kolmapäev, 15. veebruar 2012

Töö, töö, töö!

Nagu juba eelnevalt mainitud, siis sel aastal on meil kaks suuremat projekti, mille eduka läbiviimise oleme endale eesmärgiks võtnud - Seiklusspordi MM Prantsusmaal ning igati suurejoonelise seiklusspordilaagri korraldamine 13.-15 aprill, Otepää külje all. Loomulikult koosneb kogu ARWC projekt paljudest natuke väiksematest eesmärkidest, mis eraldi võetuna oleksid ka ise üsnagi arvestatavad eesmärgid, aga kogu suur töö käib siiski selle suure eesmärgi nimel. Kogu selle esja juures ei ole me ära unustanud ka oma võistkonna/seiklusklubi tegelikke eesmärke, milleks on loodussõbralikkuse ja sportlike eluviiside propageerimine oma eeskuju toel. Seetõttu oleme ühinenud ka eestlaste poolt algatatud, äärmiselt toreda ja kogu maailma puhtusele kaasa aitava projekti - Let's Do It World Cleanup 2012 - meeskonnaga.

World Cleanup 2012

Selles projektis osalemine sobib äärmiselt hästi meie, aga usun, et ka teiste seiklussportlaste maailmavaatega, nii et kutsume loomulikult üles ka teisi projektis osalema!

Hea meel on tõdeda, et projektide ettevalmistusel hakkab vaikselt näha olema juba ka pisikesi edusamme. Nii on palju lõbusam asjadega tegeleda ja veel suurema hooga edasi minna. Nagu ülevalolevatelt linkidelt näha, on projektide kohta valminud kodulehele eraldi alamlehed. Samuti töötab suurepäraselt meie Facebook'i fännileht, kuhu ilmub regulaarselt kõiksugu asjakohast informatisooni meie tegemiste kohta. Seiklusspordilaagrisse on registreerimine avatud ning hea meel on teatada, et igal päeval on juba lisandunud ka kiiremaid huvilisi, kes ennast kirja on pannud. Kuna kohtade arv on piiratud, siis soovitame kõikidel huvilistel ennast aegsasti laagrisse kirja panna. Programm on igal juhul tihe ja esinejad äärmiselt huvitavad oma ala spetsialistid. Oma osa saavad nii kogenud seiklussportlased, kui ka alles esimesi samme sellel huvitaval alal tegevad indiviidid.

Regulaarselt on käima läinud ka tiimi ühised treeningud. Hetkel tähendavad need peamiselt pikemaid ja rahulikumaid matkamisi ja suusasõite nädalavahetustel. Aga loomulikult on endiselt kavas ka Intervall Ventti treeningud, meie suure sõbra Sparta tiiva all. Ka ARWC osas liigub pidevalt uut ja huvitavat informatsiooni. Korraldajad on informatsiooni jagamisel küll lõunaeuroopalikult tagasihoidlikud, aga tähtsamatele küsimustele oleme siiski saanud lubatud aegadel vastused. Järgmiseid põjalikumaid infokilde on hetkel lubatud veebruari lõpuks. Eks me hoiame siis kätt pulsil ja vaatame, mida huvitavat edasi teha.

Ühistreeningute koha pealt oleme viimastel nädalatel käinud Kõrvemaal suusatamas, Männiku rabas räätsamas ning Pakri saari vallutamas. Kõrvemaa suusatreeninguks valisime suure 65 km ringi, algusega Valgehobusemäelt. Hommikul käreda pakasega Jäneda poole startides, oli rajatraktor äsja läinud ja peale ühe klassikajälje polnud rajal rohkem kriipsugi. Niisiis saime uisurajalt süütust võtta. Jõudes teeristile, kus üks haru keerab Jänedale, teine aga Nelijärve poole, nägime, et traktor ei olnud Nelijärvele veel jõudnud. Aga niikuinii pidime alustuseks käima Jänedal, sest nii on 65 km ringil ette nähtud. Vahetult enne Jänedat tuli rajatraktor vastu, nii et oli lootust Nelijärve poole siiski mööda värsket rada sõita. Tegime Jäneda poolse tiiru ära, koos väikese auringiga lossi tagusel lagedal platsil ja keerasime suusaninad uuesti Nelijärve suunas.

Kui jõudsime uuesti Nelijärvele minevasse teeristi, selgus, et äsja sissesõidetud rada on veidi pehmem, kui teised lõigud. Jõudes aga päris Nelijärve radadele oli olukord juba päris pehme. Vajusime enam-vähem hüppeliigeseni sisse ja peagi jõudsime järele ka rajatraktorile. Nii et viimased 4-5 kilomeetrit Aegviidu poole tuli teha paaristõuketrenni. Vana TTÜ suusabaasi juurest, Aegviidus, hakkas aga lai suusarada jälle peale ja sai tegeleda taas suusatamise nautimisega. Jõudes juba Kõrvemaa keskuse lähedusse tuli välja, et seal toimuvad Harjumaa meistrivõistlused suusatamises. Nii et aeg ajalt tuhises mõni suusahunt meist mööda, nagu Lamborghini linnaliinibussist. Tegime kerge söögi/joogi peatuse ja jätkasime oma teekonda. Aegviidus saime ka tagasi minnes teha väikese paarikilomeetrise paaristõuketreeningu, aga üle tee minnes oli suusarada juba sees ja piisavalt kõvakski tahenenud, nii et sealt tagasi Valgehobusemäele oli sõita juba päris mõnus. Väike saun, õlu ja eine tegid olemise suurepäraseks ja võis treeningu lugeda igati kordaläinuks.

Järgmise nädala räätsatreening sai meil alguse Laagrist. Termomeeter näitas temperatuuri -28,5, aga kui tuli minna, siis tuli minna. Eesmärk oli külastada Pääsküla ja Männiku rabasi. Räätsa rihmad tõmbas see külm suhteliselt kiiresti jäigaks, aga kui olime need juba jalga saanud, siis oli liikuda päris mõnus. Ja ilm oli muidugi suurepäraselt päikesepaisteline. Pääsküla poole peal midagi erilist ei olnud, aga Männiku karjääri ületades oli paar kalurit loomulikult platsis. Mõtlesime, et peab ikka kõva kalaisu olema, et sellise külmaga on tahtmist augu ääres istuda. Pealegi läheb puuritud auk vist ju suhteliselt kiiresti jäässe. Aga no mis seal ikka, mõni mees on lihtsalt kõvem, kui mõni teine. Männiku rabas oli loodus mõnusam, ainult et keegi oli, ilmselt äraeksimise kartudes, sidunud puude külge regulaarselt kilekotte ja muud käepärast. Et mingi siht ka oleks, siis võtsime plaani külastada Rätsepa järve ja seejärel räätsaninad taas tagasiteele pöörata. Lõppkokkuvõttes oli päris mõnus, aga mingi teejoomispeatusega seoses õnnestus omale siiski mingi köha-nohu külge saada, nii et järgnevad päevad pidi rahulikumalt võtma.

Järgmiseks ühistreeninguks kavandasime algselt retke Osmussaarele. Samuti oli mingi kavatsus minna matkauiskudega sõitma. Aga kuna suure huvi tõttu ei õnnestunud meil siiski piisavas koguses uisupaare kokku saada, jäi saareavastamisplaan peale. Ainult et Osmussaare asemel valisime hoopis Pakri saared. Kurkse sadamast panime esmajoones ajama Väike-Pakri suunas (mis tegelikult on pindalalt hoopiski suurem). Peale kolme kilomeetri läbimist olimegi saarel kohal. Olles juba mõnda aega saarel jalutanud, selgus, et minu esialgne ettekujutus saare suurusest oli ikka kohutavalt alahinnatud. Tegelikult olid saared kõvasti suuremad, kui arvasin. Aga Eesti saared on sellegi poolest lahedad. Eriti meeldisid mulle saare need osad, mis ei ole militaarehitistega ära rikutud. Kõigepealt tegime peatuse Väike-Pakri kabeli juures. Seejärel jätkasime oma teed juba saare põhjapoolse tipu poole. Saare põhjapoolne osa oli valdavalt militaarhõnguline. Ühes vaatlustornis tegime ka väikese söögi-joogi peatuse ja silmitsesime ümbruskonda.

Väikese kaarekesega ja veidi veel militaarehitisi külastades suundusime Suur-Pakri poole. Peagi olime kaht Pakrit ühendaval lagunenud sillal. Sillast natuke eemal paistis justkui mingi roheline auto. Reigo ei julgenud alguses öelda, et ta seal autot näeb, kuna ei tundunud just kõige loogilisem koht olevat, kuhu autot parkida. Aga selle peale, kui mina ka autost juttu tegin, julges ta siiski oma silmi uskuda. Sellegi poolest ei andnud meile rahu, et kas see ikka tegelikult ka auto on ja miks ta seal on, siis et otsustasime minna ja järele kontrollida. Selgus, et oligi ilus roheline moskvitš. Väliste tundemärkide järgi tegime kindlaks, et see oli sinna sattunud eelmisel talvel jäärajal kihutades. Sealt võtsime suuna juba Suur-Pakrile, kus vaadates jääl mäesuuskadega sõitvaid lohetajaid tegime järgmise teejoomispeatuse.

Läbi Suur-Pakril oleva Suurküla minnes mööda vana külatänavat arutlesime selle üle, et miks majad nii ilusti ritta on ehitatud ja nad nii ühesugused on. Tundus sõjaväeosa sarnane, aga vanust hinnates ei tundunud see mõte algselt loogiline. Oletasime, et ehk siis rannarootslastele meeldis ikkagi niimoodi elada. Hiljem internetist järele kontrollides selgus, et oli siiski tegi olnud sõjaväeosaga. Viimase kohana külastasime Suur-Pakri kirikut, mida keegi hoogsalt taastama oli asunud. Minu seisukohast vaadates tundus taastamine olevat väga professionaalne. Olgugi, et ma ei ole eriline kirikute inimene, siis ma arvan, et sellest kirikust tuleb igal juhul väga ilus ehitis. Sellised väikesed ja niisugustes kohtades asuvad kirikud on minu arvates oluliselt lahedamad, kui suurejoonelised pühakojad suurlinnades. Tagasitee üle mere võttis seekord kõvasti rohkem aega, kuna vahemaa oli 2 korda suurem, aga mõne aja pärast olime siiski jälle Kurkses ja järjekordne ühistreening oli läbi saanud.

Rohkema pildimaterjaliga treeningute kohta saab tutvuda meie Facebook'i fännilehel.

Nüüd aga trükkige brauseri aknasse aadressid www.sleepmonsters.com ja www.patagonianexpeditionrace.com ning asuge jälgima tõenäoliselt maailma kõige raskemat seiklusspordivõistlust Patagonian Expedition Race, mis on juba paar päeva käinud. The Last Wild Race'i, nagu nad ise seda kutsuvad, on hetkel juhtimas eelmise aasta võitja Adidas Terrex UK-st, keda on jälitamas tugevad jaapanlased East Wind ning jänkid Gearjunkie-st. Kohe-kohe antakse start ka selle aasta esimestele AR World Series võistlustele Huairasinchi Ecuadoris ning Tierra Viva Argentinas. Huairasinchi on siis tõenäoliselt järgmise aasta MM võistluseks.

4 kommentaari:

TÄPI ütles ...

Tere.
Kui ma tahaks laagris osaleda vaid ühel treeningul, kas saaks? :)

Tiit ütles ...

Hei!

Ma arvan, et ei tohiks küll probleemi olla ;)

Risto Kiilberg ütles ...

Ma tuleks peale trenni sauna, kas saaks :)

Tiit ütles ...

Läbirääkimiste küsimus :)