Tehnika ei salli ...

... külma!

Täna õhtul panin pulsivöö ümber, maski pähe ja trenniriided selga, ning suundusin Nõmme terviseradadele jooksma. Ilm oli selleks äärmiselt mõnus. Ma ei tea, miks, aga mulle hullult meeldib külma ilmaga treenida. No OK, -30ga ei ole mul küll palju kogemusi, aga -2st kuni -20 kraadini on minu arvates treenimiseks täiesti ideaalne ilm. Jah, tõepoolest oleks veel suurepärasem, kui oleks ka meetrike lund maas, aga täna ajas ka pool sentimeetrit asja ära.

Igal juhul jooksin siis mõnusa tempoga, pulss võis olla nii kuskil 130-140 kandis. Rada oli meeldiv, rahvast oli meeldivalt vähe. Niisama möödaminnes heitsin pildi kellale, kuid pidin imestusest pikali kukkuma. See väitis, et pulss on 186! Kohendasin siis natuke pulsivööd ja võtsin igaks juhuks tempot veidi alla. Pulss hakkaski allapoole minema, aga jäi siiski 165 kanti. Suundusin Harku radadele, kui pulss tõusis jälle endise 180 löögi kanti tagasi. Nüüd hakkas juba natuke häirima. Mõtlesin, et hea küll, proovin siis, mitusada lööki välja pigistan. Vajutasin 100 meetrit täiega. No päris Bolti aega ei küündinud, aga kuhugi sinna Donovan Beili kanti. Oleks mõni kohalik sportlane seda näinud, oleks sportimise päeva pealt lõpetanud. Aga pulss, selle asemel, et tõusta, hoopis langes 186lt 184 peale. No egas midagi, lõin käega ja tiksusin oma 180se pulsiga rahulikult lõpuni.

Loo moraal siis, et ei maksa liiga palju tehnikat usaldada, pigem ikka enda tunnet. Aga samas kilomeetreid luges GPS POD õigesti ...