EMV lühirada ja teade Piigandis

Jüriööl selgus, et orienteeruda ma ei oska. Seda viga saab parandada ainult ühte moodi - tuleb kaardiga metsas käia. Erinevatel põhjustel on see viimasel ajal mõnevõrra unarusse jäänud, aga vaikselt üritan seda viga parandada. Ehkki lühirada ei ole konkureerimise mõttes kunagi minu tugevam külg olnud, sobib see treeninguks suurepäraselt, eriti kui arvestada asjaolu, et lühiraja maastikud on valdavalt mõnusalt tehnilised. Niisiis loomulikult panin ka ennast kirja. Eesmärk oli teha rahulik sooritus, eriti alguses ja joosta ilma suuremate vigadeta nö oma jooks.

Esimene pilk autoaknast maastikule ei olnudki väga hull. Võrreldes nädal varasemalt, kostüümiproovi järgselt läbitud, ilma punktideta orienteerumisrajaga Mägestiku kaardil, oli metsaalune meeldivalt lage. Ettevalmistused stardiks olid varasemast veel täiesti meeles. Tegin kerget soojendusjooksu, venitusi ja lõpuks võiski juba suunduda stardialasse. Metsa minna oli päris mõnus. Alguses võtsin rahulikult. Punktid tulid hästi vastu - esimene, teine, kolmas. Mulle tundus juba, et olen vahepeal jälle orienteerumise ära õppinud. Ka neljandas kõik klappis, olin juba punkti kohas, aga tähist ei näinud. Hetkeks juba ehmatasin, aga veel üks samm ja tähis paistis täpselt puu taga. Enesekindlus aina kasvas. Kasvas aga paraku nii kiiresti, et järgmist punktivahet läbides jooksin ennast Gueorgiou'ks ja kihutasin sujuvalt mättasse. Järgmisel hetkel leidsin ennast juba tee pealt, kus õnnestus paika saada. Hetkeks tõi see laks maa peale tagasi, aga mitte kauaks. Seitsmenda punktiga vajusin samuti natuke punktist mööda, aga see oli juba selline normaalne viga.

Teel kaheksandasse punkti sai tee peal kokku üsna mitmepealine seltskond. Tagant järgi jõudnud Tanel ja Pets, aga ka 2 minutit eespool startinud Karli. Tee peal selgus, et jooksu tempol mul väga viga ei olegi. Pets libises küll vaikselt eest, aga Tanel ja karli liikusid talutava kiirusega. Kaheksandaga midagi keerulist ei olnud, aga üheksandaga tõmbasin jälle viga. Uskumatu kui idiootselt enesekindel võib üks inimene ikka olla. Üle ühe punkti teed viga ja ikka veel mõtled, et oled lõpp suurepärane orienteeruja. Tegelikult peaks sellist sõna olema samas lauses keelatud kasutada. Aga las ta jääb. Järgnevad punktid, kuni 14-ndani läbisime põhimõtteliselt sama trajektoori pidi Karli ja Taneliga. Mõningad väikesed variatsioonid, aga muidu enam-vähem koos. 14-ndas jõudis järele Olle. Huvitaval kombel läks ta kuhugi orbiidile. Aga tähelepanu sellele pöörama ei hakanud. 15-ndasse minnes valisime erinevad teevalikud. Meie taneliga läksime põhja poolt ümber soo, Karli müttas Ollega otse. Vaatasin, et Tanel kaldub liiga vasakule ära ja hoidsin ise paremale. Punkti piirkonda jõudes tuli otse ragistanud Karli, aga Olle ja Tanel olid kadunud. Lõpuga jäi Karli veel vaatama ühte hajutuspunkti ja sain natuke eest ära. Mõne aja pärast laekusid finišisse ka Olle ja Tanel. Peale muidu täiesti ebakindlat jooksu on natukenegi hea mõelda sellele, et olid mingis lõigus kiirem, kui Eesti parim orienteeruja :o)

Tulemused.
Etapiajad.

Laupäeva õhtul käis tõsine konkureerimine JOKA teise tiimi. Makul seekord loosiõnne ei olnud ja ta pidi jooksma esindusvõistkonnas. Meie Tiidu ja Tomiga saime esindada siis II tiimi. Peale sooja tünni ja mitmeid Alexandreid ei olnud enesetunne hommikul pehmelt öeldes just kõige teravam. Õnneks aga olin esimeses vahetuses, nii et neljandaks punktiks oli lootust organism käima saada. Tempo ei olnudki alguses kõige hullem, aga esimese hajutuspunktiga vajus kogu grupp kuidagi sujuvalt laiali. Teise punkti minnes, tee peal paistsid esimeste meeste seljad juba aukartust äratavas kauguses. Aga sellisest pisiasjast ei lasnud ma ennast loomulikult häirida. Tekkis mingisugune tagasihoidlikum grupp, kuhu kuulusid lisaks mulle veel Mati Korrol, Ott Rakkaselg, noor JOKAkas Martin Sulg.

Oodatult ei olnud mu jalg just kõige teravam ja valdavalt tiksusin rahulikult grupis. Õnneks ei tulnud sisse suuremaid vigu. Väiksemaid kaldumisi siiski oli, nii et Mati pääses meil mõnevõrra eest minema. Pikemal etapil, 8-9, lõpu eel saime ta siiski uuesti kätte ja eestki minema. Punkti eel hakkasid inimesed kuidagi edasi-tagasi tõmblema. Õnneks ei lasnud ma ennast sellest suuremat häirida ja pääsesin suht väikeste kadudeta. Pressis olime koos Oti ja kah meie gruppi vajunud Peep Otstaveliga. Sama teema jätkus põhimõtteliselt kuni 15-nda punktini. Tee peal kippus Ott ja üks noorem Võru poiss eest ära vajuma, üllatuslikult jäi aga Peep jällegi maha. Metsas vajus grupp rohkem kokku. Peale 15. punkti hakkas aga Ott kuhugi imelikku kohta minema ja ka teised vajusid kuhugi laiali. Ainult Võru kuti selg paistis veel selle etapi lõpuni. Järgmiste lühikeste etappidega kuni lõpuni jäin kuidagi liiga ukerdama ja vajusin läbi võsa vist liiga valest kohast, nii et olin seal nagu natuke kinni.

Võrreldes päev varasema lühirajaga võib öelda, et tehniliselt oli jooks veidi parem ja suutsin ikkagi enam-vähem oma sooritust kontrollida. Füüsiline pool aga ei kannatanud paraku mingit kriitikat. Aga oli tore sellegi poolest.

Tulemused.
Etapiajad.