Võistlusnädala neljapäeva hommikul kella 10 paiku EBS-i kohvikus hommikukohvi nautides helises aga telefon. Toru teises otsas oli Elo, kes pikema sissejuhatuseta tegi ettepaneku Ebavere metsades natuke sporti teha. Umbes sama lühikese sissejuhatuseta andsin ka vastavasisulise "jah" sõna. Peale nõusoleku andmist selgus, et olen sattunud võistlema üsna tituleeritud tiimikaaslastega. Lisaks mitmekordsele orienteerumise Eesti meistrile ja suurte kogemustega seiklejale Elole oli võistkonnas veel eelmise aasta seiklusspordi World Series Soome etapi - Endurance Quest'i võitjavõistkonnast Tommi Putkuri. Olles ülekaalukalt tiimi kõige vähem tituleeritud, aga selle eest kaugelt kõige rohkem neljandaid kohti saanud liige, võttis jalust veidi nõrgaks küll. Kohe andis võistkonna kapten, Elo ka karmi käsu mitte üle treenida. Sellest tulenevalt jätsin kõik edasised nädala treeningplaanis olnud treeningud tegemata ja keskendusin teoreetilise materjali omandamisele. Viimast tegin osalt ka seetõttu, et teine telefonist kõlanud käsk nägi ette minu tavapärasest võistlusstrateegiast loobumist. Ehk siis maakeeli lahtiseletatuna ei tohtinud olla loll ja tugev. Pidime olema hoopis kiired ja targad ... No eks näis.Viimane kontrollkõne enne võistlust andis kinnituse, et uiske, suuski, jalgrattaid, kanuukäru ega muid sarnaseid abivahendeid me seekord kasutama ei hakka. Aimasin seda muidugi juba ette, aga tark oli ikkagi sellised asjad üle täpsustada, eriti kuna äsja on olnud aastavahetus, mille jooksul igasugused inimesed eriti totraid uue aasta lubadusi kipuvad jagama. Niisiis, olles võistluseelsel õhtul profülaktika mõttes manustanud 2 pudelit puhast b-vitamiini ja loobunud sportlastele hästi tuntud anaboolsetest steroididest, olin eelolevaks võistluseks igati eeskujulikult valmis.
Kui ma võistlushommikul Arthuri kindlakäelisel juhtimisel võistluskeskusse saabusin oli Elo juba muretsema hakanud. Ehkki selleks mingit põhjust loomulikult ei olnud. Peale mõningat ringijalutamist tõmbasime ketsipaelad kinni, paigaldasime numbri nähtavale kohale ja sisenesime stardialasse, kus palju sõpru-tuttavaid juba ees ootasid. Eriti rõõmsal ilmel tervitasid Winter Xdreami nägusad debütandid traadivabrikust, kes võistluseelsel võistkonnakoosolekul ühise autfiti osas olid otsustanud peasponsori logodega puhvaikade kasuks. Noh mitte võib-olla päris nii hea valik, kui nende blogi taustavärv, aga asi seegi :).
Olles mõne minutiga raja planeerinud ja veel kümmekond minutit niisama juttu puhunud kõlaski kõmakas, mis tähendas, et võis rajale tormata. Raja esimene osa nägi meil, nagu ka enamikel eeldatavalt kiirematel võistkondadel, ette kohalikku suusarada mööda silkamist. Tugevamad poisid näitasid kohe võimu, aga muidu liikus võistlejaterivi ühtlase rongina võistluse ainsa lisaülesande suunas. Lisaülesanne paistis olevat mingisugusel politsei väljaõppealal, kus iga võistkonna liige pidi võtma ühe punkti. Minul õnnestus omale krahmata viltuses metallist konteineris asuv punkt, mille ma peale teist Endurance Questi võitjavõistkonna liiget, Heikkit, ka edukalt kätte sain.
Jätkus taas rahulik sörk, nüüd juba võistluskeskuse suunas, kuni joogipunktini, kus oli taas põhjust väike peatus teha ning sooja spordijoogiga ennast kosutada. Peale joogipunkti aga tuli imekspandava avaldusega välja Elo, kui oli valmis vabatahtlikult kasutama kaasasolevat vedamiskummi. Punkt punkti haaval lähenesime finišile, kuni otsustasin natuke enne viimast punkti Elole väikese ergutava vingerpussi mängida ja teatasin, et ees paistavad Timo ja Lauri Silla seljad. Peale hetkelist üllatust tunnistasin Elole, et olin siiski nalja teinud. Ent mõne sekundi pärast, kui Elo oma kullipilguga asja üle vaatas, selgus, et mu väike süütu nali osutus hoopistükis tõeks. Olles ka Tommile selle uudise teatavaks teinud tegime katse veisi eespool olevad koondislased kinni püüda. Vaatamata Elo kurtmistele kange tagareie ja 20 aastat suurema vanuse üle, konkurentidega võrreldes (millest mina eriti aru ei saa, sest 20 aastat rohkem vanust tähendab Elo puhul ju ka 20 aastat rohkem treenimist), lootsime natuke siiski rivaalide väsimuse peale.
Ehkki õige pea oli selge, et oma 200 meetrit jääb siiski seekord puudu, tegime ometi korraliku lõpuspurdi ja olime oma sooritusega igati rahul. Võistlusjärgsel mahalugemusel selgus aga ootamatult, et konkurente tabas märkimisel väike ebaõnn ja nii õnnestus meil seekord segavõistkondade arvestuses võit koju tuua. Jah, niimoodi konkurente võita ei ole küll ehk nii magus, kui vahetus konkurentsis, õlg õla kõrval tirides, aga olles sarnast ebaõnne Xdreamil isegi kogenud ja lugematul hulgal neljandaid kohti kogunud, oli võidu üle ometi päris hea meel. Ja kui tõele näkku vaadata ning treeningtunde kokku lugeda, siis tegelikult oleks Eesti orienteerumiskoondise liidrite võistkond pidanud meid võitma mitte kahesaja meetri vaid vähemalt kahe kilomeetriga.
Tõsisemaks võistluseks läks aga alles peale finišit. Kuna ma ei olnud piisavalt taibukas, et oma kott enne starti Elo autosse ümber tõsta, siis tuli natuke üle pooleteise tunni niisketes riietes ja jalanõudes oodata, et pääseda ligi kuivadele riietele ja võistlusjärgsele b-vitamiini doosile. Aga selle eest oli pooleteise tunni möödudes võimalik nautida Xdreamil ainulaadset kuuma sauna, mis oli, vastupidiselt korraldajate poolsele infole praktiliselt inimtühi. Ei olnud paha pühapäev!
Tulemused.
Vaheajad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar