pühapäev, 13. detsember 2009

Nädalavahetus Tallinnas

Tavaliselt läheme me igal võimalusel nädalavahetuseks Tallinnast minema. Vahetevahel see aga erinevatel põhjustel ei õnnestu. Täpselt nii oli ka sel nädalavahetusel. Niisiis tuli välja mõelda, mida huvitavat ette võtta.

Treeninghooaeg on kestnud juba üle nädala, aga mu kell ei tea sellest veel mitte midagi, arvab endiselt, et ma ei ole lillegi liigutanud. Tal on lihtsalt patarei piisavalt tühi, nii et mälu ei õnnestu arvutisse tühjaks laadida. Laupäeva hommikul vahetasin esimese asjana kellal patarei. Samuti ka teistel sinna juurde kuuluvatel vidinatel, nagu näiteks GPS POD. Kui juba tehnikaga tegelema hakkasin, siis otsustasin mõni aeg tagasi soetatud matkakella funktsionaalsuses ka veenduda. Niisiis, esimesed pool tundi sai edukalt sisustatud.

Edasi olin ämmale lubanud, et parandan ära ta katki läinud puukuuri ukse. Samuti oli plaanis trenni minna. Otsustasin lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja minna Kalamajja ämma puukuuri ukse mõõtusid võtma rattaga, tehes sealjuures ringi ka Kopli poolsaarel. Kuna minu ratas on viimasest Läti võistlusest saadik Erki juures garaažis, siis pidin võtma teise ratta. Üksinda Koplisse rallima minna tundus aga suhteliselt igav ja rattal tolknes pakiraam nagunii niisama küljes. Niisiis otsustasin seda sihtotstarbeliselt kasutada ja võtsin Andrease pakiraamil kaasa.

Kõigepealt otsustasime üle vaadata uue (või mitte enam nii uue) rannapromenaadi, mis kulgeb vabaõhumuuseumi juurest Stroomi randa. Oli täitsa lahe. Ainult et üks osa oli tehtud puust, mis tähendab, et seal väga hea rulluiskudega liigelda ei ole. Ma lootsin, et saab ühe jupi juurde, kus on võimalik rullikatega kimada. Aga olgu pealegi, mulle meeldibki Saku-Kiisa rada rohkem.

Edasi jõudsime juba Kopli poolsaare erinevate sadamate traataedade taha. Enam-vähem suutsime ikka mingid mõistlikud läbipääsud leida. Korra pidime ikka rattalt maha ka tulema, et mööda pisikest jalgrada üles asfaldile minna. Huvitav elu seal Kopli poolsaarel. Selline vaikne ja rahulik, nagu ei olekski Tallinnas. Ent ühtäkki seisis mingi maja ukse taga meeletu rahvahulk. Peale väikest fokusseerimist lugesin majalt silti, mis väitis, et tegemist on kodututele mõeldud supiköögiga. Hea küll, siis on loogiline. Aga et neid kodutuid tõesti nii palju on? Või mine sa tea, maja ees olevas parklas oli ka päris mitu korralikku leksust. Äkki ei viitsinud nende omanikud lihtsalt kodus süüa teha ja otsustasid "välja sööma minna".

Meie jätkasime oma teekonda. Mõnda aega olid igal pool jälle kinnised territooriumid, enamasti kuulusid need BLRT-le. Siis hakkasime poolsaare teist serva pidi tagasi tulema. Jõudsime piirkonda, mis kohati meenutas mõnd vana kaluriküla, kohati aga mahajäätud linnakest, majadega, kuhu olid kinnitatud sildid "Ettevaatust tuleohtlik hoone" vms. Igal juhul varsti jõudsime jälle kohta, kus oli puntras suur inimhulk. Seekord oli kohale toodud 2 suure reisibussi täit inimesi ja veel midagi rekkaga. Otsustasime lähemalt järele uurida. Kõigepealt pidas rekka kastist mingi kohalikku kuningat meenutav tüüp lühikese venekeelse kõne. Seejärel anti sõna püha isale, kes rääkis midagi jumalast, isast, pojast ja pühast vaimust. Kuna jumalat ega püha vaimu ei olnud näha, aga isasid, poegasid ja pahasid vaime tundus jaguvat otsustasime edasi sõita. Igal juhul kontingendi järgi otsustades oli hea, kui pühal isal kaelas olnud hõbedane rist talle alles jäi. Kaks tundi oli juba täis saanud, niisiis otsustasime minna ja kuuri ukse üle mõõta, ning tagasi koju sõitsime läbi lumesaju juba otsemat teed pidi.

Otsustasin õhtul veel Nõmmel väikese jooksutiiru teha ja siis niisama teleka ees passida, kuni äkki helistas Erki ja teatas, et tal juba tünnisaun köeb, oleks vaja sisse hüpata. See plaan sobis mulle suurepäraselt. Umbes samal ajal saabus ka MMS Svenilt, kuskilt Portugali sadamakõrtsist, kus Sven saatis pilti, kuidas ta t-särgis õlut joob ja teatas, et talv on mõnus. Kuna tünnisaun oli aga kohe valmis saamas, siis avanes meil suurepärane võimalus talle tagasi teha. Niisiis ronisime lumesajus tünni ja lasime Erikul pilti teha. Igaks juhuks ei hakanud lisama, et tegelikult olid tünnis ka Liis Lass (vaese mehe Carmen Kass) ja Tõehetke Lilit, aga neil hakkasid just enne pildi tegemist kõrvad külmetama, nii et nad pidid pea vee alla sooja panema :o). Igal juhul vedelesime kokku tünnis vist mingi 3-4 tundi ja püüdsime suuga lumehelbeid. Ühesõnaga päris meeldiv viis laupäeva õhtut veeta.

Pühapäeva hommikul kohe tegime lahti ka jõulupidude hooaja, kui käisime Andrease esimesel jõulupeol. Et aga oma trenn ka ikka ilusti ära teha, otsustasin jällegi ühendada meeldiva kasulikuga ning suunduda Järve Matkasporti vajalikku kaardilehte ostma jooksuga. See variant tuli kõne alla seetõttu, et minu maja juurest järvele pääseb sisuliselt kordagi autoteed puudutamata.

Igal juhul oli täiesti OK nädalavahetus.

neljapäev, 3. detsember 2009

Hurraa! Treeninghooaeg avatud!

Jah, täna, peale väga pikka puhkust sai esimest korda jooksmas käidud. Põhimõtteliselt lõpetasin sel aastal treenimise 2 nädalat enne BAR-i Lätis. Mis tähendab siis seda, et olen puhanud alates oktoobri keskpaigast. Noh, jah, paar korda olen selle aja jooksul sörkinud ka, aga trennist on asi ikka väga kaugel olnud.

Vahepeal olen põdenud grippi, õnneks või kahjuks siiski mitte kurikuulsat seagrippi. Avastasin, et jube õudne on ikka gripis olla. Ei ole juba väga kaua aastaid omale mingit viirushaigust külge saanud. Nüüd siis olin 3 päeva palavikus. Tunne oli selline, nagu oleks keegi autoga üle sõitnud. Lisaks haige olemisele, on igasuguste muude tegemistega nii palju sebimist olnud, et ilma trennis käimata võis päris rahulikult päevi mööda saata.

Tasapisi hakkasid sõprade-tuttavate ja muude lahedate inimeste blogidesse ilmuma sissekanded puhkamise lõpetamisest ja treenimise alustamisest. Nüüd vist ei ole enam ühtegi tõsiseltvõetavat blogijat, kes ei oleks sarnast sissekannet teinud :o). Mina aga otsustasin puhkamise lõpetamise asemel hoopis veel rohkem puhata, ehk siis voodis pikali olles. Niisiis jäingi hoopis haigeks. Siis võtsin veel natuke hoogu ja täna see juhtuski. Käisime Sveniga Nõmmel jooksmas. Sven muidugi pidi ka seal ära mainima, et saan nüüd ka plogisse midagi kirjutada :o).

Aga, nagu ikka esimeses trennis, oli ka seekord joosta päris mõnus. Eks teine, kolmas ja neljas trenn tulevad juba raskemalt kätte, enne kui asjaga jälle ära hakkan harjuma. Alustuseks tegime täna ka kerge tunnise otsa. Aga muidu oli kõik ikka endine. Rahvasportlasi oli nii keppidega, kui ka ilma, lademetes. Üks ähkis kõvemini kui teine. Benefit'i silt säras ikka endiselt õhtupimeduses. Ju siis pole masu, täpe, pupu, ega ka tüpa mõjunud. Isegi Jürgen jooksis nagu alati vastu. Ikka enam-vähem sama koha peal, kui kaks kuud tagasi. Ainult Nõmme Kalju staadionil ei olnud millegi pärast trenni...??? Aga tuled põlesid, ju siis oli lihtsalt vahetus. Nii et muretsemiseks pole põhjust.

Igal juhul oli väga lahe jälle treeninghooajaga pihta hakata. Motivatsioon on kõrge. Kohtumiseni spordiradadel!

esmaspäev, 9. november 2009

Multispordi MM 2009 Portugalis ...

... läks peale eilset proloogi täna täie hooga käima. Live edastus on hetkel mitte kõige parem, aga midagi saab.

Eestist osalemas ISC Mountain Loghome, koosseisus Randy, Urmo, Minn ja Pilvi. Võistkonna number on 37. Lisaks Portugali võistkonnas Globaz.pt - Boxit osaleb ka Elo. Nende nr 50.

Võistluste koduleht - saab lives jälgida, vaadata google kaarti, jätta tiimidele sõnumeid ja muu info.
Sleepmonsters - jookseb ka info reaalajas, kohati on olnud parem, kui võistluste enda leht.
ISC blogi - Minn juunior kommenteerib koha pealt meie võistkonna käekäiku.
Elo blogi - aeg-ajalt pidi saatma värsket infot koju Kaiale.
Minn juuniori pildid - rajalt tehtud mobiiliga.
Twitter - lühiinfo võistluse kulgemisest, siiane kõige parem.
Facebook - ka tiksub miskit infi.

kolmapäev, 4. november 2009

BAR 2009 - Ivande, Läti

Selleaastane peaaegu viimane multispordivõistlus oli Bike Adventure Raid Lätis. Nagu nimigi ütleb, on sellel võistlusel põhirõhk pandud jalgratta sõidule. Küll, jah, on tegemist ikkagi multispordiga, lihtsalt liikumisvahendiks peamiselt jalgratas. Tegelikult oleks kõige õigem hoopis öelda, et jalgratas peab lihtsalt paljudes kohtades kaasas olema. Iseasi, kas sellest ka kasu on. Võistlusaeg seekord 24 tundi, millest kõik oleks loogiline ka ära kasutada, kuna lõpuetapid on rogaini põhimõttel.

Aga mis siis kokkuvõtteks öelda? Rada oli lätilikult huvitav. Minu jaoks oleks võinud olemata olla eelviimane etapp, ehk pikk rattarogain, siis oleks raja kohta saanud kasutada vaid ülivõrdes sõnu. See etapp oli lihtsalt liiga tuim pedaalimine. Samas aga on tegemist puhtalt minu probleemiga, kuna tegemist oli, nagu juba öeldud, ratta multispordiga. Niisiis võib vist öelda küll, et rada oli seekord väga super. Mida ei saa küll öelda meie soorituse kohta, kuigi ka see ei ole nii halb, kui alguses arvasime. Seekord osalesime Twisteriga koosseisus Mina, Sven, Erki ja Marge. Lisaks kohal veel 2 Eesti tiimi: Igaunu Komanda, liikmetega Maku, Urmo, Alar ja Mariann; ning Myrakaruds Un Viens Tonts, koosseisus Heiti, Tiit, Tanel, Viivi. Lisaks ka soomlaste Omjakon.

Enne võistlust arutasime, et kuidas võiksid lätlased seekord eestlastele "ära teha". See on ju viimasel Normunds'i võistlustel tavaks saanud. Mitu korda küsiti seda ka stardieelsel briifingul, kus Normunds kinnitas, et kurikuulsat Exceli tabelit ei tule. Meie pakkusime, et esimene litakas vastu vahtimist lajatatakse kohe võistluse algfaasis. Noh, et koht kätte näidata. Aga kuna eestlastel on komme kiirelt kosuda, siis sellest tõenäoliselt ei piisa. Järelikult on paar Excelit oodata ka raja keskel ja lõpuosas. Aga ennäe imet, viimasel ajal tüüpilist Exceli etappi seekord tõepoolest ei olnud. Vähemalt kui oli, siis see ei toiminud.

Aga mis siis rajal toimus? Start oli laupäeval kell 12 päeval. Esimesel etapil tuli kaardi järgi sõita nö stardipunkti, kust algas tulip rattaga. Seekord ei olnud tegemist aga tavalise tulipiga, vaid anti kätte 7 erinevat, kuni paarikümnest pöördest koosnevat tulipilehte, mis omavahel pidevalt mitmetes kohtades ristusid. Sõita võis tulipi nii tagurpidi, kui ka õiget pidi. Mõne lehe võis ka vahele jätta. Oluline oli, et saaks kätte kõik 4 märgitud punkti ja jõuaks lõpupunkti. Põhimõtteliselt oli enne rajale sööstmist mõistlik teha korralik plaan ja alles seejärel minema sõita. Peale starti jäid paljud kohe koha peale nuputama. Meie otsustasime sõita stardipunkti ja seal plaan paika panna. See oli ka hea, sest stardipunktis oli pisike pink, kus saime kaardid laiali laotada ja kombineerida erinevaid variante. Minimaalselt oli tulip võimalik läbida umbes 25 kilomeetriga, maksimaalselt põhimõtteliselt ka 2000. Minimaalset trassi ilmselt keegi läbida ei suutnud. Panime oma raja paika ja omaarust sai täitsa hea plaan. Vaatamata sellele, et panin kohe esimesest ristist millegipärast 400 meetrit vales suunas, tulime tagasi ja algus algas paljutõotavalt. Esimesed tagasilöögid ilmnesid, siis, kui tuli hakata tulippi tagurpidi sõitma. Aga natuke mõtlemist ja saime sellest kiirelt üle. Siiski läks suure hooga tagurpidi raja läbimine mõnel ristmikul käest ära ja pidime tegema pisemaid ringikesi ja mõtlemispause. Suutsime aga ikkagi enam-vähem ennast paika saada. Kõige keerulisemad kohad olid ristumiskohad, kus tuli üle minna ühe kaardilehe pealt teisele ja mõlemal sõita tagurpidi. Siis tahtsime vägisi valele poole keerata. Õige pea ilmnes, et 25 kilomeetriga tulipi läbimisest võime ainult unistada. Tegime viimasesse punkti ja sealt lõppu minnes oma plaanidesse ka mõningaid muudatusi ja tulipi lõppedes olime läbinud ~50 km. Sama distantsi oli läbinud ka Heiti tiim. Maku sai hakkama vaid 35 kilomeetriga. Vahetusalasse jõudes luges Sven, et enne meid oli seal tervelt 19 tiimi jalgrattad, nii et olime kuskil poole peal. Nõme.

Järgmiseks etapiks oli trekking aerofoto abil. Aega selleks oli veel umbes poolteist tundi, kuna enne pimedat pidime tagasi olema. Normundsi sõnul ei ole selle kaardiga seal pimedas midagi peale hakata. Minu arvates natuke imelik avaldus, sest tema enda võistlustel on korduvalt sellest 10 korda hullemate aerofotede abil punkte otsitud tundide viisi. Ja ikka on need üles leitud. Aga vahet pole. Erki hakkas juba viimaseid punkte välja praakima, aga soovitasin ikka enne kaardi mõõtkava ka vaadata. Ja õigesti tegime, sest mõõtkava oli vaid 1:7100 ja kõik punktid saime võetud umbes tunni ajaga. Vahetusalas olid meie lõpetades endiselt umbes poolte tiimide jalgrattad, nii et olime kuskil poole peal. Ilmselt mõnest tiimist siiski möödusime.

Järgmisena anti kätte Läti võistlustelt juba tuttav, vana hea roheline kaart. Seekord küll mitte väga vana, aga siiski piisavalt segane, et kiirelt rattasõidult väga hea lugeda ei oleks. Esimesed punktid möödusid nõmedalt koos mitmete Läti tiimidega. Igalt ristmikult haakis mõni veel sappa. Kohe läks ka pimedaks. Vanale raudteetammile pressisime läbi võsa, mitu lätlaste võistkonda meie järel. Enne punkti tuli üle saada sügavast ojast, kus Dace seekordne võistkonnakaaslane, kes muidu on Rumakss'i all väljas näitas üles mitte just väga viisakat käitumist. Alguses panevad kõik konksu ja siis ainukese palgi abil oja ületades pressib mööda. Õnneks panid nad peale seda muidugi kohe viga, nii et saime neil pikalt eest ära. Järgmises ristis tuli teha järsk vasakpööre, mida enamus tiime ei teinud. Nii et kui ma tahaks lõpuprotokollis ettepoole saada, siis võiks lasta päris mitu võistkonda keelualal käimise eest maha võtta. 38 punkti läksime ainukest normaalset rada mööda, aga millegipärast oli enne meid seal ainult 1 võistkond liikunud. Imelik. Igal juhul liikusime otse punkti. Asfaldilt tuli kaheldes meile järgi ka üks teeristis passinud võistkond. Said tänu meile punkti. Järgmises punktis, Edole lossis oli lisaülesanne. Marge sai ronida ja mina teda julgestada ning Erki ja Sven kuskilt lossist küünlavalgel järgmiste punktide asukohti tuvastada. Kuna meil jäi Margega aega natuke üle, vaatasime, et olime vahepeal 5-ndale kohale tõusnud. Mismoodi? Kogu ülejäänud kaader pidi siis ilmselt eelmisel etapil viga panema. Ka teistest eestlastest olime maas umbes pool tundi. Lossis pidime vaikselt olema, kuna korraldaja sõnul oli seal kontsert ja kui me kõvasti räägime, siis akustika tõttu olla kõik kuulda. Esinejaks keegi kohalik bänd (või siis laulja) Iido (võib olla valesti kirjutatud). Peagi saabusid ka Sven ja Erki ning suundusime järgmise punkti poole, ning sealt juba võistluskeskusse.

Võistluskeskuses ajasime omale hunniku makarone ja kartulikrõpse sisse ning saime ka lisaülesandeid lahendada, mille tulemusena pidime saama lisapunkte üheksanda, pika rattarogaini jaoks. Krahmasin omale kohe sudoku ja hakkasin seda lahendama. Ei olnud just kõige lihtsam, aga ka ei midagi hullu. Peagi oli see lahendatud. Teise lisaülesande, morsega, meil nii hästi ei läinud. Vilkuvast ja natuke aeglasemini vilkuvast täpist ei olnud võimalik midagi tarka välja lugeda, niisiis jätsime selle ülesande vahele, kuna viimasest rogainist tõenäoliselt nagunii kõike punkte võtta ei jõua. Kuivad sokid ja jalatsid jalga ja järgmisele etapile.

Järgmiseks pakuti tavalist tulippi rattaga, kus oli 1 kohustuslik punkt, aga võis olla ka lisapunkte. Kuni esimese punktini midagi erilist ei toimunud. Peale puu otsas asuva punkti kätte saamist tuli aga läbida 3,5 kilomeetrit täiesti sirget kruusateed. Seejärel läks sama sirge kruusatee üle jalgrajaks, kus sees ka palju kopraauke. Kuna mina sõitsin meist esimesena, õnnestus mul selle 1,8 kilomeetrise lõigu jooksul kukkuda sama palju, kui terve aasta jooksul kokku. Esimese lennu üle leistangi tegin siis, kui märkasin maapinnas kopraauku, aga reageerida enam ei jõudnud. No mis seal ikka, püsti ja edasi. Teise lennu ajal ei märganud ma enam ka auku. Lihtsalt lendasin ühel hetkel jälle üle leistangi. Kolmanda lennu ajal ei saanud ma üldse millestki aru, enne kui siruli maas olin. See oli juba päris valus lend. Lisaks lendas kaardilugeja polt läbi plastikplaadi, nii et sellega oli ka jama. Kuna mu kaardihoidja käib nr 10 võtmetega, mitte kuuskandiga, siis panime selle teibiga kinni. Korralikult ei jäänud, tilbendas seal niisama. Edasi läks aga valutumalt ja tulipi lõpp kulges mööda pisikesi jalgradu tiirutades. Etapi lõpp oli mingis tööstuspiirkonnas Kuldiga linna ääres.

Kohale jõudes kuulsime, et teised eestlased olid lahkunud 10 minutit tagasi. Tegelikult oli aga vahe endiselt sama suur, lihtsalt meil tuli veel paar lisaülesannet teha. Kõigepealt ronis Marge kuhugi rõdule ja võttis punkti. Sinna tõmmasime talle järele ka Erki jalgratta. Seejärel ronisime Margega mööda mingit vana sahti päris kõrgele majade kohale. Üleval pidin oma kaasavõetud köiega julgestama, kui Marge laskus mööda rauast tünni punktini ja seejärel alla korrusele. Siis saime ronida veel 4-5 korrust alla ja teiste juurde tagasi joosta. Kogu selle aja pidi üleval liikuma karabiiniga kinni olles. Nüüd edasi uuesti ratta selga ja järgmine punkt oli Kuldiga linna lauluväljakul, kus hakkas trekking mööda linna.

Võistkonna võis jagada kaheks. Marge ja Sven võtsid ära lähemad punktid, meie Erkiga kaugemad. Kasutada oli selleks linna orienteerumissprindi kaart 1:4100. Ka see oli päris lahe etapp. Punktikohtades oli pildistatud erinevaid asju. Piltidel oleva teksti järgi pidime saama tähed, mille järgi omakorda saime teada järgmise punkti asukoha. Seekord me lennujaama minema ei hakanud, vaid üritasime ikka kohad üles leida. Linn oli ise täiesti mõnus. Meenutas sellist suurt küla. Eestis võrdleks mina seda kõige rohkem Viljandiga. Kuna oli laupäeva öö, siis oli ka mõningast rahvast linna vahel käimas. Noored neiud üritasid meile läti keeles ka midagi seletada, aga me ei võtnud eriti vedu. Kogusime oma tähed kokku ja läksime tagasi lauluväljakule, kus Marge ja Sven meid juba ootasid. Panime tähed kokku lauseks ja suundusime järgmist kolme punkti otsima vana mahajäänud tehase territooriumile.

See on nüüd küll etapp, mis väärib eraldi tähelepanu. Ehtne Läti. Loomulikult ka tugevate loterii sugemetega. Üheski teises riigis ei oleks sellisesse kohta üldse ühtegi inimest lubatud. Surma või vigastada oleks seal üsna lihtne saada olnud vähemalt 20 erinevat moodi. Näiteks sai alla kukkuda koos laega või ilma, katus võis pähe kukkuda, klaasikildudesse võis ennast puruks kukkuda, tuha sisse võis ära lämbuda, lagunenud hoonete kivide vahel või rauakolakate vahel sai jala puruks murda jne. Ühesõnaga huvitav. Ei saanudki aru mis tehasega tegu oli olnud. Mõnes hoones oli pabertoodangu jäänuseid, mõnes rauakolakaid, mõnes hunnikute viisi tuhka, mõnes autoremonditöökojad. Igal juhul oli tegu olnud suure ettevõttega. Tundus, nagu oleks elu tehases katkestatud sekundi pealt ja asjad jäid täpselt nii nagu nad olid. Nii umbes 20 aastat tagasi. Ja peale seda pole keegi neid rohkem liigutanud. Riidekapid lagunesid, osad olid veel püsti. Saunalava oli kokku vajunud. WC-s pissuaarid alles. Valdis'ele, kes hakkas 20 aastat tagasi ilmselt just koju minema ja jõudis ühe kummiku jalga panna, tuli lõpp nii ootamatult, et teine kummik oli kapi ees ilusti veel püsti. Umbes sellisena nägi see hiiglaslik hoonetekompleks välja. Sellest piirkonnast, mis oli nii umbes Tallinna Tehnikaülikooli peahoone suurusega tuli üles leida 3 punkti. Loomulikult ei olnud lätlased nende peitmisega eriti tagasi ka hoidnud. Peale umbes 45 minutit otsimist olime leidnud vaid 1 punkti, mis asus ühe lagunenud hoone 2 korrusel kunagises peldikus. Oma arust kõik kohad läbi kamminud läksime välja, et arutada, kuhu edasi suunduda. Seina ääres seisid kohale jõudnud soomlased ja vahtisid seina. Vaatasime ka, et mis nad seal passivad. Ja ennäe imet. Seina peal oli hoonetekompleksi plaan, kuhu olid värviga märgitud 3 punkti asukohad. Ma ei tea, kuidas lätlastega oli, aga eestlased said sellest üldiselt alles peale võistlust teada. Meie käest :o). Igal juhul, kui me selle plaani järgi punktid üles leidsime, mis ei olnud ka üldsegi eriti kerge ülesanne, ja tagasi lauluväljakule, rataste juurde jõudsime, olime langenud jälle üsna mitmeid kohti tahapoole.

Lauluväljakul tõstsime Sveni rattalt kaardialuse koos jalaga minu oma peale ümber, kuna see tilbendas niisama. Minu alus läks Sveni kotti. Edasi saime linna vahelt sprindikaardi järgi veel paar punkti võtta. Seejärel paiknesid järgmised 6 punkti linnast välja sõites jõe ääres. Saime jõeäärset nõlva forsseerida mitmeid kordi. Punktid olid ära jagatud erinevate kaarditükkide peale. 1:50000 roheline kaart, 1:15000 orienteerumiskaart ja lõpus vahetusalasse minnes veel 1:50000 roheline kaart. Punktid saime ilusti kätte ja möödusime mitmetest Läti tiimidest, aga viimases punktis läks veidi aega, et ühildada omavahel 2 kaarti. Sellega said Läti tiimid kiiremini hakkama ja said jälle kõik mööda. Ei hakanud nende kombel konksu ka panema ja liikusime alles siis, kui selge, kuhu minna.

Sellest vahetusalast algas siis niiöelda võistluse põhiosa. Kõigepealt pidime mööda karjääri veel 3 punkti otsima, et leida veel kolme rogainipunkti asukohad. Sellega saime kiiresti hakkama ja suundusime viimasele rattarogainile. Oli võimalus võtta kuni kontrollaja lõpuni rattapunkte või suunduda veel viimaseks kaheks tunniks jalgsietapile, kui rattasõit ära juhtub tüütama. Esimene rogainipunkt 83 asus mingis heinaküünis lae all. Enne meid oli 2 võistkond seal, aga teisi tuli järjest juurde. Korraga mahtus ronima ainult 1 tiim. Saime suht kiiresti jaole. Järgmine punkt 84 asus tee ääres tünnis, kuhu ronimiseks pidime rattal esiratta eemaldama. Üldse olid sel korral punktid pandud niisugustesse asukohtadesse, et ligipääs oli raskendatud. Pidevalt saime kasutada ronimisvahendeid, kaasa võetud köit jna. Järgmise punkti, nr 82-ga otsustasime oma võistluse saatuse. Jõudes punkti asukohta läksin metsa mäge otsima, kuna seal pidi punkt olema. Kaart oli 1:80000 ja ilma kõrgusjoonteta, seetõttu oli see tegevus paras loterii. kui olin juba tükk aega mööda mäenõlva edasi tammunud, leidsin kõrgema koha, aga punkti ei olnud. Isegi metsas oli nii paks udu tekkinud, et väga kaugule lambi valgusvihuga ei näinud. Igal juhul läksin veel teisele poole teed ka. Seal oli veidi konkreetsem mägi, aga punkti ikka polnud. Ükski teine võistkond sinna ka millegipärast ei tulnud. Igal juhul peale pikka otsimist me seda punkti ei leidnudki. Aga sellega see veel ei lõppenud. Järgmise punkti suunas hakkasime liikuma otse mööda punktiirjoonega märgitud rada. Varsti aga lõppes tee otsa. Edasi läks enam-vähem õige suunaga ainult metsaveotee. liikusime mööda seda ikka päris tükk aega, kuni lõpuks jõudsime välja mingile kruusateele, mis omakorda lõpuks asfaldile välja viis. Väljas oli nüüd vahepeal juba valgeks läinud. Järgmised punktid 72-71-75-80 saime kõik ilma suurema vaevata. Need olid suhteliselt lihtsad ka. Enne 80 punkti pumpas Erki oma katki läinud rattakummi, nii, et mõlemad 2 pumpa läksid katki ja mõlemad 2 ballooni said tühjaks :o). Otsustasime lõpus minna ka trekkinguetapile, kuna sealsed punktid peaks olema üksteisele lähemal. Rada ju ainult 5 km. Seega on lootust väiksema aja jooksul rohkem punkte koguda, kui ratast edasi sõites. Viimase rattapunktiga 78 teeme siiski väikese vea ja võistluskeskusse jõuame 1,5 tundi enne kontrollaja lõppu.

Kimasime kiirelt trekkinguetapi algusesse ja märkisime kaardile punktid. Seekord oli tegemist orienteerumiskaardiga. Kuna aega seal mütata oli umbes tund ja meie liikusime kõnnitempos, jätsime 2 üle jõe asuvat punkti võtmata. Aeg oli täpselt paras ja tagasi võistluskeskusse jõudsime parasjagu enne kontrollaja lõppu.

Väike lisaülesanne oli veel seoses toidu saamisega, kus eestlased istusid ja ootasid tund aega, kui lätlasi teenendati. Lõpuks peale 10t korda küsimist soostusid tädid ka meile ikka süüa tooma. Vahepeal ajas juba päris vihale.

Igal juhul oli tegemist jälle ühe suurepärase Läti võistlusega. Kahjuks ei olnud ühtegi lisaülesannet seoses meteoriitidega, aga äkki siis järgmisel korral?

Tulemused.

laupäev, 24. oktoober 2009

Bike XDream

Üle pika aja käisime pühapäeval jälle võistlemas. Kõrvemaal oli esimene 4 tunnine rattarogain Bike Xdream. Kui hommikul silmad lahti tegin, siis ei olnud meeleolu just eriti optimistlik. Viimased nädal aega oli vahetpidamata vihma sadanud, nii ka jätkus. Parema meelega ei oleks üldse tahtnud uksest välja minna. Aga kui sõidetud oli esimesed 500 meetrit, oli tunne juba 100% teistsugune. Mille k....di pärast ma peaksin terve päeva toas passima, kui looduses on palju lahedam. Vaatamata täiesti märgadele riietele ja külmunud jäsemetele. Igal juhul läks päev asja ette.

Kui Sveniga Kõrvemaale sõitsime, arutasime, et mingit tulemust meil saavutada ei ole vaja. Saab võtta täiesti rahulikult ja asja nautida. Kohal oli ju Eesti, Soome ja ka Läti rattaorienteerujate paremik, kaasa arvatud valitsev maailmameister. Samuti on neli tundi nii lühike aeg, et meie kogemused ei jõua veel mõjuma hakata. Ka mitte niisuguse ilmaga. Lisaks oli Svenil veel laupäeval väike palavik ka olnud, nii et tõotas tulla rahulik võistlus.

Enne starti vahetasime paar sõna või(s)tluskaaslastega, nautisime riiete vahetamist suurepärases soojas Twisteri bussis ja juba saigi kaardid kätte. Panime paika plaani enam vähem kõikide punktide võtmisega, aga arvasime, et midagi tuleb lõpust siiski ära jätta. Selle pidime otsustama rajal. Autos arutasime, et kui keskmine kiirus on 20 km tunnis, siis läbime umbes 80 km. Kuna see tundus kohe natuke utoopiline plaan, siis arvestasime mingi 60-ga. Nii ka enam-vähem läks.

Stardis panime ajama ainsat asfaldietappi mööda 57-ndasse punkti. Noh vahet ei olnud, esimese 200 meetriga oli nägu nagunii nagu Pipi Pikksukkil ja kõik riided (vähemalt pealtpoolt) läbimärjad. Vesi esimestes läbisõidetud sügavamates poriloikudes oli rõvedalt külm. Rattakingadega igal juhul Lätti ei lähe. Kohe esimeses punktis vaatasime, et enamus tiime valib tagasisõidu ehk ringivariandi. Otse loomulikult valin mina seepeale otse läbi soo mineku. Saime küll 3-4 minutit pähe, aga vähemalt oli huvitavam. Edasi 59-58-56-55 läks hästi, aga Sveni haigus oli teinud oma töö ja tal oli väga raske. Samas kui meil Erkiga oli päris mõnus. Võtsime tempot veidi allapoole.

52 punkti viis Kõrvemaa suusarada läbi soo. sai jalutada hüppeliigeseni vees, mis oli jällegi päris külm. Kuuldavasti olid Soome rattaO koondise naised seal (ja ka mitmel pool mujal) kõvasti vandunud. Noh pole ka ime. Rattaorienteerumise kaardi tingmärkide järgi viis läbi soo ju vähemalt 25 km/h tunnikiirusega sõidetav tee. Tegelikkuses aga ..... :o) Meie olime sellise asjaga õnneks pidevalt kokku puutunud ja eriti ei imestanud.

49-50 hakkasid varbad juba päris kangeks jääma. Õnneks sai 49-ndas natuke edasi tagasi joosta, mis sulatas varbad korraks jälle üles. 51 punkti minnes sai mäest alla minnes korraliku hoo sisse, mis omakorda tingis selle, et mu nägu, silmad, nina ja suu olid paksult liiva ja muda täis. Aga mis teha. Paari minuti pärat nägin jälle päris selgelt.

47-46 olid ilusa loodusega lõigud. 46-ndas kohtasime ka Twister Biking naiskonda, kes olid muidu lõbusad. Maare ainult kurtis, et keegi tahab teda ära tappa. Joogipunktis võtsime paar lonksu sooja jooki ja keerasin ka kaarti. Edasi tuli minna üle silla, kunagisele sõjaväepolügonile ja Jussi järvede vahele. Väga lahe piirkond minu arvates. Otsustasime võtta 41-37. 37-ndas aga arutasime, et lähme ka 38-36 punktidesse. See oli küll kena piirkond, aga rajad seal vallide otsas olid kitsad ja käisid üles alla, nii et need minekud võtsid meil ohtrlalt aega. 35-ndas vaatasin, et aega on jäänud vaid 1 tund. Tuli teha süda kõvaks ja jätta mitmed teeäärde jäävad punktid võtmata. Tõstsime veidi tempot ja 33-nda saime kätte kiirelt. Paukjärve äärde pääseva parkla juurest läksime üle jõe. Svenil oli juba päris raske. Surusime talle Turbosnäck'i sisse ja üritasime tempot hoida. Võtsime 34-nda ja järgmises ristis nägime jälle õgivaid Twisteri kaunitare.

Vaatasin sõidupealt keeramata kaarti ja arvutasin aega. Arvasin, et peaksime jõudma võtta 40-43-45-48. 40 ja 43 läksid enam-vähem graafikus. 43-st alla sõites sain jälle sitarahe otse näkku. Aga tempo oli meil ikkagi piisavalt madal, et 45 või 48 tuli ära jätta. Kuna mõlemad olid teada tuntud punktid Kõrvemaa suusaradadel, otsustasime võtta 45, kuna siis ei olnud eriti vaja tõusu võtta. Arvan, et see oli väga õige otsus. Nüüd tuli veel aega jõuda. Jõudsimegi, tervelt minut varem.

Finišis tuli oodata pikas järjekorras, et SI pulgad tühjaks lugeda. Tegelesin sulghüpete ja käteringidega. Niimoodi sai varbad-sõrmed vähemalt hästi soojaks. Varsti õnnestus SI ajad kätte saada ja järgmine järjekord oli rattapesulasse. Seisime seal 2 sekundit ja otsustasime oma rattad hoopis ojja visata ja seal ära pesta. Mõeldud tehtud ja minutiga olid rattad puhtad. Seda vaatasid pealt ka tükk aega järjekorras olnud inimesed, mispeale Viivi oma ratta käekõrvale võttis ja samuti oja poole suundus.

Kuna järgmine 300 pealine inimhulk ootas meid tõenäoliselt saunas, pühkisime suurema s..a pealt maha ja otsustasime hoopis Erki/Marge juurde sauna minna. Enne aga sõime veel sooja suppi ja vaatasime autasustamist, kus teise naiskonnana olid ka Twisteri tsikid, kes jäid Soome rattaorienteerumise koondisest maha vaid 1 punktiga! Vot nii kõvad mutid.

Tulemused.
Vaheajad.
Meie valikud.

esmaspäev, 28. september 2009

Tuul & lained

Nagu planeeritud saigi eile jälle merel käidud. Kui kella 12 ajal telefonis Sveniga rääkisime, selgus, et Loviise meeskond oli merele kihutama läinud. Niisiis, panime ka ise sadama poole ajama. Seekord siis kolmekesi - mina, Sven ja Erki. Kuna tuul pidavat olema päris äkiline, tõotas tulla päris karm katsumus.
Selline näeb välja tuule graafik. Meie sõitsime siis, kui tuule kiirus jäi sinna punase ristküliku sisse. Ehk siis ajal, kui tuule kiirus kõige rohkem kasvas.

Umbes kella ühe paiku päeval tõmbasimegi purjed masti. Sõitsime eespurjega sadamast välja ja siis tõmbasime üles ka tagumise purje. Alguses ei tahtnud juhtimine hästi välja tulla, kuna tuul keerutas ja korralik pagi oli peal. Vaatasime, et kahe purjega läheb vist päris keeruliseks ja lasime ikkagi tagumise purje uuesti alla. Ainult ühe purjega minnes oli aga ikkagi tegemist küllaga. Keerasime vööri Naissaare suunas ja hakkasime kihutama. Laine oli tõesti päris korralik. Paar korda viskas ikka sahmaka üle jahi. See oli päris äge. Minu jaoks praegu veel natuke arusaamatu värk tundub, et millal ja kuidas ja millist otsa parasjagu sikutada tuleb ja kui kreeni jahti lõpuks siis ikkagi lasta tohib. Nii et esialgu osade manöövrite juures tõmbas ikka seest õõnsaks.

Peagi seilas meile vastu ka Loviise meeskond, kes ütlesid, et olid sõitnud ümber vahemadala tuletorni. See kurss sobis ka meile hästi ja võtsime samuti suuna tuletornile. Mingeid erilisi kiirusi me ei aretanud, nii umbes 4,5 sõlme oli keskmine kiirus, aga tegemist oli küllaga, nii et meile sobis see kiirus väga hästi. Tuletorni juures arutasime, et seal oleks päris mõnus elada. Nii et kes tahab kinnisvara, looduskaunis kohas, bussipeatus lähedal, kalapüügivõimalused olemas jne, siis üks selline objekt asub kesklinnast Naissaare suunas.

Sõitsime tuletornist veel veidi maad Naissaare poole, siis aga otsustasime ümber pöörata. Manöövriga hakkama saanud, juhtus aga see, et kui teiselt poolt sooti tõmbama hakkasime, siis tõmbasime ühe ploki katki. Mis seal ikka, võtsime teiselt poolt uue ploki asemele, mis aga omakorda tähendas seda, et ei saanud enam otsa ümber keerata ja pidime võtma suuna sadama peale. Uuesti majaka poole sõites nägid Sven ja Erki ees veel hüljest, mina aga ei pannud tähele. Ju siis vanadele surfajatele hakkavad sellised asjad paremini silma. Mul oli ilmselt soodi tõmbamisegagi liiga palju tegemist. Alguses ei saanud aru, millal tõmmata ja millal järgi lasta. Nii et ühe korra, kui ma piisavalt kiiresti järele ei andnud tegime kiiruserekordi 5,97. Aga veidi aja pärast hakkas juba mingi loogika tekkima ja enamus ajast sain juba enam-vähem õigele ajale pihta.

Tuul läks sõidu ajal järjest tugevamaks ja keeras Katariina kai juurest ka veidi. Saime siiski enam-vähem sadama sissesõidu kohale pihta. Kuna ilm oli nagu ta oli ja tänu purunenud plokile enam pautida ka ei saanud, sõitsime sadamasse sisse mootori abiga. Loviise krjuu oli ikka veel paadis. Sidusime meiegi otsad kai külge ja oligi sõit selleks korraks tehtud. Minu jaoks igal juhul igati adrenaliinirohke üritus.

Sveni vähe professionaalsem jutt koos purje nimetustega ja mõned pildid on siin.

reede, 25. september 2009

Uus harrastus

Juhtus niisugune imepärane asi, et Sven asus ametisse uude, suurepärasesse Noblessneri jahisadamasse. Sellega seoses sai temast õige pea ka jahiomanik. Nimelt otsustas ta soetada omale Polaris tüüpi Laura-Johanna nimelise purjeka, mis nüüdseks on ristitud juba loomulikult Twister'iks. Kui talv kätte jõuab ja ilmad juba niisugused on, et merel ainult Tallink ja Viking Line liiguvad, siis saab paat endale ka värskema ilme. Niikaua aga saab sellega Tallinna lahel veel mõningaid otsi teha.

Sel nädalal olemegi paar korda juba kihutamas käinud. Kuna tegemist ei ole veel proffidega, on kiirused küll mõnevõrra tagasihoidlikud, aga huvitav on ikka. Esmaspäeval peale pisikest mõttepausi BLRT värava taga leidsin Noblessneri ilusti üles. Tõmbasime kaks purje masti ja kihutasime sadamast minema. Lahe, ei mingit mootorimürinad ega muud jama, tõmba lihtsalt nööre ja tuul viib ise edasi. Tegime 3-4 otsa Katariina kai poole ja tagasi. Pildi pealt on purjetamist ennegi nähtud, aga esmaspäeval hämmastas mind see, kui kreeni paat ikka tegelikult läheb. Üks külg oli mõned sentimeetrid ülalpool veepinda ja teine täiesti veest väljas. Köisi, või oli see nüüd otsi, on igal juhul igavene suur hunnik ja et näidata head kiirust, tuleb osata neid kõiki õigel ajal õige tugevusega tõmmata või järgi lasta. Me päris nii spetsialistid ei olnud ja üritasime esialgu lihtsalt sõitmisega hakkama saada. Aga paudid ja ka üks halss (oli vist nii) tulid meil hästi välja ja peaaegu kaini välja sõitsime purjede abil. Alles viimase mõne meetri pärast tõmbasime mootori käima. Päeva ja ka üleüldiseks kiiruserekordiks saime 5 sõlme.

Eile tegime ka väikese otsa. Kuna paat kõikus juba sadamas tunduvalt rohkem, tõmbasime suurema purje masti nii, et purjepinda oleks vähem. Merele minnes oli aga seekord päris huvitav. Tuul oli väga puhanguline ja kaugemal keerutas korralikult. Ka lained olid huvitavamad, nii et sai ikka selja märjaks. Kuna meie suure purje rehving (oli vist see sõna) ei olnud kõige õnnestunum, ei hakanud me fokat (see esimene väike puri) üldse üles tõmbama. Tegime ühe otsa juba tuntud poi lähetusse ja sõidsime tagasi. Seekordse ilmaga ei hakkanud purjedega jamama ja sõitsime sadamasse sisse mootori abil. Aga ühe pisema purjega tegime siiski kiirusrekordi ära. Seekord siis 5,4 sõlme. 20 sõlmeni on veel natuke aega, aga vähemalt on kuhu püüelda. Kui ilm enam-vähem OK on, siis läheme järgmine kord merele pühapäeval. Seekord pidi vist ka teine jaht, Loviise, kaasa tulema.

Sven on oma uuest "naisest" nii vasikavaimustuses, nagu ta ise ütles, et hakkas selle tegemisi isegi vastavasisulises blogis kajastama. Niisiis Twister jahi käekäigu kohta saab lähemat infot http://est202twister.wordpress.com/.