Bike XDream

Üle pika aja käisime pühapäeval jälle võistlemas. Kõrvemaal oli esimene 4 tunnine rattarogain Bike Xdream. Kui hommikul silmad lahti tegin, siis ei olnud meeleolu just eriti optimistlik. Viimased nädal aega oli vahetpidamata vihma sadanud, nii ka jätkus. Parema meelega ei oleks üldse tahtnud uksest välja minna. Aga kui sõidetud oli esimesed 500 meetrit, oli tunne juba 100% teistsugune. Mille k....di pärast ma peaksin terve päeva toas passima, kui looduses on palju lahedam. Vaatamata täiesti märgadele riietele ja külmunud jäsemetele. Igal juhul läks päev asja ette.

Kui Sveniga Kõrvemaale sõitsime, arutasime, et mingit tulemust meil saavutada ei ole vaja. Saab võtta täiesti rahulikult ja asja nautida. Kohal oli ju Eesti, Soome ja ka Läti rattaorienteerujate paremik, kaasa arvatud valitsev maailmameister. Samuti on neli tundi nii lühike aeg, et meie kogemused ei jõua veel mõjuma hakata. Ka mitte niisuguse ilmaga. Lisaks oli Svenil veel laupäeval väike palavik ka olnud, nii et tõotas tulla rahulik võistlus.

Enne starti vahetasime paar sõna või(s)tluskaaslastega, nautisime riiete vahetamist suurepärases soojas Twisteri bussis ja juba saigi kaardid kätte. Panime paika plaani enam vähem kõikide punktide võtmisega, aga arvasime, et midagi tuleb lõpust siiski ära jätta. Selle pidime otsustama rajal. Autos arutasime, et kui keskmine kiirus on 20 km tunnis, siis läbime umbes 80 km. Kuna see tundus kohe natuke utoopiline plaan, siis arvestasime mingi 60-ga. Nii ka enam-vähem läks.

Stardis panime ajama ainsat asfaldietappi mööda 57-ndasse punkti. Noh vahet ei olnud, esimese 200 meetriga oli nägu nagunii nagu Pipi Pikksukkil ja kõik riided (vähemalt pealtpoolt) läbimärjad. Vesi esimestes läbisõidetud sügavamates poriloikudes oli rõvedalt külm. Rattakingadega igal juhul Lätti ei lähe. Kohe esimeses punktis vaatasime, et enamus tiime valib tagasisõidu ehk ringivariandi. Otse loomulikult valin mina seepeale otse läbi soo mineku. Saime küll 3-4 minutit pähe, aga vähemalt oli huvitavam. Edasi 59-58-56-55 läks hästi, aga Sveni haigus oli teinud oma töö ja tal oli väga raske. Samas kui meil Erkiga oli päris mõnus. Võtsime tempot veidi allapoole.

52 punkti viis Kõrvemaa suusarada läbi soo. sai jalutada hüppeliigeseni vees, mis oli jällegi päris külm. Kuuldavasti olid Soome rattaO koondise naised seal (ja ka mitmel pool mujal) kõvasti vandunud. Noh pole ka ime. Rattaorienteerumise kaardi tingmärkide järgi viis läbi soo ju vähemalt 25 km/h tunnikiirusega sõidetav tee. Tegelikkuses aga ..... :o) Meie olime sellise asjaga õnneks pidevalt kokku puutunud ja eriti ei imestanud.

49-50 hakkasid varbad juba päris kangeks jääma. Õnneks sai 49-ndas natuke edasi tagasi joosta, mis sulatas varbad korraks jälle üles. 51 punkti minnes sai mäest alla minnes korraliku hoo sisse, mis omakorda tingis selle, et mu nägu, silmad, nina ja suu olid paksult liiva ja muda täis. Aga mis teha. Paari minuti pärat nägin jälle päris selgelt.

47-46 olid ilusa loodusega lõigud. 46-ndas kohtasime ka Twister Biking naiskonda, kes olid muidu lõbusad. Maare ainult kurtis, et keegi tahab teda ära tappa. Joogipunktis võtsime paar lonksu sooja jooki ja keerasin ka kaarti. Edasi tuli minna üle silla, kunagisele sõjaväepolügonile ja Jussi järvede vahele. Väga lahe piirkond minu arvates. Otsustasime võtta 41-37. 37-ndas aga arutasime, et lähme ka 38-36 punktidesse. See oli küll kena piirkond, aga rajad seal vallide otsas olid kitsad ja käisid üles alla, nii et need minekud võtsid meil ohtrlalt aega. 35-ndas vaatasin, et aega on jäänud vaid 1 tund. Tuli teha süda kõvaks ja jätta mitmed teeäärde jäävad punktid võtmata. Tõstsime veidi tempot ja 33-nda saime kätte kiirelt. Paukjärve äärde pääseva parkla juurest läksime üle jõe. Svenil oli juba päris raske. Surusime talle Turbosnäck'i sisse ja üritasime tempot hoida. Võtsime 34-nda ja järgmises ristis nägime jälle õgivaid Twisteri kaunitare.

Vaatasin sõidupealt keeramata kaarti ja arvutasin aega. Arvasin, et peaksime jõudma võtta 40-43-45-48. 40 ja 43 läksid enam-vähem graafikus. 43-st alla sõites sain jälle sitarahe otse näkku. Aga tempo oli meil ikkagi piisavalt madal, et 45 või 48 tuli ära jätta. Kuna mõlemad olid teada tuntud punktid Kõrvemaa suusaradadel, otsustasime võtta 45, kuna siis ei olnud eriti vaja tõusu võtta. Arvan, et see oli väga õige otsus. Nüüd tuli veel aega jõuda. Jõudsimegi, tervelt minut varem.

Finišis tuli oodata pikas järjekorras, et SI pulgad tühjaks lugeda. Tegelesin sulghüpete ja käteringidega. Niimoodi sai varbad-sõrmed vähemalt hästi soojaks. Varsti õnnestus SI ajad kätte saada ja järgmine järjekord oli rattapesulasse. Seisime seal 2 sekundit ja otsustasime oma rattad hoopis ojja visata ja seal ära pesta. Mõeldud tehtud ja minutiga olid rattad puhtad. Seda vaatasid pealt ka tükk aega järjekorras olnud inimesed, mispeale Viivi oma ratta käekõrvale võttis ja samuti oja poole suundus.

Kuna järgmine 300 pealine inimhulk ootas meid tõenäoliselt saunas, pühkisime suurema s..a pealt maha ja otsustasime hoopis Erki/Marge juurde sauna minna. Enne aga sõime veel sooja suppi ja vaatasime autasustamist, kus teise naiskonnana olid ka Twisteri tsikid, kes jäid Soome rattaorienteerumise koondisest maha vaid 1 punktiga! Vot nii kõvad mutid.

Tulemused.
Vaheajad.
Meie valikud.