esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Winter Xdream 2011

Nagu juba eelnevalt on juttu olnud, algas tänavune võistlushooaeg Winter Xdreamiga, Käärikul. Võistkonnaks ikka Twister Adventure Team koosseisus Sven, Erki ja mina. Liikumisviisi osas meil 100%-list kindlust ei olnud kuni lõpuni välja. Võistluspaika jõudsime umbes tund enne starti ja üritasime konkurentidelt ja korraldajatelt välja pinnida vihjeid lume olukorra kohta. Mõningase luure tulemusena saimegi teada, et koorik eriti ei kanna. Sellest tulenevalt otsustasime kaartide jagamise ajaks tossud jalga panna ja suusad vahetusalasse paigutada, et siis kaardi vaatamise ajal 10 minuti jooksul vajadusel tossud suuskade vastu vahetada.

Kui kell hakkas 11-le lähenema, koguneski enamik võistlejaid stardikaare alla. Kes oli pohmellis, kes seletas niisama, nagu ikka. Kõige lahedamad olid, nagu ikka, lätlased oma superägeda varustusega. Seekordse tunnustuse varustuse originaalsuse eest annaks mina ühele lätlasele, kes bahhillide puudumisel ei lasnud pead norgu vaid valmistas omale bahillid orienteerumistähistest.

Kell 10:50 lubatigi kaardid kätte võtta. Esimese arutelu tulemusena otsustasime, et teeme põhjapoolse ringi, kuni Lutsu taluni ja tagasi, jalgsi, edasi aga suuskadega. Sellise valiku tingis muuhulgas ka see, et ma ei olnud taibanud kaasa võtta kaardialust, ega -kotti, kuhu suusatamise ajal kaart panna. Kell 11 kõlaski stardipauk ja suundusime kerget sörki lastes esimeste 43-40-42 punktide poole. Tee peal oli joosta, nagu arvatagi võis, päris OK, aga nr. 40 juures selgus, et metsas jälje lükkamine ei ole sugugi nii lõbus tegevus. Siiski püsisime (vähemalt mina ja Sven) rohkem samme lume peal, kui et läbi vajusime. Kolmas punkt oli juba seinamäel. Nagu enne autos arutasime, ei suutnudki Markus vastu panna kiusatusele, viia üks punkt ka seinamäe otsa. Järgmised punktid, 39-36-34 läksid rahulikult lumes ja vahepeal ka veidi teepeal kahlates. Siis tekkis tunne, et oleksime ikka vist võinud räätsad jalga panna. Eriti tekkis see tunne Erkil, kes enamus samme läbi kooriku vajus. Meil Sveniga oli mõnevõrra lõbusam. Vahepeal kulgesime ka koos Heiti, Tiidu ja Erkoga, kes muidu meist suuskadega suurel kiirusel möödusid, aga metsas puude vahel enam-vähem sama tempot suutsid arendada.

Järgmine punkt oli Lutsu talu hoovi peal, kus oli ka ainuke lisaülesanne. Loodetud tõukekelguga sõitmise asemel oli tehtud hoopis mingi takistusriba, kus tuli ronida üle Volli traktorikärude, maja varemete, jne. 33-35-37-36 tulid lihtsalt. Sai palju teid ja mootorsaaniradu ära kasutada, lihtsalt kõndimise vaev. 36-41 oli esimene läbi metsa minev etapp. Olin vahepeal kompassi ja kaardi vaatamise juba jõudnud unarusse jätta, mistõttu tegime ka paariminutilise vea. Järgnev etapp viis aga juba võistluskeskusesse, kus vahetasime oma tossud suuskade vastu.

Võitja aeg pidi olema 3 tundi, aga kui meie ülemise, ehk lühema, osa läbinud olime, oli stardist kulunud juba 2 tundi ja 45 minutit. Lõunapoolne osa rajast oli põhimõtteliselt Kekkose ring väikeste lisadega. Alguses 44-47 kütsimegi mööda Kekkost, kuni Tartu maratoni rajani. Svenil olid seekord kasutada vanad Visu suusad, nii et tal läks päris raskeks. Lisaks tekkisid probleemid vedeliku puuduse ja käte külmumisega. Kuna mul olid käes paksud labakud ja pulss väga kõrge ei olnud, siis mul erilisi muresid ei olnud. Kui Kekkos ja TM rada kokku said, suundusime korraks metsa vahele, et noppida punktid 50-53. Metsa vahel nikerdamine oli päris OK, ja Sveni jäsemed sulasid enam-vähem üles. Kui tagasi Kekkosele jõudsime, siis jäi veel võtta 2 punkti raja ääres, kuni jõudsime Harimäe torni juures olevasse vahetusalasse. Peale torni otsa ronimist saime korra käia veel paarisaja meetri kaugusel metsas ning TM rada pidi edasi-tagasi. Kuna siis hakkas Antsu poolt pakutav soe Carbococ'i jook juba ära tüütama, kihutasime mööda Kekkost edasi.

Suusatamine läks kiiresti, aga raja äärest libedate saabastega punkti ja tagasi minek võttis natuke aega. Seetõttu kippus juba aega nappima, et kontrollaja sees kõik punktid kätte saada. nr. 59 jätsimegi võtmata, kuna vastasel korral oleksime kas hiljaks jäänud või pimeduse tõttu pidanud osa punkte vahele jätma. 54-52-49 olid suhteliselt raja ääres, lihtsalt sõitmise vaev. 49-st 48-sse tegime mööda teid lõike TM rajale. Punktis tegi Erki päeva parima nalja, kui küsis, et kuhu nüüd läheme, kas edasi või tagasi. Saanud vastuse, et tagasi, kõlas kohe küsimus, et kumbale poole tagasi. Nüüd läks juba päris hämaraks, aga õnneks oli jäänud veel vaid 2 punkti. Esimese saime veel suht hämaras kätte. Viivase jaoks lugesin enne kaardii pealt sisse keeramise koha välja, punkti ise saime kätte enam-vähem käsikaudu. Nüüd oli vaid veel lõpuni minek. Eeldatud umbes 4 tunni asemel veetsime metsas 6 tundi ja 1 punkt jäi ikka võtmata. Aga õnneks võisime nüüd vähemalt tõdeda, et ei sõitnud päeva jooksul rohkem autoga, kui rajal olime.

Lõpetuseks väike mõttetera kõigile, kellel varvaste külmumisega probleeme oli. Mõelge selle peale, et lätlastel on kahe jala peale vähemalt 2 probleemi rohkem.

Tulemused.

2 kommentaari:

Martti ütles ...

Millest oli tingitud valik 57-55-60? 57-60-55 ju tunduvalt optimaalsem. Ei tahtnud suuskadega läbi metsa minna?

Tiit ütles ...

Üks põhjus oli jah see, et ei tahtnud hakata läbi metsa rammima, Torni juurest sai ju põhimõtteliselt laskudes punktini.

Teine põhjus oli ka see, et meil oli väike probleem joogiga ja suundusime Harimäele jooma.