi Minn, kes on oma elu jooksul suusatanud 416 Kekkose ringi, minu kaheteistkümne vastu, ka suurejoonelise plaani. Selle kohaselt tuli meil üks ring läbida 65 minutiga. Nii jäi iga ringi peale ka paar minutit varu, et midagi suhu pista ja pidamist lisada ning viimasel ringil natuke ka krampe nautida.

Reede õhtupoolikul, kui Minniga Arulasse jõudsime, lisasime suuskadele kihi sobivat määret ja otsustasime Käärikule, Kekkose rajale suuski testima minna. Plaanis oli sõita nii palju Kekkose ringe, kui pidamine alt ära kulub, et siis teada saada mitu kihti järgmiseks päevaks alla vaja panna on. Kuna me jõudsime aga kahe kilomeetri möödudes järele rada sisse ajavale rajatraktorile, tuli ots ringi keerata ja piirduda nelja kilomeetriga. Reigole piisas meie antud määrdeinfost. Õhtu peamine projekt oligi suuskade ettevalmistus, aga üle ei saanud ka söögi tegemisest, kuna järjekordselt oli ette nähtud poismeeste nädalavahetus. Õnneks seekord ei pidanud Kammbäkki minema. Loomulikult panime oma vahetusala termokasti valmis ka mõned õlled ja muud head-paremat, et oleks, millega vahepeal tegeleda, kui graafikust liiga palju ette kipume minema.

Laupäeva hommikul, kui 10 minutit enne starti Kääriku suusastaadionile jõudsime, olid kõik kohad juba sportlasi täis. Numbrite kättesaamise ja asjade vahetusalasse paigutamise järel saime valida suuskadele koha üsna võistlejaterivi lõpus. Õnneks ei olnud see meile oluline, sest erinevalt meie 1:05 pikkusega ringiaegadest soovisid liidrid ja wannabe liidrid läbida ringi kindlasti kuskil 45 minutiga. Niisiis ei olnud mingit mõtet neile jalgu kakerdama minna. Stardipaugu kõlades valisimegi oma rahuliku tempo ja kulgesime, alguses suhteliselt ühtlases rivis, suusastaadionilt minema. Ilm oli suurepärane. Päike paistis ja külma oli täpselt parasjagu. Ka suusad toimisid ideaalilähedaselt. Esimesel paaril kolmel ringil oli suusatamine puhas nauding. Nüüd ma sain aru küll, miks Kekkose rada klassikasuusatamiseks hea on. Tõusud on kõik paraja kaldega ja mõnusalt sõidetavad. Seda viimast muidugi küll juhul, kui suusad toimivad. Ja seda nad õnneks ka tegid.

Nagu juba öeldud, siis esimene ring oli täielik kaif. Peale Harimäe tõusu, kui hakkasid laskumised, jõudsin järele rahandusminister Jürgenile, kes ühe jalaga sahka lasi. Temast möödumisel ütles Ligi, et mingu ma mööda, tema ei saa rajaga hakkama. Huvitav, täiesti ilusal pikal ja sirgel laskumisel ... Igal juhul kuhugi sinna seljataha ta jäi ja natuke aega teda nüüd enam ei näinud. Tegelikult oli rada väga hästi sõidetav ja isegi kümnendal kilomeetril olev kurviga laskumine lagedalt alla, mis alati on suht ära sõidetud, oli esimesed paar ringi täiesti edukalt jäljes sõidetav. Ja öiste tuuleiilide tõttu kardetud risune ja okkaid täis klassikajälg oli ka tegelikkuses mitte nii risune ning suht viisakalt sõidetav. Rahuliku ja pingevaba sõidu järel lõpetasime esimese ringi 57 minutiga, mis oli tublisti kiirem, kui meil vaja. Igaks juhuks tuli tempo alla võtta, aga kuidas seda sellise ideaalilähedase lippamisega teha...?

Teise ja kolmanda ringi läbisime täpselt tunniga, sealt edasi juba 1:02 ja niimoodi. Alates teisest ringist anti Isostari ka Harimäe otsas. Toekam söögi-joogi punkt oli Kääriku suusastaadionil. Kolmanda ringi ajal hakkasid tekkima rajal juba niisugused lõigud, mis meeldisid natuke rohkem ja mis natuke vähem. Need olid meil kõigil mõnevõrra erinevad. Minule meeldisid kõige rohkem sellised pikad ja sõidetavad tõusud, näiteks Harimäe tõus, kus ma teistel natuke eest ära kippusin libisema. Teistele seevastu sobisid paremini peale Karu väravat olevad paaristõukelised osad, mis mulle üldse ei istunud ja kus teised mulle jälle järele jõudsid. Nii me seal siis kulgesime, vahepeal mõni natuke ees ja mõni taga, aga vahetusalas olime jälle kolmekesi koos.

Kolmanda ringi Harimäe tõusul tuli keegi tagant hirmsa hooga, ähkides ja puhkides. Sada meetrit enne tippu tuhiseski mööda Jürgen Ligi. Mõtlesin, et mis ta ikka punnitab, kohe hakkab ju jälle laskumisel sahka panema. Aga ei, paistab, et minister oli vahepeal laskumise ära õppinud ja järgi me talle enam ei jõudnudki. Ehkki pärast saunas ta väitis, et lasi igal ringil sahka ja kukkus esimesel ringil neli korda ja pärast igal ringil ühe. No mis seal ikka, üles suusatas ta meist igal juhul kõvasti kiiremini. Ja väidetavalt ei pannud ta kordagi pidamist juurde, erinevalt meist, kes me panime peale kolmandat ringi igal ringil pidamist juurde. Aga ärge keegi Ansipile öelge, et Ligi ei sõitnudki Eesti rahvussuusaga, vaid hoopis Madshus'tega ;).

Peale kolmandat ringi hakkas suusatamine juba veidi keerulisemaks minema. Harimäe tõus ei tundunudki enam nii hästi sõidetav ja igasugused muud hädad kah. Kõige keerulisem oli viies ring. See oli kõige raskem enamikel suusatajatel, kuna siis paistis päike peaaegu kogu aeg rajale ja soojendas seda, nii et suusad toimisid siis kõige halvemini. Suusarenn oli ka juba päris kõrgeks kasvanud, nii et jala rennist välja tõstmine oli päris tõsine katsumus. Huvitaval kombel olid osad eelnevate ringide laskumised järsku hoopis tõusuks muutunud. Kuues ja seitsmes ring olid jälle mõnevõrra lihtsamad. Eks lõpp oli ka juba lähedal. Kui see viies ring ükskord läbi sai, ja ees oli veel kaks ringi, teatas Minn, et järgmisel ringil võtame õlle. Noh aega oli täpselt nii palju üle, et oleks jõudnud rahulikult ühe juua. Kui kuues ring lõppes, siis ei olnud aga mingisugust õlle isu. Õnneks ei tahtnud Minn ise ka, vaid tuiskas kohe, ilma pidamist lisamata viimasele ringile. Me panime Reiksiga ikka pidamist veidi juurde. Igaks juhuks.

Viimase ringi keerulisim osa oli viimane Harimäe tõus. Suusk andis seal juba veidi tagasi. Aga kui lõpuks üles saime, võis täiesti rahulikult edasi kakerdada, kuna oli selge, et saame ilusti 100 km täis. Paarkümmend minutit enne kaheksa tunni täitumist olimegi suusastaadionill ja torkasime oma SI-pulgad finišijaama. Ehkki Volli avaldas mõningat imestust, miks me mõnda kilomeetrit veel ei suusata, aega ju on. Meie eesmärk oli aga täidetud ja see õlu maitses nüüd küll päris hästi. Õlle ära joonud liikusime spordikeskuse sauna, kuhu hakkas järjest sisse sadama lõpetanud, rohkem ja vähem väsinute nägudega sportlasi. Eks see pikamaasuusatajate seltskond üks parajalt veider kamp on. Aga jällegi, ega meiegi vist tavaliste inimeste jaoks mingid ülemäära normaalsed tüübid ei ole.

No olgu mis on, vaatamata Kääriku baaridaamide omapärasele, aga väga hästi töötavale tehnikale, meesterahvaste telefoninumbrite hankimises, me keegi ühtegi kutset Kammbäkki õnneks ei saanud. Ju siis ei olnud piisavalt atraktiivsed eksemplarid. Suusahunt on igal juhul vägagi väärt üritus ja soovitan soojalt sellest osa võtta, kellele suusatamine vähegi meeldib.

Tulemused.

Kommentaare ei ole: