Esimeseks etapiks oli seekord jooks Värska sanatooriumi ümbruse metsades. Ilm oli sigapalav ja enamus rahvast oli valinud samapidise ringi, mis meiegi. Nii et joosti ühes pikas rivis. Ajapikku moodustusid pikast rivist pisemad paari võistkonna suurused pundid ja nii sörgitigi põhimõtteliselt etapi lõpuni välja. Et asi natuke huvitavam oleks, siis lobisesime niisama ja soovisime Kaidule palju õnne suure juubeli puhul. Etapi lõppu jõudsime enam-vähem liidritega koos, ka Vaude, kes oli ühena vähestest valinud teistpidi ringi oli sealsamas.
Järgmiseks rattaetapiks anti meile kasutada päris tore venekeelne kaart, aastast, vist midagi 1950. kanti. See oli muidu päris tore kaart ja üldiselt mulle sellised meeldivad, aga ainuke pisike probleem selle juures oli, et see oli mingi teise piirkonna kohta. Alguses kohe ei saanud sellest nagu arugi, esimesed 2 punkti tulid peaaegu hästi, aga siis kadus pall käest nii ära, et põhimõtteliselt ei saanud ma mitte midagi aru isegi sellest, kas me üldse õiges maakonnas oleme. Ka PT-ga ei olnud kõik ilmselgelt korras, nii et võtsime seda asja kohe pikemalt. Enne eelviimast rattapunkti hakkasin juba asjale enam-vähem pihta saama ja selle punkti võtmine tuli kokkuvõttes päris hästi välja, aga siis läks asi jälle veidi hullemaks. Igal juhul lõpuks kujunes välja niimoodi, et järgmisse vahetusalasse jõudmisega läks juba päris kiireks ja pidime viimased tee otsad kõvasti piitsa andma, et aega jõuaks. Õnneks kandis kihutamine vilja ja loetud minutid enne cut-offi olimegi alas kohal.
Kui kaardi ära joonistasime ja Kõvera kaardile orienteeruma suundusime, tuli liider, V

Järgmiseks rattaetapiks anti meile juba vana hea 50 000-ne roheline kaart. Etapp is

Vahetusalas ootas meid pisike lisaülesanne, tuli mööda köit läbi jõe minna ja siis ennast köit mööda üles, sillale vinnata. See vahepala meile probleeme ei valmistanud ja saime juba jätkata järgneva trekkinguga kanuuvahetusala poole. Kohe kaarti nähes hakkasin kahtlema, et meil ei lähe mitte raskeks kanuu lõpu cut-offi jõudmisega, vaid samaks ajaks üldse kanuu algussegi jõudmisega. Etapp ise oli kaunis sääsene ja vehkimise tüütas ausalt öeldes päris ära. Samas aga oli orienteerumise poole pealt asi lihtne ja oma aja sisustamiseks hakkasime Erkiga kõva häälega suvalisi lauluviise lõõritama. Lisaks suvalistele viisijuppidele hakkasid õige pea kuuldavale tulema ka kohapeal väljamõeldud sõnadega viisijupid, nii et oli juba päris lõbus. Vihjeks niipalju, et me kumbki, Erkiga absoluutselt laulda ei oska. Viisi pidamisest oli asi tõenäoliselt päris kaugel. Isegi Sven hoidis meiega igaks juhuks sel ajal paarikümnemeetrist vahet, et äkki keegi arvab muidu, et ta on nende jobudega koos. Kanuuetapi algusse aga jõudsimegi selleks ajaks, kui me oleks pidanud põhimõtteliselt juba etapi lõpus olema, ehk siis 15 minutit enne cut-offi. Ja väidetavalt ootas meid ees veel vähemalt 2,5 h kanuud.
Kanuuga oli meil see jama, et eelmises vahetusalas joonistatud kaart viimase punktiga jäi mul vahetusalasse maha, nii et viimase punkti pidime käsikaudu võtma. Asjale lisas jumet see, et hakkas vaikselt pimedaks minema. Olles jõudnud kanuu esimesse punkti, hakkasime arutlema teemal, et kas keegi üldse õigeks ajaks cut-offi jõuab. Arvestades seda, et pidasime ennast ikkagi üsna OK kanuu tõmbajateks ja esimesse punkti kulunud aega, julgesin pakkuda, et see on pigem ime, kui üldse keegi õigeks ajaks jõuab. Teises kanuu punktis, silla all, oligi juba nii pime, et pidin omale lambi pähe panema. Selgus aga, et Maku käest saadud laetud lamp ei teinud ainsatki piuksu. Ühendasin seda 20 korda edasi-tagasi, aga ei midagi. Õnneks oli mul kaasas ka väike lamp, nii et pidime siis selle abil kuidagi punkti üles leida. Enam-vähem olin omale meelde jätnud viimase punkti asukoha, nii et enne seda ütlesin Svenile samuti, et ta lambi pähe paneks ja jälgiks teist jõe kallast. Õnneks läks meil nii hästi et viimasel hetkel nägin jõeääres punkti ära, nii et edasi-tagasi me seekord sõitma ei pidanid.
Vahetusalas selguski, et mitte keegi ei olnud õigeks ajaks cut-offi jõudnud ja uisuetapile saime kihutada otse jalgrattaga. Uisuetapp toimus mööda sama kergliiklusteed, kui eelmise aasta 48h võistluselgi. Asja tegi veel naljakamaks see, et ka mõlemad punktid olid 48h võistlusel olnud. Aga oh õnne, mina muidugi, tundes siirast äratundmisrõõmu punktide asukoha üle, pistsin kaardi vöö vahele ja kihutasin padavai hoopis valesse 48h punkti. Kui ma sellest aru sain, siis olime juba mitu kilomeetrit liiga palju sõitnud. Nii et minu vandumise saatel kihutasime tagasi, õige punkti suunas. Muidu oli meil tempo uisus päris hea ja oleksime mitu skalpigi võtnud, aga oleks p....l küüned, istuks laes. Millegi pärast aga tõmbasin ennast uisus päris tühjaks, ilmselt seetõttu, et kott oli kohtunike loal vahetusalas. Nii et tagasi jõudes surusin sisse pool võikut, geeli ja veel üht-teist. Lühike rattaetapp tagasi kanuu lõpu silla juurde oli lihtsalt tiksumise vaev.
Vahetusalast saime joonistada omale järgneva rattaetapi kaardi, mille vahepeal oli ka

Kitsemägede kaart ja maastik on muidu igati lahe, seal on joostud ikka päris mitmeid

Lõpuks, kui me ratta selga saime ja mõnusas tuules pedaale tallasime, ei suutnud kee

Enne viimast trekkingut ootas ees kõige meeldivam etapp - ujumine. Ilm oli ju jube p

Tulemused.
2 kommentaari:
tegelt olete kuuendad, sest meie oleme neljandad aga Randy ei viici sellega tegeleda. :)
me lugesime enne võistlust liiga innukalt juhendit ja saime selle eest karistada. Juhend kirjutas nimelt, et kanuus võtab üks liige- nii tegimegi ja saime trahvi.
Tegelt pole vahet :o)
Postita kommentaar