Liugle, liugle libe suusk

Erki neljapäevaõhtune telefonikõne päädis kokkuleppega, minna nädalavahetuseks Aegviitu, põhiliselt loomulikult suusatama. Mõeldud-tehtud! Reede õhtul seal me siis "maandusimegi". Laupäevahommikune pilguheit termomeetrile üllatas -28 külmakraadiga. No mis seal siis ikka, tegime pikema hommikusöögi ja "triikisime" uisusuusad üle ohtratele miinuskraadidele mõeldud parafiiniga. Kuna me, erinevalt mõnest tuntud suusamehest, teadsime, et parafiin tuleb enne suusatama minemist maha ka kraapida ja ka sikkel juhtus käepärast olema, siis saime veel aega kulutada sikeldamise pealegi. Veidi peale ühteteist, nii umbes kahekümne miinuskraadi juures, otsustasime Erkiga siiski suusad jalgade otsa kinnitada ja minema kihutada.

Otsus oli loomulikult õige ja mõnusalt libiseva sammuga, mööda värsket ja peaaegu inimtühja suusarada Kõrvemaa poole tuhiseda oli sulaselge rõõm. Kõrvemaa-Aegviidu-Valgehobusemäe suusarajad on kahtlemata Põhja-Eesti kõige paremad. Eriti meeldib mulle see, et saab sõita normaalse pikkusega ringi, mitte ei pea mõnekilomeetrisel ringil tiirutama. Peale ühte rahulikku joogipeatust hakkaski varsti Kõrvemaa keskus lähenema. Keskus oli täis numbrisärkidega inimesi, kes hiljem osutusid suusakooli õpilasteks. Me-suitsu-ei-teegi mütsiga Paavo Raudsepp oli enamiku neist platsile üles rivistanud ning selgitas suusatamise algtõdesid. Meie aga pikemalt kuulama ei jäänud, ehkki mingiteks tehnikagurudeks me ennast tegelikult just ei pea. Aga ilm oli selleks liiga ilus, et mitte niisama suusatada ja ennast platsi peal inimmassis juhendada lasta. Äkki mõni teine kord.

Võtsime suuna tagasi Aegviidu peale, kus otsustasime lastega koju jäänud Marge ka suusatama lasta ning ise, peale väikest supisöömist, põnnidega seiklusrajale ja kelgutama minna. Aeg möödus kiirelt ning juba oli taas aeg üks toekam õhtueine võtta. Peale seda nägi programm ette õhtust jalgsimatka kohalikul loodusrajal. Juba 100 meetri läbimise järel väsimust kurtma hakanud lapsed unustasid väsimuse niipea, kui küla vahelt metsa jõudsime ning oli vaja uusi infotahvleid otsida ja sealt uut infot kokku veerida. Pealampidega 100 aasta taguses turbarabas käimine oli päris huvitav.

Pühapäeva hommik oli külmakraadide poolest juba märgatavalt leebem. Suhteliselt ideaalilähedased 7 miinuskraadi tegid suusasõidu eriliselt nauditavaks. Oma osa mängis muidugi ka Erki naabrimees, kes oli taas suusarajad masinaga üle käinud ja need olid täiesti suurepärases sõidukorras. Seekord otsustasin mina klassikasuuskade kasuks. Tõmbasin mõned kihid pidamist alla ja minek. Seekord valisime suuna Valgehobusemäe poole. Ehkki ma arvasin, et Erkil ja Margel läheb uisusuuskadega minuga samas tempos sõitmine igavaks, suutsid nad enamuse rajast siiski hoo madala hoida ja minuga koos rahulikult kulgeda. Vaid Valgehobusemäe rajale jõudes tegid nad veidi pikemad paunad viiekilomeetrisel ringil, et natuke sporti ka ikka teha. Minule uuesti järgi kihutamine oli vähemalt Erkil küll stange korralikult niiskeks tõmmanud.

Klassika suusatajaid oli rajal seekord päris muljetavaldav kogus. Valmistuvad vist Tartu maratoniks. Aga oli ka väga hea ilm selles tehnikas liikumiseks. Ka minul pidasid suusad kuni lõpuni päris eeskujulikult. Mida ei saa öelda minuga enam-vähem koos Valgehobusemäelt sõitma hakanud seltskonna kohta, kes liikus minust küll veidi kiiremini, aga pidid tegema rajal peatuse pidamise lisamiseks. Kokkuvõttes võib öelda, et mõnusamat suusailma on väga keeruline ette kujutada (isegi minu kujutlusvõime juures). Kui ma oleks viitsinud termose kotiga kaasa võtta, siis sõidaksin tõenäoliselt siiamaani.