Laupäeval kella 12-st kuni pühapäeval kella 12-ni olime üle pika aja jälle Lätis võistlemas. Võistkonnaks siis seekord Tris Punkti: Mina, Maku, Elo ja Leivo.
Taaskord üllatasid Lätlased eriti suure koefitsendiga aegade arvestamisel. Kui ükskõik millises teises riigis oleks taolise pikkusega raja läbimine võtnud nii umbes 8 tundi, siis Lätis kulus peaaegu kogu 24 tundi ära.
võistlus algas laupäeval kell 12 proloogiga, milleks oli politseiautode saatel võistluskeskuseks olevast koolimajast 3-4 kilomeetri kaugusel oleva linnakese keskväljakule sõitmine. Linna keskväljakult anti start esimesele jalgsietapile kell 12.30.
Stardisignaali kõlades tormas kogu võistlejate rivi parki, et leida seal kasvavate puude küljest oma võistkonna numbriga kaart. Kaardi peal tuli aerofoto abil leida punktide asukohad ning seejärel läbida umbes 5 kilomeetri pikkune jooksuetapp. See etapp läks meil suhteliselt hästi ning suundusime järgmisele rattaetapile esimeste hulgas.
Järgmine etapp koosnes kolmest punktist, millest esimeses tegime igaks juhuks jalad märjaks. Teised punktid tulid suhteliselt valutult kätte ja rattaetapi lõpus sõjaväeossa jõudes olime 2. kohal, tagapool ainult Team Vaude'st, kus seekord olid võistlemas Reigo, Siiri, Sven ja Erki.
Sõjaväeosas saime läbida väikse 2,5 kilomeetri pikkuse jooksuetapi. Jooksurada kulges mööda eriti suure mahajäätud sõjaväeosa territooriumit. See etapp läks samuti kiirelt ja uuesti rattaetapile minnes saime kaardid kätte ainult veidi peale Team Vaude'd.
Järgnev 50 kilomeetrine rattaetapp oli juba ehtne Läti multisport. Siin oli loomingulisest mõtlemisest väga palju kasu. Ja punkti poole sõites ei võinud kunagi kindel olla, et seal, kuhu me sõidame ka reaalselt punkt on. Nimelt anti kätte paber, kuhu olid kirjutatud järgmisse punkti mineku suund (näiteks 237 kraadi) ning kilometraaž (näiteks 5,43 km). Nende andmete põhjal tuli 1:75000 kaardi pealt leida oletatav punkti asukoht ja siis sinna sõita, lootes, et punkt tegelikult ka seal on. Esimene punkt oli kohe sealsamas sõjaväe territooriumil. Edasi tuli aga minna juba kaugemale. Kohe sõjaväeosast välja minnes saime paarsada meetrit käia põlvini vees, kus oli jääkiht peal, nii et ka kuivadest jalgadest võis edaspidi ainult unistada. Teel teise punkti sattusime kokku Team Vaudega ning oletatavas punkti asukohas "kammisimegi" tükk aega. Siis aga arvutasime veelkord meetreid ja sentimeetreid ringi ning jõudsime järeldusele, et punkt peaks siiski veel natuke maad edasi olema. Peale mõningat rattasõitu leidsimegi punkti üles. Ka järgmise punkti otsimisega läks meil tükk aega, kuna punkti asukohta, milleks oli vana raudtee tammi peal asuv puu, ei õnnestunud kuidagi kaardi pealt tuvastada. Punkti jõudes tulidki juba järgnevad võistkonnad, kelle eesotsas loomulikult Estonian Adventure Team (Randy, Tiit Pekk, Urmo ja Viivi). Edasi tegime rattaga natuke kiiremat tempot ning peagi olidki võistlejaterivi eesotsas kõik 3 Eesti võistkonda.
Asi hakkas juba päris hästi edenema ja vahe muudkui suurenes, kuni tuli esimene tagasilöök. Järgmine punkt pidi asuma mingis sahtis, mis omakorda asus sõjaväeosas. Sõjaväeossa jõudes hakkasimegi punkti otsima, kohtadest, mis meile vähegi sahti meenutasid. Nii lihtsalt see asi aga ei läinud ja juba hakkasidki Läti võistkonnad ükshaaval punktipiirkonda sisenema. Lõpuks oli juba päris paju võistkondi ühe koha peal koos ning käis suuremat sorti sebimine. Lõpuks, kui kellelgi ei olnud enam ühtegi ideed punkti asukoha suhtes leidis Randy kuskilt maeiteamitukorrust maa alt saja nurga tagant punkti. Natukese aja pärast olid taas Eesti võistkonnad juhtpositsioonil.
Seegi kord ei tulnud tagasilööki kaua oodata. Mõne punkti möödudes otsisime ühte Castle mound nimelise legendiga punkti 2 kilomeetrit valest kohast lõpuks üle tunni aja. Selle tulemusena oli võistlejaterivi täiesti segi paisatud. Paistis, et Lätlased ise teadsid väga täpselt, kus nimetatud punkt asuda võiks. Lõpuks kui punkti kätte saime ja järgnevasse jõudsime oli segi paisatud ka eestlaste võistkonnad, kuna korraga punktis asuval ronimisülesandel sai korraga tegutseda vaid 2 võistkonda ja erinevad võistkonnad said köiega erineva kiirusega hakkama.
Peale ronimist saime veel rattaga kohalikus mõisapargis mõned punktid võtta ja sõjaväe takistusriba läbida ning oligi juba järgmise 10 kilomeetri pikkuse trekkinguetapi aeg.
Trekkingusse jõudsime juba esikümne lõpuosas koos Team Vaudega. Trekkingul midagi eriti olulist ei sündinud ning mõningase võsas ja soos ragistamise järel olimegi jälle vahetusalas tagasi. Vahetusalas sõime igaüks taldrikutäie suppi ning jätkasime oma teekonda 36 kilomeetrise rattaetapiga võistluskeskusse.
Järgnev rattaetapp oli traditsiooniline rattaorienteerumine. Tehes mõned väiksemad vead jõudsime võistluskeskusse öösel kell 3, et mõningase kehakinnituse ja sokkide ning jalanõude vahetamise suunduda juba põhivõistlusele. Põhivõistluseks oli 60 kilomeetri pikkune rattast ja trekkingust koosnev rogain.
Alguses arvasime, et järelejäänud tundidega ei õnnestu meil kogu 60 kilomeetri pikkust rada läbida. Otsustasime võtta 3 alumist punkti kõigepealt ning seejärel vaadata, kas läheme trekkingusse, või jätkame ülemise rattaosaga, jättes kõige kaugema punkti vahele. Olles alumise osa rattast ära sõitnud otsustasime vaatamata pimedusele läbida järgmisena trekkinguetapi, et jääks võimalus piisava aja olemasolu korral siiski üritada kõikide punktide võtmist. Nagu selgus, osutus see otsus vägagi heaks taktikaliseks plaaniks. Lisaks sellele, et me trekkingul eriti viga ei teinud ja selle suhteliselt kiiresti läbisime, andis see võimaluse vahepeal ka rattasõidust puhata.
Trekkingu viimases punktis läks väljas ka uuesti valgeks ning edasine rattasõit läks puhanuna ja valges juba oluliselt kiiremas tempos kui enne trekkingut. Viimase rattaosa alguses kella vaadates selgus, et jõuame kindlasti läbida kõik punktid ning aega jääb üle umbes 30 minutit kuni 1 tund. Tee peal vastu tulnud Team Vaude aega ja väsimust hinnates arvasime, et oleme ka neist kindlasti kiiremad. Lõpuosas enam midagi üllatuslikku ei juhtunudki, ning olime finishis 58 minutit enne 24 tunni lõppemist.
Kokkuvõttes võib võistluse kindlasti kordaläinuks lugeda. Eriti, kui arvestada eriti õnnestunud taktikat võistluse rogainiosas. Viies koht on sellises konkurentsis väga hea tulemus. Eriti rõõmsaks teeb ka vähene kaotus näiteks Estonian Adventure Team'ile ja kindlasti ka E-Bike'ile.
Randy tiimil muidugi nii õnnelikult ei läinud, kuna korraldajad olid ilmselt ära tüdinenud eestlaste pidevast võitmisest läti multispordi võistlustel, ning otsustasid väikese trikiga eestlastele koha kätte näidata. Nimelt anti takistusriba kiirema läbimise eest kolmele võistkonnale 1 lisapunkt, mille tulemusena langes tunnise eduga lõpetanud Estonian AT kolmandale kohale. Niisiis 1 väike viieminutiline lisaülesanne, mida enne võistlust isegi teada ei olnud, otsustas kogu võistluse saatuse. Noh, vähemalt Lätlased said tunda ennast nüüd kodus võitjatena :).
Võistluse info ja tulemused on kätte saadavad siit.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar