Salpa-Jukola 2011

Orienteerujate laulupidu, Jukola, oli otse loomulikult kavas ka 2011 aastal. JOKA võistkond oli suures plaanis sama, mis viimastel aastatelgi. Eelmise aasta võistkonnaga võrreldes oli Tomi asemel seekord kaasas Raivo. Enne võistlust toimus tõsisem arutelu vahetuste teemadel. Mina olin põhimõtteliselt nõus jooksma mistahes vahetust. Avaldasin küll tagasihoidlikku arvamust, mitte joosta viimast, kuna see vahetus tundus mulle kuidagi liiga vähe vastutusrikas. Esimesed vahetused on kogu töö ära teinud ja viimane, ehkki kõige pikem on lihtsalt vormistamise küsimus. Maksimaalselt liigud parkümmend kohta üles-allapoole. Asjaolud läksid aga ikkagi niimoodi, et sain viimase vahetuse seekord omale. Noh, ega ma just liiga vastu ei ajanud kah, põhimõtteliselt mul, nagu öeldud, vahet ei olnud.

Nagu juba eelnevatel aastatel tavaks saanud, läksime seekordki kohale reede õhtul. Vähemalt suurem osa meist. Seekordne Jukola oli Soome kagunurgas, Vene piiri vahetus läheduses, Hamina linna kandis. Seoses sellega oli meiega kaasas ka suur kergejõustikutreener Leonhard Soom isiklikult. Kohale jõudsime täpselt õigel ajal. See tähendab seda, et telgid ja varjualuse saime üles täpselt veidi aega enne seda, kui algas kõvemat sorti vihmasadu. Varjualuse all oli päris mõnus istuda ja vaadata, kuidas järjest kohale saabuvad eestlased lausvihmas telke üles panevad. Seekord oli eestlased (nagu ka kõik muud rahvused) paigutatud telklaagris suhteliselt lähestikku.

Hommikul sai JOKA tiim alustuseks sõna Soome tähtsas YLE1 raadios, kui Minn, Maku ja Pilvi andsid pikema intervjuu näol ülevaate meie meeskonna ja naiskonna strateegilistest plaanidest.
Peamine, nagu meie puhul ikka, saavutada esikoht Eesti klubide arvestuses. Siia arvestusse ei lähe siis need Eesti võistkonnad, kes on kokku klopsitud mitmetest klubidest. Eraldi eesmärk oli kindlasti ära teha PEKO 1. võistkonnale, kuna sealtpoolt oli tulnud meie suunas kommentaare, kus lubati meile raudselt ära panna.

Päeval, nagu ikka anti start Venla teatejooksule, kus võistlevad naiskonnad. Meie naiskonna liikmed, kes seekord olid koosseisus Siku, Liisu, Helle ja Evely tegid suurepärase soorituse. Eriti headmeelt tegi see, et lõpuks saime jagu ka Ilvese naiskonnast, kus Elo ei suutnud viimases vahetuses vigu vältida ja Evely tast sujuvalt mööda jooksis. Naiskonna head jooksud andsid lootust ka meile, kuna eelmisel aastal, kui naistel hästi ei läinud, panime ka meie puusse. Järelikult sel aastal, kui naiskond jooksis hästi, .....

Kuna minu vahetus oli viimane, mille start alles hommikul, siis avanes mul võimalus öö läbi telgis magada. Peale seda, kui olime stardi ja Kristjani jooksu esimeses vahetuses ära vaadanud, jalutasingi telki magama. Uni oli muidugi selline imelik. Otseselt nagu ei maga, aga nagu üleval ka ei ole. Kogu aeg keegi kuskil askeldab ja kommentaatori hääl on ka kuulda. Läbi une kuulsin, nagu Jaan, kes jooksis meie teist vahetus oleks öelnud: "lamp kustus kohe alguses ära ja jala väänasin kah välja". Ise veel mõtlesin, et krt, juba alguses siuke jama. Samas aga kuulsin ka kommentaare, et oleme umbes 200-nda koha kandis, nipet-näpet midagi peale. Selliste kahtlevate emotsioonidega ärkasingi hommikul üles ja suundusin ekraani juurde, kus sain juba täpsemaid kommentaare.

Selgus, et meil läheb väga hästi. Kristjan jooksis esimeses vahetuses välja endisele tippsportlasele võib-olla natuke tagasihoidliku tulemuse, 322 aja. Selle eest aga Jaan ja Maku, vastavalt teises ja kolmandas vahetuses tegid väga head jooksud ja tõstsid meid vastavalt 251. ja 227. kohale. Seejärel hoidsid Tiit, Minn ja Raivo enam-vähem kohta, liikudes siis ainult mõned kohad protokollis allapoole. Niisiis pidin hakkama sooja tegema, ehkki minu vahetuse pika raja peal oleks vist niikuinii soojaks saanud. Tunne oli täitsa värske, ehkki enda arvates olin maganud suhteliselt, kuidas nüüd öelda, .... heitlikult. Niisiis sain rajale 246. koha pealt, eesmärgiga teha võimalikult veatu jooks, kuna see tagab Jukolal alati edu, kui vähegi jooksusammu moodi liigutust teha. Salamisi siis lootsin ka paarkümmend kohta tõusta. Rohkemat viimases vahetuses, kus vahed juba väga suured, ei julgenud oodata.

Rajale minnes üritasin võtta väga rahulikult, et korralikult kaarti sisse elada ja mitte viga teha. Esimesse kahte punkti sörkisin ilusti, enam-vähem üksi. Punktipiirkondades olid mõned inimesed näha, aga neile tähelepanu ei pööranud. Kolmandas punktis oli juba mingi suurem rong, tundus, et valdavalt eelmise vahetuse vennad. Läksin mööda nende loha mäest alla natuke vasakult, aga hoidsin kõik kontrolli all ja kaardilugemist käest ära ei lasknud. Neljandas ja viiendas, ning nende vahel olevas joogikas käis juba vilkam sagimine. Peale viiendat jäin jälle üksi. Liikusin endiselt rahulikult ja lugesin kaardi peal kõik vajalikud kohad ilusti välja. Kuuendas punktis käis tõsine otsimine. Ei lasnud ennast sellest häirida ja võtsin punkti ilusti ja jätkasin oma teekonda täiesti üksinda. Minekuga seitsmendasse olin endaga väga rahul, aga punkti endaga tegin paarkümmend sekundit viga. Edasi läks jälle lihtsalt.

Järgmise joogika juures 9. ja 10. vahepeal tekkis jälle paarimeheline punt, aga see lagunes kohe, kuna pika etapi 11-ndasse lahendasin jälle täiesti omamoodi joostes kindlalt tee pealt ringi. Ise arvan, et sain oma valikuga päris OK aja. Kui 11. punkti jõudsin, tuli kuskilt põhja poolt juba suurem punt vendi. Need tõmbasid juba suhteliselt korralikku tempot. Kuna ma olin juba enam-vähem soojaks jooksnud haakisin ennast sinna üheks vaguniks. Eriti kuna nad läksid ka minu jaoks õiges suunas. Järgmised kaks punkti võtsime hästi ja kiirelt. Peale joogikat, aga 14. punktiga tahtsid poisid kuhugi liiga paremale minna. Kuna ma olin korralikult omale kasutada olevaid vidinaid, ehk siis kaarti ja kompassi kasutanud, ei hakanud nendega koos asju arutama vaid läksin punkti. Kutid vaatasid, et ma vist tean, mis kaart on ja haakisid ennast riburadapidi mulle sappa, ehkki nende tempo oli muidu mõnevõrra kiirem. Enne 15-ndat mäest üles minnes enam nad väga tagasi ei hoidnud ja kihutasid siiski mööda. Koos nendega tegime siis 20-30 sekundisese vea.

Edasi hakati jälle tempot tõmbama. Kohati läks see minu jaoks ehk liigagi kiireks, aga üritasin ennast ikka kaardis hoida. Enam-vähem tuli see välja, aga mõnevõrra probleeme tekitas seekord asjaolu, et rajameister oli paljud punktid paigutanud nii, et neid liikumissuunast näha ei oleks. Nii olin näiteks 17-ndast punktist paari meetri kaugusel, aga punkti nägin alles siis, kui peale väikest kaardivaatamispausi ennast ümber keerasin. Järgmised kaks punkti olid minu jaoks kõige raskemad selles mõttes, et sain aru, et tempo on minu jaoks liialt kõrge, aga maha ka ei tahtnud jääda. Samas oli kaart piisavalt selge ja vigu sisse ei tulnud. Peale järjekordset joogipunkti lagunes grupp lõpuks ära, kui 22. punkti, mäest üles minnes vajusid enamus kutid selgelt liiga vasakule. Ei tea, äkki oli hajutus, aga sain vähemalt jälle oma tempole üle minna. Kahekümne teises liitus minuga mingi noorem tüüp ja 3 järgmist punktivahet liikusime temaga enam-vähem koos. Valdavalt olid punktid jälle kõik liikumissuunast vaadates peidetud.

25-ndas läksime selle tüübiga jälle eri teid, kui tema läks paremale soo serva, mina aga liikusin natuke rohkem ida poolt. Samas aga liitus tagant üks vene nimega kutt (see oli tal selja peal kirjas), kes tahtis hirmsasti jälle kihutama hakata. Kuna ma ei olnud päris täpselt sama meelt, siis lasin väikese vahe sisse, aga kuni lõpuni ta ees ikkagi paistis. Korra, enne 27-ndat, kui ta tee peal seisatas sain ta isegi kätte. Finišisirgel joostes kuulsin juba kaugelt, kuidas võistkonnakaaslased karjuvad. Tabloolt, mis näitas kohta, paistis, et olen vist teinud päris normaalse jooksu. Kui oma tiimikaaslastest möödusin, karjus Maku millegi pärast, et tule tagasi. Mõtlesin küll, et äkki tahtis õlut pakkuda, aga nii kõva iseloom on mul küll, et jooksin hooga lõpuni välja. Pärast sain teiste käest sõimata, et miks ma neile plaksu ei löönud, kas olen ülbeks läinud? Aga proovigu ise seal hakata plaksu lööma, kui pea kahetunnise jooksu järel tahaks ainult ruttu lõppu jõuda, et oma väljateenitud õlut juua. Ja Liisu oli seda mulle ilusti alles ka hoidnud ja tõi selle mulle finišisse kohe ära.

Aga JOKA on ikkagi Eesti parim orienteerumisklubi, nii et lõpetasime oma ajaloo parima tulemusega, 215. kohal, Eesti klubidest parimana. SKM! ei lähe arvesse, kuna see on kokku klopsitud väga mitmetest Eesti klubidest.

Lõplikud tulemused.
Meie võistkonna tulemused.