Spin

Kui aega natuke rohkem käes on, siis on võimalik ikka igasuguste imelike asjadega tegeleda. Nüüd siis veensid sõbrad mind osalema Sparta intervallspin'i trennis. No ja kuna ratast nagunii ammu sõitnud ei ole ja väga praeguse ilmaga ei kisu ka, siis mõtlesin, et mis seal ikka. Seekord sain isegi õigel ajal internetis broneeringu tehtud ja polnudki muud, kui mine aga kohale. Enne trenni küsisin igaks juhuks Svenilt veel üle, kas saab ikka rattakingaga sõita või tuleb tossud võtta. Sai kingaga.

Spartasse sisenesin juba nagu vana kala, noh ikkagi korra juba käinud ju :o). Trenni alguses kogunes pisike kogus spinnereid rataste juurde ja algas suurem rataste seadistamine. Panin sadulad ja lenksud ka enda jaoks paika, aga rattakingad ei tahtnud pedaali külge kuidagi kinni jääda. Pika uurimise tulemusena jõudsime Erkiga järeldusele, et minu Time'i klotsid on selle pedaali jaoks liiga kitsad. Mis siis ikka, tuli korviga sõita. Jälle uus kogemus.

Treeningu alguses küsis treener, Maris, kohe üle, et kes on spin'is esimest korda. Erki ja Sveni näpud olid muidugi kohe pikalt minu poole suunatud. Treener ei tahtnud seda alguses kohe eriti uskuda, aga suutsime teda Erkiga selles siiski veenda, öeldes, et välitingimustes olen siiski ratast enne näinud, lihtsalt toas ei meeldi mulle eriti sõita. Selle peale arvas Maris, et ei ole hullu, temal on samuti üks tuttav, kes spinis ei taha käia, kuna see on nagu onaneerimine :o). Ütleksin, et üsna tabav võrdlus.

Siis aga rohkem enam aega niisama logeleda ei olnud, muusika pandi mängima ja läks väntamiseks. Üritasin igasugu püstitõuse ja tempomuutusi tabada, aga osa magasin ikka maha. Ka koormuse valimisega oli mõningaid probleeme, arvan, et pigem sõitsin teatud ajal suurema koormusega kui vaja oli. Nagu arvatagi oli, siis juba 10 minutilise sõitmise järel pritsis higi igasse ilmakaarde. See on üks põhjustest, miks mulle toas väntamine eriti ei meeldi. Aga teha polnud midagi, tuli vajutada, hea et rätiku kaasa võtsin. Pikemad ja lühemad kiirendused, "tõusud" ja muud harjutused vaheldusid väikeste puhkustega. Kõige hullemad olid korrad, kus koormust tuli nii palju juurde keerata, et pedaali alla vajutamiseks kippus kehakaalust nappima. Vähemalt treener oli Spartas taas kord tasemel, selline rõõmsameelne ja energiline. Kusjuures terve treeningu tegi Maris ise kaasa, sealjuures terve aja mikrofoni rääkides. Väga muljetavaldav. Oleks meil selline naisterahvas Lätis kasutada, siis ei jõuaks isegi Peki Tiit meile rattaetapil järele :o).

Peale tunni ja 15 minuti pikkust väntamist, kui seljas olnud riided olid juba oluliselt märjemad, kui samal ajal ujulas aega veetnud Kristelil ja Andreasel, võis lõpuks ratta seljast maha astuda. Väike arutelu toimus veel Marisega, treeningu osas. Noh ega jah, mulle see toas väntamine endiselt eriti ei istu. Üle tunni aja lihtsalt seina vaadata ei ole just kõige lõbusam kogemus. Väljas oleksin selle ajaga Vääna-Jõesuus ära käinud. Samas niisugune hea treener tegi selle kogemuse palju meeldivamaks. Ma saan nüüd täiesti aru, miks seiklussportlastest sõpradele esimene Sparta poolt välja pakutud padusportlasest treener ei meeldinud. Nagunii tuleb üle tunni aja seda seina vahtida, ja kui siis veel treener ka eriti mingit nalja eio viska, vaid lihtsalt tuimalt väntab, ... no andke andeks.

Üks asi veel, millega natuke harjuda tuleb, on selle ratta sadul. See on nii lai, et jalad tahavad sõites ära surra. Pulsi poole pealt nägin üle Sveni õla, et tal oli stabiilselt minust umbes 20 lööki madalam pulss, nii et siin veel arenguruumi on. Väntamissagedus oli Erki omast veidi kõrgem. Alguses jäin mingi 5-ga alla, aga trenni lõpuks sain keskmise ühega ette :o). Krt aga vahepeal oleks tahtnud kellestki mööda sõita näiteks, või midagi niisugust. Leppisime Erkiga kokku, et järgmisel korral võtan vedamiskummi kaasa.

Igal juhul täna ostsin omale laiemad klotsid rattakinga alla, nii et järgmisel korral saan juba paremini sõita. Marise sõnul vajun ma püsti tõustes kohe käte peale, aga tuleks jääda sadula kohale. Ta ei hakanud mulle seda tunni ajal ütlema, vaid ütles pärast. Järgmisel korral sõlmin ta'ga kokkuleppe, et kui ma midagi valesti teen, siis kohe öelgu. Äkki siis on asjast rohkem kasu.

Aga nüüd suusatama!