Paldiski - Tallinn ratastega

Kuna Andrease sünnipäev haakub Ilves-3 võistlusega, siis mitmetel viimastel aastatel on mul jäänud Ilves-3-l osalemata. Nii siis ka seekord. Aga kuna põnn on juba kõva kaardifänn, siis õnnestub tõenäoliselt varsti, natuke ise kaasa aidates, panna teda eelistama orienteerumisvõistlust laste mänguväljakule. Ja siis on ilmselt Ilves-3 jälle võimalik kavva lülitada. Igal juhul millalgi eelmisel nädalal saabus telefonikõne Leivolt, kes teatas, et plaanis on teha iga-aastane rattaretk Paldiskist Tallinnasse, et kas ma ka osalen. Kuna olen Leivo ja Kaja vastavasisulisi sissekandeid nende blogidest lugenud juba mitmeid aastaid, siis ausalt öeldes olin isegi mõelnud sama retke ette võtta. Seni on see aga jäänud paraku erinevate vabanduste taha. Nii et kui Leivo helistas, siis olin selle plaaniga väga nõus. Ainsaks tingimuseks oli, et võimalikult vara pihta hakkaks, sest siis jõuab veel õhtusele sünnipäevapeole, kui keegi arvab, et võiks kohale tulla.

Reede õhtul selgus, et ega kedagi peale minu ja Leivo-Kaja ei tulegi. Kõik vastava kutse saanud inimesed varjusid erinevate vabanduste taha. Kes oli Ilves-3l, kes välismaal, kes vanaema juures jne. Igal juhul me ei lasnud ennast sellel väga häirida. Laupäeva hommikul poole üheksa paiku Balti jaama jõudes arvasin küll, et Leivo ja Kaja on vahepeal ka ümber mõelnud, kuna rongi ümbruses neid ei paistnud. Kiire telefonikõne tulemusena aga said nad üles, ning paar minutit enne rongi väljumist olid kõik kohal, kusjuures Leivo jõudis veel vahepeal isegi ratta pedaalid ära vahetada ja joogikoti täita.

Umbes tunni pikkune rongisõit möödus kiiresti. Jõudsime vahepeal üle lugeda GPS vastuvõtjate arvu. Saime kolme peale 5 tükki. Viimasest Paldiski rongiga Kloogale sõidust tuttavaid tülinorimiskaadreid kohalike kraadede vahel seekord ei olnud. Ning juba tervitaski Paldiski meid kergelt sombuse ilmaga. Kohe hakkas ka vihma tibutama, nii et Leivo pidi oma uue kaamera enne sõidu alustamist veel veekindlasse kotti pakkima. Tegin ühe kohaliku kioski juures veel väikese mahlaostmispeatuse ja saimegi teele asuda.

Kõigepealt sõitsime poolsaare tippu, ja seejärel hakkasime mööda mõnusaid metsateid vaikselt Tallinna poole väntama. Tuul oli valdavalt tagant ja meri oli mõnus, rahulik. Ja mina olin ka rahulik. Ma ei tea, mis mul selle merega on, aga mida aeg edasi, seda rohkem mulle ta meeldima hakkab. Ta on minu jaoks kuidagi rahustava toimega. Kunagi natuke nooremana olin ma mitte eriti suur meresõidu fänn. Noh, mitte et ma seda nüüd hullu moodi vältinud oleksin, seda mitte, aga ma lihtsalt arvasin, et kui merel midagi juhtub, siis uppumisprotsess ei ole kindlasti selline ülemäära ahvatlev suremismeetod. Oluliselt lihtsam oleks näiteks lennukiga alla kukkuda. Plaks ja korras. Nüüd aga, kui võimalus avaneks, siis teeksin kindlasti näiteks ümbermaailmareisi just purjekaga. Mis ma kogu selle pika jutuga öelda tahan, on see, et mereäärseid metsateid mööda sõita oli äärmiselt mõnus. Ühe lõigu tegime isegi päris rannaääres, rattad käekõrval. Tee sai otsa noh. Ainult et kui Leivo otsustas oma kaamera kotist välja võtta, või isegi mõtles sellele, siis hakkas kohe vihma sadama.

Peagi jõudsime Keila-Paldiski maanteele, kus oli ainuke lõik, kus ei saanud eriti mereäärsemat marsruuti valida. Seetõttu otsustasime selle lõigu, kuni laulasmaani läbida mööda asfalti. Kohe meenus ka, et 1. mail on ju kuulus Teeme Ära üritus. Tee ääres oli päris mitu koristajate seltskonda, kes vihma trotsides autodest välja loobitud laga kottidesse toppisid. Väga tänuväärne töö igal juhul, olime mõttes nendega. Respect! Laulasmaalt keerasime jälle metsateedele ja mööda liivaseid teid jõudsime Keila-Joale. See oli ka meie rattasõidu kõige vihmasem osa. Kui Keila-Joal võikupeatuse tegime, siis muudkui kallas vihma juurde. Üks juga vaatama tulnud sõbralik Dacia Logani omanik oli ilmselgelt rahul, et tal on, erinevalt meist, võimalus oma sõiduvahendisse vihmavarju minna.

Võikupeatus oli lühike, kuna vihma muudkui sadas. Et väga külm ei hakkaks, siis hakkasime parem vaikselt edasi sõitma. Keila-Joa ja Türisalu vaheline osa oli ka päris mõnus. Selles osas saime nautida veidi mägisemal maastikul kulgevaid metsaradu. Samuti jäi vihm peaaegu kohe järele, kui Keila-Joalt välja sõitsime. Peale TüPa-t (noh see on see, mis tuleb siis, kui MASU, TÄPE ja PUPU läbi on) tegime asfaldil kõvema kiiruskatse mäest alla ja keerasime uuesti metsa Vääna jõe suudme poole. Jõe suudmes oli vist mingi matšalka moodi koerade kokkutulek. No igal juhul oli sama tõugu koeri seal mingi 10-20 tükki. Järgneva, umbes kilomeetrise lõigu saime vändata mööda rannaliiva. Liiv oli kõva ja sõita oli seal päris mõnus.

Vääna Jõesuust kuni Murasteni olid peamisteks vaatamisväärtusteks uusrikaste (või siis juba vanade rikaste) lossi mõõtu majad. Neid oli tõesti igasuguseid, üks suurem ja ilusam, kui teine. Ja mis krundid, mõnda vaadates hakkas küll ila suunurgast tilkuma. Mitte et ma endale hirmus suurt maja tahaksin, kaugel sellest, pigem sellist 100 ruudust, aga asukohad olid küll osadel villadel äärmiselt kadedusttekitavad. Murastes läksime rannikuäärsest järsakust ülespoole. Kiire arutelu tulemusena tegime otsuse, et edasi, Tallinnani, sõidame seekord mööda kergliiklusteed. Peale pikka metsas müttamist oli see isegi päris talutav, ehkki vastutulevatele inimestele võis jääda küll üsna veider mulje. Tulevad kolm inimest mööda puhast kergliiklusteed, aga ise täiesti mudased ja porised.

Ja nii me siis Tallinnasse jõudsimegi. Igal-juhul oli väga meeldiv rattaretk. Ja jõudsin isegi kodus enne sünnipäevapidu koristada ja poeski käia.

Leivo lugu.
Kaja lugu.
Leivo tehtud video.