Twisteri reedeöine rattatrenn

Nädala keskel arvas Erki, et teeks sellel nädalavahetusel midagi huvitavat, mitte ei vahiks niisama lakke. Pakkus välja, et võiks teha reedeöise rattatrenni Pärnusse ja tagasi. Sven oli mõttega ka kohe nõus, ning ega minulgi siis muud üle jäänud, kui nõustuda.

Leppisime kokku, et kuna ma pean reede õhtul veel eksamit kirjutama, siis alustame kella 9 paiku. Osalejate nimekirja lisandusid veel ka Ruslan ja Marge. Siiri, Reigo ja Maku, kes pidid ka algselt tulema, ei saanud siiski tulla, nii et läksimegi viiekesi.

Täpselt kell 9, reede õhtul, astusimegi Erki ja Marge juurest väravast välja. Eelnevalt mainitud Pärnu ja tagasi otsustasime asendada siiski Saku -> Rapla -> Märjamaa -> Saku otsaga. Vahepeatus hot dog'iga pidi olema Märjamaa Statoilis.

Sõitsime rahuliku tempoga. Ilm oli ka väga hea, arvestades, et päev otsa oli vihma sadanud. Õhtul olid teed märjad, aga vihma ei sadanud. Alustuseks sõitsime mööda kergliiklusteed Sakust Kiisani. Sealt edasi Hagerisse ning Kohilasse. Sõita oli mõnus ja kilomeetrid järjest möödusid. Esimese peatuse tegime Kohilas. Erki jäädvustas meie treeningut oma mobiilikaameraga, et keegi pärast ei saaks öelda, et me trenni asemel niisama õlut jõime :o). Pildid tehtud, saime jälle edasi vändata, et natuke peale Hagudit, täpselt 40-l sõidetud kilomeetril, teha esimene joogipeatus. Veel tegime ühe riietevahetuspeatuse Rapla bussijaama ees, enne kui keerasime Märjamaa peale, kuhu olime planeerinud pikema peatuse sooja kohvi ja hot dog'iga.

Rapla ja Märjamaa vaheline tee oli sirge ja üksluine. Positiivse märgina, ka autosid eriti ei liikunud, nii et saime rahulikult vändata. Need vähesed autojuhid kes meist möödusid vaatasid küll vist eriti hämmeldunud pilguga. Eks oleks vist isegi suhteliselt üllatunud, kui reede öösel autoga sõites järsku mingid imelikud tulukesed ees vilkuma hakkaksid. Ja ilmselt veel suurem üllatus oleks avastades, et need tulukesed osutuvad jalgratturiteks. Üks auto möödus meist nii lähedalt, et oleks ma kaks sentimeetrit vasakuse hoidnud, siis oleksin ilmselt leidnud ennast igalt poolt mujalt, kui rattaga teelt.

Natuke veel ja jõudsimegi Märjamale, kus Statoilis saime värske kohvi ja võileivade abil ennast eriti hästi tunda. Boonuseks oli veel soe õhk, nii et saime ka kergelt kangeid varbaid soojendada. Peale umbes pooletunnist nautimist suundusime jälle teele. Sedakorda tuli jätkata mööda Tallinn-Pärnu maanteed. Järgnevad 25 kilomeetrit olid kogu trassi kõige nõmedamad. Ja seda seetõttu, et liiklus oli reede, või tegelikult juba laupäeva öö kohta liiga tihe. Kui olime 7 kilomeetrit mööda seda maanteed vändanud, jäime teeäärse plekist ja klaasist tehtud kõrtsi ees korraks peatuma, et Marge köide panna. Kohalikud õllesõbrad olid muidugi kohe ümber ja asusid oma tarkade nõuannete abil maailma parandama. Küsisid, et kust me tuleme ja kuhu suundume. Keeldusid aga uskumast, kui neile tõtt rääkisime. Üks geenius targutas veel vedamiskummi kinnitussüsteemi kallal ja saimegi edasi sõita.

Natukese aja pärast hakkas ka vihma sadama, nii et pidin ka endale lõpuks kileka peale tõmbama. Sinnamaani olin mina ainuke, kes ilma kilekata sõitis. Kuidagi mõnus ja soe oli olla. Loomulikult mõni minut peale kile selga tõmbamist jäi vihm järele. Aga ei hakanud seda uuesti ära võtma, tegin lihtsalt luku lahti. Kernus tegime taas peatuse, haakisime Marge Erki sabast minu sappa ja otsustasime Via Baltika pealt maha keerata. Ja oligi palju parem. Liiklust enam eriti ei olnud ja kuni lõpuni nägime ainult mõnda autot. Tegime veel peatuse Hageri kiriku juures, kus Erki ja Marge väidetavalt ristitud olid ja kella 3. 30 paiku olimegi jälle Erki juures, et peale väikest ootamist sauna minna.

Oli täitsa mõnus treening. Umbes 130 kilomeetrit ja 2000 kilokalorit sai kulutatud.