WAR 2009

Ei, ei ole sõda. Kõigest seiklussport Läti moodi - Winter Adventure Raid 2009. Kuigi, jah, kui järele mõelda, siis võib-olla ei olegi need kaks asja nii erinevad. Ma mõtlen sõda ja seiklussport Läti moodi. Kindlasti ei erine liikumisviisid ja kohad, kus liigutakse just eriti palju teineteisest. Ka kaardid, mida Läti multispordis väga tihti kasutatakse, on pärit maailmasõdade eelsest ajast. Näiteks seekord saime kasutada kaarti, mis oli välja antud 1927. aastal, aga andmed olid kogutud juba 1911.

WAR 2009 oli 24 tunnise ajaga võistlus, mis toimus 7.-8. märtsil. Seekordsele võistlusele Lätti, Vecpiebalga külla (nime hääldus sai lõpus juba päris selgeks :o) läksime Erkiga kahekesi. See tähendab, et olime juba eos kohale lõpuprotokollis vee peale tõmmanud. Kuna Margel ei õnnestunud seekord meiega sellel võistlusel osaleda ning võistluse reeglite järgi tohtisid osaleda vaid 3-liikmelised segavõistkonnad (st. vähemalt 1 pidi olema naissoost), otsisime omale naisliiget Eesti multisportlaste seast. Helistasime läbi vist kõik naissoost inimesed, kes vähegi kunagi ühelgi natuke pikemal multispordiüritusel on käinud, viimases hädas panime kuulutuse ka XDreami foorumisse, ning isegi läti foorumisse lasime Normunds'il kirjutada, aga no ei ole naistega, kes seiklussporti tahaksid teha sugugi head lood. Niisiis läksimegi seekord kahekesi, võttes võistlust sellise pika ja laheda treeninguna. Minemata ei tahtnud ka jätta, kuna eriti tihti ju Lätis multisporti teha ei saa, Eestist rääkimata. Siin on heal juhul 2 võistlust aastas, kus siiamaani olen ka peaaegu alati rajameister olnud.

Igal juhul reede õhtul kella 6 paiku hakkasime Erki juurest liikuma. Peale nõmedalt pikka sõitu olime umbes poole 11 ajal õhtul kohal. Teepeal jõudsime arutada, et võistkonna naisliikme osas oleksime ju võinud külastada mõnd erootikapoodi ja hankida vajaminev võistkonnaliige sealt, aga ilmselgelt olime sellele suurepärasele mõttele tulnud liiga hilja. Iklas oli maapind lumest täiesti lage, hakkasime juba kahtlema, kas suusatada saabki. Aga mida edasi, seda rohkem lund maas oli. Kui me viimaks võistluskeskusel juba päris lähedal olime, kattis maad juba päris paks lumevaip. Täielik talv ja ilus maastik. Ei oleks uskunudki, et Lätis niisuguseid kohti asub.

Peale kohalejõudmist registreerisime ennast ära. SI-pulgad kinnitati randme külge ning anti kätte roadbook. Võõramaiste võistkondade instrueerimine oli kella 12 ajal õhtul. Normunds avaldas arvamust, et kõikide punktide läbimine osutub võimatuks ning taktika, millised punktid võtta, millised mitte on seetõttu väga oluline. Olles instrueeritud, võisime võimla põrandale magama minna, et sealt juba hommikul ärgata ja kella 10-ks starti jõuda.

Võistlusformaat oli tavapärasest veidi erinev. Saime iga mõne tunni tagant võistluskeskusest läbi tulla. Seetõttu ei olnud väga palju varustust vaja rajale kaasa võtta. Kaardid anti iga etapi alguses.

Kella 10 ajal hommikul antigi start avaetapile, milleks oli Score-O, ehk tavaline jalgsi valikorienteerumine, kus iga maastikul asetsev punkt andis mingi arvu väärtuspunkte. 0-109 punkti tähendas selle etapi eest 0 väärtuspunkti, 110-119 oli 1 VP ja nii edasi kuni 150-... andis 5 punkti. Aega etapi läbimiseks oli 40 minutit. Hilinemise eest võeti aga jälle punkte maha. Meie kogusime sel etapil 132 punkti, aga hilinesime täpselt poolteist minutit, nii et kirja läks 2 väärtuspunkti. Või siis õigemini ei läinud, kuna me ju osalesime nagunii väljaspool arvestust :o)

Edasi algas umbes 3 tunni pikkune jalgrattaetapp. Kõigepealt tuli minna 1. etapi kaardinurgas oleva pisikese kaardikese järgi esimesse rattapunkti, kust anti rattaetapi kaart. See oligi seesama kaart, mille andmed olid kogutud 1911. aastal ja kaart ise oli välja antud 1927. aastal. Aga tegelikult ei paistnudki see kaart kõige hullem. Teed läksid enam-vähem õige koha pealt, isegi paljud ristmikud ja talukohad olid sarnased. Aga siiski leidus seal selliseid piirkondi, kus ühel hetkel nagu hakkas mingi teine koht. kas oli mingi tee tehtud juurde või oli tee kaldunud vahepeal kuhugi mujale. Seda võib ju saja aasta jooksul ette tulla. Ja otse loomulikult tuli enamik niisugustest kohtadest ette just punktipiirkondades. Ja algas see kohe esimese punktiga. Kuna punkti legendiks oli märgitud Farm ning lisalegendiks yard, siis otsisingi suuremat sorti lauta. Ja ennäe imet, kohaliku külamehe hoovis oligi laut. Külamees aga ei arvanud sellest, et hunnik jalgratastega inimesi tema lauta tahab pääseda just eriti hästi. Või mine sa tegelikult tea, me ei saanud ju aru, mis ta meile läti keeles ütles. Igal juhul saanud ka paar venekeelset õpetussõna, suundusime eelmise tee peale ja sõitsime mööda seda. Tee suund aga läks kahtlaselt imelikuks ja olles juba päris tükk maad sõitnud, leidsingi ennast olevat punktist juba kaugel möödas. Niisiis keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi punkti poole sõitma. teel tulid vasti mitmed teised tiimid. Kõige rohkem olid Läti stiilis kaardiga hädas aga soomlased, kellele ma näitasin, kus oma arust oleme. Nad aga ei tahtnud alguses hästi uskuda, et juba nii kaugel võime olla. Lõpuks saime esimese punkti kätte. Selgus, et Farm tähendas hoopis tavalist talumaja. Edasi läks asi juba loogilisemaks ning meie enam viga ei teinud. Soomlased aga said meist veel mitu korda mööda vändata, kuna nad sõitsid tükk maad kiiremini, kui meie. Punkti piirkonnas aga, kus kaart jälle natuke teistsugune oli, kui loodus, jäid Soomlased jälle maha. Üldiselt oli rattaetapp muidugi Läti kohta üllatavalt imelik. Terve tee sai rattaga ilusti sõita, vedama ei pidanud kordagi.

Kolmandaks etapiks oli suusatamine. Väidetavalt 4 tundi. Siin selgus, et Randy'l oli tõepoolest õigus. Lätlased ei oska üldse suusatada. Vaatamata sellele, et Erkil olid suurema osa ajast jalad krampis ja pidime pidevalt peatuma, et jalgu venitada, sõitsime suusaetapil välja teise aja, 2:16. Kiireimad olid ainult leedukad, keda me ka rajal korra nägime, ja kes tõepoolest oskasid täitsa hästi suusatada. Normunds oli meie jaoks sisse ajanud mõned buraanijäljed. Ülejäänud osa rajast kulges pisikestel kruusateedel, mis olid lumega kaetud. Minule suusaetapp väga sobis. Suusatada oli äärmiselt mõnus. Kui suusaetapi lõpetasime, ei olnud pääs järgnevale rattaetapile veel avatud. Sinna oli veel pool tundi aega. Mountain Loghome ja teised liidertiimid olid võimlas juba pool tundi oodanud. Kinnitasime ka keha ja saime koos nendega rajale minna.

Järgnev rattaetapp koosnes ainult kahest lihtsast punktist, mille järel tuli vahetusala õues, kust hakkas pikk trekkinguetapp. Läbisime alguse koos Soomlaste Omjakoni, Mountain Loghome ja Lätlaste F-Freezing teamiga, kus kaardilugeja kurikuulus Läti rajameister Mankus. Vahepeal küll tahtsid soomlased eest ära sõita, aga saime nad ikka kätte. Etapi lõpuosas aga vajus Erki natuke ära, kuna ei olnud ilmselt oma eelnevalt põetud haigusest veel päris taastunud, niisiis võtsime tempo veidi alla ja lasime teistel veidi varem vahetusalasse jõuda. Otsustasime, et kuna Erki on ikka veel haiglane ning me nagunii võistleme väljaspool arvestust, siis ei hakka üle pingutama ning läheme vahepeal võistluskeskusse. Magame hommikuni ning kui Erki ennast paremini tunneb, läheme suusaetapile. Tahtsime aga ka seda trekkingut proovida, nii et mõtlesime enne ratastega võistluskeskusse tagasi sõitu võtta ära ka mõned lähemad trekkingupunktid.

Vahetusalas oli alustuseks varustuse kontroll. Seejärele jagatigi kaardid ning võis suunduda trekkima. Huvitav oli see, et kõik kolm liidervõistkonda valisid erinevad teevalikud. Soomlased olid ka lumeräätsad kaasa võtnud. Hiljem selgus, et see oligi võiduvariant, kuna soomlased selle etapi võitsid. Nojah, pole ka ime, ka meie sumpasime seal etapil mõnes kohas põlvini lumes. Leidsimegi endale lähemal asuvad 3 punkti ja läbisime need. Seejärel läksime uuesti vahetusalasse ning võtsime rattad ja liikusime võistluskeskusse.

Võistluskeskuses sõime, pesime ja ajasime Normundsiga juttu. Normunds näitas trekkinguetapist, kus teised tiimid parasjagu olid, ka aerofotot. Kommenteeris, et isegi valges oli neid punktide asukohti suhtliselt keeruline leida. Siis magasime veidi, kui öösel kella kahe paiku hakkasid saabuma võistkonnad. Selgus, et rattaetapp trekkingust võistluskeskusse 1926. aasta kaardi järgi oli olnud täielik loterii. Isegi Randy ütles, et see küll selle koha kaart ei olnud. Loomulikult olid jälle eriti hädas Soomlased, kellel Läti võistlustega just eriti palju kogemusi veel pole.

Seejärel hakkas kõigile kohustuslik 3 tunnine paus ning suusaetapile pääses hommikul kella 6-st alates. Meie läksime suusaetapile kella 8-st, kui mitmed juba tagasi olid tulnud. Suusatada oli jälle päris mõnus. Erki oli ka öösel kosunud ning saime seekord sõita päris normaalse tempoga. Normundsi väitel kulges suusarada mööda Läti tuntuima maratoni rada. Nagu Tartu maraton Eestis. Ma muidugi ei saanud aru, et kuidas seal siis normaalset rada ei olnud. Ja ei olnud vaja ka imestada, miks lätlased suusatada ei oska. Kes ikka viitsib suusatada, kui ei ole normaalseid tingimusi. Suusatasime seekord kiireima aja, aga seal ei olnud ka midagi imestada, kuna olime ju tunduvalt rohkem puhanud, kui kõik teised. Samuti jätnud läbimata nii mõnedki trekkingu ja rattaetapi punktid kahel eelneval etapil.

Peale suusaetappi käisime jälle pesemas ja hakkasime ootama võitjaid finišisse. Seekord sai Mountain Loghome, kus seekord siis Maku, Randy ja Pilvi, teise koha. Natuke kahju oli. Eriti kuna Mankuse võistkond, kes võitis lohistas juba tükk aega Mankust järel. Aga vähemalt ei olnud sel korral nii ajuvaba Exceli tabelit, nagu BAR-il sügisel.

Lõppkokkuvõttes siis oli jälle lahe "võistlus" Lätis. Järgmine kord uuesti Mona-X-il.