30

Seoses sellega, et majanduslik olukord oli aasta lõpul teatud põhjustel saanud tagasihoidliku põntsu, arvasin, et ei hakka sellel aastal oma juubelit väga suurejooneliselt tähistama. Või siis tegelikult ei hakka seda nagu eriti üldse tähistama. Aga nagu mõned nädalad enne aastanumbri vahetumist pooljuhuslikult selgus, siis selle plaani olid mu head sõbrad juba eos lämmatanud. Nimelt olid nad aastavahetuseks broneerinud vana tuttava koha - Lutsu talu. Eriline feimi ja sulli fänn ei ole ma ausalt öeldes mitte kunagi olnud, seevastu niisuguse kingituse üle oli mul juba kaks nädalat varem äärmiselt hea meel. Mis saab veel paremat olla, kui mõned päevad koos heade sõpradega natuke looduses ringi mütata ja seejärel õlleklaasi taga või saunakerise ääres (veel parem, kui mõlemad koos) maailma (loe seiklusspordi) asju arutada. Ja veel sellise ilmaga ... No ja saladuskatte all võib öelda, et lisaks sellele kingitusele õnnistati mind käesoleva vanuse saabumise puhul veel mitme äärmiselt vajaliku kingitusega, mille üle mul samuti jube hea meel on. Niimoodi võib see kingituste saamine veel meeldimagi hakata. AITÄH SÕBRAD!!! (muide kellel kollast ohutusvesti autosse vaja on, siis ma võin mõne rendile anda :o)

Kohale saabumine oli planeeritud 30. detsembri õhtuks. Kell 19:00 pidime alustama õhtuse suusatreeninguga pealambi valguses. Et enamik inimesi saabusid olude sunnil pigem hiljem, kui varem, siis plaanisime algselt teha Kekkose ringi. Vahetult enne starti Minniga konsulteerides aga selgus, et Kekkose rada ei ole veel sisse aetud, seevastu on aga värske jälg tõmmatud Tartu Maratoni rajale. Niisiis võtsime suuna hoopis Meegaste mäe poole, kust keerasime suusaninad Palu teeninduspunkti suunas, et teha edasi-tagasi üks tunni kuni pooleteise tunni pikkune ots. Ilm oli küll külm, aga selle eest superilus ja pealambi valges suusatamine oli äärmiselt mõnus. Eriti muidugi minnes, sest siis ei olnud vaja tõusu võtta :o). Tagasi tulles pani Heiti järsku peale niisuguse tempo, et kui ma ühel hetkel pilgu pulsikellale heitsin ja seejärel selja taga olema pidanud Sveni pealampi poole kilomeetri kaugusel märkasin, oli selge, et viimane aeg on käik korraks välja tõmmata. Nüüd läks olukord tunduvalt paremaks ja tõusu võtmine hakkas mulle juba jälle meeldima, nagu eelmisel aastal Rukal, kui tõenäoliselt hakkasin omandama mingeid elementaarsemaid tehnikanippe. Kokkuvõttes on pealambiga suusatamas käimine üks päris lahe spordiala ning arvan, et seda tuleks teinekordki praktiseerida.

Et õhtune suusatreening oli olnud mõnus, planeerisime omale sujuvalt ka 31. detsembri hommikuks suusasõidu. Ehkki Minn üritas pool õhtut meelitada kaasa suusatajaid trassile Otepäält Meegastele, ei andnud keegi peale Heiti kohest nõusolekut. Samas hommikul olid enamus inimesi nõus juba rajale minema, kui Minn ise arvas, et maratonitrass on sisse ajamata, nii et tuleb minna hoopis Kekkost sõitma. Mõeldud tehtud. Ei läinudki enam kaua aega, kui kihutasime Sveni, Marge, Heiti ja Kristjaniga suuskade sahisedes mööda Kekkose mõnusat suusarada. Maare ja treener Anniki olid harjutamas natuke tagapool ja Erki lastega kelgutamas, et siis pärast meid väike suusaring teha. Hämmastav, et kuigi ma olen Kekkose raja erinevaid lõike läbinud mitmete spordiriistadega ja ilma korduvalt, nii ühte, kui ka teistpidi, siis suusatamas ei olnud ma Kekkose rajal küll kordagi käinud. Aga olles nüüd selle ringi ära teinud, julgen selle paigutada oma isikliku lemmikradade nimekirja väga kõrgele positsioonile. Suusailm oli muidugi ka üks paremaid, mida üldse on võimalik ette kujutada. Päike paistis ja meile avanesid ühed maalilisemad vaated, mida nautima jäädes kohati suusatamine ära ununes. Meie piirdusime Sveni ja Margega ühe ringiga, arvestades asjaolu, et peale räätsamatka tuleb mul ilmselt õhtul veel miskit salapärast rada läbida. Tugevamad nagu Heiti ja Kristjan, läksid aga teisele ringile.

Peale väikest saunatamist ja lõunasööki, oli umbes kella kolme ajal järgmiseks kavas räätsamatk koos lõkke peal vorstide küpsetamisega. Ka see tegevus oli lumises metsas vägagi nauditav. Ehkki suurepäraselt valmistatud lõke vajus lume sisse järjest sügavamale, andis ta piisavalt sooja, et kaasasolnud grillvorstikesed ja viinerid valmis saaksid. Kuna Elo ja Anniki nõudsid tungivalt, et neil on vaja hirmsasti romantikat, siis tagasi Lutsu talu juurde pidime marssima ilma et kaasas olnud pealampe põlema oleks tohtinud panna. Maare küll korra üritas lahti tulnud räätsa taaskinnitamiseks kasutada lambivalguse abi. Selle peale sai ta aga koheselt kuulda äärmiselt kurja mõminat, mille peale otsustas räätsa kinnitamist pimedas jätkata.

Peale räätsamas käimist algas üritus, mida juba eelnevalt veidi "kartnud" olin. Ma arvasin juba enne, et nii lihtsalt ma ei pääse ja mingid atraktsioonid on mulle välja mõeldud. Kartes kõige hullemat, olin juba eelnevalt omale taskusse ära peitnud kompassi ja pealambi. Seda, et mul räätsasid kasutada lubatakse, ma ei julgenud üldse lootagi, nii et läksin iseseisvalt rajale ilma räätsadeta. Raja ülesehitus oli siis selline, et tuli leida üles punktid ja punktis olev võti koos kõige sinna juurde kuuluvaga tuli kaasa võtta. Iga järgneva punkti kaardi pidi leidma eelnevast punktist. Sõbrad näitasid üles ülimat solidaarsust ja tulid seda show'd õue vaatama. Olin ennast ette valmistanud kuni paaritunniseks müttamiseks. Esimene punkt asus aga veel tagasihoidlikult lähedal. Eeldasin, et see on selline lühike soojendusetapp. Teine oli aga minu imestuseks ka suhteliselt lähedal, teisel pool Lutsu talu.

Enne teist punkti aga keeras Elo punktide panemise käigus tekkinud räätsarada paremale poole. Otsustasin, et kui ma juba siin pool olen, siis lähen mööda räätsarada edasi ja nopin ära mõned teele jäävad punktid, et mitte nagu loll pendeldada ühele poole ja siis jälle teisele poole maja. Ühe punkti saingi kohe kätte. Oi küll ma tundsin ennast õnnelikuna, sain rajameistrile "ära panna". Samas edasine teekond nii hästi ei läinud ja räätsarada viis pisikese ringiga tagasi esimese punktini. Kusjuures vahepeal sain isegi natuke alla põlve kraavis vees käidud. No mis seal siis ikka läksin uuesti maja juurde tagasi, kus pidi olema punkt, mille kaardi pealt lugesin välja vihmane. Seetõttu eeldasin, et punkti asub silla all, kus kosk kohises ja seetõttu oli niiöelda vihmane. Tegelikult muidugi selgus, hiljem, et kaardile oli hoopis kirjutatud viimane. Aga sellegi poolest ei lubatud mul seda punkti enne ära võtta, kui olin ka teised punktid kätte saanud.

Niisiis tuli minna uuesti teise punkti. Nagu arvatagi võis oli kolmas punkt täpselt teisel pool maja. Minu ergutamiseks oli kaartidele peale kirjutatud iroonilisi lauseid, mis valdavalt vihjasid minu värskelt saavutatud vanusele. Järgmine punkt oli taas loomulikult teisel pool maja, aga kuna see oligi see, mille ma enne teist punkti kätte olin saanud, siis sinna ma uuesti minema ei pidanud ja sain kohe asuda viimase punkti kallale. Peale selle vihmase/viimase probleemi lahendamist enam raskusi ei tekkinud ja mõnevõrra üllatununa selle üle, et ma ei pidanudki kuskil Madsa spordibaasi tihnikutes tundide kaupa ragistama, oli rada ühtäkki läbi saanud. Tuli veel kasutada punktides olnud võtmeid, et lahti harutada "päästerõnga" külge kinnitatud lukud ja lunastada välja kuuris peidus olnud kingikott. Sellega edukalt toime tulnuna võis juba minna saunamõnusid nautima ja hiljem pidurooga maitsma.

Ühesõnaga oli meeldiv aastavahetus. Veelkord SUURIMAD TÄNUD kõigile, kes selle õnnestumisele kaasa aitasid ja ka neile, kes muul viisil meeles pidasid.