Nädalavahetus Tallinnas

Tavaliselt läheme me igal võimalusel nädalavahetuseks Tallinnast minema. Vahetevahel see aga erinevatel põhjustel ei õnnestu. Täpselt nii oli ka sel nädalavahetusel. Niisiis tuli välja mõelda, mida huvitavat ette võtta.

Treeninghooaeg on kestnud juba üle nädala, aga mu kell ei tea sellest veel mitte midagi, arvab endiselt, et ma ei ole lillegi liigutanud. Tal on lihtsalt patarei piisavalt tühi, nii et mälu ei õnnestu arvutisse tühjaks laadida. Laupäeva hommikul vahetasin esimese asjana kellal patarei. Samuti ka teistel sinna juurde kuuluvatel vidinatel, nagu näiteks GPS POD. Kui juba tehnikaga tegelema hakkasin, siis otsustasin mõni aeg tagasi soetatud matkakella funktsionaalsuses ka veenduda. Niisiis, esimesed pool tundi sai edukalt sisustatud.

Edasi olin ämmale lubanud, et parandan ära ta katki läinud puukuuri ukse. Samuti oli plaanis trenni minna. Otsustasin lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja minna Kalamajja ämma puukuuri ukse mõõtusid võtma rattaga, tehes sealjuures ringi ka Kopli poolsaarel. Kuna minu ratas on viimasest Läti võistlusest saadik Erki juures garaažis, siis pidin võtma teise ratta. Üksinda Koplisse rallima minna tundus aga suhteliselt igav ja rattal tolknes pakiraam nagunii niisama küljes. Niisiis otsustasin seda sihtotstarbeliselt kasutada ja võtsin Andrease pakiraamil kaasa.

Kõigepealt otsustasime üle vaadata uue (või mitte enam nii uue) rannapromenaadi, mis kulgeb vabaõhumuuseumi juurest Stroomi randa. Oli täitsa lahe. Ainult et üks osa oli tehtud puust, mis tähendab, et seal väga hea rulluiskudega liigelda ei ole. Ma lootsin, et saab ühe jupi juurde, kus on võimalik rullikatega kimada. Aga olgu pealegi, mulle meeldibki Saku-Kiisa rada rohkem.

Edasi jõudsime juba Kopli poolsaare erinevate sadamate traataedade taha. Enam-vähem suutsime ikka mingid mõistlikud läbipääsud leida. Korra pidime ikka rattalt maha ka tulema, et mööda pisikest jalgrada üles asfaldile minna. Huvitav elu seal Kopli poolsaarel. Selline vaikne ja rahulik, nagu ei olekski Tallinnas. Ent ühtäkki seisis mingi maja ukse taga meeletu rahvahulk. Peale väikest fokusseerimist lugesin majalt silti, mis väitis, et tegemist on kodututele mõeldud supiköögiga. Hea küll, siis on loogiline. Aga et neid kodutuid tõesti nii palju on? Või mine sa tea, maja ees olevas parklas oli ka päris mitu korralikku leksust. Äkki ei viitsinud nende omanikud lihtsalt kodus süüa teha ja otsustasid "välja sööma minna".

Meie jätkasime oma teekonda. Mõnda aega olid igal pool jälle kinnised territooriumid, enamasti kuulusid need BLRT-le. Siis hakkasime poolsaare teist serva pidi tagasi tulema. Jõudsime piirkonda, mis kohati meenutas mõnd vana kaluriküla, kohati aga mahajäätud linnakest, majadega, kuhu olid kinnitatud sildid "Ettevaatust tuleohtlik hoone" vms. Igal juhul varsti jõudsime jälle kohta, kus oli puntras suur inimhulk. Seekord oli kohale toodud 2 suure reisibussi täit inimesi ja veel midagi rekkaga. Otsustasime lähemalt järele uurida. Kõigepealt pidas rekka kastist mingi kohalikku kuningat meenutav tüüp lühikese venekeelse kõne. Seejärel anti sõna püha isale, kes rääkis midagi jumalast, isast, pojast ja pühast vaimust. Kuna jumalat ega püha vaimu ei olnud näha, aga isasid, poegasid ja pahasid vaime tundus jaguvat otsustasime edasi sõita. Igal juhul kontingendi järgi otsustades oli hea, kui pühal isal kaelas olnud hõbedane rist talle alles jäi. Kaks tundi oli juba täis saanud, niisiis otsustasime minna ja kuuri ukse üle mõõta, ning tagasi koju sõitsime läbi lumesaju juba otsemat teed pidi.

Otsustasin õhtul veel Nõmmel väikese jooksutiiru teha ja siis niisama teleka ees passida, kuni äkki helistas Erki ja teatas, et tal juba tünnisaun köeb, oleks vaja sisse hüpata. See plaan sobis mulle suurepäraselt. Umbes samal ajal saabus ka MMS Svenilt, kuskilt Portugali sadamakõrtsist, kus Sven saatis pilti, kuidas ta t-särgis õlut joob ja teatas, et talv on mõnus. Kuna tünnisaun oli aga kohe valmis saamas, siis avanes meil suurepärane võimalus talle tagasi teha. Niisiis ronisime lumesajus tünni ja lasime Erikul pilti teha. Igaks juhuks ei hakanud lisama, et tegelikult olid tünnis ka Liis Lass (vaese mehe Carmen Kass) ja Tõehetke Lilit, aga neil hakkasid just enne pildi tegemist kõrvad külmetama, nii et nad pidid pea vee alla sooja panema :o). Igal juhul vedelesime kokku tünnis vist mingi 3-4 tundi ja püüdsime suuga lumehelbeid. Ühesõnaga päris meeldiv viis laupäeva õhtut veeta.

Pühapäeva hommikul kohe tegime lahti ka jõulupidude hooaja, kui käisime Andrease esimesel jõulupeol. Et aga oma trenn ka ikka ilusti ära teha, otsustasin jällegi ühendada meeldiva kasulikuga ning suunduda Järve Matkasporti vajalikku kaardilehte ostma jooksuga. See variant tuli kõne alla seetõttu, et minu maja juurest järvele pääseb sisuliselt kordagi autoteed puudutamata.

Igal juhul oli täiesti OK nädalavahetus.