Otsustasime seekord 36h võistlusele välja minna Twister'i meestevõistkonnaga. Kella 12.30 ajal lõpetasin EBS-is oma inglise keele taset näitava TOEIC testi tegemise ja kihutasin hooga kohe Erki juurde, kust peaaegu et lendstardist suundusime Virtsu poole, et jõuda 15:00 praamile. Kõik läks õnneks ja jõudsime sadamasse täpselt parajaks ajaks. Saaremaale jõudes võtsime kõigepealt suuna Nasva sadamasse, kuhu pidime viima oma jalgrattad. Meeleolu oli hea, sest kui välja arvata 1 pisike orienteerumisvõistlus, siis ei olnud ma kunagi varem Saa
remaal võistelnud. Ja ega sealkandis ühtegi seiklusspordivõistlust polegi olnud. Rada tõotas tulla huvitav, rohke kadakavõsa, märgade metsaaluste ja kajakisõiduga merel. Rattad viidud ja poes käidud jõudsime veidi enne kella kuut õhtul Kihelkonna koolimajja, kus oli võistluskeskus. Aega oli palju, kuna starti, mis pidi toimuma kell 23:00 Kuressaare lennujaamas pidid bussid meid viima kell 22:15. Niisiis jalutasime niisama ringi, ajasime juttu, sõime ja pakkisime asju.Sirvisime Sveniga ka Eesti kaarti ja üritasime välja mõelda, kust kaudu rada kulgeda võiks. Arvasime, et Kuressaare lennuväljalt saame teha väikse rulluisuetapi Kuressaare linna ääres, siis trekkinguga kanuu algusesse. Eeldasime, et kanuu toimub suures osas Mullutu suurlahel, kust tuleb sõuda lõpuks mööda Nasva jõge rataste juurde Na
sva sadamasse. Seejärel arvasime, et tuleb rattaga minna Karujärve kanti, kus ilmselt saame läbida orienteerumiskaardil olevat trekingut. Siis jätkub rattaetapp, mis lõppeb kihelkonna kandis, kust algab kajakietapp, mis kulgeb Vilsandi laidude vahel, võib-olla ka väike trekking Vilsandil. Hiljem siis tuleme uuesti Kihelkonda, kust algab viimane rogainietapp. Noh, praegu võib öelda, et mingis osas oli meil õigus, aga päris nii siiski ei läinud.Kell 11 õhtul algaski esimene, rulluisu etapp, Kuressaare lennujaamast. See oli ka raja konkurentsitult kõige lahedam etapp. Noh, ega ausalt öeldes ei olnud millegiga konkureerida ka. Aga see etapp oli tõesti lahe. Kõik tiimid lasti rulluiskudega lennuväljale laiali ja kuna oli kolm erinevat ringi, mis tuli läbida, liikus kogu rahvas kaootiliselt edasi-tagasi, risti-rästi jne. Ja seda täistempol rulluiskudel kihutades. Asja tegi huvitavaks veel see, et väljas oli hämar, ning osad tiimid kasutasid pealampe, osad veel mitte. Saabusime sellelt etapilt esimestena koos Salomoni ja ISC-ga. Edasi pidime minema uiskudega edasi kuni Kuressaare linnuseni.
Lossi juurest algas jooksuetapp. Alguses 7 punkti mööda linnuse hoovi ja seda ümbritsevaid saarekesi. Seejärel tuli suunduda juba linnast välja, mere äärde ning siis Mullutu suurlahe äärde, kust algas kanuuetapp. Ka esimene jooksuetapp oli täiesti OK. Eriti meeldisid punktid 22 ja 23, kus sai ka jalad märjaks ja kadakavõssa kinni jääda.
Kanuuetapiga hakkas aga jama
peale. Põhimõtteliselt kujunes kanuuetapp selliselt: "Kühveldasime" tükk aega kanuuga üle järve roostikusse, kust poolde reide ulatuvas vees hüppasime välja, võtsime metsa ääres olnud punkti, sumasime kanuusse tagasi ja "kühveldasime" jälle tuimalt teisele poole üle järve. Ja nii mitu korda järjest. Üllatas, et nii suurtes järvedes oli veetase ülimadal. Keset järve aerutades käis aer vahepeal vastu põhjamuda. Esimesest järvest läbi kanali teise minnes selgus, et seal on veetase veel madalam ja kanuu põhi lohises vahepeal päris põhjas. Oli selline tunne, et sõudsime tati sees. 27-nda punkti juures ei leidnud me kohta, kus maale pääseda. Kohati oli dzungel nii tihe, et läbi ei pääsenud samas oli muda nii sügav, et paadist välja astudes olid kohe täiesti kinni. Minn hiljem kommenteeris, et mudast paistsid ainult silmamunad. Olles mööda kallast väga kaua edasi-tagasi aerutanud, mõtlesime, et kui juba siin järve peal on nii madal, siis järgmine järv on kindlasti veel hullem. Niisiis tegime plaani, et viime oma kanuu Nasva maanteesilla alla ja võtame kolm viimast kanuupunkti jalgsi. Natuke halb oli see variant seepärast, et punkti nr. 30 jätsime võtmata. Kuna võitja aeg oli planeeritud 32 tundi ja lõpus rogain, siis oli selge, et võitjad võtavad kõik punktid. Meie aga jätsime juba punkti vahele. Hiljem muidugi selgus, et võitjad ei saanud ligilähedalegi kõikide punktide võtmisele ja oleks rahumeeli võinud vahele jätta kõik 3 tagumist kanuupunkti. Aga mis seal ikka. Olime oma plaani teinud ja võtsimegi 3 kanuupunkti ära maismaad mööda. Kaotasime sellega ohtralt aega, aga mis seal ikka. Paljud, kes meile ratastega vastu sõitsid, olidki jätnud võtmata mitmu punkti. Punktid käes, läksime ratta algusesse, Nasva sadamasse.
Rattaalas anti meile 2 uut 1:60 000 kaarti. Nagu eelnevatest aastatest teada oli, sai järgmise punkti asukoha teada eelnevas punktis. Rada ise oli igav. Ei mingeid teevaliku võimalusi, ega muud huvitavat lihtsalt sõitsime mööda kitsaid kruusateid 85 kilomeetrit ja võtsime punkte. 95-ndas punktis oli ka vahepeal torn, kus tuli täita nn ronimisülesanne. Sain selga panna ronimisvöö ja ronida mööda redelit torni tippu ja alla kinnitades ja vabastades vahepeal kogu aeg karabiine, sest ronida oli ju "ohtlik"
:o). Veel mõned punktid ja liikudes nr. 70 punkti poole paistis, et keegi meile punktist vastu ei tule, järelikult algab 70-ndast punktist kajakietapp Vilsandi laidude vahel. Noh oli ka aeg, sest sellest tuimast väntamisest hakkas ahter juba sadula kuju võtma ja 85 km oli täis saamas.Jõudsimegi 70-ndasse punkti ja meil oli peaaegu õigus. Tõepoolest saime minna Vilsandile, aga mitte kajakkidega. Vähemalt tõotas minna huvitavamaks, kui seni.
Kõigepealt pidime minema linnuvaatlustorni tippu, et saada teada, mida me tegema peame. Torni tipus oli kaart, millel olid Vilsandil paiknevad punktid ja need tuli kõik meelde jätta. Kuna etapi pikkus oli üle 20 kilomeetri, siis tundus asi suhteliselt võimatu. Ka fotokat ei lubatud võtta, et kaardist pilti teha. Õnneks saime siiski kaardi ka, kuhu tuli siis meelde jäetud punktid kohe peale joonistada. Niisiis joonistasime punktid kaardile ja hakkasime Vilsandi poole minema. Jalgsi, mööda laide, aeg ajalt poolde reide ja kohati ka nabani ulatuvast merest läbi sumades. Aga ei olnud vigagi. Ka saar ise oli väga lahe. Tunduvalt suurem, kui ma arvasin. Päris palju oli ka maju, mis suures osas suvekodud. Aga kõik olid ilusti korda tehtud. Ei näinudki ühtegi mahajäätud talukohta. Aga rada mis saarel oli, jälle üliigav. Ainult teine, mustakivi künka otsas asunud punkt oli äge. Seal trampisid mitmed tiimid sihitult tihedas kadakavõsas ringi. Ka meie ise trampisime seal päris kaua. Käies väga mitmeid korda mööda samu radu, minnes punktile peale suuna, sammude ja mille iganes järgi, ei olnud punkti ikka kuskil. Lõpuks komistasin kogemata punktile otsa. Nüüd sai jälle seiklus otsa. Järgmised punktid võis läbida põhimõtteliselt kaart taskus. Lihtsalt kõmpisime oksendamiseni mööda saart ringi. Hea, et vähemalt saar oli lahe. Üks huvitav olukord juhtus veel. Mööda Vesiloo säärt punkti poole minnes tuli meile vastu Soomlaste tiim. Soomlastel tihedalt kannul jooksid 2 põtra. Suured, üks isane, teine emane. Naersime veel soomlaste üle, et Nice pets. Kui põdrad aga avastasid, et mingid lollid neile vastu jooksevad, ehmatasid nad ära ja panid jooksuga merre. Kui jalad enam põhja ei ulatunud, hakkasid ujuma ja ujusid Vilsandi rannale välja. Sellist pilti ei olnudki kunagi näinud. Eriti veel nii lähedalt. Nende elamustega see Vilsandi tuur lõppeski, ülejäänud oli lihtsalt kõmpimine.Kui Saaremaale tagasi jõudsime, küsis Anneli, kuidas oli. Kui ütlesime, et üliigav ütles ta, et nüüd läheb edasi kõvasti huvitavamaks. Kuna selleks hetkeks oli aga tunne juba nii nüri, siis ei osanud endale enam midagi eriti huvitavat ette kujutada. Ka järgnev rattaetapp, mille arvasime eelnevalt läbitud distantsi põhjal olevat mingi paarikümne kilomeetri pikkune kujunes veel pikemaks, kui esimene rattaetapp. Niisiis otsustasime, et kuna motivatsioon on pehmelt öeldes null, siis läheme parem võistluskeskusse. Vähemalt siis äkki ei lähe multispordi isu lõplikult ära. Mõeldud, tehtud. Mõni minut enne kella 10-t õhtul lõpetasimegi umbes 23 tunni järel oma selleaastase võistluse.
Hiljem selgus, et sama probleemiga võitlesid ka mitmed teised tiimid. Kaasa arvatud ISC ja Team Vaude, kes ka mitu tundi enne lõppu võistluskeskusse tulid. Igal juhul au ja kuulsus neile võistkondadele, kes lõpuni vastu pidasid. Eriti hea meel on, et Medisoft esikoha võitis. Kutid on selle ära teeninud. Ausalt öeldes olin nende poolt juba talvisel 25h Icebug võistlusel, aga eks suusatamisega tuleb vist veel natuke vaeva näha.
Tulemused hakkavad ilmselt olema siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar