Rogaini EM Lätis

Rogaini EM pidi olema üks selle aasta põhieesmärke. Jah, pidi olema. Aga Maku haiguse, mõnede vajalike treeningute puudumise jms koosmõjul ta seda siiski, vahetult enne võistlust, enam ei olnud. Aga ega me päris kaotama ka ei läinud. Eesmärk oli ikkagi teha võimetele vastav sooritus. Etteruttavalt võib öelda, et välja see tegelikult ei tulnud ja rogainist hetkel väga midagi mõelda ei taha. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes väga midagi häbeneda ka pole.

Võistlusmaastik oli sellesama maastiku kõrval, kus eelmisel korralgi Lätis EM toimus. Smiltene linna läheduses, Riia-Pihkva maantee ääres. Nagu eelmiselgi korral, olime ka seekord enne võistlust öö Arulas, Minni juures, et siis hommikul oleks hea lähedal Lätti kimada. Start oli laupäeval, kella 12 ajal, aga kaarte hakati kätte jagama mõned tunnid varem. Esimene pilk kaardile tundus päris kirju. punktid olid ühtlaselt laiali ja mingit mõistlikku rada esmapilgul silma ei hakanud. Natuke arutamist ja õige pea saime siiski asja enam-vähem jooksma. Planeerisime oma arust üsna talutava raja. Esialgne planeering sisaldas umbes 70 linnulennulist kilomeetrit. Kaardi põhjaosa, kus väikesel maa-alal oli samuti palju punkte jätsime esialgu planeerimata, et siis rajal vaadata, palju selle jaoks aega jääb ning teha selle põhjal lõpuosa valikud. Kõik asjatoimetused läksid kuidagi jube kiiresti ja enne starti pidime veel tükk aega niisama passima.

Nagu arvatagi oli, pani osa võistkondi stardist minema, nagu oleks tegemist 800 meetri jooksuga. Teine, suurem osa aga võttis asja rahulikult. Samuti tegime ka meie. Lasime rahulikku sörki, et algusega ennast mitte päris kotti tõmmata. Ilmar Kink mainis, et sellise tempoga me küll Eensaartele vastu ei saa. See alguse asi mulle eriti ei istu, käib selline nõme edasi-tagasi sagimine. Viimasel ajal läheb mul üldse enda käima tõmbamiseks päris mitu tundi. Alguse punktid, 25-69-38 olid mööda rongi sörkimised. 53-ndasse minekul aga sattusime Makuga kuidagi kogu seda rongi vedama. Rinnuni rohuga heinamaadel ja metsas lükkasime loha päris mitu punktivahet, kui 95 ja 33 punktide vahel jõudsid meile järgi Tross ja Timmo, kes olid juba 38-ndaga viga teinud. No leidsid selleks ka punkti. Igal juhul mööda nad meist kihutasid ja tegime oma panused, kui kaua Kristjan selle tempoga vastu peab. Kõrgemad panused küündisid sinna kuhugi 12 tunni kanti.

33-nda punkti juures küsis juba Bergsonilt ja muudelt seiklusspordi võistlustelt tuttav soomlane meilt, kas läheme otse 89-ndasse. Jaatava vastuse saanud, arvas ta et tegemist on onneapeliga ja suundus ise 74-nda punkti poole. Tegelikult ei olnud see asi nii onneapeli ühti ja peale selle, et oma püksid lõhki tõmbasin, saime tegelikult punkti suhteliselt talutavalt. Järgmisesse minekul tegime esimese muudatuse oma plaanidesse. Kuna 37 punkt tundus väga kesise väärtusega, otsustasime minna otse 92 punkti. Kui meil hiljem seda kolmest vaja peaks minema, siis saame ju tulla 94-37-70. See muudatus oli aga sulaselge viga, sest lisaks sellele, et järgnev punktivahe oli pehmelt öeldes väga halvasti läbitav, panime ka sujuvalt mitu korda viga. Nii et kokkuvõttes oleks 37-92 olnud lisaks kolmele lisapunktile ka tunduvalt kiirem valik.

Edasi jätkasime oma teed 80 punkti suunas ja siis juba kaalukaima, 100-nda punkti poole. 100-sse minnes hoiatasid vastutulevad inimesed meid väga raske läbitavuse eest. Ma ei tea, minu arvates oli tunduvalt hullemaid kohti. Ehkki jah, mõnus see maha võetud võsas, püstiolevate roigaste vahel, mäest üles tuiamine ei olnud. 100-ndast punktist sai võistlus põhimõtteliselt meie jaoks läbi. Ei, mitte midagi ei juhtunud, aga ei olnud mingit motivatsiooni pingutada. Võib-olla selles oligi asi, et midagi ei juhtunud. Lihtsalt üks tuim minek kloaagist kloaaki ja võsast võssa. Mitte midagi muud. Edasi põhimõtteliselt ainult lonkisime. 35-50-67-83, kõik üks tuim tampimine. Et asi huvitavam oleks, üritasime kaardile teha märkeid P, sinna kus oli palju pähkleid, V, sinna kus oli palju vaarikaid jne. Lisaks pidime tegema rajaplaneeringus muudatuse, kuna kuuma ilma tõttu tahtis vesi vägisi otsa lõppeda. Seetõttu läksime 83-ndast otse joogipunkti ja sealt edasi 76-te. Enne joogikat jõime ära ainsa rajal kaasas olnud õlu. Vähemalt midagi mõnusat.

Joogipunkti jõudes selgus, et mul oligi vesi täiesti otsas. Imelik, sest enne kui viimast korda juua võtsin ei saanud arugi, et kõik otsa sai. Tavaliselt on ikka varem tunda, kui vesi hakkab otsa saama. Igal juhul tuli see joogipunkti minek väga õigel hetkel. Peale joogikat jätkus samasugune lonkimine. Sõime vaarikaid, ootasime rattavahetusala ja arutasime, kui palju lahedam, on ikka seiklussport, kus rajal, olgu ta kasvõi 24 tunnine trekkinguetapp, ikkagi kogu aeg midagi toimub. Igavaks tegi asja veel see ka, et väga harva kohtasime mõnda teist võistkonda, kui siis ainult mõne punkti juures. 88-96-98-82-75 lonkisime ja mõtlesime, et peaks kuhugi ujuma minema. Lõpuks enne 87-ndat punkti leidsime tee äärest mingi venna ehitadud ranna. Laotasime oma sokid kivile, pesime susse ja tõmbasime õhtul kella üheksa ajal mõnusalt krooli. Oi kuidas oleks tahtnud sinna järve jäädagi. Järgneva, 52 punkti juures olev järv oli veelgi ahvatlevam. Järve ääres olid mitmed lahedad saunaga majapidamised. Ausalt öeldes ma oleksin olnud nõus isegi ilma õlleta mõnesse neist saunadest minema.

Enne 85-ndat punkti aga hakkas juba hämaraks kiskuma ja panime lambid pähe. Peale 85-ndat tulid vastu Silver ja Rain. Läksid veidi imelikust kohast metsa. Vaatasime, et teevad vist viga, aga vaadates nende tulemust siis tõenäoliselt ei teinud. Või kui tegidki, siis vahet pole, nad oleksid võinud neid veel umbes 20 tükki endale lubada. Pimeduse saabudes läks aga asi jälle huvitavamaks. Kuidagi tuli isu uuesti tagasi punkte võtta. Põnev oli kohe. Võib öelda, et siit hakkas nüüd meie jaoks mingi võistlemise moodi asi jälle peale. Ehkki andsime endale loomulikult aru, et peale niisugust tundide viis lonkimist meil mingit tulemust siin enam taga ajada ei ole. Aga sellegi poolest läks huvitavamaks. Ühtäkki hakkas ka võistkondi palju rohkem vastu tulema. 90. juures oli mets juba paksult rahvast täis, viga tegid. Meie viga ei teinud, punktid tulid hästi vastu. Ahjaa, ringi 60-46-97-62-45 jätsime tänu oma lonkimisele ära. 78-93-48 olid lihtsad. 93 raiesmikult välja minnes sattusime korra edasi-tagasi otsale, nagu ka kõik teised tiimid, aga saime kiirelt veast aru.

Enne 48-ndat punkti jõime tee peal ära kaasas olnud Coca-cola. Oli see vast mõnus. Maku väitis, et isegi parem kui õlu. Ilmselt nüüd ta seda juba muidugi eitab. Enne 91. punkti kohtasime Lauri ja Lea Leppikuid. Lauri ütles, et 91 punkti juures tuleks olla ettevaatlik, kuna kraave on seal rohkem kui kaardil. Njah, väikese ringikese seal ikkagi tegime, aga üldiselt läks meil selle punktiga siiski enam-vähem talutavalt, kuna Maku PT vedas meid mäest ilusti üles, punkti juurde. Enne järgmist joogipunkti saime ära teha ka triki, mida juba ammu ootasime. Nimelt plaanisime, et kui mõni tugev Eesti tiim vastu tuleb, siis jookseme täie hooga, et nad vaataksid, et me oleme nii reipad ja siis ka suurest hirmust jooksma hakkaksid. Vahetult enne joogikat tulid vastu Erik ja Anrdeas, ja seda parajasti sel hetkel, kui me kergelt mäest alla sörki lasime. Joogipunktis nägime ka Mairoltit-Priitu, kes olid meist tugevalt rohkem punkte võtnud. Kinnitasid parajasti keha ja kihutasid edasi. Kohe saabusid ka Ummi ja Riho, kes liikusid veel kiiremini ja olid meist veel kaugemal ees.

Peale joogikat jätkasime punktidega 61 ja 77. Peale 77-ndat tegime oma seniste punktide ära jätmiste vahele ka ühe lisakaare ja võtsime nr. 32 lisaks. 84-44-57 olid lihtsad. Joogipunktis me peatust seekord ei teinud, kuna polnud nagu vaja. 57-ndas punktis tegi SI-jaam jube imelikke asju. Kui pulga sisse pistsin jäi jaam pikalt pinisema. Panin korraks pulga uuesti auku, misjärel peale lühikest piiksu ta siiski vait jäi. Sama stoori jätkus ka Maku pulgaga. 94 punktiga aga läks asi juba huvitavaks. Venelased üritasid punktile läheneda põhja poolt suuremat kraavi. Meie aga üritasime minna otsemat teed. Ühel hetkel aga selgus, et oleme sattunud suuremat sorti kloaaki ja mingit pidi enam edasi punkti poole ei saa. Samuti ei saanud üle suure kraavi, vähemalt ilma ujumata, kuna see oli ikka korraliku jõe mõõtu asi. Peale pikka sumpamist liikusime tagasi ja saime mööda kopratammi teisele poole kraavi. Jätkasime teed punkti poole, ehkki legendi järgi pidi punkt olema lõuna pool, ehk siis jällegi teisel pool kraavi. Peale sellist jama ei olnud ma põhimõtteliselt enam nõus punktist loobuma, nii et kujutasin juba ette, kuidas me kraavi kaldal oma torsod paljaks kisume ja hommikuhämaruses mööda seda virtsa rõõmsalt punkti poole kroolime. Punkti juurde jõudes aga selgus, et täpselt punkti juures on üle kraavi ehitatud korralik, kaardile kandmata purre. No mis ma oskan öelda, aitäh.

70 ja 86 olid lihtsad mööda teed minekud. Väljas läks juba valgeks ka, nii et saime lambid kotti ära panna. 99-ndasse minekuks kasutasime uut, kaardile kandmata sihti. Edasi tuli jällegi hunnik tee-etappe. 64-74-65 jooksime ja käisime vahelduva eduga. Vahepeal tegime väikese villipurustamispeatuse, kuna maku varvas oli juba päris valus. Siit liikus Maku ka juba Ibumaxi najal. Õnneks aga toimis Ibumax juba umbes 5 minutiga, nii et pärast tableti võtmist saime jälle rahulikult sörki lasta. 72 punkti jätsime vahele, kuna see asus veidi trajektoorist kõrval ja põhjapoolt Riia-Pihkva maanteed oli veel piisavalt palju punkte mida korjata. Enne 40-ndat punkti võtsid meile sappa umbkeelsed Poola poisid, kes ei tahtnud kuidagi maha jääda. Peale seda, kui 1 üritas omas keeles Makuga suhelda võis arvata, et need vennad ei jaganud küll kaardist ööd ega mütsi. Huvitav, miks nad siis rogaini EMile tulid?

Põhjapool olime vahepeal välja mõelnud variandi 34-66-58-79-54. Sealt edasi pidime vaatama, kuidas ajaga lugu on. 66-ndas nägime Salomoni kihutamas. Ehkki mehed ei olnud enam kõige värskema olekuga, pandi kivinäoga jooksu. Enne 58-ndat jooksime ennast sarapuuvõssa jumala kinni. Vihma sadas ka nagu oavarrest, aga see oli isegi OK. Kui 54-ndasse jõudsime, selgus, et aega enam liiga palju polegi ja et vähemalt 8-ne kätte saada, otsustasime minna 81-49-43 ja finiš. 49 punkti juures nägime Liisut ja Sikut. Liisu oli täitsa reibas, mis arvestades kahe nädala pärast toimuvat 44h LARi oli vägagi OK. Ta oli ka ainuke, kes peale seda rogaini oli veel nõus 24h rogainile minema :o). Sikul olid seevastu jalad vist veidi valusad, ehkki ka tema ei näinud sugugi kõige halvem välja. Enne 43-ndat tulid uuesti vastu Salomoni omad. Kui enne nad kõige värskemad välja ei näinud, siis nüüd nad ei näinud enam üldse välja. Aga ikka andsid päkkadele valu.

43-ndas vaatasime, et aega on veel liiga palju üle. Niisiis otsustasime võtta kavva ka 55 punkti. Raja otsast pidime läbi võssi jälge lükkama, kuna keegi ei olnud vist sellist varianti valinud, aga jõudsime välja täpselt õigesse kohta ja punktis oli aega veel küll. Kuna mul oli kaart niimoodi volditud, siis ei näinud ma, et 24 punkt jääb ka veel otse tee peale ja tahtsin juba maanteele tagasi trügida. Kuna Maku aga 24 punkti märkas, siis jooksime mööda suurt sissetallatud maanteed ka sellest läbi. Nüüd võis õnneks öelda, et 24 tundi on läbi saanud.

Kokkuvõtteks ütlen mina küll seekord, et mulle ei meeldinud. Selline igav ja üksluine tundide viisi kloaagis ja võssis rapsimine ei ole ikka see. Põhimõtteliselt võib öelda, et 24h järjest kuskil mülkas. Ühelt poolt ongi rogain selline kannatamine ja selle formaadi puhul nagu polegi midagi teha. Aga no kurat midagi võiks ju vahepeal vaadata ja nautida ka olla. Et kasvõi lähed koos piknikukorviga ja võtad ilusamaid punkte ja naudid loodust. Aga mida sa seda paska seal naudid?! Näiteks Ylläse maastiku kohta mul küll ühtegi halba sõna öelda ei ole. Loomulikult on ka muda ja võsa lahe, aga mitte 24 tundi järjest. Ma kujutan ette, et need hispaanlased ja prantslased, kes siia oma mägedest tulid, ei taha küll mitu põlvkonda enam siia sattuda. Jäsemete koha pealt ei ole mul lihtsamat 24h rogaini veel olnud. Põhimõtteliselt kestsid jalad ilusti lõpuni välja. Samuti pole midagi öelda füüsilise poole kohta.

Lõppkokkuvõttes on 15. koht muidugi meie parim saavutus ja midagi häbeneda justkui pole. Ja seda veel tundide viisi lonkimise eest. Igal juhul eestlaste nelikvõit on suurepärane saavutus. Ja suurimad õnnesoovid Euroopa meistritele, Silverile ja Rainile. See sooritus oli tõepoolest muljetavaldav. Ja loomulikult palju õnne ka meie enda klubi Euroopa meistritele Liisule ja Sikule. Kõikidele teistele poodiumil olijatele ja sellelt napilt välja jääjatele samamoodi palju õnne! Te olete kõik väga kõvad!

Tulemused.