Kalamaja Cup

Või oleks siis õigem öelda Paljassaare Cup, kuna enamik rada kulges ju Paljassaare poolsaarel. Igal juhul seoses Leivo ja Heiti vanemaks saamisega oli pühapäevaks organiseeritud väike multispordivõistlus. Kuna Heiti peab tippsportlasele kohaselt hetkel jooksusuunitlusega treeninglaagrit Aafrika mandril, siis tuli Leivol võistluse korraldamine enda õlule võtta. Ja hakkama ta sellega sai. Pühapäeval kella 12-ks oli kogunenud hulk starti ootavaid inimesi Leivo hoovi, Niine tänaval. Vaatamata sellele, et eelnevad kaks päeva oli mul pea paks otsas olnud ja tatti oli tilkunud nagu vett Kalma sauna kraanist, oli väike külmetus pühapäevaks siiski järele andnud ning ma ei suutnud jätta juhust kasutamata ja rajale minemata.

Leivo tego meile kõigile kiire instruktaaži ja Kaja korraldas tiimiliikmete loosimise. Võib öelda, et mul seekord loosiõnne täitsa oli ja sain omale võistkonnakaaslaseks Elo. Teised võistkonnad olid Viivi ja Sven, Tom ja Raivo ning Erki ja Tõnu. Lisaks oli ka kaks ilma jalgratasteta tiimi: Evelin ja Jaanus ning Edit ja Tanel. Kella 12 paiku käiski stardipauk ja võistkonnad hakkasid vaikselt rajale liikuma. Meie valisime esimeseks punktiks allveelaev Lembitu. Kuna eelmisel aastal pidasime Andrease sünnipäeva sealsamas kõrvallaeval, Suure Tõllu peal, siis kaarti vaja vaadata ei olnud. Mingit erilist kiirust me rattasõidul ei arendanud, kuna Elol ei olnud naelkumme, aga ausalt öeldes ei olnud vaja ka. Laeva peal tegime kiire ringkäigu, aga punkti ei leidnud kusagilt. Kui olime terve laeva läbi tuulanud, siis leidsin punkti tähistava a4 paberi väljast päästerõnga küljest.

Edasi võtsime suuna Paljassaare poolsaarele. Ausalt öeldes, olen juba pikalt planeerinud oma silmaga vaatama minna, milline see Paljassaare poolsaar siis välja näeb, aga ei ole veel kuidagi selleni jõudnud. Nüüd avanes selleks suurepärane võimalus. Vahepeal tegime väikese vaheronimise üllatuspunkti, majaka otsa ja edasi leidsime ennast juba Katariina kailt. Kail oli nii mõnigi kalur, kes spinningute ja muude ritvadega hoolega toidupoolist üritasid hankida. Meie aga üritasime rattaga püsti jäädes kõigest väest kai tipus oleva tornikeseni jõuda. Kuna kai oli erakordselt libe, siis nii mõnelegi naelkummita indiviidile tuli maapind seal kole kiirelt vastu. Ega minagi oma naeladega seal kuigi kindlalt kukkumisest ei pääsenud.

Vähemalt ratas oli vahepeal ise terveks saanud, või igal juhul toimis ta niisugustel temperatuuridel märksa paremini ja vahepeal sai koguni vaba hooga lasta. Poolsaarel tuli ülejäänud punktid piltide järgi üles otsida. Järgmise leidsime kohe sealtsamast, Katariina kai vahetust lähedusest, ühe kõikuva torni otsast. Edasi kimasime Valge torni juurde, mis enam väga torni ei meenutanudki. Maa all olevast käigust leidsin lambivalgel punkti üles. Siis suundusime juba Suur-Paljassaare ringile. Olles vana vaateturni punktis ära käinud sattusime juhuse tahtel päripäeva ringile. Järgmise, vaatetornist 50m raadiuses oleva maa-aluse punkri punkti võtmiseks pidin enne tükk aega valgusega harjuma, kuna selgus, et mu kaasa võetud lamp, ei olnud just kõige kirkamate killast.

Järgmisena ootas ees juba ronimisülesanne ühe laia betoonist torni otsas. Leivo, Reigo ja Kaja väitsid, et Sven ja Viivi olid seal juba 40 minutit tagasi olnud, kuna tulid otse üle mere. No näed siis, kui kasulik võib olla kohalike olude tundmine. Sven on ju lisaks Kalamajas elamisele ka Noblessneri sadamas töötanud ja peaks jääolusid hästi teadma. Mina oma teadmistega ei oleks elu seeski julgenud üle mere tulla, eriti kuna see oli mitmetest kohtadest suisa lahti ja paljudest kohtadest kaetud rüsijääga. Aga niimoodi kaldalt vaadates oli merd muidugi väga ilus vaadata, eriti niisuguse päikselise ilmaga.

Kuna Elo ei andnud mulle mitte mingisugust võimalust šumaaridega üles ronida, tuli valida hoopis laskumine. Nii et siis ronisin mööda redelit selleks torni tippu. Selgus, et torn on seest täitsa tühi ja kaugel sügavuses, torni sees, kohises vesi. Väga sürr koht. Laskumine läks nagu ikka libedalt, nagu ka Elo tõusmine, nii et saime peagi uuesti edasi minna. Vareme punkt, mitte just kaugel ronimisülesandest asus siiski kõige viimase sarnase vareme otsas. Jäänud oli veel vaid kolm punkti Paljassaarel ja üks silla all, kopli tänaval. Rajal oleva punktiga läks aga niimoodi, et seda me ei näinudki. Selle asemel jõudsime aga hoopis käigu punktini. Otsustasime, et mis siis ikka, äkki õnnestub lõpetamiseks vajalik sõna välja mõelda ka ilma selle ühe täheta ja liikusime edasi. Saades kätte ka sihil oleva punkti, kohtasime seal Tom'i ja Raivot, kellel oli puudu aga hoopiski 1 teine punkt. Otsustasime teha vahetuskaupa ja vahetada kummagi puuduoleva tähe teise võistkonna olemasoleva vastu. Hundid söönud, lambad terved, võis viimase punkti poole kihutada.

Võtsime ära ka silla all oleva punkti. Nüüd oli vaja veel vaid finišisse, Kalma sauna, minna, kus pidi saama viimase tähe. Me aga otsustasime, et äkki suudame selle sõna ka ilma ühe täheta ära arvata ja jäime korra mõtlema. Tähed olid aga nii imelikud, et nendest ei saanud üldse mitte mingisugust loogilist sõna moodustada. Avastasime, et olime Caesari šiffrit kasutanud tagurpidi. Niisiis tegime kiired korrektuurid, aga peale mõningat nuputamist ei suutnud ikkagi head sõna leida. Üritasime küll seostada Leivoga, sünnipäevaga, robotitega, arvutitega ja ka valimistega, aga no ei tulnud välja. Otsustasime liikuda ikkagi Kalma sauna viimase tähe juurde, et seal rahulikumalt nuputada. Saunas ootasid ees juba Viivi ja Sven ning meiega koos viimases punktis olnud Tom ja Raivo. Kellelgi ei olnud õnnestunud õiget sõna ära arvata. Niisiis istusime meha ja tegime veel katseid. Punnitasime, mis me punnitasime, midagi asjalikku ikka ei tulnud. Kõige loogilisemad sõnad, mis välja tulid olid "tüli velo pärast", mingi "päev", midagi seoses "spordiga" jne.

Peale saunas käimist ja Leivo juures sooja seaprae söömist pakkus tänu vihjetele Viivi sõna sünnipäevatort, mis osutus õigeks vastuseks. Ei tea siis, kas šiffriga oli midagi valesti, või olid kõik erinevate tähtedega puusse pannud, meie ei oleks niisugust sõna kuidagi pidi kokku saanud. Kuna aga tegemist oli ikkagi valimispäevaga, siis saime võitja üle otsustada hääletamisega, kusjuures igaüks, kes arvas, et on võitu väärt võis esitada oma valimisplatformi ja põhjendada, miks just teda peaks valima. Väga suuremaks propagandaks siiski ei läinud ja võitjaks osutus ka minu tagasihoidliku hääle saanud Viivi, kes siiski lisaks sellele, et koos Sveniga kõige varem tagasi jõudis, arvas ära ka õige sõna. Nii et suures plaanis, nagu Riigikogu valimistelgi, läks võit õigesse kohta. Ehkki muidugi muljetavaldav kogus (kuidas nüüd ilusti öeldagi) kergeusklikke on meil mõnedes valimisringkondades veel siiamaani. See viimane käis mõistagi Riigikogu valimiste kohta.

Õhtu edenedes püstitati veel mitmeid maailmarekordeidki, näiteks Tom hüppas samal staadionil üle eelmisel päeval olümpiavõitja poja, Robin Nool'e, poolt hüpatud kaugushüppe rekordi. Minul aga õnnestus püstitada uus odaviske maailmarekord. Aga sündis rekordeid ka kettaheites, sprindis ja tõkkesprindis.

Tänud Leivole ja Kajale suurepärase päeva eest.

Lisatud pildid on Erki ja Jaanuse/Evelini tehtud.

Mingi aeg üritan panna ka kaardi.