Lõpuks, kell 11 hommikul antigi start. Igale võistkonna liikmele anti kaart. Ja siis oli iga tiimi enda otsustada, kes millisesse punkti jookseb ja mitmekesi. Ühes neljast punktist pidi olema järgmise etapi kaart. Ütlesime teistele Eesti tiimidele, et meie taktika on selline, et kui start kõlab, siis ainult mina lähen jooksen ühte punkti ja kui seal meie kaarti ei ole, siis katkestame, kuna õnne nagunii ei ole. Õnn aga soosis meid ja valides ühe kahest kaugemast punktist, saingi sealt meie kaardi. Esimene jooksusutsakas võttis kõikidel tiimidel suures plaanis sama kaua aega, nii et rattaetapile saime enam-vähem koos.
Valisime omale sobiliku tempo ja ühtses rivis väntasime esimese rattapunkti poo
le. Ei saanudki kaua sõita, kui tagantpoolt kostis kolinat ja terve hunnik rattureid oli ühtses kuhjas. Meie võistkonnast täiendasid seda kuhja Marge ja Sven, kusjuures Marge laotas ennast osavalt kõigi teiste alla. Võtsime endale veidi aega ja korjasime kõik jäsemed ilusti kokku. Olgugi, et mõningate muljumisjälgedega, paistis, et kõik olid siiski endiselt ühes tükis. Okei, suurem ehmatus möödas, uuesti ratastele ja punkti suunas. Esimese punktiga midagi olulist ei sündinud. Teise punkti, kus oli ka esimene vahetusala, tegin ringivariandi. Osaliselt selle pärast, et Läti otseminekud on alati teada, osaliselt aga seetõttu, et enamus teisi tiime valis otse variandi. Meie variant osutus siiski natuke aeglasemaks, aga seda eelkõige seetõttu, et sattusime läbi taluhoovi sõites kokku mõningate koertega, kes kõik paistsid seesugused, et tahaksid kohe vähemalt kaks tükki meist alla neelata. Koerte perenaiste mõningaste jõupingutuste tulemusena saime seekord siiski terve nahaga tulema. Vahetusalas olid vahed endiselt suhteliselt minimaalsed.Selle etapina kavas olnud orienteerumine oli meeldivas metsaaluses. Lasi
me väikest sörki ja kõndi vaheldumisi. Kaardile oli roheliste ristikestega kantud peale hulgaliselt mahakukkunud puid. Huvitav, Eestis sellist asja väga ei harrastata. Mõnes mõttes on see hea ka. Puid ju kukub pidevalt juurde ja nii tuleb kaarti pidevalt täiendada. Mingeid olulisi sündmusi sellel orienteerumisel rohkem ei sündinud ja peagi saime tagasi ratastele.Edasised rattapunktid olid suhteliselt lihtsad. Esimeses punktis saime mingist sõjaväe kaevikust otsida 4 punkti. 2 oli peidetud maa alla ja 2 maa peale. Nendega läks ka enam-vähem talutavalt ning kimasime edasi. Tegime vist suhteliselt mõistlikke teevalikuid, nii et järgmiseks vahetusalaks olime puhtjuhuslikult tõusnud neljandale kohale.
Nüüd algas juba pikem trekkinguetapp 30 aastat vana kaardi järgi. Iseen
esest minu jaoks suhteliselt positiivne märk. Valisime suhteliselt tagasihoidliku liikumiskiiruse, mistõttu varsti möödusid meist Ekstreem ja ka Elita Janise võistkond. Janis näitas meile mööda minnes, kus ta elab. Umbes 5 cm kaugusel kaardi servast, nii et tema jaoks täiesti kodumaastik. Ka Maku ja Tom vajutasid pedaali sügavamale kui meie. Saime nendega ainult vahepeal arutada, kui mitu protsenti nende tiimi liikmetest on erinevatel võistlustel Twisteri all võistelnud. Peagi hakkas kaardipildi järgi kätte jõudma ala, kus sai kõnniliigutuse vahetada krooli ujumise vastu. Mõningase üllatusena, olid aga kraavid suisa kokku kuivanud nii et ujuda meil ei tulnudki. Kõik justkui sujus, kuni kurikuulsa jõekääru punktini. Sellega tegid vist absoluutselt kõik võistkonnad viga. kammisime seal kaldal ja jões sees väga kaua ja ikka jõudsime ühe ja sama kohani, kus punkt 99 % olema pidi. Aga ei olnud. Mingid lätlased helistasid ka korraldajatele, aga ikka ei midagi. Kaevasin juba vaikselt kallast üles. Viimases hädasi arvasime, et äkki rajameister on punkti pannes lähenenud tee poolt ja pannud punkti valesse jõekääru, 400...500 meetrit eemal. Läksime vaikselt seda kontrollima, ja ennäe imet, nii oligi. Tundsime juba kahjurõõmu, et rajameister on punkti valesti pannud, kui suundusime punktist tee poole, ning selgus, et oleme ikkagi ise lollid nagu labidavarred. Lihtsalt üks siht kaardil oli 30 aastaga kraaviks muutunud, ja nii me kõik punkti valest kohast otsisimegi. Ma ei tea, kas hakkas juba väsimus tekkima, aga järelejäänud trekkingupunktidega tegin veel väiksemaid kaarekesi.Vahetusalas tegime kiiresti, kuna sääsed tahtsid meid ära süüa. Kiirelt rattak
ingad jalga ja minema. Kiire asfaldietapp ja kaardilt paistis, et järgmises punktis saame jälle mingi uue kaardi. Nii oligi. Kohale jõudes kinnitati rataste külge kompostrikaardid, mis tähendas, et kõikides punktides tuli käia ratastega. Ning kätte anti o-jooksu kaart punktidega. See oli selle võistluse konkurentsitult kõige lahedam etapp. Üllataval kombel sai männimetsa all täitsa rattaga sõita. Ja loomulikult saime kätte ka Läti võistluse tavapärase rattalõigu raudteel. Viimase kahe punkti läbimiseks pidime juba pealambid pähe panema. Peale jalgratastel o-jooksu etappi oli veel jäänud 2 punkti kanuuetapi alguseni, millest esimesega tõmbasime korraliku, vähemalt pooletunnise vea. Teisega läks õnneks ja saime ilusti kanuualasse.Kanuu ei olnud tehniliselt eriti keeruline etapp. Samas tegime selle ise endale huvitav
aks. Kõigepealt nügisime seda mõnisada meetrit läbi pilliroo. Noh seda tegid põhimõtteliselt muidugi teised kah. Siis tuli kanuu pool kilomeetrit läbi metsa kanda. Kurat kui mõnusalt kerged need Läti kanuud ikka on. Suht vähese vaevaga vedasime Erkiga kahekesi kanuud käe otsas. Siis aga magasin maha pisikese oja ühe tagasipöördekoha ja panime ühe punktiga veel korraliku vea. See kaardilugemine hakkas juba närvidele käima.Nii et kui peale kanuud uuesti ratta selga istusime, võttis Sven tulipilehe enda kätte. Tulip oli üldiselt lihtne, ainult et loomulikult olid sisse toodud Monale iseloomulikud, rattasõit elektriliini all ja mööda rõvedalt liivast vana raudteetammi. Õnneks sai selle tammi kõrval suures osas ka mööda kruusakat kimada. Lihtsalt vahepeal käisime tammil kontrollimas, ega
punkti ei ole. See tulip viis meid lõpuks võistluskeskusse, mis tähendas, et 70% rajast sai läbi. Mis omakorda tähendas veel, et Peteris oli seekord võitja ajaga rämeralt puusse pannud ja meie olime lõpetamisest veel eriti kaugel. Nojah, eks ükskord pidi see ju juhtuma ka. Kui ikka igal aastal võistlejad võitja aja kõvasti üle jooksevad, siis ükskord tuleb ikka selline rada teha, et võitjad üle 4 tunni planeeritust kauem rajal on.Võistluskeskuses saime süüa sinna valmis pandud pastat ja muud head paremat. Samuti vahetasin välja peaaegu kogu garderoobi. No kes siis mustade riietega metsa läheb. Peale kiiret söö
mist oligi aeg uuesti ratta selga istuda. Tulipi lõpuni oli jäänud veel 7 kilomeetrit. Vahetusalasse jõudes küsisime kohtunikkudelt, mitu tiimi juba läbi on tulnud. Selgus, et mitte ühtegi. Ja liidrid olid trekkingul olnud juba 5 tundi. See on kõik üks suur soo, ütles selle peale kohtunik. No mis siis ikka, tossud jalga ja hoogsal sammul minema. Metsa läbitavus oli tõepoolest olematu. Paras kloaak ja veel tihe ka. Esimesse punkti jõudmise aja järgi oli tõepoolest tulemas pikk trekking. Lisaks oli hunnikute viisi sääski. Teise punkti minnes saime ületada ka igivana, poollagunenud rippsilda. Mets oli endiselt niiske ja tihe. Neljandasse punkti minnes pääsesime vahepeal juba lagedale ja tee pealegi. Peale seda läks ka mets vähe hõredamaks. Veel natuke rabaotsi ja viie ja poole tunniga saime ka meie trekkinguetapile ringi peale. Etapi lõpus veel arutasime, mitu rattapunkti veel läbida tuleb. Kellaaja järgi ei tuhiks eriti palju olla. Sven pakkus välja et kaks punkti on veel. Meie suureks rõõmuks tuli aga peale trekkingut vändata veel ainult 7 kilomeetrit, otse finišisse.27 tundi 7 minutit ja 27 sekundit, 8 koht ja saigi läbi. Ja otse loomulikult said eestlased ka poodiumi kolm esimest kohta.
Tulemused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar