Mountain Loghome 48 h

ML 48-le pidime minema Erki ja Sveniga. Monale sõites, nädal varem, aga selgus, et Erkil tuleb ette võtta üks tööalane veinijoomine Austrias ja õigeks ajaks ta tagasi ei jõua. Mis siis ikka, tuli hakata otsima uut liiget. Ei tahtnud nagu kedagi väga tundmatut proovima hakata. Õnneks lahenes see probleem üllatavalt kiiresti ja ilma igasuguse veenmiseta oli Riho väikese järelemõtlemise peale nõus kaasa lööma. Mis sobis meile loomulikult äärmiselt suurepäraselt, kuna Rihoga on alati rõõm ühes võistkonnas olla.

Ka enda häälestamine võistluseks läks sedapuhku tunduvalt lihtsamalt, kui Monale minnes. Tekkis juba tunne, et vist on mingi pikk võistlus tulemas. Mis aga ei tähendanud seda, et oleks aega olnud kasvõi geeli ostma minna. Õnneks suutis Riho oma päevakavasse mahutada Aivo juures käimise ja ühtlasi täitis ka minu tellimuse. Muidugi napilt 4 päeva varem lõppenud Mona oli ikka veel väsimuse näol tunda ja seetõttu mingeid sportlikke eesmärke omale seadma ei hakanud. Suur küsimärk minu jaoks oli see, milline teine öö välja nägema hakkab. Juba esimesel ööl oli selline väsimus, et ei tahtnud püsti seista.

Mõtlesime, et kõige mõnusam oleks Saarjärvele sõita Twisteri bussiga, nii et helistasin Erkile ja tegin kiirelt broneeringu ära. Kui kolmapäeva õhtul Sveniga bussi järele läksime, selgus et olin puhtjuhuslikult broneeringu teinud nii bussile kui ka rekkajuht Margele. Kujutasime Sveniga juba ette, mismoodi me pühapäeval sealt tagasi sõidame, aga nüüd oli see probleem kadunud nagu imeväel. Vahel kohe veab. Antud broneeringu ilmselged eelised tulid ilmsiks juba neljapäeva õhtul sõitma hakates, kui algul kihutas meist mööda Silver ja seejärel Karli. Meie ainult viipasime neile õllepudeliga ja mõnulesime rahulikult edasi, samas kui nemad pidid hoolega barankat väänama. Saarjärvele jõudsime kesköö paiku. Ajasime niisama veel veidi juttu ja kobisime oma tuppa välja puhkama.

Hommikused asjatoimetused möödusid lõõskava päikese käes sujuvalt. Natuke vaid häirisid sääsed. Väike suts vastavat "deodoranti" kaotas selle probleemi, vähemalt mingiks ajaks. Nüüd ei läinudki enam kaua aega, kui kell sai 11 päeval ning kõlaski stardipauk 48 tunni ja 59 minuti rajale.

Esimeseks etapiks oli orienteerumine Saarjärve suusaorienteerumise kaardiga. Selleks anti aega maksimaalselt 1 tund. Siin ei olnud vaja veel punkte vahele jätta. Valisime omale sobiliku ringi. Paistis, et meie järgi tulid veel Maku ja Minni võistkonnad. Peagi jõudsidki nad meile päris järele. Enne teist punkti tahtsin mina, vana esteedinäru hakata ümber pisikese sookese minema, kui Maku ja Leivo pikemalt mõtlemata läbi kõndisid. Peale seda aga jõudsime enne punkti oleva lageda riba peale, mis ainsana suusa-o kaardil selles kohas olemas oli. Maku aga ei pannud seda millegi pärast tähele ja teised panid kõik tema järgi. Nii siis saime väikese edu teiste ees. Hoidsime seda edu kuni eelviimase punktini, kus tõmbasin ise kohe mitu minutit, suhteliselt lihtsa ja lühikese suunaminekuga. Nii et vahetusalasse jõudsime ikka peale neid. Aga no põhimõtteliselt ei olnud vahesid veel olemas.

Järgmine etapp oli ratas. Ka siin ei hakanud esialgu midagi vahele jätma. Mõtlesime, et otsustame rajal. Põhimõtteliselt sai suur hulk võistkondi rajale koos. Lisaks meile olid samas veel Minn, Skm ja ka Ekstreem. Valisime kõik ühe ja sama variandi. Peale esimest punkti valisin sobiliku tempo ja asusin kogu seda gruppi vedama. Üllatuslikult paistis, et kõigile tempo sobib ja keegi mööduma ei hakanudki. Peale teist punkti hakati siiski natuke korralikumalt vajutama, meie aga jätkasime omas tempos, pisikese vahega teiste järel, kes kogu aeg tasapisi kaugemale veeresid. Mõnel vastusõidul oli näha osade silmist juba seda, et tempo on vist liialt kiire. Peale 42 punkti hakati tegema juba erinevaid valikuid. Meie valisime järgmiseks 43 punkti, mille osad vahele jätsid, osad aga läbi raba jalgsi võtsid. Paistis, et meie variant oli päris OK. Punkti juures selgus, et sama oli valinud ka Skm (või oli see nüüd džei pii morgan). Tahtsid meile tünga teha jättes rattad vale kraavi otsa, aga nii labase triki õnge me võistluse nii varases staadiumis ei läinud. Väikest asfaldilõiku tehes nägime, kuidas mingi tüüp, kellel vist väga igav oli, niitis täismõõtmetes jalgpalliväljaku suurust ala käsi muruniidukiga. Ilmselt on praeguseks juba pool niidetud :o). Veel mõned punktid ja jõudsimegi vahetusalasse. Ühtegi punkti veel esialgu ära jätma ei pidanud.

Karjääris, kus vahetusala asus, oli esimene lisaülesanne - leida karjääri ümbrusest 3 punkti ainult legendi abil. Nagu kõigil teistel, nii ka meil, läks esimese kahe punkti leidmine kiirelt, kolmandaga aga läks aega. Tegime tasapisi karjäärile tiiru peale, ise kogu aeg arutasime, et see puu võib olla kus iganes, ei pea üldse olema suur või silmatorkav puu. Millegipärast kiskus karjääri keskele. Jõllitasime keskele igast suunast, aga no ei paistnud tähist kuskil. Lõpuks võttis Riho ikkagi kätte ja läks asja tsekkama. Nüüd oli selge, miks tähist ei näinud. Punkt oligi keskel, aga tähis oli 3x3 cm läbimõõduga. Näedsasiis, tead küll, et tünga tehakse, aga ikka saad selle tünga ära.

Järgnevalt oli kavas trekkinguetapp. Päike paistis lagipähe, võtsime tagasihoidliku tempo, vahepeal jooksime, vahepeal kõndisime. Medisoft pani mööda nagu postist. Nad üleüldse liikusid seekord väga hästi ja kiiresti, ei saagi aru, kus nad meile siis lõpuks kaotasid?? Peale teist trekkingupunkti hakkasid meie joogivarud otsa saama. Svenil oli kott juba päris tühi ja ega minul ja Riholgi enam hõisata ei olnud. Keerasime sisse ühe tõenäoliselt suvilana kasutuses oleva talumaja juurde ja tankisime oma kotid sealt vett täis. kurat kui hea külm vesi oli. Lisaks tarbisime ära ka kaasas olnud leige b-vitamiini purgi. Noh, kui juba nautimiseks läks. Peale järgmist punkti saime kokku ühe võistkonnaga, kes küsis, et kuidas me oma roadbooki selle etapi kohta tõlgendame, et äkki on viga sisse sattunud. Hakkasime seda lähemalt uurima ja tõlgendasime nii, et jätsime paar punkti ära ja kihutasime vahetusalasse.

Nüüd saime jälle rataste selga. Tundus, et trekkingupunktid lähevad kuidagi libedamalt, kui ratta omad. Lisaks olime jäänud liiga cut offi piiri lähedale. Seetõttu arvasime, et peaks liikuma kuidagi kiiremini järgmisesse vahetusalasse. Kui mina valisin, et kas võtta 2 punkti või 1 siis Riho ütles kindlalt, et võtame ühe ja läheme järgmisse. Mõeldud, tehtud. Niisiis olimegi esimesed, kes järgmisse vahetusalasse jõudsid ja seda juba 10 minutit enne järgneva etapi avamist. Et korraldajate poolt oli ette nähtud tiimi peale 1 värska pudel, siis need 10 minutit tegelesimegi selle sisu nautimisega.

Kuna olime siin nii vara, siis oli eesmärgiks kindlasti võtta sellelt trekkinguetapilt kõik punktid. Ootasime ohtra filmimise saatel stardipiiksu ära, rääkides samal ajal kohtunikuks olnud Iloga Meenikunno raba kaunidusest, ja kihutasime minema. Valisime päripäeva ringi ümber raba. Esimese punkti võtsime mugavalt mööda teed ringi. Teise põhimõtteliselt samamoodi, aga vahepeal tuli rinda pista ootamatu lisaülesandega, mida teistel võistkondadel kavas ei olnud. Ühest teest 100 meetri kaugusel olevast talust lendas meie suunas vihane kaukaaslane. Alguses ei osanud midagi arvata, aga kui ta meieni hakkas jõudma, siis oli selge, et koeral on kindel kavatsus meid rünnata. Talu hoovist nägi asja pealt ka perenaine ja hakkas vaikselt tee poole liikuma. Riho üritas talle selgeks teha, et võiks oma jalad kõhu alt välja võtta ning koera minema toimetada. Samal ajal aga tiirles koer urisedes ümber meie ja tegi üha uusi katseid kelleltki meist väike tükk kintsusteiki hammaste vahele saada. Lõpuks käisid hambad klõbinal kokku juba vastu Sveni kätt. Õnneks oli vastu kätt küll ainult väike ninariivakas. Ma ei tea, kuidas Sven käe eest ära jõudis tõmmata, aga hirmsat moodi vedas. Samal ajal jõudis meieni ka koera omanik, kellel õnnestus elukas kuidagi istuma sundida. Saime vaikselt teekonda jätkata. Peale paartsada meetrit sõitis meieni ka talu peremees. Alguses tundus, et tüüp istub paljalt autoroolis, aga tegelikult ei paistnud püksid lihtsalt voltide vahelt välja. Küsis kas saime hammustada ka. Ütlesime, et ei saanud, aga ilmselt läheb siit täna mööda veel terve hulk võistkondi. Lubas koera kohe kinni panna. Nüüd jätkasime oma teekonda märksa rahulikumalt. Varsti saime teha ka karastava supluse Võhandu jões. Peale punktivõtmist kohe teisegi. Vesi oli soe, aga loomulikult oli ujumine juba sel ajal, kui soojendavat päikest enam peale ei paistnud. Rabas tegime veel laukapunktiga väikese vea. Minn juunior sai punktile veidi täpsemalt pihta. Üritasime talle selgitada, et tegelikult olid teisel pool lihtsalt suuremad jõhvikad, aga ilmselt ei jäänud uskuma. Vahetusalasse jõudes tuli vaikselt juba lambid välja otsida.

Järgnev lühem rattaetapp läkski umbes keskööks võistluskeskusesse Saarjärvele. Maja ees oleval platsil laua taga istusid mitmed inimesed, kes seal minu arvates olema ei oleks pidanud - Maku, Heiti, Tiit ja Anniki. Tekkis küsimus, et mis siis nüüd viga on. Tuligi välja, et Leivo ja Rein olid Maku juba täiesti kapsaks tõmmanud. Heiti võistkond tšillis aga niisama ja tegi aega parajaks, et järgnevale etapile minna. Nad olid üleüldse igal pool kõige varem kohal. Ju neil oli siis pappi piisavalt, et said tšillida, mitte ei pidanud hängima hakkama. Meie istusime vahetusala koridoris ja sõime. Siis sõime veel. Ja siis veel natuke. Kartulikrõpse, kokakoolat, juustu, vorsti ja muud head paremat. See oli tõesti supermõnus. Aega järgmisele etapile minekuks paistis olevat, nii et saime rahulikult uimerdada. Riho ja Sven üritasid magada, ma veel ei proovinud. Ei hakanud ennast petma. Järgmiseks trekinguetapiks sain jalga panna mõnusad kuivad ja puhtad tossud.

Trekkingu algus oli sama, mis alguses esimesel rattaetapil. Lasime mõnusat kiirkõndi. Meie ees hakkasid paistma tuled. Mõtlesime, et kes need küll olla võiks. Kõige loogilisem oli, et Salomon, aga miks nad siis nii aeglaselt liiguvad? Punkti juures selgus, et oligi Salomon. Jätkasime oma teekonda ja jäime Salomonist uuesti maha, aga peagi olime neil jälle kannul. Selgus, et Karlil oli joogikott katki läinud. Enne teist punkti jõudsid nad meile uuesti sappa. Panime punktist veidi mööda, kuna kraavi tee äärest ei paistnud. See aga oli puhtalt kosmeetiline küsimus. Edasi valis Salomon sama tempo mis meie. 1:50 000-se kaardi peal trekkida oli suht rahulik. Kõmbi ja kõmbi, aga kohale ei jõua. Tegelesime roadbuki uurimisega. Vaatasime järgnevate etappide aegu ja enne järgmist punkti avastasime, et ei saa ühte punkti siiski minna. Kuna aga sellele punktile olime juba nii lähedal, siis võtsime selle ikkagi ära. Punkti minnes hakkas päike tõusma ja põld oli kastest läbimärg, nii et sain oma mõnusalt kuivad tossud jälle läbimärjaks no mis seal ikka. Oli näha, et selles punktis ei olnud peale meie keegi käinud ja ega keegi ei olnud minemas ka. Peale punkti valis Salomon kiirema jooksutempo, meie jätkasime rahulikult. Veel üks punkt ja vahetusala - kanuu algus. Paistis, et olime viimased, kes siia jõudsid. Kui olime piiksu ära teinud, ütles kohtunik, et jäime minut ja 23 sekundit hiljaks. Mida kuradit?! Olime legendist korduvalt vaadanud järgnevate etappide avamis ja sulgemisaegu ja kalkuleerinud aega, aga kõige labasemat, käesoleva etapi lõpuaega ei märganud vaadata. Erilised uimased ikka. Aga no mis seal ikka. Tuli olukorraga leppida, ise lollid. Tegelikult oleks muidugi kõige targem olnud see tagumine punkt üldse ära jätta.

Kuna me olime kanuus viimased, siis saime ainukesena sellise kanuu, mille istmed ei olnud tagumiku kujuga. Alguses ei olnud sellest muidugi midagi, aga mida aeg edasi, seda rohkem oli suus plastmassi maitset. Sven ja eriti Riho olid meie tiimi kõvemad paadimehed ja Võhandu hundid. Mina leotasin niisama aeru. Alguses oli jõgi täitsa tore, siis tuli juba tõmmata ka. Vahepeal oli aga paar kiiremat kohta, kus sai kas kanuud äärest kanda või alla sõita. mina oleksin paljudest kohtadest kanuud maad mööda lohistasin, aga Riho ja Sven teadsid täpselt mida teha. Paar korda saime varjatud kividelt obaduse, aga kõik läks superhästi. Ainult et mina, kes ma tavapäraselt istusin kanuu ninas sain kogu selle vee, mis laskumistel kanuusse lendas, omale sülle. Nii et kui me esimesse vahetusalasse jõusdime, siis oli mul igatahes päris külm. Vahetusalas saime valida, kas sooritada kõigepealt köieülesanded, või minna orienteerumisbingole. Kuna köitel oli väike järts, valisime bingo. Mis oli muidugi ka äärmiselt õige valik, kuna sain jälle sooja sisse.

Bingo ise nägi välja siis selline, et kaardile oli märgitud 20 punkti, millest tähis ja SI jaam olid reaalselt ainult viies. Hakkasime siis ringiga ühest otsast peale. keset rada aga arvutasime jälle hoolikalt oma ajaressursse ja hindasime ronimise aega. Selle tulemusena, kuna tahtsime ajaliselt ka veidi paremasse positsiooni saada, jätsime osa punkte käimata. Niisiis saime viis 3-st bingopunktist. Tegelikult selgus, et käisime siiski veel ühes õiges punktis, aga paar meetrit enne punkti pöörasime ringi, kuna samal ajal seal olnud Taivered tegid meile kerge tünga. Ronimised läksid meil hästi. Sven tõmbas ennast kanuust ühe šumaariga sillale ja laskus teiselt poolt silda uuesti alla paati. Mina sain mööda diagonaalköit puu otsa ronida. Oleks ka slingidega mööda puud saanud, aga kuna see diagonaalköis oli ainsana vaba, siis valisin selle. Aga nagu Andres pärast ronimist ütles, sain hetke parima aja.

Nüüd, kui kõik vajalikud toimingud siin olid tehtud, saime tagasi paati. See paadietapp oli eriti uimane ja igav. Meie ekipaaži võhandugurudel oli justkui meeles, et üks kõige äkilisem koht on veel ees. Kuna päev läks väga palavaks, siis nüüd ma lausa ootasin seda etappi. Paraku seda aga ei tulnudki. Tagumik aga jäi iga meetriga järjest neljakandilisemaks. Lõpuks ei tahtnud enam kuidagi seal pingi peal istuda. Veel tükk aega peale seda jõudsime lõpuks Leevakule, kust andis teha väikese lõike, kanuud mööda teed tassides. Otsustasime selle kasuks. Enne aga käisin poes ja tõin kartulikrõpse, suure koka koola ja jäätist. Oi küll need olid suurepärased maitseelamused. Peale seda gurmaanitsemist tegime veidi jõu ja ilu numbreid ning olimegi kohe jälle jõel. Veel pisike ots paadiga ja ahter saigi lohistatud kuivale maale. Selles vahetusalas olid ka meie rajale ette saadetud varustusekastid, nii et saime manustada taaskord Cocat ja muud head paremat.

Enne orienteeruma minekut tuli sooritada veel väike lisaülesanne silla all. Võtsime appi oma köie ja Riho sooritas kubemeni vees olles ülesande nagu vana kauboi lassot heites. Orienteerumine toimus 1981. aasta kaardil. Tundus vägagi paljutõotav, aga tegelikkuses ei olnud mingeid raskusi selle järgi orienteeruda. Esimeses orienteerumispunktis kohtasime Mürakarusid, kes olid millegi pärast täiesti kindlad, et kui neid poleks seal punktis olnud, siis oleksime rämedalt viga pannud. No ma natuke kahtlen selles, aga see selleks. Edasine orienteerumine sujus normaalselt. Ühe punkti jätsime ära ka, kuna ei viitsinud kloaaki veel ujuma minna. Tagumises punktis olime esimesed ja tallasime põllule jälje sisse. Viimase kivipunktiga tuli väike viga, kuna keegi oli kivi vahepeal tee äärest 50 meetrit eemale veeretanud. Punkti juures saime kokku Minni võistkonnaga ja Reigo leidis õige pea ka punkti üles. Tagasitee vahetusalasse kulgesimegi koos nendega. Minn oli eelmise päeva päikesepistest kosunud ja viskas juba kõndides väikese killugi sisse. Lubas, et küll viimasel päeval nad alles hakkavad tempot arendama.

Järgmine etapp oli jälle kanuu. Vahetusalas tšillisid endiselt Mürakarud, kes olid juba kanuus käinud ja tahtsid kangesti rulluisutada. Paistis, et nad olid kogu aeg esimesed, kes etapile suundusid. Olgugi, et mu perse arvas asjast 100% teisiti, mulle see kanuuetapp täitsa meeldis. Võib-olla oli see selle pärast, et valisime 3 kõige lähemat punkti ja teadsin, et see on viimane kanuuetapp sellel võistlusel. Igal juhul alguses tõmbasime allavoolu Räpina poole, esimese punktini. Seejärel tagasi vastuvoolu vahetusalani ja sealt edasi kahe sealtpoolt lähemaloleva punktini. Kui vastuvoolu sõudes vett vaadata, siis jäi mulje, et seisame täiesti paigal. Samas kui kallast vaadata, siis liikusime edasi täitsa mõistliku kiirusega. See kanuuetapp läks õnneks mõnusalt kiiresti ja peagi olime tagasi vahetusalas.

Järgnevaks saime esimest ja viimast korda sellel võistlusel alla panna rulluisud. Kõik oli justkui OK, aga enne kui mööda mõnusalt siledat kergliiklusteed uisutama sai hakata, tuli mööda krobelist asfaltteed mitu kilomeetrit kergliiklusteeni kolistada. Ei hakanud ka siin pikalt mõtlema, vaid uisud jalga ja minema. Peale mõnekilomeetrist väristamist jäid hambad siiski suhu ja saime veereda mõnusalt siledal asfaldil. Kuna rada oli kiire, ei hakanud ühtegi rulluisupunkti ära jätma, vaid võtsime kõik ära. Pikkadel ühel pool teed kulgevatel lõikudel arendasime täiesti arvestatavat kiirust. Tagasiteel tegime veel väikese Värska ja Coca peatuse Räpina kaupluses, kus neiu meid lahkesti uiskudega sisse lubas. Lubasin talle, et ma ühtegi riiulit pikali ei sõida. Tagasi vahetusalasse väristasime mööda teist "munakiviteed". Vaatamata algusele ja lõpule oli rulluisutamise näol tegemist kõige mõnusama etapiga ja suurima heameelega oleksin veel paar niisugust ringi peale teinud.

Nüüd aga tuli suunduda trekkingule, mis lõppes veidi enne keskööd võistluskeskuses, Saarjärvel. Isegi ilma ühtegi punkti võtmata oli Saarjärvele ca. 25 kilomeetrit, nii et aega just liiga palju käes ei olnud. Enne meie lahkumist viskas Randy veel autoaknast killu, et ta läheb võistluskeskusse. Heh, naljamees, nagu meie ei läheks. Tegime kiire plaani ja hakkasime liikuma. Vahepeal tuli muidugi plaani korrigeerida, nii et teele jäid lõpuks vaid punktid, mis olid suhteliselt otseteel Saarjärvele. Riho tegi alguses ettepaneku joosta, mina aga ei läinud selle plaaniga kaasa, mistõttu tegime ikkagi kiirkõndi. 1:50 000 kaardil võttis edasi liikumine jälle aega ja ka jalatallad olid iga sammuga järjest "mõnusamad". Lisaks muidugi sääsed. Kui nädal tagasi arvasime, et Lätis oli palju sääski, siis tegelikult selgus, et seal ei olnud praktiliselt ühtegi sääske, sellega võrreldes, mis siin oli. Meil oli küll kaasas pudel Diffusili, aga sellest aitas täpselt umbes 2-ks minutiks. Ja sääski oli igal pool - päikese käes, varjus, metsas, lagedal, jões jne. Kõigile segavatele faktoritele vaatamata, leidsime esimese punkti kadudeta. Teises punktis, raudteesillal, saime kokku Minni, Reigo ja Matiga. Siis aga vaatasime, et aega jääb kahtlaselt väheks. Nimelt viimane nr. 100 punkt tundus kahtlane - kopratamm. Lisaks oli selles kohas kaart veidi kulunud. Tahtsime omale selle punkti tarbeks väikese ajavaru jätta ja läbisime enamus teest joostes. Uskumatu, aga nii sai palju kiiremini edasi. Ajavaru õnneks või kahjuks vaja ei läinud, kuna punkti viis tee pealt loha, aga sellegi poolest on ju tore varem võistluskeskusse jõuda. Pealegi hakkas jooksmine täitsa sobima. Mõned kilomeetrid enne võistluskeskust saime kätte mõned tiimid ja üksinda kulgeva Urmo, kellele pakkusime seltskonda kuni Saarjärveni. Veel mõned sajad meetrid enne Saarjärvet tuli fotokaga vastu meie rekkajuht Marge, kes üllatuslikult teatas, et kui me samamoodi jätkame, siis liigume teise koha suunas, kuna Salomon on miskipärast katkestanud. Et meid veel motiveerida, siis lisas ta, et on täitnud enamik meie soove, mida me finišis soovime. Nimelt olla ta juba valmis meisterdanud värske kaseviha ja toonud poest heeringat. Kujutasin juba ette ennast neid nautimas.

Võistluskeskuses tegime jälle pikema söömise ja niisama olemise peatuse. Oi kui mõnus see oli. Üritasime isegi pool tundi magada, aga mul ei tulnud see millegi pärast välja. Aga eks pool tundi silmad kinni vedelemist on ka suurepärane puhkus. Urmo oli nii väsinud, et jäi jala pealt magama. Peale seda tahtis veel üksinda rajale minna. Õnneks võttis Marge tal õigel ajal kratist kinni ja viis magama. Enne uuesti rajale minekut vahetasin ka oma garderoobi välja. Kui hakkasime rajale suunduma, tuli Maku ja teatas, et ei tea, mis me selle infoga nüüd peale hakkame, aga me jagame hetkel SKM!-iga esimest kohta, võrdsete punktidega. Eino no f...ing way, mismoodi see saab võimalik olla. Aga ega me selle infoga esialgu midagi peale ei hakanudki.

Jalutuskäik ratasteni kulges uskumatult vaevaliselt. jalatallad olid rõvedalt villis. Käisime, nagu oleks püksi teinud. Ahter oli ka kanuusõidust üsna mahe, nii et kujutasin juba ette, mismoodi see rattasõit veel välja nägema hakkab. Õnneks hõõrusid kannu pink ja ratta sadul täiesti erinevaid kohti, nii et rattasõit oli üllatavalt mõnus. Võtsime sellel etapil kaks rattapunkti ja kimasime järgmisse vahetusalasse. Seal anti meile üsna aukartustäratav trekkingukaart. Kuna erilisi trekkijaid meist pehmelt öeldes polnud, otsustasime võtta ühe lähema ja mõistlikuma punkti ja panna oma panuse viimasele, pikale rattaetapile. Lisaks tundus kaardi järgi vaadates, et trekkingu punktide hind on ajaliselt üsna soolane. Üsna ruttu muidugi selgus, et olime valinud mitte just kõige õigema punkti, kuna sinna viivat teed ei eksisteerinud ja pidime suures osas ikka mööda raiesmikku ekslema. Aga ega midagi väga puusse ka ei läinud.

Nüüd võtsime rattas kõik olemasolevad punktid ja kihutasime viimase lisaülesande, maja ehitamise suunas. Juba etapi alguses hakkas väljas valgeks minema. Uskumatu ikka, kui vähe on pimedat aega. Pealampi läks vaja ainult mõne punkti võtmiseks. Lootsime, et SKM-il läheb trekkingus kõvasti aega ja saame neist viimases pikas rattas seetõttu vajaliku arvu punkte rohkem võtta. Majaehitamise punktis selgus, et ehitada tuleb linnumaja. Meie võistkonnast oli Riho kõige kuldsemate kätega ja kopsis maja kokku. Mina tegelesin sääskede peletamise ja kaardi joonistamisega. Jama oli aga selles, et ka SKM! jõudis juba sinna punkti ja nad olid meist trekkingus 2 punkti rohkem võtnud. Nüüd oli neil suhteliselt lihtne asi võiduks vormistada.

Viimasele etapile läksime küll esimestena, aga esimeses punktis olime juba SKM-iga koos.
Lisaks olid samas veel ka kahekesi liikuvad Leivo ja Rein. Rattas hakkas uni vägisi peale kippuma. Õnneks väike mõttevahetus Leivo ja Silveriga peletas une eemale. Igaks juhuks kallasin ka ühe Activatori sisse. Kurat teab kas see nüüd andis midagi juurde või mitte. Igal juhul midagi kergelt me SKM-ile ka anda ei tahtnud. Lasime neil eest sõita ja jätkasime omas tempos, aga kindla plaaniga kõik punktid ära võtta. Peaaegu läkski see meil õnneks, aga viimast punti me ei leidnud. Kuna aeg hakkas otsa saama, siis kihutasime keskuse poole minema. Hiljem selgus, et see punkt oli pidekaardil valesti olnud. Nii et ei teagi siiamaani, kus see tegelikult olema pidi. Teel keskusse juhtus ka minu jaoks raja koomiliseim seik. Nimelt kippus Saarjärvele sõites aega napiks jääma. Rihol aga paistis kole raske olevat, pidevalt kippus väike vahe sisse jääma. Ootasin siis Riho järele ja üritasin talle vaikselt vihjata, et meil on aega natuke vähe, et kui äkki prooviks tuules sõita. Selle peale tõstis Riho korra pead, vajutas pedaali põhja ja vedas meid sellise kiirusega umbes 10 kilomeetrit, võistluskeskusse välja, et me vaevalt Sveniga tempos suutsime püsida.

Ega võistluskeskuses väga aega jäänud. Kiirelt mõned hilbud seljast ära ja ujuma. Vesi oli meeldivalt soe. Tõmbasime madratsitel ja noppisime kergelt kaks punkti. Nüüd oli jäänud vaid viimane orienteerumisetapp. SKM oli kindel liider. Hetkeks käis läbi mõte võtta ainult 1 orienteerumispunkt, aga otsustasime ikkagi teha kõik, mis meie võimuses. Ühe punkti pidime siiski vahele jätma, kuna aega kippus nappima, aga muidu läks täitsa hästi. Peaaegu 49 tundi sai täis ja FINIŠ!

Kokkuvõtteks: Täiesti ootamatu tulemus. Põhimõtteliselt mingit plaani ju ei olnud. Aga võistlus ise oli väga tore. Ja üllatuslikult pidasime teise öö ka väga hästi vastu vaatamata sellele, et napilt 4 päeva varem lõppenud Mona-X väsimus oli kogu aeg tunda.

Tulemused.