50. Jüriöö teatejooks Kilingi-Nõmmel

Üle pika aja sai jälle öist orienteerumist proovida. Sedakorda siis selleaastasel Jüriööjooksul Kilingi-Nõmmel. Kuna olin andnud Sirlile lubaduse osaleda järgneval päeval ka XDreami esimesel etapil Ardus, oli seekord kõige keerulisemaks probleemiks logistika. Kas minna oma autoga Tallinnast Kilingi-Nõmme ja peale võistlust tagasi Tallinna. Või minna autoga Türile ja sealt klubitranspordiga Kilingi-Nõmme ja tagasi. Või hoopis ööbida kuskil Kilingi-Nõmme kandis ja minna sealt XDreamile. Otsustasin seekord minna Türile (täpsemalt siis Oisu) ja kasutada klubi tellitud bussi.

Kella kaheksa, kuni poole üheksa vahel jõudsimegi võistluskeskusse kohale. Lobisesime niisama, kuni algas rongkäik ja sellele järgnev 50. Jüriöö jooksu avamistseremoonia. Olles edukasl toime tulnud hobusesitast slaalomiraja läbimisega ja kõnede kuulamisega, oligi aeg hakata ootama esimese vahetuse starti. JOKA esimeses võistkonnas olid seekord vahetuste järjekorras Kristjan, Kadi-Liis, Jaan, Sigrid ja mina. Tegemist oli meile ju väga tähtsa võistlusega, kuna olime Kristjaniga juba peaaegu aasta varem saunas õlut juues paika pannud, et peaks Jüriöö jooksu ära võitma.

Kristjanil eelmise aasta avavahetuse võitjana oli selles osas muidugi palju kaasa rääkida. Ja avavahetus algaski meile normaalselt. Pressipunkti tuli Kristjan kolmandana. Ees vaid pikema vahega Lauri Sild ja vahetus läheduses eelmisel aastal Kristjanile 4 sekundiga kaotanud Kristo Heinmann. Aga enne finišit asuvas raadiopunktis oli Lauri juba 3. kohale langenud ning Kristjan teiseks tõusnud, mis küttis meil muidugi lootused üles. Siiski pidi Kristjan seekord leppima 5 sekundilise kaotusega Heinmannile, olles nüüd 2 viimase aasta kokkuvõttes 1 sekundiga miinuses.

Teises vahetuses jooksis meil Liisu. Ütlesin talle veel rajale minnes, et ta Elol järgi hoiaks. Elo oli Ilvese II vahetus. Pressipunktis oli aga üllatuslikult (või siis mitte nii üllatuslikult) esikohale tõusnid Viivi. Samuti olid oodatult ette liikunud Maret ja veel mõned tugevad naisvõistlejad. Aga Liisu hoidis meile siiski veel esikümne kohta. Lõpuks üheksandana finišeerides ta küll ise enda jooksuga rahul ei olnud ja kommenteeris ainult: "mis ma siia tulin, kui ma orienteeruda ei oska", aga tegelikult ei olnud meie positsioonil viga midagi.

Järgmine vahetus meil oli Jaan. Jaan on pimedas metsas alati kindel mees olnud, nii ka seekord. Väga kindlalt liikudes, oli ta pressipunktis meid juba mitme koha võrra tõstnud. Lõppu saabus Jaan kuuenda kohaga jättes enda ette vaid 5 kõige tugevamat võistkonda.

Nüüd oli Siku kord. Ja ka Siku oli seekord väga heas hoos. Ilmselt oli väike uinak bussis talle kasuks tulnud. Metsas oli ta nagu uuesti sündinud. Juba pressist tuli Siku läbi väga aukartustärataval positsioonil. Samuti ka lõpus. Sigrid oli tõusnud 4. positsioonile, kusjuures jättes mulle kõik võimalused ka teise koha peale jooksmiseks. Teine kuni viies koht olid vaid mõnekümne sekundi sees.

Nii ma siis neljandana metsa saingi. Olles staadionilt maha keeranud jooksis kohe keegi hirmsa kiirusega mööda. See oli 5-ndana startinud Kenny. Vaatasin, et kui nii kiiresti joostakse, siis on mul küll päris raske täna kohta hoida. Aga nii raske see olukord siiski ei olnud. Teises punktis jõudsin järgi juba nii Kennyle, kes oli kiirendanud ilmselt lihtsalt selleks, et kinni püüda eelpool startinud 2 võistkonda, kui ka Markusele ja Timmole, kes olidki nende 2 võistkonna ankrumehed. Nüüd vaatasin, et tempo ei olegi tegelikult väga hull, vaid täiesti vastuvõetev. Neljandas punktis oli aga hajutus. Minu punkt asus teest idas, teised aga jooksid hoopis läänepoole, kuna nende punkt asus minu punktist 50 meetrit läänepool. Jama oli aga selles, et edasi tuli joosta läänesuunas. Minu õnneks jooksis Kenny valesse hajutuspunkti. Kui ta mulle vastu liikus sain aru, et tal on sama hajutus, mis mul. Selle hajutusega aga said Timmo ja Markus eest ära. Ning kuna ma ka järgmises punktis sattusin nende hajutuspunkti, ei olnud ees enam tulesid paista. Niisiis liikusin edasi nähes aeg ajalt vaid Kennyt. Kenny liikus meist kindlasti kõige kiiremini, aga ilmselt tegi ka kõige rohkem viga, kuna punktides jõudsin talle aeg ajalt jälle järele. Sama juhtus siis ka metsast linnavahele jõudes, kui liikusime pressipunkti poole. Pressis ergutati ja karjuti, et olen Kennyst vaid 15 sekundi kaugusel. Olles pressist järgmise punkti poole teel, kuulsin, et võitja Saue Tammed just finišeeris, selle auks lasti ka ilutulestik. Viimased punktid olid lihtsad ja nägin pidevalt ees vilksatamas ka Kenny lampi. Samas ei olnud mul erilist lootust ka järele jõuda, kuna rada oli lihtne ja Kenny liikus minust kiiremini. Eelviimase punktiga tegin hoopis ise viga. Jooksin punktist väga lähedalt mööda, nii et ei näinud seda. Ja et ma väga ruttu lõpetada ei tahtnud, jooksin sellest samast punktist ka tagasi tulles mõned meetrid mööda. Punkt tundus, et oli mätaste vahel ja millegi pärast ei näinud ma ka helkurit. Aga ega sellest enam midagi muutunud. Finišisse jõudsime sel aastal ikkagi viiendana. Natukene on muidugi kahju, kuna olid kõik võimalused rünnata ka 2. kohta, aga need võimalused nulliti kohe alguses selle kolmanda punkti hajutusega. Kui järele mõelda, siis ega nende jooksuässade vastu poleks mul nagunii erilist lootust olnud, isegi kui ma nendega koos oleks püsinud, aga natuke kripeldab ikka.
Samas viies koht on klubi senise parema tulemuse kordamine, nii et häbeneda pole ka põhjust.
Tulemused on siin.

Edasi ajasime juttu, ootasime teisi võistkondi ja jõime õlut. Koju jõutsime aga juba päikesevalguses, et pärast 1,5 tunnist und startida juba XDreamile Ardusse.