JOKA Jukola camp 2010

Nagu igal aastal novembrikuus (OK, eelmine aasta jäi vahele), täpselt sellel ajal, kui toimub suusatamise esimene MK-etapp, nii toimus ka sel korral Arulas, Minni ja Pilvi juures JOKA Jukola camp. Selle ürituse kõige meeldejäävamaks osaks on alati olnud laupäeva õhtul toimuv niiöelda Minni multisport. Lihtsalt selle väikese eripäraga, et on ainult üks etapp - trekking. Seekord Minn ise üldse raja kokkupanekus ei osalenud, kogu töö oli jäänud Priidu kanda. Priidul oli ainult üks juhis, alla 5 tunni ei tohiks keegi rajalt ära saada. Ja meil oli ainult üks info, võitja saab võimaluse minna rattaetapile, ülejäänud lähevad sauna.

Start oli seekord planeeritud valgele ajale. Kuna meil Kristjaniga läks teatud põhjusel laupäevane päev Viljandis ringi sebides, siis jõudsime Ruusale tagasi umbes 10 minutit peale planeeritud stardiaega. Teised aga näitasid üles ülimat soliudaarsust ja ootasid meid ära. Riiete vahetamise vahepeal neelasime kiirelt alla ka kausitäie suppi, kuna päev otsa ei olnud mahti midagi suhu pista. Olgugi, et andsime teistele mõista, et nad võivad rajale minna, jõudsime siiski stardihetkeks koos teistega maja ette. Minutikese peale starti kulutasin veel kella ja kompassi töökorda sättimiseks, ning saimegi rajale kihutada.

Esimeseks ülesandeks oli asimuudiga, valge kaardi abil, leida punktid (6 tk) maja lähedusest. Iga võistkond alustas läbimist erinevast punktist. Meie pidime võtme 5-ndast alustades ja 4-ndaga lõpetades. Kusjuures iga punkti võtmise järel tuli käia uuesti maja ees. Vaatamata sellele, et supp alles kõhus loksus, lõpetasime etapi enam-vähem koos Randy ja Minniga esimese-teisena. Seejärel algas ürituse põhiosa, kus anti kätte kaart millest punktipiirkondades olid tükid välja lõigatud. Väljalõigatud kohtade asemele olid antud suvalises järjekorras teistsugused kaarditükikesed. Aga asja iva oli selles, et need teistsugused tükikesed olid kõikvõimalikud NL topokaardid, ortofotod jne. Kõige ägedam kaart oli 19. saj. lõpust 20. saj algusest pärit verstakaart.

Valisime kiirelt välja 2 esimest punkti, kuhu minna ja asusime teele, et tee peal mõelda välja järgnev trajektoor. Paistis, et ka Minn ja Randy läksid kohe, aga täpselt vastupidises suunas. Arvasime, et ka teised valisid kõik vastupidise suuna, kuna me kedagi rajal ei kohanud, selgus aga, et kõik ülejäänud veetsid kõvasti aega toas rada planeerides, et alles seejärel rajale suunduda. Esimese punktiga, milleks oli nr. 31 erilisi probleeme ei tekkinud. Teel teise punkti tahtis üks koer meid ära süüa, aga muidu läks kuni punktipiirkonda jõudmiseni suhteliselt sujuvalt. Punkti juures tegime kerge haagi ja käisime järve pool asukohta kontrollimas, aga punkti enda saime siiski enam-vähem valutult kätte. Peale punkti aga seisime 15 minutit ühe koha peal, et saada paika ülejäänud punktide kohas olevad augud ja tükikeste hulgast õiged tükid. Kui kõik ülejäänud punktid sain paika enam-vähem ühe minutiga, siis Kääriku kaarditükki, mida isegi suurelt kaardilt välja ei olnud lõigatud, ei saanudki paika. Vaatamata sellele vähemalt 15 minutilisele seisakule. Kuna terve aja sadas lausvihma, siis hakkas juba päris külm ja otsustasime edasi liikuda. Leppisime kokku, et kristjan loeb suurt kaarti liikudes läbi Kääriku Seinamäele ja seejärel liigume 42 punkti uuesti läbi Kääriku, et leida mingi koht, kus saaks kaardifragmendi abil äkki punktile peale minna.

Peale Seinamäe punti võtmist leidsimegi paar sellist kohta, kus käisime metsas mütates punktijahil, aga leidmata see punkt meil jäigi. Kuna olime juba piisavalt palju aega kulutanud, siis otsustasime edasi liikuda ja läbida punktid 42-52-51 jne. 42 ja 52-ga erilisi probleeme polnud, ehkki Priit arvas, et 52 on nii kaugel, et sinna keegi minema ei hakka. 51-ga aga hakkas suuremat sorti tuulamine. Verstakaardi tükikese põhjal otsisime seal punkti soost, nii et põlvini jääkülmas vees, mööda võsa ronides, tahtsid jalad kildudeks minna. Samamoodi kammisid seal ka Pilvi ja Maret, kellel punkt lõpuks leidmata jäigi. Ka mina vaatasin, et lõppu jõudmiseks hakkab juba aega nappima, kui Kristjan, kasutades oma PT-d, mis sel päeval oli kindlasti päris mitu randyt, ronis kõrvaloleva künka otsa ja karjus, et punkt on siin.

Nüüd läks aga juba üsna kiireks tagasi jõudmisega, kuna kontrollaeg hakkas otsa lõppema. 43 ja 50 punktid jäid nagunii ära, 33 saatuse pidime otsustama Madsa spordibaasi ristmikul, sest eelneva päeva trenni tulemusena teadis Kristjan enam-vähem, palju sealt Ruusale minekuks aega kulub. Madsa ristis, kui jalad juba päris kanged olid vaatasime kella ja otsustasime, et kuna jänes šampust ei joo, siis lähme proovime punkti võtta. Pealegi, tähtis ei ole ju mitte võit, vaid ülekaalukas võit :o). Punkti saime kätte õnnestunult, aga nüüd läks juba väga kiireks. Andsime päkkadele valu, vaatamata sellele, et jalad väga sama ei arvanud. Kristjani pulss oli juba enam-vähem 200 peal, aga umbes minuti jagu varem olime siiski Ruusal kohal. Nüüd saime teha lühikese pausi ja juua lonks kaasasolevast õllepurgist. Seejärel tuli veel läbida väidetavalt umbes 3,2 kilomeetrine ring, mis tegelikkuses osutus pigem 8,2 kilomeetriseks.

Ka viimase kaardiga oli tehtud mingeid manöövreid, aga kui ma uksest välja astusin, siis Kristjan juba teatas, et vaata, värvid on vahetuses, Niisiis olidki lagedad ja tihnikud vahetuses, ning teed ja kraavid vahetuses. Edasi oli juba lihtne. Viimasele etapile läksime kõik koos, Minni, Randy ja Makuga. Kuna Maku oli Tiidu ära väsitanud, siis tema meiega ei ühinenud. Samuti olid nii Maret ja Pilvi, kui ka Liisu ja Kersti seda meelt, et läbivad viimase ringi homme. Jalutasime selle ringi kambakesi läbi, ehkki peale pooltteist tundi oli juba päris külmaks läinud. Randy ei saanud pärast isegi saunas sooja. Lõpetades selgus, et päris maratoni meil seekord siiski läbida ei õnnestunud. Minu GPS-i järgi jäi puudu täpselt 390 meetrit.

Peale kerget einet ja arutelu suundusime aga sooja saamiseks suitsusauna, kus vähemalt minul õnnestus lõpuks oma jäsemed üles soojendada.

Tulemused.