BAR 2009 - Ivande, Läti

Selleaastane peaaegu viimane multispordivõistlus oli Bike Adventure Raid Lätis. Nagu nimigi ütleb, on sellel võistlusel põhirõhk pandud jalgratta sõidule. Küll, jah, on tegemist ikkagi multispordiga, lihtsalt liikumisvahendiks peamiselt jalgratas. Tegelikult oleks kõige õigem hoopis öelda, et jalgratas peab lihtsalt paljudes kohtades kaasas olema. Iseasi, kas sellest ka kasu on. Võistlusaeg seekord 24 tundi, millest kõik oleks loogiline ka ära kasutada, kuna lõpuetapid on rogaini põhimõttel.

Aga mis siis kokkuvõtteks öelda? Rada oli lätilikult huvitav. Minu jaoks oleks võinud olemata olla eelviimane etapp, ehk pikk rattarogain, siis oleks raja kohta saanud kasutada vaid ülivõrdes sõnu. See etapp oli lihtsalt liiga tuim pedaalimine. Samas aga on tegemist puhtalt minu probleemiga, kuna tegemist oli, nagu juba öeldud, ratta multispordiga. Niisiis võib vist öelda küll, et rada oli seekord väga super. Mida ei saa küll öelda meie soorituse kohta, kuigi ka see ei ole nii halb, kui alguses arvasime. Seekord osalesime Twisteriga koosseisus Mina, Sven, Erki ja Marge. Lisaks kohal veel 2 Eesti tiimi: Igaunu Komanda, liikmetega Maku, Urmo, Alar ja Mariann; ning Myrakaruds Un Viens Tonts, koosseisus Heiti, Tiit, Tanel, Viivi. Lisaks ka soomlaste Omjakon.

Enne võistlust arutasime, et kuidas võiksid lätlased seekord eestlastele "ära teha". See on ju viimasel Normunds'i võistlustel tavaks saanud. Mitu korda küsiti seda ka stardieelsel briifingul, kus Normunds kinnitas, et kurikuulsat Exceli tabelit ei tule. Meie pakkusime, et esimene litakas vastu vahtimist lajatatakse kohe võistluse algfaasis. Noh, et koht kätte näidata. Aga kuna eestlastel on komme kiirelt kosuda, siis sellest tõenäoliselt ei piisa. Järelikult on paar Excelit oodata ka raja keskel ja lõpuosas. Aga ennäe imet, viimasel ajal tüüpilist Exceli etappi seekord tõepoolest ei olnud. Vähemalt kui oli, siis see ei toiminud.

Aga mis siis rajal toimus? Start oli laupäeval kell 12 päeval. Esimesel etapil tuli kaardi järgi sõita nö stardipunkti, kust algas tulip rattaga. Seekord ei olnud tegemist aga tavalise tulipiga, vaid anti kätte 7 erinevat, kuni paarikümnest pöördest koosnevat tulipilehte, mis omavahel pidevalt mitmetes kohtades ristusid. Sõita võis tulipi nii tagurpidi, kui ka õiget pidi. Mõne lehe võis ka vahele jätta. Oluline oli, et saaks kätte kõik 4 märgitud punkti ja jõuaks lõpupunkti. Põhimõtteliselt oli enne rajale sööstmist mõistlik teha korralik plaan ja alles seejärel minema sõita. Peale starti jäid paljud kohe koha peale nuputama. Meie otsustasime sõita stardipunkti ja seal plaan paika panna. See oli ka hea, sest stardipunktis oli pisike pink, kus saime kaardid laiali laotada ja kombineerida erinevaid variante. Minimaalselt oli tulip võimalik läbida umbes 25 kilomeetriga, maksimaalselt põhimõtteliselt ka 2000. Minimaalset trassi ilmselt keegi läbida ei suutnud. Panime oma raja paika ja omaarust sai täitsa hea plaan. Vaatamata sellele, et panin kohe esimesest ristist millegipärast 400 meetrit vales suunas, tulime tagasi ja algus algas paljutõotavalt. Esimesed tagasilöögid ilmnesid, siis, kui tuli hakata tulippi tagurpidi sõitma. Aga natuke mõtlemist ja saime sellest kiirelt üle. Siiski läks suure hooga tagurpidi raja läbimine mõnel ristmikul käest ära ja pidime tegema pisemaid ringikesi ja mõtlemispause. Suutsime aga ikkagi enam-vähem ennast paika saada. Kõige keerulisemad kohad olid ristumiskohad, kus tuli üle minna ühe kaardilehe pealt teisele ja mõlemal sõita tagurpidi. Siis tahtsime vägisi valele poole keerata. Õige pea ilmnes, et 25 kilomeetriga tulipi läbimisest võime ainult unistada. Tegime viimasesse punkti ja sealt lõppu minnes oma plaanidesse ka mõningaid muudatusi ja tulipi lõppedes olime läbinud ~50 km. Sama distantsi oli läbinud ka Heiti tiim. Maku sai hakkama vaid 35 kilomeetriga. Vahetusalasse jõudes luges Sven, et enne meid oli seal tervelt 19 tiimi jalgrattad, nii et olime kuskil poole peal. Nõme.

Järgmiseks etapiks oli trekking aerofoto abil. Aega selleks oli veel umbes poolteist tundi, kuna enne pimedat pidime tagasi olema. Normundsi sõnul ei ole selle kaardiga seal pimedas midagi peale hakata. Minu arvates natuke imelik avaldus, sest tema enda võistlustel on korduvalt sellest 10 korda hullemate aerofotede abil punkte otsitud tundide viisi. Ja ikka on need üles leitud. Aga vahet pole. Erki hakkas juba viimaseid punkte välja praakima, aga soovitasin ikka enne kaardi mõõtkava ka vaadata. Ja õigesti tegime, sest mõõtkava oli vaid 1:7100 ja kõik punktid saime võetud umbes tunni ajaga. Vahetusalas olid meie lõpetades endiselt umbes poolte tiimide jalgrattad, nii et olime kuskil poole peal. Ilmselt mõnest tiimist siiski möödusime.

Järgmisena anti kätte Läti võistlustelt juba tuttav, vana hea roheline kaart. Seekord küll mitte väga vana, aga siiski piisavalt segane, et kiirelt rattasõidult väga hea lugeda ei oleks. Esimesed punktid möödusid nõmedalt koos mitmete Läti tiimidega. Igalt ristmikult haakis mõni veel sappa. Kohe läks ka pimedaks. Vanale raudteetammile pressisime läbi võsa, mitu lätlaste võistkonda meie järel. Enne punkti tuli üle saada sügavast ojast, kus Dace seekordne võistkonnakaaslane, kes muidu on Rumakss'i all väljas näitas üles mitte just väga viisakat käitumist. Alguses panevad kõik konksu ja siis ainukese palgi abil oja ületades pressib mööda. Õnneks panid nad peale seda muidugi kohe viga, nii et saime neil pikalt eest ära. Järgmises ristis tuli teha järsk vasakpööre, mida enamus tiime ei teinud. Nii et kui ma tahaks lõpuprotokollis ettepoole saada, siis võiks lasta päris mitu võistkonda keelualal käimise eest maha võtta. 38 punkti läksime ainukest normaalset rada mööda, aga millegipärast oli enne meid seal ainult 1 võistkond liikunud. Imelik. Igal juhul liikusime otse punkti. Asfaldilt tuli kaheldes meile järgi ka üks teeristis passinud võistkond. Said tänu meile punkti. Järgmises punktis, Edole lossis oli lisaülesanne. Marge sai ronida ja mina teda julgestada ning Erki ja Sven kuskilt lossist küünlavalgel järgmiste punktide asukohti tuvastada. Kuna meil jäi Margega aega natuke üle, vaatasime, et olime vahepeal 5-ndale kohale tõusnud. Mismoodi? Kogu ülejäänud kaader pidi siis ilmselt eelmisel etapil viga panema. Ka teistest eestlastest olime maas umbes pool tundi. Lossis pidime vaikselt olema, kuna korraldaja sõnul oli seal kontsert ja kui me kõvasti räägime, siis akustika tõttu olla kõik kuulda. Esinejaks keegi kohalik bänd (või siis laulja) Iido (võib olla valesti kirjutatud). Peagi saabusid ka Sven ja Erki ning suundusime järgmise punkti poole, ning sealt juba võistluskeskusse.

Võistluskeskuses ajasime omale hunniku makarone ja kartulikrõpse sisse ning saime ka lisaülesandeid lahendada, mille tulemusena pidime saama lisapunkte üheksanda, pika rattarogaini jaoks. Krahmasin omale kohe sudoku ja hakkasin seda lahendama. Ei olnud just kõige lihtsam, aga ka ei midagi hullu. Peagi oli see lahendatud. Teise lisaülesande, morsega, meil nii hästi ei läinud. Vilkuvast ja natuke aeglasemini vilkuvast täpist ei olnud võimalik midagi tarka välja lugeda, niisiis jätsime selle ülesande vahele, kuna viimasest rogainist tõenäoliselt nagunii kõike punkte võtta ei jõua. Kuivad sokid ja jalatsid jalga ja järgmisele etapile.

Järgmiseks pakuti tavalist tulippi rattaga, kus oli 1 kohustuslik punkt, aga võis olla ka lisapunkte. Kuni esimese punktini midagi erilist ei toimunud. Peale puu otsas asuva punkti kätte saamist tuli aga läbida 3,5 kilomeetrit täiesti sirget kruusateed. Seejärel läks sama sirge kruusatee üle jalgrajaks, kus sees ka palju kopraauke. Kuna mina sõitsin meist esimesena, õnnestus mul selle 1,8 kilomeetrise lõigu jooksul kukkuda sama palju, kui terve aasta jooksul kokku. Esimese lennu üle leistangi tegin siis, kui märkasin maapinnas kopraauku, aga reageerida enam ei jõudnud. No mis seal ikka, püsti ja edasi. Teise lennu ajal ei märganud ma enam ka auku. Lihtsalt lendasin ühel hetkel jälle üle leistangi. Kolmanda lennu ajal ei saanud ma üldse millestki aru, enne kui siruli maas olin. See oli juba päris valus lend. Lisaks lendas kaardilugeja polt läbi plastikplaadi, nii et sellega oli ka jama. Kuna mu kaardihoidja käib nr 10 võtmetega, mitte kuuskandiga, siis panime selle teibiga kinni. Korralikult ei jäänud, tilbendas seal niisama. Edasi läks aga valutumalt ja tulipi lõpp kulges mööda pisikesi jalgradu tiirutades. Etapi lõpp oli mingis tööstuspiirkonnas Kuldiga linna ääres.

Kohale jõudes kuulsime, et teised eestlased olid lahkunud 10 minutit tagasi. Tegelikult oli aga vahe endiselt sama suur, lihtsalt meil tuli veel paar lisaülesannet teha. Kõigepealt ronis Marge kuhugi rõdule ja võttis punkti. Sinna tõmmasime talle järele ka Erki jalgratta. Seejärel ronisime Margega mööda mingit vana sahti päris kõrgele majade kohale. Üleval pidin oma kaasavõetud köiega julgestama, kui Marge laskus mööda rauast tünni punktini ja seejärel alla korrusele. Siis saime ronida veel 4-5 korrust alla ja teiste juurde tagasi joosta. Kogu selle aja pidi üleval liikuma karabiiniga kinni olles. Nüüd edasi uuesti ratta selga ja järgmine punkt oli Kuldiga linna lauluväljakul, kus hakkas trekking mööda linna.

Võistkonna võis jagada kaheks. Marge ja Sven võtsid ära lähemad punktid, meie Erkiga kaugemad. Kasutada oli selleks linna orienteerumissprindi kaart 1:4100. Ka see oli päris lahe etapp. Punktikohtades oli pildistatud erinevaid asju. Piltidel oleva teksti järgi pidime saama tähed, mille järgi omakorda saime teada järgmise punkti asukoha. Seekord me lennujaama minema ei hakanud, vaid üritasime ikka kohad üles leida. Linn oli ise täiesti mõnus. Meenutas sellist suurt küla. Eestis võrdleks mina seda kõige rohkem Viljandiga. Kuna oli laupäeva öö, siis oli ka mõningast rahvast linna vahel käimas. Noored neiud üritasid meile läti keeles ka midagi seletada, aga me ei võtnud eriti vedu. Kogusime oma tähed kokku ja läksime tagasi lauluväljakule, kus Marge ja Sven meid juba ootasid. Panime tähed kokku lauseks ja suundusime järgmist kolme punkti otsima vana mahajäänud tehase territooriumile.

See on nüüd küll etapp, mis väärib eraldi tähelepanu. Ehtne Läti. Loomulikult ka tugevate loterii sugemetega. Üheski teises riigis ei oleks sellisesse kohta üldse ühtegi inimest lubatud. Surma või vigastada oleks seal üsna lihtne saada olnud vähemalt 20 erinevat moodi. Näiteks sai alla kukkuda koos laega või ilma, katus võis pähe kukkuda, klaasikildudesse võis ennast puruks kukkuda, tuha sisse võis ära lämbuda, lagunenud hoonete kivide vahel või rauakolakate vahel sai jala puruks murda jne. Ühesõnaga huvitav. Ei saanudki aru mis tehasega tegu oli olnud. Mõnes hoones oli pabertoodangu jäänuseid, mõnes rauakolakaid, mõnes hunnikute viisi tuhka, mõnes autoremonditöökojad. Igal juhul oli tegu olnud suure ettevõttega. Tundus, nagu oleks elu tehases katkestatud sekundi pealt ja asjad jäid täpselt nii nagu nad olid. Nii umbes 20 aastat tagasi. Ja peale seda pole keegi neid rohkem liigutanud. Riidekapid lagunesid, osad olid veel püsti. Saunalava oli kokku vajunud. WC-s pissuaarid alles. Valdis'ele, kes hakkas 20 aastat tagasi ilmselt just koju minema ja jõudis ühe kummiku jalga panna, tuli lõpp nii ootamatult, et teine kummik oli kapi ees ilusti veel püsti. Umbes sellisena nägi see hiiglaslik hoonetekompleks välja. Sellest piirkonnast, mis oli nii umbes Tallinna Tehnikaülikooli peahoone suurusega tuli üles leida 3 punkti. Loomulikult ei olnud lätlased nende peitmisega eriti tagasi ka hoidnud. Peale umbes 45 minutit otsimist olime leidnud vaid 1 punkti, mis asus ühe lagunenud hoone 2 korrusel kunagises peldikus. Oma arust kõik kohad läbi kamminud läksime välja, et arutada, kuhu edasi suunduda. Seina ääres seisid kohale jõudnud soomlased ja vahtisid seina. Vaatasime ka, et mis nad seal passivad. Ja ennäe imet. Seina peal oli hoonetekompleksi plaan, kuhu olid värviga märgitud 3 punkti asukohad. Ma ei tea, kuidas lätlastega oli, aga eestlased said sellest üldiselt alles peale võistlust teada. Meie käest :o). Igal juhul, kui me selle plaani järgi punktid üles leidsime, mis ei olnud ka üldsegi eriti kerge ülesanne, ja tagasi lauluväljakule, rataste juurde jõudsime, olime langenud jälle üsna mitmeid kohti tahapoole.

Lauluväljakul tõstsime Sveni rattalt kaardialuse koos jalaga minu oma peale ümber, kuna see tilbendas niisama. Minu alus läks Sveni kotti. Edasi saime linna vahelt sprindikaardi järgi veel paar punkti võtta. Seejärel paiknesid järgmised 6 punkti linnast välja sõites jõe ääres. Saime jõeäärset nõlva forsseerida mitmeid kordi. Punktid olid ära jagatud erinevate kaarditükkide peale. 1:50000 roheline kaart, 1:15000 orienteerumiskaart ja lõpus vahetusalasse minnes veel 1:50000 roheline kaart. Punktid saime ilusti kätte ja möödusime mitmetest Läti tiimidest, aga viimases punktis läks veidi aega, et ühildada omavahel 2 kaarti. Sellega said Läti tiimid kiiremini hakkama ja said jälle kõik mööda. Ei hakanud nende kombel konksu ka panema ja liikusime alles siis, kui selge, kuhu minna.

Sellest vahetusalast algas siis niiöelda võistluse põhiosa. Kõigepealt pidime mööda karjääri veel 3 punkti otsima, et leida veel kolme rogainipunkti asukohad. Sellega saime kiiresti hakkama ja suundusime viimasele rattarogainile. Oli võimalus võtta kuni kontrollaja lõpuni rattapunkte või suunduda veel viimaseks kaheks tunniks jalgsietapile, kui rattasõit ära juhtub tüütama. Esimene rogainipunkt 83 asus mingis heinaküünis lae all. Enne meid oli 2 võistkond seal, aga teisi tuli järjest juurde. Korraga mahtus ronima ainult 1 tiim. Saime suht kiiresti jaole. Järgmine punkt 84 asus tee ääres tünnis, kuhu ronimiseks pidime rattal esiratta eemaldama. Üldse olid sel korral punktid pandud niisugustesse asukohtadesse, et ligipääs oli raskendatud. Pidevalt saime kasutada ronimisvahendeid, kaasa võetud köit jna. Järgmise punkti, nr 82-ga otsustasime oma võistluse saatuse. Jõudes punkti asukohta läksin metsa mäge otsima, kuna seal pidi punkt olema. Kaart oli 1:80000 ja ilma kõrgusjoonteta, seetõttu oli see tegevus paras loterii. kui olin juba tükk aega mööda mäenõlva edasi tammunud, leidsin kõrgema koha, aga punkti ei olnud. Isegi metsas oli nii paks udu tekkinud, et väga kaugule lambi valgusvihuga ei näinud. Igal juhul läksin veel teisele poole teed ka. Seal oli veidi konkreetsem mägi, aga punkti ikka polnud. Ükski teine võistkond sinna ka millegipärast ei tulnud. Igal juhul peale pikka otsimist me seda punkti ei leidnudki. Aga sellega see veel ei lõppenud. Järgmise punkti suunas hakkasime liikuma otse mööda punktiirjoonega märgitud rada. Varsti aga lõppes tee otsa. Edasi läks enam-vähem õige suunaga ainult metsaveotee. liikusime mööda seda ikka päris tükk aega, kuni lõpuks jõudsime välja mingile kruusateele, mis omakorda lõpuks asfaldile välja viis. Väljas oli nüüd vahepeal juba valgeks läinud. Järgmised punktid 72-71-75-80 saime kõik ilma suurema vaevata. Need olid suhteliselt lihtsad ka. Enne 80 punkti pumpas Erki oma katki läinud rattakummi, nii, et mõlemad 2 pumpa läksid katki ja mõlemad 2 ballooni said tühjaks :o). Otsustasime lõpus minna ka trekkinguetapile, kuna sealsed punktid peaks olema üksteisele lähemal. Rada ju ainult 5 km. Seega on lootust väiksema aja jooksul rohkem punkte koguda, kui ratast edasi sõites. Viimase rattapunktiga 78 teeme siiski väikese vea ja võistluskeskusse jõuame 1,5 tundi enne kontrollaja lõppu.

Kimasime kiirelt trekkinguetapi algusesse ja märkisime kaardile punktid. Seekord oli tegemist orienteerumiskaardiga. Kuna aega seal mütata oli umbes tund ja meie liikusime kõnnitempos, jätsime 2 üle jõe asuvat punkti võtmata. Aeg oli täpselt paras ja tagasi võistluskeskusse jõudsime parasjagu enne kontrollaja lõppu.

Väike lisaülesanne oli veel seoses toidu saamisega, kus eestlased istusid ja ootasid tund aega, kui lätlasi teenendati. Lõpuks peale 10t korda küsimist soostusid tädid ka meile ikka süüa tooma. Vahepeal ajas juba päris vihale.

Igal juhul oli tegemist jälle ühe suurepärase Läti võistlusega. Kahjuks ei olnud ühtegi lisaülesannet seoses meteoriitidega, aga äkki siis järgmisel korral?

Tulemused.