IntervallVentti

Juba mõnda aega olen kuulnud hirmuäratavaid jutte selle kohta, kuidas peale venttis käimist on nii mõnedki päevad igasugused imelikud lihased hakanud enda olemasolust märku andma. Olen täiesti kindel, et sellised üldkehalised harjutused kord nädalas on igati kasulikud, aga nii või teisiti ei viitsi ma üksinda neid eriti teha. Kui vahel tulebki meelde, siis piirduvad harjutused mõne kõhu- ja seljalihase seeriaga või teen mõned hüpped. Venttisse on Erki, Marge ja Sven mind korduvalt üritanud värvata, aga siiamaani on peamiselt kooligraafik need plaanid juba eos maha matnud. No jah, olgem ausad, ega ma eriline ruumis sees treenija ei ole ka. Rohkem kisub ikka õue. Ka eile pidime algselt hoopis suusatama minema, aga kui Kristel arvas, et ilm on liiga tuuline ja ta ei viitsi tulla, siis mõtlesime, et läheme siis hoopis ventti. Noja Sven muidugi just juhuslikult küsis ka, et kas tuled.

Vaatamata sellele, et internetis näitas treeningule veel 28 vaba kohta, ei saanud ma seal kohti broneerida, kuna alguseni oli jäänud liiga vähe aega. Niisiis läksime piisavalt vara Spartasse kohale ja ennäe imet, õnnestuski lunastada kohad treeningule. Meeste riietusruumi sisenedes oli esiplaanil kohe üks millegipärast üleni punane "lihamägi". Vägisi hakkas meelde tulema eelmine kord, kui ma spordiklubis käisin. Kui riided vahetatud üritasin leida õiget kohta, kus treening toimuma hakkab. Heiti, Tiit, Marge ja Erki ei varjanudki imestust, nähes mind ka spordiklubi ruumides. Enne trenni algust saime ukse taga veel natuke hinge tõmmata. Selgus, et just täna oli see päev, kus treeningul osaleb ka ajakirja Jooksja fotograaf. Einoh, hakkab peale. Õnneks ta saab ilmselt ise ka aru, et neid pilte, kus mina peal olen ei ole küll mõtet ajakirja panna. Vähemalt siis mitte, kui on soov ajakirja lugejaskonda ikka samal tasemel hoida või hoopistükis kasvatada. Aga see selleks.

Igal juhul ühel hetkel saime ruumi sisse ja peale mati ja jõusaali ketaste võtmist valisime omale kohad. Ma ei hakanud igaks juhuks kõige suuremat ketast valima vaid piirdusin vist viiekilosega. Igaks juhuks :o). Ettenägelikult olin omale kaasa võtnud ka käteräti ja joogipudeli. Ja siis ta peale hakkaski. Esimesed harjutused ei tundunudki eriti hullud. Hüppeharjutused mulle sobisid täitsa hästi, aga kõhulihaste ja käte harjutused olid seevastu päris keerulised. Aga õnneks ei olnud olukord sugugi nii keeruline, kui ma kartsin. Vanad venttihundid, Erki, Sven ja Heiti "viilisid" mõnel harjutusel isegi rohkem, kui mina. No mõnel teisel muidugi jälle mitte. Eks see oleneb sellest, mis kellelegi sobib. Aga kartus sellest, et esimene kord oleks kohe eriti raske ja jõuan teistest palju vähem, küll paika ei pidanud. Minu jaoks oli kõige raskem hoopis harjutuste aimamine. Mitte et harjutused oleks keerulised olnud, aga ma lihtsalt tõesti ei tea, mis harjutus on näiteks Erki Nool või kõikide meeste lemmik jne. Aga kui treeneril ikka silm peal hoida, siis ei olnud hullu midagi ja arvan, et sain enam-vähem normaalselt hakkama. Hea küll, teatud harjutuste jaoks tundusid mu jalad liiga pikad ja painduvus liiga kesine, aga see kõik on deela tehniki.

Tereener Marius muide oli täiesti tasemel. Viskas nalja ja lobises niisama, mitte ei olnud selline kuiv jõusaalis suureks pumbatud jorss. Näiteks pidi tema sõnul venelastel olema selline ütlus, et kui raskeks läheb, siis karjutakse: "Maama, radii menjaa abratna" :o). Keegi meil saalis üritas seda ühe raskema harjutuse ajal ka karjuda, aga jõudis öelda ainult mama. Ühel hetkel treeningu arenedes läks muidugi raskeks. Pulsil, nagu pärast selgus, ei olnudki midagi väga viga, aga selle eest jäsemed värisesid ikka päris korralikult. Ja eks sai ikka natuke viilida ka. Ja higi voolas ikka ojadena. Kaasas olnud käterätt oli täiesti läbimärg ja mitte ainult minul, ka kõikidel vanadel kaladel. Mitu kordi pidin ikka kella vaatama, et kui palju lõpuni jäänud on.

Lõpuks saime asjaga ühele poole. Tegime "Jooksja" ajakirja jaoks grupipildi ja liikusime sauna. Saali ukse taga oma treeningujärge ootavad neiud pidid südamerabanduse saama, kui nägid higist tilkuvaid (noh mõnel see muidugi lausa voolas) inimesi saalist välja tulemas. "Mis trenn seal oli", kõlas mitmel pool rahva seas. Jah, eks jalgades ja kätes oli päris kõva värin sees. Trepist alla oleks ka tõenäoliselt lihtsam veeredes minna olnud. Isegi mina, kes ma võin tundide kaupa saunas istuda, ei viitsinud väga kaua laval istuda. Aga peale sauna ja külma vee all käimist oli juba enam-vähem OK riideid selga ajada. Ja muidugi äärmiselt suure sõbrana tundus see vend, kes kunagi auto roolivõimu leiutas.

Juhuks kui järgmisel päeval mingil põhjusel jalad arvutini ei kõnni, või käsi klaviatuurile ei jõua tõsta, kirjutasin kohe teistele feisspukki ära, et kõik on ikka korras, käisin ainult venttis. Aga üllataval kombel on täna päris normaalne tunne. Noh, eks väike kangus ikka on tunda, aga ei midagi erilist. Targemad teavad rääkida, et täna ongi veel OK, homme alles läheb hulluks. No ei tea, eks siis näis. Püüan täna väheke venitusharjutusi teha. Igal juhul praegu paistab, et järgmine nädal jälle. Kokkuvõttes mulle väga meeldis.