XT-seiklus Läsnas

Kus nüüd läks võistlusgraafik tihedaks. Juba nädal peale öist Xdreami oli XT-seikluse finaaletapp Läsnas. Võistluskeskusesse kohale jõudes saime Makuga konkurentidelt juba õnnesoove sarja üldvõidu puhul, kuigi võistlus polnud veel pealegi hakanud. Me ise veel nii enesekindlad ei olnud. Hoidsime vähe madalamat profiili ja üritasime mitte enne starti kuumarabandust saada. Temperatuur oli kuumim, mis ma kunagi üldse mingil võistlusel taluma olen pidanud. Peale võistlusi kellade pealt andmeid võrreldes olid keskmised temperatuurid kõigil sinna kuhugi 35 soojakraadi kanti. Keegi sai rajal miinimumiks 32, aga see oli väidetavalt ujumisetapil.

Stardipaugu kõlades oli seekord lisaülesanne tähelepanu peale. Mille me sujuvalt loomulikult mättasse panime, nagu õnneks ka enamus teisi võistlejaid. Seejärel tuiskas kogu armee rajale. Planeerisime omale võimetekohase ringi, nii et ujumispunkt järve ääres, kus nii jalgsi kui ka rattaetapil kaks korda käia võis, ikka iga kord meil külastatud saaks. Iga kord oli seal ka erinev lisaülesanne, mille eest meil suht normaalne arv punkte õnnestus noppida. Lisaks sai seal veel iga kord ennast ülepeakaela vette kasta, mis tegi temperatuuri talumise, vähemalt järgnevaks kolmeks sekundiks, tunduvalt talutavamaks.

Ise pidasin sellist temperatuuri millegi pärast enda eeliseks. Ei teagi miks. Noh, füüsiline vorm selleks eeliseks seekord ilmselgelt ei olnud. Aga jooksuring läks meil üllatavalt hästi. Üllatavalt sellepärast, et jõudsin vabalt Makuga sammu pidada. Ühe kaugema algselt planeeritud kaare jätsime tegemata, aga see oli ka mõistlik otsus, kuna saime selle võrra varem rattasse, kus seekord oli võimalik rohkem tegusi teha. Enne rattasse minekut puhusime ja loopisime nooltega veel õhupalle, aga see ei olnud samuti eriti meie ala.

Rattaringi valiku tegime minu hinnangul päris hea. Ring oli jõukohane, ja kõik oleks pidanud minema hästi, aga 54 punkt mis pidi asetsema punktiiriga tähistatud teel, jäi meil millegi pärast märkamata. Hiljem vestluses selgus, et see oli sattunud kogemata kuhugi põõsa taha. No mida iganes. Igal juhul läks meil ühel hetkel jube kiireks. Lisaks sellele ei olnud ratas pooltki nii tore ala kui jooks, kuna siin tuli minu alatreenitus võrreldes Makuga selgemini välja ja lõpuosa sõitsin ikka jumala kooma piiril. Lisaks jäi meil seoses ajalise kriisiga võtmata päris mitmeid täpselt tee ääres olevaid punkte ning kõige tipuks jäime ka hunniku minuteid hiljaks. Kogu selle jama tulemusena saavutasime sellel etapil alles kuuenda tulemuse. Sellest aga piisas, et kokkuvõttes ikkagi oma üldvõitu kaitsta.

Kui rajalt õnnestus kuidagi imelikku moodi poolenisti eluga pääseda, siis autasustamise ootamine oli veel eraldi katsumus. Lihtsalt istumine oli nii kurnav tegevus, et higi pritsis. Kuidagi leige õlle abil saime sellega siiski ühele poole ja peale tseremooniat suundusime juba Kaja juurde mitteametlikule aftekale. Kaja oli söögiga kõvasti vaeva näinud. Kõik maitses äärmiselt suurepäraselt. Oma osa heast fiilingust oli ka seltskonnal, aga minu jaoks oli see koht ise, supermõnus, kuna see oli eraldi teistest majadest ja igasugustest autoteedest, nii et selline mõnusalt rahulik talu.

Päeva lõpetuseks oli tellitud vihmashow koos eriti efektse valguse mänguga.

Tulemused.
Koondtulemused.