XDreami II etapp - Rõuge

Xdreami II etapp oli sel korral viidud Eesti ühte kaugemasse otsa - Rõugesse. Nagu ikka, olime stardijoonel koos Maku ja Tomiga. Ilm oli tõeliselt palav, nii et enne starti oli suhteliselt keeruline leida kohta, kus sai niimoodi vedeleda, et higi kuskile poole ei pritsiks. Asjad olid aga varakult valmis ja õnneks valas Anniki enne starti värskendava koguse külma vett krae vahele, nii et tunne läks juba päris mõnusaks. Kohustuslik tiimipilt enne starti, selle etapi fotograafi, Maare poolt ja võiski stardialasse Elo kallal nokkima minna.

Start oli seekord kanuudega. Esmapilgul tundus see kahtlane, kuna kanuu peaks olema meie kõige nõrgem ala. Kui alguses kohe kohti kaotada, on Xdreamil suhteliselt keeruline neid tagasi võita, kuna tempo on piisavalt kiire. Stardist pandi minema niisuguse hooga, et pead olid kuklas ja igemed paljad. Ma pidin naerukrambid saama. Üritasin siiski ise ka mingit tempot hoida, et mitte päris viimaseks jääda. Kanuusse istusime suhteliselt mõistlikul positsioonil. Kuskil väga eesotsas ei olnud, aga ka ei midagi hullu. Õnneks ei olnud keegi ka pikalt eest ära. Esimesed punktid tulid rahulikult ja hoidsime positsiooni. Kolmandasse punkti tegime lõpus hea valiku ja vedasime kanuud viimase jõekääru otseks. Võitsime sellega hunniku kohti ja saime päris hea koha peale. Tom väitis, et 5/6 punktis on linnulaulu lisaülesanne. Ütlesin, et mina tean ainult varest. Otsisime silmadega Otti. Oli päris lähedal. Kanuu lõpust jooksime Ööbikuorgu linnupunkti, siis polnud aga Otti kuskil. Kahju. Aga esimese linnu arvasime ära hoobilt - ronk. Ka teine, vares, tuli valutult. Edasi aga oleks minu pärast kasvõi jaanalind seal laulda, mina aru ei saa, mismoodi neil vahet on võimalik teha. Igaks juhuks panime ikka ööbiku ka ja veel mõned loogilisemad linnud. Loomulikult mööda. Ja siis väike suts vahetusalasse, suht varakult, ei oodanud isegi kõigi lindude laulu ära. Minu arvates oleks võinud veel varem minema panna.

Rattaetappi alustasime koos ISC-ga, kuskilt lisandusid veel mõned tiimid. Kaheksandasse punkti tegime valiku mööda pisikest metsarada. Erkki, Marek ja Alar mõtisklesid imelikult kaua kaardi üle. Minu jaoks oli pilt natuke selgem, lugesin vajalikud kohad kaardilt välja. Ees liikus härti ka ISC tiim, Alari juhtimisel. Kuna metsarada oli aeglane, arvasime, et see valik oli kaotus. Hiljem selgus, et hoopis tõusime selle etapiga liidrite sekka. Teel järgmisesse punkti tegime tööd koos ISC ja Salomoniga. Tempo oli hea, etapid lihtsad. Munamäkke minekul jäime Salomonist ja ka ISCist natuke maha. Tipus kuulsimegi, et oleme neljandad. Päris hea. Tee peal tunduski, et oleme kuidagi kahtlaselt üksi, mis Xdreamil on võrdlemisi haruldane. Munakalt alla minnes jäi 90-kraadises kurvis umbes 2 millimeetrit puudu, et oleksin suurema kägara pannud. Ees oli juba kellegi loha. Maku ütles, et Tõnu. Vällaka vahetusalasse oli tuttav tee.

Järgnev jooks oli raske, kaks korda Vällakale, aga meile eeldatavasti sobilik. Kohe etapi alguses tulid ratastega suurel kiirusel Soomlased. Neile natuke järgi Aadli-Nõmm-Abram. Viimased tundusid suhteliselt väsinud. Ju siis ei ole see rattasõit neil veel nii kodune. Veidi ees liikusid
Elo ja Co. Vällaka otsa esimest korda minnes keegi ragistas. Maku pakkus, et saime Elost mööda, mina arvasin, et pigem tulid tagant sommid. Järgmises punktis olidki sommid meil järgi. Huvitaval kombel nad mööda ei läinud, vaid panid kuni etapi lõpuni meile konksu. Konkreetselt, nina p....s. See oli minu jaoks veidi üllatav. Selline korüfee ja paneb nii naglalt konksu, liikumiskiirus oli neil ju meist tunduvalt suurem. Teist korda Vällakale minnes tulid vastu liidrid, kahekesi. Elo tiim oli imelikul kombel kuhugi ära kadunud. Vahe ei olnud suur. Kui me alla tulime tuli samas kohas vastu muljetavaldav jälitajate seltskond, Nõmme punt, Eensaared ja Kannelid.

Järgmist ratast alustasime jälle koos soomlastega. Endiselt olid tüübid konksus. No mida on, rattas kah veel. Vedasin nad järgmise punktini. Siis Nad õnneks möödusid. Nike aga alles läks samuti, olime veel lähemale võtnud. Järgmise etapivaliku tegin aegsasti vasakult ringi. Õnneks sommid panid ees paremale. See oli hea etapp. Makul läks veidi raskeks, aga liidritele tõmbasime veel lähemale. Vahe võis olla minuti ringis. Haanja suusastaadionil oli lisaülesanne - suusatamine kolme mehe suuskadega. Maare oli väidetavalt meie suusad ära määrinud. Aga ei olnud ikka vist kliistri ilm. Samas, kõigil oli sama s..t lipe. Inglite pidulauast ei julgenud osa saada, siis oleks sinna jäänudki vist. Järgmises punktis saime kätte oma lindude eest treenitud trahvipunktid. Pidime korjama jalgsi kolm o-punkti. Ei võtnud just väga kaua aega, aga arusaadavalt läksid Porgandid, aga ka Eensaared meist mööda. Viimastel etappidel tegime tööd koos Elo, Alari ja Reinuga. Kiirus oli hea. Elot aidati pidevalt. Rein ja Alar on ikka tugevad, Elol oli pidevalt suu kõrvuni ja muudkui lasi tirri. Varsti olime Heiti tiimil uuesti järgi. Vahetusalasse tegime erineva valiku, aga kasu polnud, kahju ka mitte. Vahetusalas ikka koos.

Nii suundusime ka järgnevale jooksule. 5-6-7-ndana. Kommentaator märkas ainult ISC-i ja Kadarbikku, meie olime nagu tühjad kohad. Kohe libisesid need kaks tiimi ka eest. Meie tempo oli ikka veidi aeglasem. Esimeses punktis möödusid ka Kiirrong ja STR. STR-ist möödusime aga ise korduvalt. Tegime neist pidevalt paremaid valikuid, aga nemad olid jälle kiiremad. Hoidsime oma 8-9-ndat kohta. Jalutasime, aga viga eriti ei teinud. Jõejooksu alguseks olime STRiga jälle paariminutilise vahe sisse teinud. Tom pakkus, et jõejooksu etapp võiks olla Kanjoneering. Mina arvasin, et pigem siis juba rivereering. Selle peale pakkus Tom aga, et hoopis ojaneering võiks õige olla. No tuleb tunnistada, et see on tõepoolest kõige mõistlikum variant. Järgmises punktis oli see välja reklaamitud sajandi suurim köieülesanne. Sain trossi peal 2 korda üle järve laskuda. Oli päris lõbus.

Nüüd tuli uuesti kanuusse istuda. Kanuu üle tassimine oli tõeliselt rõve. Ja kanuuga sõitmine üldse. Pidi mingit iks asendit hoidma, et jalgu krampi ei tõmbaks. Aeg oli meil kanuuetapil hea, aga jalad tõmbas jumala läbi. Järgmise trekkingu esimesse punkti minnes olid jalad ikka jube krampis. Kõige haigem oli mäest alla minna, üles kannatas ära. Peale 39-ndat üles minnes tõmbas õnneks jala pehmemaks tagasi, hakkas mõnusam. STR hoidis meie sappa. 41 punktiga tegime selle võistluse siis ära. Rikkusime ühe laksuga kogu võistluse ja kaotasime liidritega võrreldes 20 minutit ja 4 kohta. Nõme, aga ise loll. Tegime seda, mis me tegelikult kunagi ei tee. Selle asemel, et kompassi vaadata läksime tuimalt mööda loha. Kuradi jobu. Ja siis tiirutasime seal metsas nagu idioodid. Peale 20 minutit, kui punkti jõudsime, olid seal juba igasugu tiimid. Ühest vist õnnestus lisaülesandel mööduda. Lisaülesande ojast üles minek oli kõige raskem osa. Pärast kodus vaatasin, et jalanõude sees on sentimeetrise läbimõõduga kivid ja kilo liiva. Vähemalt sai juua. Lisaülesanne ise oli lihtne. Viimasesse torni joostes oli jälle raske. Lisaülesanne tõmbas jala uuesti makaroniks. 12 koht oli välja teenitud.

Nüüd tuleb spetsiaalne lõik Maare jaoks. Maare, suur, suur tänu sulle selle suurepärase KÜLMA ÕLLE eest finišikaare all. Me oleme sulle nüüd kõvasti võlgu. See oli ikka äraütlemata meeldiv.

Mida lõpetuseks öelda võib? Etapiaegu ja alade vaheaegu vaadates võib öelda, et meie selgelt tugevamaks küljeks on saanud rattasõit. Lisaks sellele, et võitsime seal palju valikutega, arendasime ka pidevalt 5-ndaid/6-ndaid etapiaegu. See on mõnevõrra üllatus, sest siiani oleme enda trumbiks ikka pigem jooksu pidanud. Seekord siis niipidi.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-etapiajad.