XT-seiklus I-etapp Kõrvemaal

XT-seiklus on üks igati lahe Randy ja Heigo poolt korraldatav võistlus, kus ei ole mingeid nõmedaid masse sagimas. Meeldivalt mõnus, pingevaba ja samas kõik toimib nagu kellavärk. Nagu eelmiselgi aastal, oleme seal osalemas koos Makuga. Esimene etapp toimus sel aastal Kõrvemaal, täpsemalt ümber Paunküla veehoidla. 2 nädalat varem toimunud Mountain Loghome 48h tõttu ei olnud eriti trenni jõudnud. Jalg oli selline kahtlane. Ei teagi, mis jama sellega on. Aga sellegi poolest läksime suurima heameelega starti.

Nagu ikka, oli tegemist 5 tunni pikkuse rogaini tüüpi üritusega, mis algab jalgsi, ning teise ja kolmanda tunni vahel on kohustuslik liikumisviisi vahetus, ratta vastu. Stardipaugu kõlades on kõik kuidagi rahulikud. Ei tea, mis passimine see siin nüüd siis on. Viskame kiired pilgud kaardile ja valime esimeseks võistluskeskusest idasse jääva osa. Kohe ühinevad meiega ka Martti-Kaido ja Riho-Reigo. Ajame Martti ja Kaidoga paar sõna juttu, Riho ja Reigo valivad vähe reipama tempo. Ka minu arust võiks nagu jooksma hakata, aga Maku ei taha just liiga kiireid samme teha. Esimese punkti otsinguteks keerame mööda teed vasakule sisse. Millegi pärast tundub mulle liiga vara olevat (no nüüd tagantjärele on muidugi hea öelda:o), aga järgneme ikkagi Reigole ja Rihole (krt on vaja ikka teisi passida). Õige pea selgub, et niisama lihtne see punktivõtmine ei ole. Terve armee siiberdab kaootiliselt mööda metsa ringi, igaühel oma arvamus, kus punkt olla võiks. Lõpuks, kui ise taipame mõtlema hakata ja punkti kätte saame, on stardist möödas juba 16 minutit. Tundub, et ei tule just kerge võistlus, kui kahe väärtuspunkti teenimiseks tuleb nii palju aega kulutada.

Edasiste punktidega läheb siiski veidi libedamalt, kuna oleme vist juba kaarti sisse elanud. Neljandas KP-s nr 54 on esimene lisaülesanne. Võtan kinnisilmi Maku juhendamise peale ühe punkti. Seejärel suundume raba peale. Raba on kuidagi mõnus. Tempo on hea ja punktid tulevad hästi vastu. Rabaetapil on piisavalt rahulik tempo selleks, et saan vaadata ära rattaetapi eeldatava trajektoori. Maku teeb ka täpselt sama. Selgub, et oleme mõlemad kalkuleerinud sama trajektoori. Mis nii viga. 26-ndast punktist hakkame liikuma nr. 40 poole. liigume peaaegu otse põhja sumame üle jõe ja võtame suuna 40 peale. Mina kaldun liiga paremale ja Maku korrigeerib mind pidevalt. Aga tundub, et mitte piisavalt. Olime läinud üle jõe tunduvalt paremalt poolt, kui arvasime ja lõpuks avastame ennast hoopis 42 punkti juurest teiselt poolt järve. No mis seal siis ikka. TEgime oma plaanidesse kiired korrektuurid ja 40-sse enam tagasi minema ei hakanud.

Edasi valisime tee-etapi 33-sse ja sealt 48-sse, kus kohtasime jälle Kaidot ja Marttit. Veel 1 punkt vahel ja suundusime ujumisetapile. Igaks juhuks surusime selga ka päästevestid. Vesi oli päris mõnus ja peagi olimegi teisel pool järve. 34-ndaga saime ka kerge tünga. Metsaalune oli täis suuri auke, aga punkt oli kõige väiksemas, teistest eemalseisvas augus. Edasi tegime veel ühe pooleldi ujumisetapi 21-45 ja kihutasime vahetusalasse. Olime küll planeerinud teha ratast rohkem, kui trekkingut, aga lõppkokkuvõttes olime ikka jooksus mõned minutid kauem. Vahetusalas oli ka üks lisaülesanne, mida mõtlesime, et ei hakka tegema. Tuli leida mingi, vist 1969. aastal ehitatud maja ja ära lugeda selle ruumid. Tegin siiski kiire tiiru läheduses. Õiget maja ei leidnud, aga valisin mingisuguse välja ja lugesin kokku 6 ruumi. Tegelikult oli õige vastus muidugi 16, nii et kõvasti mööda.

Rattaetapp algas meil samas suunas, kui trekkingki. Esimene punkt oli sama, kus olime juba jooksuga käinud. Teises punktis oli veel väike lisaülesanne. Otsisime pildilt 5 erinevust. Iga punktiga tundus, et võtsime veidi lähemale meist vahetusalas veidi enne lahkunud Marttile ja Kaidole. 30-ndas punktis jõudsimegi neile järele. Edasi jätkasime mõned punktivahed koos. Kaido tundus jube reibas olevat. Sõitis oma imekitsaste rehvidega liivastel teedel nii kiiresti, et vaevalt teised sabas suutsid püsida. Tundus, et nad valisid sama variandi, mis meie, ehk siis Paukjärve juurde ja sealt edasi laudteele. Paukjärve vaatetorni juurde minnes valisime aga erineva variandi ja saime Marttil/Kaidol eest ära.

Laudteel rattaga sõitmine oli aga omaette huvitav kogemus. Piisava kiirusega oli aga täiesti ok sõita ja kahe kõrvuti asetseva laua vahele liiga tihti ei sattunud. Siiski leidsin üles ühe laudade vahelise prao, kus teoreetiliselt ei oleks tohtinud rehv üldse sisse vajuda, ja loomulikult lendasin, laksaki, üle leistangi. See oli minu elu esimene, kord, kus kiivrist reaalselt kasu oli. Niisiis plartsatasin peaga vastu lauda. Midagi hullu ei juhtunud, ja jätkasin teekonda. Paar korda sain veel välja mätta peale sõita, aga muidu oli laudteel täitsa ok sõita. Makul, kes minu taga kihutas läks veidi kauem ja väidetavalt oli ta ka mõned korrad rohkem kukkunud. Seda kinnitas ka peale võistlust diagonaalis üle Maku näo jooksev punane triip. Peale laudteed võtsime kiirelt kolm läheduses olevat punkti. Nüüd aga hakkas aeg juba tagant kiirustama. Plaanis oli võtta veel 42-33 ja siis finiši poole. Kalkuleerisin, et kui 35 punkti juures teeristis on veel vähemalt 15 minutit aega, siis läheme ka ujuma, kui ei ole, siis ei lähe. 42 punkti juurde jõudes aga punkti ei paistnud. Igaks juhuks tegin väikse tiiru veel järve äärt mööda. Kuna aega aeg hakkas otsa lõppema, jätsime Vasjad oma haagissuvilat lükkama ja kimasime ise finiši suunas, isegi 33 punkti ei olnud enam aega minna. Selle asemel võtsime finiši kõrvalt nr 22 punkti. Mõned minutid enne kontrollaja lõppu olimegi finišis.

Kokkuvõtteks oli mõnus üritus. Jooksu poole oleksime pidanud tegema veidi kiiremini ja võtma kindlasti ka punktid 40 ja 43. Ainuke asi, et jalaga on mingi jama. Juba Mona-X-ist hakkas peale. Vasaku jala põlveõndlas on mingi nõme valu ja ära ei ole läinud siiamaani. Peaks vist puhkust andma, aga mis moodi?

Tulemused.