Stardiprotokolli vaadates oli selge, et lihtne see võistlus ei tule. Kuigi puudu olid paljud ässad, nagu Olle, Pets, Sander jne, oli kohal ikkagi muljetavaldav koosseis. Mina panin oma panused eelkõige Silveri peale, aga ka Andreas ja Rain olid kindlasti kõvad. Viimasel hetkel lisandus veel Timo Sild, kellele samuti ennustasin head kohta. Enne starti arutades arvasingi, et Silver võtab oma, aga Timo on see mees, kes kindlasti võib üllatada. Vaatamata väga heale vormile Timmole esikolmikukohta ei pakkunud. Millegi pärast ei arvanud ka, et Markus sellelt distantsilt medali võtab. Ise lootsin konkureerida, nagu ikka, Kiilbergiga, aga ka Arti ja Kristjan Karabelnik olid parajad skalbid.
Kui Käärikule jõudsime, oli stardiviit pandud tee äärde Seinamäe juures. No selge. Stardijoonel seistes oligi sein otse vastu nina. Mina olin võistlejaterivis üks väheseid, kes omale joogipudeli kaasa võttis. Igal juhul kui start kõlas, siis saimegi kohe Seinamäkke jalutada. Osad läksid ka ringi ümber mäe, aga ega sellega ei võitnud. Esimene punkt oli rahulik. Teise oli kohe pikk tee-etapp. Juba enne olin endale selgeks teinud, et kui vähegi annab teed mööda ringi minna, siis otse rammima ei hakka. Üldiselt ma väga ringi variante metsas ei jookse. Osadel võistlustel, kus liidrid on liikunud mingi etapi mööda teed ringi, ei ole mina, tagantjärele seda varianti metsas isegi mitte märganud. Seekord harjutasin ennast ainult ringivariante vaatama. Ja see oli ka õige. Igal juhul teise punkti minnes oli kohe selge, et orienteerumine (isegi pikk rada) on ikka täiesti teine spordiala, kui multisport või rogain. Niisugust kiirust, mis seal arendati, mul küll kuskilt võtta polnud. Järjest jooksid mööda Ilmar Udam, Timmo ja Jürgen. Ainult Lauri Tammemäe sörkis kuidagi väga tasapisi.
Niisiis, otsustasin ikka oma tempo valida ja raja lõpetada. Lootsin, et nagunii hakkavad lõpupoole osad vennad ette jääma. Teises punktis nägin veel Timot, kes oli valinud teistest erineva variandi. Kolmandas punktis oli juba raja ainuke hajutus. Kaks imepisikest liblikakaart, mis nagu arvatagi oli, ei hajutanud kedagi. Kui mina esimese liblika ringi läbisin, tulid liidrid just teiselt. Kõik koos. Kiilbergi ei näinud ma kusagil, aga paistis, et Karabelnikuga olin enam-vähem võrdne. Kümnendasse valisin mööda teed ringi variandi. Üheteistkümnendasse sai minna juba Harimäe torni juurest. Kaheteistkümnendasse otsustasin siiski minna otse, kuna ringi variant oli ikka liiga raske. Punktiga tegin aga veidi viga ja kohtusin Kiilbergiga, kes ütles, et oli ka 3 minutit viga teinud.
Järgmisse punkti valisin nagu ikka ringi variandi. Kiilberg aga lõikas otse. Teel jooksin jälle mööda lonkivast Lauri Tammemäest, kes väitis, et ei ole Jukolast saadik trenni teinud, "tänu" väänatud jalale. Lisaks tuli kuskilt metsast välja punt (umbes 6-7 M18 klassi kutti, kes kõik koos rõõmsalt seisid ja kaarti uurisid. Imelik võistlus?! 13-ndasse peale minnes tuli vastu Karabelnik, vahe oli umbes minut. Järgmisse oli jälle tee-etapp. Esimest korda sai ka juua. Kuna üle tunni oli juba joostud, surusin igaks juhuks geeli ka kurku. Teel tuli vastu Lauri Sild, keda ma muidugi Timoks pidasin ja vaatasin, et vahe on ikka juba väga suur ja tüüp on teistel pikalt eest ära. Tegelikult tulid liidrid vastu kuskil 17 punkti juures, kui mina läksin 14-ndasse. 14-ndaga tegin ka lolli vea, ning punkti jõudsime taas koos Kiilbergiga.
15-ndasse minnes läks Kiilberg kohe soo äärde, mina aga jooksin natuke teed mööda edasi. Siis aga jäin loomulikult võssa kinni, niisiis keerasin ka ikkagi kohe soo äärde. Järgmised punktid arendasin oma tempot ja mingeid lollusi ei teinud. Peamiselt sai mööda teid joosta. 20-ndasse minnes oli joosta juba päris vastik, sest kannad olid katki hõõrutud ja jalad tahtsid ka krampi minna. Õnneks lutsutasin ühe enerviti tableti ja sain teisest probleemist sellega varsti lahti. 21 punkti poole tee pealt sisse keerates tuli jalutades mööda teed Markus. Küsis, et kus ma lähen, tee on ju edasi. Kuna mul oli oma plaan paigas jätkasin oma teekonda, küsisin ainult, et mida ta ise seal jalutab. Väitis, et oli saanud sellise kangi, et käis talust õunu võtmas.
Noppisin punkte rahulikult edasi, midagi keerulist ei olnud. Järgmise suurema ja lollima vea tegin 24-nda punktiga. Jooksin üle soo Seinamäkke tagant poolt kinni. Seejärel liikusin mööda mäe äärt. Enne punkti jõudsin tee peale välja päris normaalses kohas, aga laksasin mööda teed alla tugevalt liiga kaugele. Hea loll ikka. Vist oli liiga hea mäest alla joosta. Edasi tuli jälle mäest üles minna. Väsimus oli juba päris vastik. Tõusudest enam joostes üles minna ei tahtnud. Punktid olid aga lihtsad. 27-ndasse oli variant, kas minna otse või ringi. Ei viitsinud otse mäkke suruda, väga raske oli juba liikuda, niisiis valisin ringi variandi. Järgmistesse punktidesse viis juba kõva loha. Viimasesse punkti mäkke minnes ei tahtnud üldse enam liikuda. Jube raske oli. Üleval sain siiski jalad liikuma ja finiš paistis. Aeg ei olnudki väga hull - 3:12.31 ja 8. koht.
Heitsin kiire pilgu ka tulemustele. Silver oligi võitnud, Timmo teine ja Rain kolmas. Kristjan, hea mees oli katkestanud, aga see-eest oli Ilmar meie klubi esindajana kuues. Karabelnik oli ikkagi nii palju eest ära saanud, et kaotasin talle 20 minutiga, aga selle-eest Kiilbergist ja Artist sain seekord jagu. Jürgen väitis, et oli mind kartnud, aga jah, enne kui trennis sekka mõnda kiiremat liigutust ei tee, pole mul niisugust kiirust kusagilt võtta. Aga loodame, et järgmine kord on tal mind tõesti põhjust karta.
Kõige rohkem meeldis mulle aga see, et üle pika aja sai võisteldes keti ikka korralikult maha tõmmata. Lihased on siiamaani veidi kanged ja kannad lõhki, aga tunne on mõnus. Ja otse loomulikult olid peale võistlust suitsusaun ja soe tünn koos mitme õllega Minni juures nagu rusikas silmaauku.
Tulemused.
Etapiajad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar