Tiit seiklusspordist ja orienteerumisest

Nike Winter Xdream - Kõrvemaa

2012-01-22T19:21:00.006+02:00

Treeningu mõttes otsustasime osaleda ka selle aasta esimesel seiklusspordivõistlusel, Nike Winter Xdreamil, Kõrvemaal. Twister Adventure Team koosseisus siis seekord Sven, Erki ja mina. Et talv tuli sel aastal natuke hilja (aga ta siiski tuli), nii et juba varem otsustasime peale minna jooksuga. Ehkki maastik oli suhteliselt viimase hetkeni lumevaba, ei tekkinud kordagi sellist mõtet, et võiks minna rattaga. Vahetult enne võistlust viskas aga maha korraldajate sõnul umbes 40 cm paksuse lumekihi, nii et paljud otsustasid minna suusaga. Meie, seoses väheste suusakilomeetritega ja eelnevaid kogemusi arvestades jäime siiski kindlaks jooksule.

Võistluskeskuses oli näha, et mõned tiimid olid profülaktika mõttes ikkagi jalgrattad kaasa võtnud. Ja vähe sellest, osad proovisid nendega rajal isegi sõita. Kuidas see neil välja tuli, ma ei tea, aga eks see oli vist rohkem põhimõtte küsimus :). Enne starti oli kaartide vaatamiseks ning teekonna planeerimiseks aega 15 minutit, mis on enam kui küll. Olles teekonna planeerinud ja järjekorra kaardile pannud, jõudis juba enam-vähem külm hakata, enne kui anti luba rajale tormata. Planeerisime omale ilusa raja valmis ning seejärel muutsime algselt mõeldud läbimise suuna täpselt vastupidiseks. Niisiis suundusime kõigepealt kaardi lõunaossa ja seejärel põhja. Tundus, et niisuguse valiku olid teinud enamik esiotsa tiimidest. Esmapilgul tundus rada kergelt suusatajaid soosivat, aga oli ka selliseid kohti, kus jooksjad kõvasti lõigata said või siis liikusid lihtsalt kiiremini, kuna suuski ei pidanud kaasas vedama.

Stardipaugu kõlades keerasime stardikaare alt läbi minnes kohe ümber nurga ja panime 49. punkti poole ajama. Alguses olime päris rivi eesotsas, siis aga hakati mööda pressima. Küll püssi põõsasse visanud laskesuusatajaid ja ka mõned kiiremad jooksjad. Kohe esimese punktiga tegime puisikese variandika, kui läksime punkti juurde läänepoolset suusarada mööda ja sellega kaotasime mõnedkümned sekundid. Järgmisse punkti minnes tuligi suunduda kohe rappa. Võrreldes suusatajatega oli see küll selge võidukas, aga jalad saime kohe niiskeks. 53-nda punkti juures möödusid meist ka enamus soosikuid (vähemalt minu arvates) - Pets, Lauri ja Kristo; Erkki, Andreas ja Alar ning Erik, Lauri ja Timmo. Tundus et tempo oli neil isegi täiesti talutav, ainult Timmo tundus tegevat kõvasti musta tööd. Meie aga jätkasime oma rahulikuma tempoga, möödudes siiski konkurent Kiilbergist, kes oli kõige kõvemal autoturu päeval tulnud hoopis metsa vahele müttama :).

Teel 57-sse möödusid meist taas varem kohatud suusatajad, eesotsas vaheaastat tegeva Eveliga. Peale seda punkti ei olnud midagi teha, tuli minna jälle sohu. Aga kuna väljas ei olnud liiga palju miinuseid, siis sel aastal ei olnud märjad jalad väga suureks probleemiks. Järgmine, 60. punkt asus vana tuntud Aegviidu suusaraja keskpunktis. Aegviidu suusaradadel käisime korra ka nädal tagasi olnud Twisteri ARWC tiimi ühistreeningul. Peale Aegviidu suusaradasid möödusid laisal sörgil vennad Eensaared, keda jälitamas vähe erksama pilguga Marek Nõmm. Kohe näha, et vanad sõbrad. 59-58-56 tulid rahulikult sörkides. Neist viimasesse mööda jahimeeste poolt tallatud rada, kus kellegi looma verise rümba jälg viis ilusti punkti poole. 55-54-52 jätkusid samuti, ainult 54-ndas tuli korra seitel sirgeks kammida, kuna meetrise objektiiviga poisid olid metsa vahel pildistamas ning videot tegemas.

Peale 52 punkti sai suunduda juba vanale heale tuttavale Kõrvemaa suusaringile. 51 punktis tiksusid vaikselt ka Heiti ja Tiit, kes tundus, et võtsid suusatamist mõnuga ja väga kihutama ei kippunud. 50-ndas punktis võtsime paar lonksu sooja spordijooki ja jätkasime. Esimest korda nägime ka Tomi-Kaitu-Taavit, aga ka Medisofti (või ole see nüüd Seiklusporr). Jätkasime mööda suusarada punktidega 48-46-44. Suusarajal joosta oli päris pehme ja võtsime rahulikult. Mann aga kihutas oma rahvusvahelise tiimiga meist mööda, nii et mu kõrvad tuule käes laperdasid. Paljud võistkonnad läksid üle soo, võtma 43. punkti. Meie otsustasime sellele läheneda pärast läänepoolt. Mööda suusarada jooksmine ajas Svenil hamba verele ja ta tahtis sõlmida kihlvedu, et suusatajad täna võidavad. Et mina olin seda meelt, et võidukad on hoopis jooksjad, läksin peale mõningat veenmist kihlveoga kaasa. Peale veenmist seetõttu, et mul oli kaasas ainult kaks õlut, kaotuse korral oleks alles jäänud ainult üks. Aga kuna ma olin oma võidus siiski suhteliselt kindel, siis otsustasin ikkagi kihlveos osaleda. Niisiis, minu kaotuse korral oleks Sven teeninud lisaks kuuele heale õllele ühe kalli ning Sveni kaotuse korral oleks mina teeninud lisaks kahele kallile õllele ühe hea.

Kuna ka järgmisse punkti oli natuke pikem minek, siis vaatamata Sääraste Mulkide kohtamisele arutlesime Sveniga erinevate teemade üle. Kõige pikem arutelu tekkis rahvusvahelise seiklusspordi ühe tähtsaima, võiks isegi öelda võtmeküsimuse üle. Nimelt üritasime välja pakkuda variante, kuidas võiks ingliskeelne kommentaator hääldada võistkonna nime Ige Paljaks. Peale 39-ndat punkti 35-nda poole minnes lähenes tagant Kaidu nägu, kes lasi kerget sörgisammu, lõug rinnal rippumas. Tom oli natuke tagapool ja tundus mitte liiga reibas. Andsin talle tuju tõstmiseks Kalevi kommi. Jätkasime umbes sarnases tempos, valdavalt mööda suusarada, punktidega 31-34-37. 31 ja 34 vahel oli mu peamiseks lõbustuseks jäässe läinud joogitoru lahti imemine. Punkti jõudes läks sellega ka õnneks. Edasi ootas ees juba punkt 36 ning seejärel raba ületamine. Meil Sveniga, kergemate poistena ei olnud kõige hullem, aga Erki kirus küll oma häid hambaid maapõhja. Peale raba ületust ümbritses jalanõusid mõnus jääkiht.

32-st 33-ndasse minnes tegime Tomist erineva valiku, põhimõtte pärast. Saime veidi eest ära, ehkki tempo oli meil mõnevõrra tagasihoidlikum. Aga lõpuni ei olnud enam palju jäänud. 38-40-41 olid jälle jalutamise küsimus. Lohad olid piisavalt sügavad. Lõpetuseks olid jäänud 45-42-43-47 ja lisaülesanne finišis. Muudega ei olnudki mingit küsimust, aga 43-ndasse minekuyl ootas ees veel üks tore oja ületus. Oja ületus ise ei olnudki teab mis niiske protseduur, kuna sattusime kohta, kus saime üle oja minna mööda puud ronides. Seevastu oja ümber olev soine ala oli korralikult lödi, nii et saime taas jalad ilusti märjaks. Sven otsustas isegi korraks tagumikku külmas vees jahutada. 43-ndast tagasi tulles liikusime läbi metsa, nii et seal mööda tuulemurdu oli üle oja saamine ainult tasakaalu hoidmise küsimus. Veel väike pingutus juba hämarduvas metsas ja olimegi täpselt meeste autasustamise ajal viimases lisaülesandes, milleks oli tõukekelgu sõit. Meeldiva lõpetusena selgus, et olin võitnud ka kihlveo, kuna esimese suusatiimina oli Heiti võistkond alles kümnes. Vahel kohe veab!

Tulemused.
Vaheajad.
Esimesed punktivõtjad.
GPS träkid.

2012

2012-01-13T12:47:00.005+02:00

Käesoleva aasta plaanid on tegelikult paigas juba mõnda aega. Ja plaanid on suurejoonelised. Peaeesmärgiks on edukas osalemine seiklusspordi MM võistlustel, septembris, Prantsusmaal. Kuna see on koht, kuhu niisama naljategema ei ole mõtet minna või vähemalt on naljategemiseks oluliselt soodsamaid ja lihtsamaid võimalusi, keerlevad põhimõtteliselt kogu hooaja plaanid selle ürituse ümber. Ehk siis nii võistlused, laagrid, kui ka treeningud teeme eesmärgiga olla konkurentsivõimelisemad ARWC-l (Adventure Racing World Championships).

ARWC võistkonda kuuluvad Sven Liivand, Reigo Luurmees, Mariann Sulg ja Tiit Tähnas. Suuremad võistlused, millest ARWC-le mineku eel ühiselt osa võtame on järgmised:

EXTAR 48h võistlus — 17. – 19. mai, Otepää
Adventure Race Slovenia — 22. – 24. juuni, Velenje Sloveenia
Endurance Quest — 23. – 29. juuli, Soome

Ja peaeesmärk:
ARWC — 15. – 22. september

Ülejäänud võistlused lisanduvad kavva vastavalt võimalustele, enesetundele, sobivusele treeningkavva, jne. ARWC tarbeks oleme koostanud ka projekti, esitluse ja mitmeid meie tegemisi tutvustavaid materjale. Uut materjali on lisandunud ka www.twister.ee lehele, mis ka edaspidi, kogu aasta jooksul täieneb pidevalt asjassepuutuva infoga. Lisaks tekitasime uue ja populaarse sotsiaalmeedia lehekülje http://www.facebook.com/Twister.Adventure.Team, kus ilmuvad jooksvalt pildid treeningutelt ja võistlustelt ning muud lühemad infokillud. Et eelarve nimetatud programmiks on mahukas ja ületab ilma isikliku varustuse uuendamist arvestsamata 20 000 euro piiri, ootame lahkesti ka kõigi nende inimeste küsimusi, kes sooviksid meiega koostööd teha. Selles asjus on meil, nagu juba öeldud valminud nii presentatsioon, kui ka põhjalikum projekt. Hea meel on tõdeda, et juba vanad head partnerid, kes meiega koostööd on teinud, jätkavad sellega ka sellel aastal. Niisiis täname juba ette Spetselektroodi AS, Sparta spordiklubi, Flip OÜ ja Tracklog!

Teise suure uudisena 2012. aasta kohta võib välja tuua ühe suurepärase ürituse, mida Twister Adventure Team kevadel korraldab. Nimelt toimub 13.-15. aprillil, Otepää lähistel suur seiklusspordi laager. Idee autoriks on aga hoopiski seiklusklubi Xdream, kelle ettepanekul võtsime antud ürituse organiseerimise enda peale. Laager saab olema tõeliselt huvitav ja arendav. Koosneb nii treeningutest ja huvitavatest loengutest aga ka meelelahutusest ning lihtsalt suhtlemisest huvitavate inimestega. Treenerite/esinejatena on üles astumas mitmeid spetsialiste ja seiklusspordi tegelasi. Laagri asukoht on välja valitud ja kokkulepped selles osas sõlmitud. Tegemist on väga mõnusa ja hubase kohaga Otepää vahetus läheduses. Laagris saab tegeleda kõigi seiklusspordi põhialadega - jooks, ratas ning kanuu. Kõik otse loomulikult integreeritult kaartidega. Isu tekitamiseks sellest infost vist esialgu piisab. Peagi avaldame www.twister.ee lehel selle kohta ka täiendavat informatsiooni ning siis anaveb juba võimalus ka registreerumiseks.

Saigi vist hooaja suuremate asjadega kõik. Edasi tegemistest ja arengutest juba jooksvalt. Sel pühapäeval siis juba selle aasta esimene võistlus Nike Winter Xdream.

Foto on Leivo tehtud eelmise nädalavahetuse ühistreeningul.

Aastalõpp

2012-01-11T12:46:00.005+02:00

2011. aasta lõpp oli teistsugune, kui tavaliselt. Ei, ega muud eriti polnudki, lihtsalt loodus oli mänginud väikese vingerpussi, nii et sai tegeleda asjadega, millega muidu naljalt detsembri lõpus ei tegele. Ja loomulikult otsustasime niisuguse võimaluse ära kasutada.

Kolmekümnendal detsembril tegime Sveniga treeningul juba vana tuttava Harku ringi, aga seekord natuke teistmoodi. Nimelt kasutasime ära Xdreami poolt saadetud jõulukaardi võimaluse ja noppisime metsa viidud 6 punkti. Et me ei hakanud autoga kaugemale sõitma alustasime neljandast punktist ja läbisime punktid järjekorras 4-3-2-1-5-36. Ega enamike punktidega olnudki mingit küsimust, tuli lihtsalt korraks vanalt tuttavalt ringilt maha keerata ja punktis olev tähis ja lausejupp ära vaadata. Põhi küsimus oli punktiga nr 36, mis kaardi järgi oli koht metsas, keset veega täidetud raba. Kui muidu talvisel ajal ei tohiks selline asi muret tekitada, siis sel aastal oli detsembris teadaolevalt veetase nii kõrge, et Soomaal koguni viies aastaaeg algas. Ka Xdreami foorumis olevad kommentaarid stiilis "varrukad jäid kuivaks" ja "kanuupunktiga 36 oli väike probleem", ei sisaldanud just erilist optimismi. Samas on meie trennid ju nagunii niisugused, et harva õnnestub kuiva jalaga pääseda, niisiis ega me ennast sellest väikesest ujumisetapist heidutada lasknud.

Kui teised punktid võetud ja raba äärest eesootavat maastikku vaatasime oli selge, et kanuu oleks abiks olnud küll. Esimesest kraavi moodi asjast õnnestus siiski peaaegu et kuiva jalaga pääseda. Üritasime liikuda veidi kõrgemate mätaste peal, seal, kus kasvasid vähe toekamad puud. Midagi väga erakordset ei olnudki, nii et kui me kammimismeetodil veidi edasi tagasi olime jalutanud paistis juba punktitähis puude vahelt silma. Veel tagasihoidlik hüpe üle viimase kraavi ja saimegi teada suurejoonelise saladuse Xdreami järgmise hooaja kohta. Niisiis pääsesime vaid põlvini ulatuva veetasemega. Muidugi kui oleks varem korralikult eeltööd teinud, siis oleks punkti pääsenud sisuliselt kuiva jalaga, kuna raba ida-lääne suunalised saareribad ulatusid ühest rabaäärest kuni teiseni.

Nagu juba öeldud, siis vana aasta viimasel päeval tegelesime asjaga, millega muidu detsembri lõpul naljalt ei tegele - nimelt käisime kanuutamas. Alustasime kella 12 paiku Kiisalt ning liikusime mööda Keila jõge, väikese grillimispeatusega RMK lõkkekoha juures, umbes 15 kilomeetrit Keila suunas. Ehkki mulle isiklikult tundub kajakiga veel liikumine märksa huvitavam, oli mõnusa seltskonnaga vaikselt kanuumõla tõmmata ka päris OK, eriti aasta viimasel päeval. Mul muidugi selles mõttes vedas, et sain endale austava ülesande olla naiste paatkonna fotograaf, mitte osaleda spordiüritusel meeste paatkondade vahel.

Meie paadimatka esimene pool kulges minule mõnevõrra üllatuslikult enamasti küla vahel. Kahel pool jõge oli suuremaid ja väiksemaid majapidamisi, millest ühe hoovi peal oli näha isegi tuttavat nägu. RMK lõkkekohas maitsesime loomulikult suurepäraselt maitsevaid pirukaid, grillvorstikesi ja viinereid. Peale lõunapausi läks ülejäänud paatkodadel sooja uuesti sisse saamiseks kõvemaks sporditegemiseks. Meie aga jätkasime sama tempoga. Õige pea aga sellest tüdineti ja oodati ka meid järele. Vahetult enne pimedaks minekut tõstsime paadid uuesti jõest välja käru peale ning suundusime Erki-Marge häärberisse, kus ees ootasid kuum saun ning mitte veel nii kuum tünnisaun. Mõnevõrra soojemas vees ligunedes kulges õhtu vägagi meeldivalt ning Sveni 1200 paugutaja abiga algaski superedukas ja suurepärane 2012. aasta.

Väikese fotomeenutuse kanuumatka kohta leiab Heiti ja Maare fotoblogist.

Head seda aastat kõigile!

JOKA Jukola Camp - Arula, Ruusa

2011-12-28T13:53:00.015+02:00

Nii, nagu peaaegu et igal eelneval aastal, toimus ka sel korral JOKA Jukola tiimi laager, 18.-20. novembril, Arulas. Vaatamata sellele, et JOKA Jukola tiimi liikmed, mis iganes põhjusel, olid sel aastal selges vähemuses, toimus ikkagi laagri tähtsündmuseks olev laupäevane seiklusspordivõistlus. Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud, oli selgi korral rajameiser Priit. Kuna paljude eelnevate aastatega on Arula ümbrus juba igast küljest läbi "kaevatud", siis väikese uuendusena oli sel korral start hoopis mujalt, Elva kandist, Oldi veski nimeliselt kaardilt. Finišiga siis endiselt Arulas, tiigi ääres. Hommikuse virgutusvõimlemisena ajasime Makuga kalipsod selga, võtsime kaasa mootorsae ja tegime kerge "ujumise" tiigis olevale saarele, et valmistada ette võistluse lõpus olev lisaülesanne. Nii et siis meil oli väike eelis kah teiste võistkondade ees. Seejärel pani laagriülema KT paika traditsiooniliselt kaheliikmeliste võistkondade koosseisud. Mina läksin rajale Ilmariga, Maku Reigoga, Randy Minniga, Pilvi Maretiga ning Liisu Sikuga. Ja ega palju aega polnudki, kui juba tuli minna stardi poole, kuna plaanis oli sel korral teha niimoodi, et pool rajast oleks valges ja pool pimedas. Enne starti toimus veel tihe arutelu, kas panna kontrollajaks 5 või 6 tundi, aga peale jäi õnneks 5.

Vahetult stardi eel tegi rajameister Priit kiire instruktaaži, mille käigus saime veelkord teada, et kavas on valikorienteerumine, kus punktides tähiseid ei ole, vaid selle asemel on küsimusteleht, millele tuleb punktist vastus saada. Loteriimeeste välistamiseks andis iga vale vastus ka miinuspunkte, et kellelgi ei tekiks tahtmist oma lotoõnne katsetada. Sel korral see süsteem ka toimis, ehkki tahtmine oli paaris kohas proovida, ja nii mõnigi katse oleks ka õnneks läinud. Aga see selleks. Vähemalt oli see küsimuste arvamine rajal igati lõbusaks vahepalaks.

Õige pea kõlaski "stardipauk", mida tähistas see, et Priit jagas kõikidele võistkondadele kätte üheksast vanast orienteerumiskaardist või aerofotost koosneva kaardipaki. Seejärel muutusid õige hinaliseks kohad juuresolevate autode kapottide ääres, kuna seal oli kõige mugavam kaarte järjekorda sättida. Esialgu tekitas pilt kõvasti segadust. Kaardid tundusid olevat väga valede paikade kohta ning ei tahtnud kuidagi omavahel kokku sobida. Kõige kiiremini, pakun, et umbes 10 minutiga, said minema Maku ja Reigo. Seejärel Maret ja Pilvi ning meie põhimõtteliselt koos nendega. Pikapeale saime kaardid enam vähem järjekorda ja nummerdatud, ehkki lõpupool oleva Mägestiku jätsime sobitamata, kuna eeldasime, et sinna ajapuudusel nagunii ei jõua. Hiljem finišis muidugi selgus, et kaardipakkides, mis Priit kätte jagas olid kaardid paigutatud ilusti järjekorda :o).

Esimesena ootasid ees punktid 31 ja 32. Miskis asjus tean, et hong on eesti keeles mänd ja eeldasin, et õhukese korbaga hong on siis õhukese koorega, aga vastuseks muidugi trahvi kartuses seda pakkuma ei hakanud. Ehkki saades aru sellest, et Priit on kohe alustuseks meid veidi tüssata otsustanud ja lasi kohe uuesti starti tagasi joosta, oli selleks kiusatus küll. Väikese ringikese järel saime siiski teada nii jõeoru max sügavuse kui ka selle, et õhukese korbaga hong on siiski suur põlismänd. Järgmisena ootas ees punkt 40, Tartu Maratoni rajal, millele Ilmar pakkus vastuseks kas kohvipunkti või siis Pauligi tõus. Taas pakkuda ei julgenud ja käisime kontrollimas. Tuligi välja, et on vana kohvipunkti tõus. Järgmise, maratoniraja äärse torni punktis, kus ka Xdreamil ronitud taheti teada maad Nõuni külla. Maret pakkus torni ronides 6,5 kilomeetrit, üleval selgus, et on hoopis 7. Selle peale arvas Maret, et see on ümardatud.

Nüüd saime joosta juba esimesest kaardist välja. Sain käes järjekorras olevat kaardipakki natuke õhemaks. Alustuseks võtsime ära ühe kolmanda kaardi äärel oleva punkti ja seejärel liikusime otse teisele kaardile. Teel 51. punkti teadis Ilmar olevat ühte koera, kes pidavat treenijaid kimbutama. Otsustasime siiski katsetada sealt möödumisega. Koer aga lebas liikumatult maja juures ja ei teinud meist väljagi. Arvasime siis, et ju talle maitsevad ainult treenijad, mitte aga "võistlejad". Järgmises punktis küsitavat postkasti tühjendamise kellaaega pakkusime 15:30 kanti. Kohale jõudes selgus aga, et hoopis 7:30. Eeldasime, et postiljon elab kõrvalolevas talus ja alustab oma ringi sealtsamast. 41. punkti vastusena käis peast läbi mõte, punane. Selgus, aga et hoopis valge. Tasus kontrollida.

Järgmisena ootasid ees meie kolmanda kaardi ülejäänud punktid. Esimene osutus vist küsimuse poolest kõige raskemaks, millele ka vaatamata kohalkäigule vale vastust pakuti. Meil õnnestus väikese ringivaatamise tulemusena siiski oletada, et tegu võib olla ilmakaartega. Järgmisse punkti minnes proovisime ära spetsiaalselt proovimiseks kaasa võetud järgmise aasta hittgeelid, ehk siis Squeezy tomatimaitselised, ekstrasoolased energiaallikad. Meenutas tomatipastat, oli oodatust natuke paksem ning usun, et pikal rajal magusa stuffi vahele võib olla päris meeldiv vahepala. Järgnevasse punkti jõudsime koos Pilvi ja Maretiga ning tee 43-e läbisime suures osas nendega koos. Väljas läks ka vaikselt hämaraks, mistõttu panime pealambid pähe.

Järgmise kaardi peal ootasid ees neli võtmist vajavat punkti. Et aega justkui natuke veel tundus olevat, siis otsustasime neist kõik ära võtta. Tagantjärele muidugi vale otsus. Igal juhul võsas me väga ragistada ei tahtnud. Ja kuna järgmine kaart asus käesolevast kagus, otsustasime võtta 55 punkti mööda teed joostes. 55 punktiga tegime ka väikese otsimispausi, kuna puud mille ümber teip oli, kohe silma ei hakanud. Umbes viie minutiga saime siiski hakkama. Kui aga 53 punkti juurde jõudsime, siis avastasime, et tegelikult on ajahäda juba täitsa suur. Niisiis loobusime seetõttu ka 44 punktist. Arvasime küll, et see võiks olla loomade kollane kaljatünnist tehtud joogianum, aga proovima ei hakanud. Ei oleks pihta ka saanud, kuna tegu oli olnud hoopis mesitaruga. Järgmise kaardi peal ootas meid alustuseks "kollase joone" peal asuv punkt, kus sooviti teada tee ääres, teiba otsas oleva valge joogipudeli tootjat. Ehkki arvasime juba enne ära, et tegu võiks olla Borni joogipudeliga, läks ainuke loogiline rada sealt ikkagi mööda, nii et kontrollisime järgi.

Nüüd hakkas aga juba päris kiireks kiskuma. Jõudsime võtta ainul vahetult tee äärde jäävad punktid. Põhiline küsimus ei olnud enam selles, kas jõuame aega või mitte, vaid et kui palju me hiljaks jääme. Tundus, et kuskil poole tunni kanti see aeg jääb. Kui jõudsime Otepää-Rõngu teele, siis vaatasime igaks juhuks üle ka käimata punktide küsimused. No mine tea, äkki on mõni selline küsimus, mida puhtjuhuslikult niisama peast teame. Kahjuks selliseid ei sattunud. Viimased 10 kilomeetrit tuli lihtsalt mööda kruusateed joosta. Põhiline lõbustus sel ajal oli kella ja distantsi jälgimine. Ilmar, kes oli oma sõnul kehva vormi tõttu loobunud samal nädalal Itaalias maratoni jooksmisest sai ikkagi maratoni lõpetatud. Nii et siis sai vähemalt teistega aegu võrrelda. Arulas ootas ees veel viimane lisaülesanne, mida me Makuga hommikul ette valmistasime. Tuli ujuda saarele, võtta üks palk kaasa ja ujuda tagasi ning viia palk kuuri juurde. Ilma kalipsota oli vesi küll veidi külmem, kui hommikul, aga mõte kuumast suitsusaunast pani ikkagi peakat hüppama. Ja nii jõudsimegi 28 minutit peale õiget aega kohale.

Kuna laagriülema KT range käsu tõttu ei ole lubatud tulemusi avalikustada, siis siinkohal lugu lõppebki.

Libahundi jälg - Kuusalu

2011-12-13T13:51:00.007+02:00

Kaart

Peale Bike Xdreami hakkas pihta järgmise aasta treeninghooaeg. Kõiksugu IntervallVenttid Spartas ja muu tavaline niikuinii. Trennis käimine on juba päris mõnus, võiks öelda. Ühel jooksuotsal tuligi Svenil mõte, et võiks minna äkki Libahundile. Et mul selle mõtte vastu otseselt midagi ei olnud, ja väike sügisene jooksuots kulus nagunii ära, siis niimoodi tegimegi. 22. oktoobril olime Kuusalus stardijoonel. Aega oli kuus tundi ja Kuusalu ümbruse punktid ootasid võtmist. Lisaks palju erinevaid lisaülesandeid, mis teevad Libahundist selle, mis ta on. Mingeid sihte omale seekord seadma ei hakanud, kuna tegu oli meie jaoks lihtsalt sellise keskmiselt huvitavama treeninguga. Oli vähemalt võimalus ära proovida rattalaadalt Martinilt ostetud SIS geelid.

Stardijoonel kostitati kohe alustuseks lisaülesandega. Nii et tavapärase stardipaugu järgse suurema sagimise asemel jäi rahvas vaikselt seisma, et siis ühel hetkel vaikselt ükshaaval liikuma hakata. Lisaülesandeks oli vastata küsimustele stiilis, mitu maakonda on Eestis, et saada kokku vajalik summa, milline klapiks mõnel SI-jaamal olevaga. Meie vastasime oma arvates küll loomulikult kõik küsimused õigesti, aga sellist SI-jaama paraku polnud. Niisiis panime SI-pulga kõige lähima numbriga auku ja sörkisime rajale. Esimene rajapunkt oli samuti lisaülesanne. Seal oli veel niisugune lisaklausel, et kui võtta see punkt esimesel või viimasel tunnil, annab see 4 punkti, kui aga vahepeal, siis 9. Et ühtegi niisugust loogilist ringi ei moodustunud, mille korral vahepeal võistluskeskusest läbi tulla, võtsime selle punkti kohe alustuseks ära. Lisaülesanne ise oli läbida takistusrada. Nüüd sai vahelduseks läbida mõned punktid niimoodi, et lisaülesandeid ei olnud.

Meie läbisime alustuseks punktid 28-30-22-66. Rahvast metsa all juba vaikselt sagis. Lasime nende vahel kerget sörki. Ilm oli pilvine, aga muidu mõistlik, palav ei hakanud, külm ka mitte. Järgmine lisaülesanne ootas meid punktis 81. Juba kaugelt paistsid tähised karjääris olevate liivaküngaste (või täpsem oleks vast öelda mägede) otsas. Kohale jõudes ütles Siim Valgeväli, et tuleb "suusatada" ühte mäe otsas olevatest punktidest. Suuskadeks olid laudadest tehtud Fiššerid, millel olid paelad küljes ja kust ei tohtinud siis kumbki meeskonnaliige üles minnes maha astuda. Kuna tundus olevat kliistriilm, valisime omale ühed vastavad eksemplarid saadaolevate seast välja. Tundub, et valik õigustas ennast, lisaks muidugi eelnevate aastate suusatreeningud, nii et enne kergel sammul mööda libisenud noored jooksumehed jäid suusaetapiga pikalt maha.

Edasi ootasid punktid 41 ja 84. Nendest teises oli järgmine lisaülesanne, kus tuli laukast täidetud veeämber nööri abil ümber tähistatud ala vedada, ilma et vett väga palju maha loksuks. Sveni juhtimisel läbisime ülesande filigraanselt, ajamata maha ainsatki tilka vett ning sealjuures arendades kiiret tempot. Edasi juba 42-64-44. 64-nda juures saime jalad korralikult märjaks, kuna punkt isa asuski soos. Elguses tundus, et vesi ei olegi päris külm, aga mida edasi, seda külmemaks läks. Järgmine lisaülesanne ootas ees 83-ndas punktis. Seal tuli aiakäruga transportida täispuhutud palli betoonist "saarekeste" peal. Ehkki mõne aasta tagusest ehitusbuumist meil Sveniga käru lükkamise kogemust ette näidata pole, tulime sellega siiski enam-vähem hästi toime ja lisapunktid saime kätte. 63-27-39-92 kulgesid mõnusat Soodla veehoidla äärset teerada pidi. Enne 39-ndat punkti sõitis meile vastu rajameister/peakorraldaja Mairolt, kes ergutas ja ütles, et oleme siin, kaardi lõunaosas esimesed.

92. punkti, mis oli ettearvatult kanuupunkt jõudsime aga siiski teisena. Kuna kanuupunktid olid võrdlemisi lähedal, otsustasime ka need siiski läbida. Kohtunikud soovitasid tungivalt "avamerele" mitte mõlama minna, aga sinna ei olnud nagu väga vajagi asja teha. Tegime kiire tiiru ära ja tagasitulles oli kanuualas juba kerge järjekord. Vastavalt varem teada olnud korraldajate poolsele ajalisele infole kanuuetapi läbimise osas, sõudsime oma hinnangul suhteliselt kiirelt. Kui siia kaardi tagumisse otsa tulekul oli üks lisaülesanne teise järgi, siis tagasi minnes lisaülesandeid praktiliselt polnudki. Mõneti oli see meie teadlik valik, sest kuna lisaülesanded annavad palju punkte, on mõistlik need alguses ära teha, et hiljem mitte ajahätta jääda. Vähemalt nii liikus meie loogika. Edasi ootasid meid punktid 46-52-38-43. Vahelduseks natuke ka kompassi kasutamist. Kui mitte arvestada tagasihoidlikku mõnekümnemeetrist kõrvalekaldumist 52 punktist läbisime selle rajaosa kadudeta.

Nüüd ootas ees ainuke tõsisem rabaetapp, mille otsustasime läbida järjekorras 37-62-51-48. Selles osas tuli ka raja kõige suurem viga, kui vaatamata kaardil ja looduses olnud metsatuka piirile kaldusin 62-st 51-te minekul liialt põhjapoole ning selle tulemusena kaotasime, ma usun, 10 minuti kandis väärtuslikku aega. 48 selle eest saime täpselt pähe joostes ideaalselt kätte. 61-53 olid täielikud jooksuetapid teid mööda. Et ajaga hakkas juba kriitiliseks minema, siis algselt sisse planeeritud 36 ja 35 jätsime välja. Hakkasime liikuma 60 poole. Kuna aga aeg liikus halastamatu kiirusega, ning kaardilt vaadates oli 60 ja 54 vaheline ala lehtmets koos mingite lagendikega ja see kõik tähendab suure tõenäosusega parajat võsa, siis otsustasime raske südamega loobuda ka 60 punktist loobuda. Seda enam, et ees ootas veel üks lisaülesanne, milleks tuli ka igaks-juhuks veidi aega varuda. Niisiis liikusime otse 54-ndasse punkti.

Edasine plaan nägi ette 56-45-65-55-85. Kui välja arvata lõik 56 ja 45 vahel oli tegemist lihtsa teejooksuga. Natuke pani imestama ka 65-nda punkti suur väärtus, kui arvestada selle lihtsust ja lähedust võistluskeskusele, aga eks niisuguseid punkte on ka vaja. Veidi akrobaatikaharjutusi sai teha 55-ndas punktis, kus märkimiseks tuli mööda angaari seina konstruktsiooni ronida veidi kõrgemale. 85-ndas punktis ootaski ees viimane lisaülesanne, kus tuli kokku saada paljude teedega ristmikult iga tee peal olevate numbrite summa. Tegime ilusti tiiru ära, nii et mina lugesin teid ja Sven liitis numbreid, aga sellist numbrit, nagu meie saime jälle punktis polnud. Kuna arvasime, et ega me lihtsalt liitmisega ikka pange ei pannud vaid ilmselt jäi mõni kümneline koht kahe silma vahele, otsustasime vastava loogika järgi, nagu hiljem välja tuli, õige jaama kasuks. Ja nagu hiljem veel selgus oleks võinud ju lihtsalt seista ja vaadata, kus suurem osa kaasvõistlejaid märgib. Aga vähemalt saame öelda, et me ei läinud kergema vastupanu teed :).

Et lisaülesanne läks oodatult veidi kiiremini, jäi meil veel piisavalt aega, et läbida ka punktid 24 ja 23. Küla vahel 26-nda punktini joostes lasime rahulikku sörki ja mõtlesime, et peaks vist ilusti aega jõudma küll. Veel viimane, 31 punkt ja saimegi mööda asfalti finišisse kihutada. 6 tundi ja 50 kilomeetrit andis kokkuvõttes isegi auhinnalise kolmanda koha. Esimeseks ja kolmandaks ju ikkagi tullekse, teiseks ja neljandaks jäädakse, nii et igati korralik treening.

Tulemused.
Etapiajad.

Vaude Bike Xdream - Keila-Joa

2011-12-08T21:50:00.009+02:00

Bike Xdreami ajaks hakkas rajale mineku isu juba enam-vähem tagasi tulema. Eriti kuna tegemist oli rattavõistlusega, mis sel aastal on mulle kuidagi päris hästi istunud. Pealegi on see ka ainuke Xdream, kus saab mõnusalt rattakingaga sõita. Niisiis panime kokku korraliku rattatiimi, koos Erki ja Heitiga. Ehkki suuremat sorti treeninghooaeg ei olnud veel alanud, lootsime Bike Xdreami enam vähem talutavalt läbi veereda. Kuna stardis oli ka muljetavaldav kogus tipprattureid, kellel enamasti kõigil tiimis ka üks korralik kaardilugeja, siis väga kõrgetele kohtadele plaanis kandideerida ei olnud. Aga sinna kuhugi teise kümnesse võis hea õnne korral tulla küll.

Stardialasse sai sisse päris varakult ja ka kaartide kätteandmine toimus nii aegsasti, et raja planeerimiseks oli aega enam kui küll. Kõvemad vennad said rada mitmeid kordi ümber planeerida, enne kui rajale sai tuisata. Meie planeerisime alustuseks võistluskeskuse vahetus läheduses olevad Keila-Joa pargi punktid, kuna need olid üksteisele nii lähedal, et kui lõpus aega puudu jääks, siis oleks punktikadu väga suur. Seejärel plaanisime suunduda lõuna poole suurele ringile. Minu nõudmisel planeerisime esialgu sisse kõik punktid, kuigi oli suhteliselt kindel, et kõiki me ei läbi. Nüüd oli vähemalt pilt ees, millised teravnurgad on kõige targem tegemata jätta. Niisiis jätsimegi 48 ja 49 punktid kohe välja. Aja puuduse korral jätsime endale võimaluse rajal otsustada, millised punktid lõpus võtmata jätta.

Üsna pea kõlaski stardipauk ja kogu see jalgratturite armee kihutas hooga minema. Heiti soovitas alguses rahulikult võtta, aga kihutas ise suure hooga grupi pea suunas. Peale esimest punkti läks olemine siiski rahulikumaks, ehkki kogu Keila-Joa pargivahelise osa oli rahvas suhteliselt koos. Esimeste punktidega mingeid erilisi kadusid ei olnud, kuigi märja laudadest silla peal pidurdades tahtis esiratas korra alt minema sõita. Seekord läks valutult. Peale parki tekkis mingisugune grupp rattureid, kuhu me ka ennast ära üritasime mahutada. Esialgu küll saime vedada, aga peale mõnda sekundit arvasid kõvemad pedaalimehed, et selliste tsainikute tuules küll mõtet kükitada pole. Nii et edaspidi saime mõneks ajaks nautida tuules veeremist. Läbinud peale parki punkti 58, saime 59-nda punkti juures esimest korda rattalt maha astuda ja läbi hüppeliigeseni vee punkti poole kihutada. Seejärel, peale 60. punkti läksid meie teed kõvematest meestest lahku. Ässad, kes ilmselgelt plaanisid kõik punktid võtta, liikusid alla, 49-nda punkti poole, meie aga 47-sse.

Poole asfaldi peal Vääna külla ei andnud meile Heitiga kordamööda aga rahu punkt 48, nii et lõpuks otsustasime Väänast edasi-tagasi seal ikkagi ära käia. Normaalne otsus, ma arvan, sest turbarabasse viis mingi asfalti meenutav tee, kus sai normaalselt sõita. Edasine rajavalik nägi meil ette punkte 47-57-43. Nendel ettappidel vedas meil minu hinnangul päris hästi teevalikutega. Sattusime riskile minnes alati hästi sõidetavatele radadele ning ka punktid tulid ilusti kätte. Edasised punktid 44-46-45 viisid meid kokku võistluse favoriitidega, kelleks olid Soome rattaorienteerumise koondise mehed, Rain Londi tiim ning ka SIS, kus sõitsid Lauri, Tiit ja Erik. Poisid sõitsid kiiresti küll. Aga kuna nad tegid ka mõne tagasihoidliku vea, kohtasime neid nendel etappidel üsna mitu korda. 45-st välja, suurema tee peale minnes kaotasime ka ise väiksema jalgraja silmist. Seetõttu saime mõned sajad meetrid ratast läbi metsa vedada. Peale 42 punkti, kui lähenesime põhjapoolt punktile 41, oli keegi metsavahele lossi ehitanud. Selline suur paekivist ehtne loss. Iseenesest päris äge, aga seal ei oleks küll osanud sellist asja oodata.

Peale 41 punkti oli joogipunkt, kus meie suureks üllatuseks oli ka burksiputka. Ainult et burgeri asemel pakkus Martin seal kõiksugu sorte SIS geele ja batoone. Erki läkski reklaami ohvriks ja haaras paar batooni kaasa. Peale väiksema prügimäe ületamist jõudsime 40. punkti. Nüüd aga hakkas juba vaikselt ajaga kriitiliseks minema ning otsustasime nr 33 punkti vahele jätta, kuna arvasime, et targem on mitte minna sinna pisikeste radade peale aega raiskama. Niisiis läksime otse 32 punkti. Mõtlesime, kuidas kõige targem oleks lõppu lahendada. Otsustasime teedelt kõrval oleva 36 ära jätta. Niisiis järgnev trajektoor nägi ette 31-34-35-37. Taas möödusid meist suurel kiirusel eeldatavad favoriidid. Meil läks kõik ilusti plaanide kohaselt. Isegi rannas oli liiv piisavalt kõva normaalseks sõitmiseks. Ka 38 tuli välja jätta. 39-st välja keerates tahtsime veel 56 poole keerata, aga otsustasime viimasel hetkel ikkagi ümber ja panime otse 54 suunas. Õigesti tegime.

Ei lugenud ka kaardilt hoo pealt välja, et Naagel on üks koht läbimatu. Leidsime eest paarimeetrise rauast värava. Õnneks oli suht lähedal pisike jalgrada, kust kunagi Xdreami ajalgi sai alla tuldud. Kaotasime vast paar minutit. Aga väga roosiline olukord ikkagi polnud. 54-ndasse jõudes oli aega õige napilt. 55-ndasse enam kuidagi ei jõudnud. Oleks hea, kui jõuaks aja sees finišisse. Andsime minna, nii nagu jalad lubasid. Kui SI-pulgad finišijaama vajutasime oli kommentaatori jutu põhjal otsustades väga nibin-nabin olukord. Selgus, et Heiti vajutas sekund enne, mina täpselt ajas ja Erki sekund hiljem. Omavahel tegime nalja, et keskmine oli ju täpselt ajas, aga saime ikkagi ühe punkti trahvi.

Aga sellegi poolest tuli välja, et vaatamata trahvile platseerusime päris normaalsel, 9-ndal kohal. Ümberringi igavene hunnik kõvasid ja veel kõvemaid rattamehi. Nii et siis tegime enda kohta vägagi normaalse soorituse.

Tulemused.
Etapiajad.

Xdreami IV etapp - Valgehobusemäe

2011-11-26T20:03:00.005+02:00

Vaatamata kosutavale puhkusele Tšehhis peale Euroopa meistrikaid, oli võistlushooaeg olnud piisavalt tihe, et Xdreami viimaseks etapiks mingit võistlemise tahet küll ei olnud. Kuna aga hooaeg oli registreeritud ja, mis veel tähtsam, sõpradele lubadused antud, tuli minna. Asja hea külg oli see, et juba 4-5 tunni möödudes pidi asi läbi saama. Ja kui veel positiivse poole pealt midagi esile tuua, siis väga tervitatav oli viimase etapi eraldistart, mis tähendas palju vähem massiürituse maitset, mis omakorda sobis mulle väga hästi.

Kuna vastavalt logistilisele plaanile jõudsime võistluskeskusesse suhteliselt varakult, tegime Heitiga, kes samuti oli vara saabunud, veidi maastikuluuret. Selle tulemusena avastasime, et võistlus algab kohe lisaülesandega, kus tuleb torni väliskülge mööda Valgehobusemäe vaatetorni ronida. Nüüd oli vähemalt kuni stardini midagi teha. Et Heiti tiim startis veidi enne meid, siis järgnevad minutid, mis stardini jäänud töötlesin teda, et võtame selle torniülesandega neilt vähemalt minuti tagasi. Ma ei tea, kuidas see töötlus mõjus, aga vähemalt oli lõbus, ehkki Heiti arvas, et ma olen liiga enesekindel. Tagantjärele tuli välja, et päris minutit me ikkagi tagasi ei võtnud, küll aga 54 sekundit. Üleüldse õnnestus mul ronida kiireim aeg ning teist kohta edestada koguni 20 sekundiga. Peaks vist ronijaks hoopis hakkama. Aga see selleks.

Olles piisavalt kaua võistluskeskuses vedelenud, saime lõpuks õiguse suunduda rajale. Kõigepealt, nagu juba ütlesin, tuli vändata mäe tippu ja sooritada lisaülesanne tornis. Seejärel suundusime edasisele rattaetapile. Kuna ma ronimise ajal sain pulsi ikka keskmisest kõrgemale, siis alguses väga kaardilugemisse ei panustanud. Maku aga tegi head tööd ja tuli ainult liikuda. Valgehobusemäe otsast alla kihutades sain alustuseks niisuguse hüppe, et ratta seljast maha lendamine oli üsna lähedal. Seekord läks õnneks. Esimese sihi peal selgus eraldistardi omapära. Siht oli juba ratastega päris sodiks sõidetud. Õnneks palju see ei häirinud ja oli üleüldse vist ainuke selline rajalõik. Peale viiendat punkti läks kaardi järgi rattasõit üle rattaralliks, ehk siis sõitsime edasi teepikkuste ja kaardifragmentide järgi. Korra seisatasime ja üritasime tulipi asju kaardiga sobitada, aga kuna see läks kaardist välja siis loobusime ja liikusime edasi ikkagi tulipi legendi järgi. Selle ja ilmselt ka kiirema tempo tõttu jõudis õige pea järele ka kiirrong, kes suhteliselt kiiresti mööda rammis. Õnneks aga nägime oma suureks üllatuseks ees Kadarbiku kangete porgandisi selgasid ja see oli hoopis meeldivam tunne. Kanuu vahetusalasse jõudsimegi koos Kadarbikuga ja samas oli tegelikult ka Kiirrong.

Ka kanuu oli seekord samuti rallina, ehk siis tuli leida punkte kasutades teepikkuseid ja kaardi fragmente. Algus läks meil päris hästi ja tempo oli üllatavalt tugev. Samuti tegime siin aga oma tavapärase paarikümneminutilise vea. Seekord jäi võistlustuhinas vahemaa ja kaardijupikeste jälgimine natuke unarusse ja tulemuseks oli see, et sõitsime ühest punktist mööda, otse järgmisse. Siis ei jäänudki muud üle, kui tuli tagasi joosta. Sama tegid koos meiega ka Kadarbiku Kanged. Ja veidi üle kahekümne minuti oligi kadunud. Seevastu tuleb aga tunnistada, et kui see "pisike" viga välja arvata, siis kanuu läks meil seekord päris hästi. Tõmbasime üllataval kombel isegi kaks parimat ja ühe teise etapiaja. Meie sellise edu taha kanuus võib ilmselt kirjutada asjaolu, et oleme suutnud oma kehakaalu enam-vähem kontrolli all hoida ja sellega seonduvalt oli kohati madalas jões mõnusam liikuda, kui mõnel teisel.

Peale kanuud oli lühike rattajupp ühe vahepunktiga järgmisse vahetusalasse. Seekord oli tegemist jalgsietapiga, kus tuli läbida 10 punktisest valikorienteerumisrajast 8. Meie otsustasime välja jätta 49 ja 53 punktid. Üldjoontes läks orienteerumine sujuvalt. Lasime mõned punktivahed Elol tööd teha ja jooksime kordamööda tema järel. Viimase valiku punktiga tegime paarikümnesekundise vea, aga see käib asja juurde.

Taas vahetusalas ja uuesti ratastele. Ka siin tuli alustuseks läbida valikorienteerumisrada. Meie järjekord oli 59-61-62-60. Kuigi Maku tahtis kontrollida sihti 62-st 60-sse, surusin peale oma variandi, ringisõidu, mis osutus taas üks pool minutit aeglasemaks. Ülejäänud osas läks ka see etapp hästi. Etapi lõpetas joonorienteerumine kakerdaja raba ääres laudteel. Taas vahetusalasse jõudes ja rattad ära parkides tuli alustuseks sooritada lisaülesanne ja tunda erinevate kehaosade järgi metsloomi. Et ma juhtusin täiesti kogemata olema ühes võistkonnas jahimehe poegadega, panime kõik peale saarma täppi. Noh aga kes seda saarmat ikka niiväga kütib. Peale ühe trahviseibi saagimist palgist saime suunduda järgnevale jalgsietapile, milleks sedakorda oli suundorienteerumine. Ka sel etapil tegime head tööd ja neelasime mõned eest ära saanud võistkonnad, kes pisut viga tegid. Taas Noku talu juures oleva vahetusala juurde jõudsime juba päris pika rivi eesotsas.

Nüüd oli lõpuni jäänud vaid üks rattaetapp ning lisaülesanne. Muus osas oli viimane etapp lihtne, aga 46-ndast punktist võistluskeskusse oli tõsine teevaliku ülesanne. Kuna Maku oli surmkindel, et otse minek on kõige kiirem, surusime ennast otse ratastega läbi soo. Kõik ülejäänud ligiduses olevad tiimid panid ringi. Kloaake on sel aastal läbitud konkurentsitu arv, mistõttu ei olnud rattaga kubemeni mudas marssimine mingi eriline kogemus. Lisaks hakkasid meil kõigil jalalihased krampi kiskuma. Aga olgu, mis oli, Makul oli ikkagi õigus. Võistluskeskuses olevasse lisaülesandesse jõudsime enne konkurente. Väike täpsusvise petanque'i kuulidega tõi veel ühe trahviringi Valgehobusemäe nõlval ning oligi finiš käes. Vaatamata oma tavapärasele veale, milleks seekord oli veidi üle 20 minuti maksma läinud kanuu viga, saavutasime kaheksanda koha, kaotusega võitjale 36, teisele 26 ja kolmandale 17 minutit. Arenguruumi veel on.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI ajad.
Kaart.

Hooaja koondtabel.

Czech Adventure race 2011 ehk Euroopa meistrivõistlused seiklusspordis

2011-10-19T20:07:00.031+03:00

Ehkki planeerisime Tšehhi AR-i, kui ühte selleaastast peaeesmärki juba varakevadest saati, koos integreeritud perepuhkusega, tuli see ikkagi täieliku üllatusena. Kui peale LAR-i, Ruusal suitsusauna ees, poleks sellest juttu tulnud, siis vähemalt mina oleksin küll selle sujuvalt maha maganud. Aga õnneks tuli see jutuks ja õnnestus ka asjad niimoodi sättida, et pühapäeva õhtul panime autodele hääled sisse ja kihutasime kodumaalt paariks nädalaks minema. Et pikkadel võistlustel osaledes kipuvad sokitagavarad alatihti üsna kokku kuivama ja mõnelt Läti võistluselt oli sahtlipõhjas paar Gandrs'i kinkekaarti, siis sättisime mineku täpselt sellele ajale, et jõuaks Riias asuvas Alfa keskuses ka hunniku sokke varuda. Kuna Sven aga tahtis enne sõitma asumist Siimu kurguauguni täis sööta, ootasime teda Bauska Statoili bensukas päris tükk aega järele. Seejärel hakkas juba maratonsõit otse Tšehhi, Praha ja Brno vahel asuvasse Ledec'i linnakesse.

Tagantjärele vaadates oli see öine sõitmine ikka täielik õudus. Arvestades eelneval kolmel nädalavahetusel võistluste tõttu magamata öid ning alates kolmapäevast uut kolmeööpäevalist ülevalolekut, oleks võinud see öine sõit küll olemata olla. Igal juhul tagasi minnes olin valmis kasvõi 2500 peatust tegema, kui vaja, aga öine roolis olek oli täielikult välistatud. Minu teisipäevast väljanägemist peale arvukaid magamata öid, kuu aja jooksul kirjeldab ilmselt üsna hästi asjaolu, et nii mõnigi vastutulnud võitluskaaslane küsis vastu tulles, et mis mul viga on. Oma arvates nagu eriti midagi ei olnudki, aga ... Arvestades järgnevaid magamata öid, mitte just kõige optimistlikum variant?! Õnneks klaaris teinegi korralikult magatud öö olemise ilusti ära ja stardihommikul oli tunne juba päris mõnus. Pealegi sobis Tšehhi, valdavalt asfaldil kulgev (vähemalt meie kahe korra osalemise kogemuste põhjal julgesime niimoodi arvata) rada siia mudaste võistluste lõpetuseks äärmiselt suurepäraselt. Lisaks veel kaunid vaated mägedele ja vaatamisväärtustele, mis sa veel oskad tahta.

Võistluseelne päev kulges valdavalt rajaplaneerimise, varustuse paigutamise ja muude võistluseks vajalike asjatoimetuste tähe all. Samas oli aga aega ka võistluskeskuseks oleva vana pioneerilaagri sunny beach'ile telklaager püsti panna, Ledeci linnakeses söömas käia, veidi Tšehhi õlut maitsta ning "kaptenite" miitingul osaleda. Et võistluskeskust oli võimalik mitu korda külastada ning peale selle oli rajal ainult üks vahetusala, kuhu sai varustust saata, siis väga palju tegemist ei olnudki. Lisaks sellele oli meie eesmärgiks rada lihtsalt läbida, nii et saime asja võrdlemisi mõnuga võtta.

Stardihommik oli, nagu ennustada võis päikseline ja palav. Kuna start anti Ledeci keskväljakult tuli paarkümmend minutit varem ratastega võistluskeskusest sinna vändata, et jõuaks veel stardieelsed intervjuud anda, kontrollkaardid käe peale saada ning muud vajalikud stardieelsed asjatoimetused lõpuni viia. Nagu tavaliselt oli ka seekord esimeseks etapiks proloog, mis kulges valdavalt mööda linnatänavaid. Enne starti kruvis keegi termomeetri näitu pidevalt ülespoole, nii et starti ootavatel seiklussportlastel pudenes riideid seljast järjest vähemaks. Niikaua kuni alles olid jäänud vaid kellel lühikesed püksid, kellel ujukad ning kohustusliku elemendina ka 3 inimest mahutav numbrisärk.

Igal juhul ühel hetkel, kui oli ilmselgelt juba liiga palav, käiski stardipauk ja kogu see seltskond pani oma valitud suunas jooksu. Oma valitud suunas sellepärast, et proloog oli kavas valikorienteerumisena, kus igaüks võis punkte läbida niipidi nagu heaks arvas. Meie valisime oma järjekorraks C-B-A-I-J-H-G-F-E-D. Nagu arvatagi oli pani üks seltskond inimesi minema niisuguse tempoga, nagu oleks start antud mingi maksimaalselt 5-tunnisele sprindietapile. Õnneks kadusid kihutajad peagi silmist ning meie saime nautida enda valitud rahulikku kruiisimistempot. See aga otse loomulikult ei takistanud meil väikest viga sisse tegemast, kui B-st A-sse minnes liiga paremale ära kallutasin, nii et siis kontrollisime ka meile kasutada olevast linnaplaanist väljapoole jääva ala üle. Lisaks lõppes punkti A jõudmine sellega, et selle KP oli keegi "hea inimene" omale koju kaasa võtnud, kuna olemas seda punkti ei olnudki. Olles natuke aega nõutult seisnud ja kaasvõistlejatega nõu pidanud, liikusime edasi järgmiseid punkte võtma. Kui lõpuks proloogiga ühele poole saime, oli suurem osa rattaid juba keskväljakult kadunud. Niisiis panime ka meie kotid selga, rattakingad jalga ja saimegi kihutada esimesele pärisetapile, milleks oli pikk, 110 kilomeetrine ratas.

Kohe üsna alguses, et mitte öelda esimesse punkti minnes, selgus, et meie poolt läbitud Sparta maastikuratta treeningu tõusutrennid olid ikka täiesti teine spordiala. Kui trennis kestis maksimaalne tõus umbes poolteist minutit, siis siin kestis selline keskmine tõus vähemalt pool tundi, ja seda ikka päris terava tõusunurga juures. Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis oli see ju ette teada. Ja kui nüüd veel natuke järele mõelda, siis mulle need tõusud väga meeldisid. Kui varasemalt oli nii, et jalgsietapil meeldisid mulle tõusud ja rattaetapil laskumised, siis nüüd meeldisid rattaetapil ka tõusud. Üleüldse on mul sel aastal rattaga väga mõnus olnud. See on nagu talvel, kui oled juba nii palju suusatanud, et mingi selline ökonoomsem tehnika hakkab juba vaikselt selgeks saama, siis hakkavad tõusud jubedalt meeldima. Lisaks ei olnud ma enne kuidagi võimeline rattas kedagi võistkonnakaaslast seljatagant lükkama, tõmmata võis, aga lükata ei jõudnud. Viimasel ajal on aga ka see lükkamine hakanud välja tulema, nii et ühesõnaga ratas on lahe. Aga see selleks.

Igal juhul kui esimese mäe otsas olime ära käinud, siis hakkasime liikuma teise punkti poole, milleks oli juba esimene lisaülesanne - bols cross. Bols cross on siis põhimõtteliselt sellistest ronimis- ja köieharjutustest koosnev takistusrada. Enne seda jõudsime ühel kiiremal ja kivisemal laskumisel korra ka Marge ära kaotada, nii et üks 10 minutit läks aega, enne kui üksteist taas üles leidsime. Punkti jõudes lõpetas Ace Logistics, kes lihvis seiklusspordi MMiks põhiliselt vahetusala tööd, parajasti oma ringi. Väitsid, et oli vaja vöösid ja slinge. Kuna roadbookis oli kirjas, et sellel ülesandel on vaja ainult ühte ronimisvööd, saatsime enda omad järgmisesse ronimisülesandesse, niisiis ei olnud meil võimalik rohkem vöösid kasutada kui üks. Õnneks aga selgus, et pole vajagi. Kui meie rajale läksime, oli parasjagu üks prantslane oma jala katki kukkunud, nii et teda veeti uuesti vahetusalasse, kus ta jalaga õmblema läks, nii et juba oli ühel võistkonnal võistlus läbi. Bols cross ise oli äraütlemata lahe ainult lubatud 5 meetri kõrguselt vette hüpet ei olnud. Aga võib olla oli see hea ka, kuna juba nende pooleteiskümneste hüpete peal tahtis pealamp kiivri küljest minema lennata. Igal juhul ilma ronimisvöödeta, slingide abil, läks meil turnimine nii kiiresti, et kohtunikud ja kaasvõistlejad jäid kohati suu ammuli vaatama. Ja vesi oli loomulikult mõnusalt jahutav.

Peale seda värskendavat vahepala jätkasime oma rattaetappi. Vaated, eriti punktikohad, olid lahedad ja rattasõit ise ka päris mõnus, ehkki etapi lõpupoole hakkas sadula maitse juba vaikselt suhu tükkima. Mõnusaks vahelduseks oli aga nö manuaalne SI-süsteem, kus siis võistkonna aja saamiseks punktist tuli võistkonnal endal saata SMS. Selle peale tuli vastu sõnum enda ja lähedal olevate võistkondade liikumise kohta eelmisest KP-st. Päris lahe oli vaadata ja arutada, kui palju kellelegi lähemale saanud või hävinud oled. Keeruline rada iseenesest ei olnud, aga tõuse oli piisavalt palju, selleks, et alguses eeldatud valges võistluskeskusse jõudmise asemel, jõudsime sinna ikka juba päris pimedas. Vahetusalas võtsime asja mõnuga ja kinnitasime keha, nii palju kui parajasti sisse mahtus, kuna järgmine 75 kilomeetrine trekkingu/rulluisu kombineeritud etapp tõotas tulla veelgi karmim.

Kui kõht oli head-paremat, mida kõike võistluskeskuses leidus, ilusti punni söödud, hakkasime millalgi liikuma järgmisele etapile. Alguses jalutasime kilomeetri, uisud käes, aga siis tegime vahetuse ja jätkasime juba uisutades. Olles kogenud mõnedel eelnevatel aastatel Tšehhi tõuse, olid seekord abiks ka suusakepid. Kui linna vahelt munakiviteelt minema saime, läks uisutamine juba päris mõnusaks. 14-ndasse punkti liikusime kilomeetrite kaupa mööda ühtlaselt tõusvat asfaltteed. Niisugune suusakeppidega kulgemine oli päris OK ja meenutas tõepoolest suusatamist, ainult et libisemine oli parem. Peagi tuli aga hakata ka mäest allapoole liikuma ja see oli juba hoopis ebameeldivam protseduur. Kuna allasõidud olid kohati päris karmid, võttis mäest alla minek ukerdamise ja lisaks ka pimeduse tõttu päris piisavalt aega. Seoses sellega tegime ümber ka paar teevalikut võttes sisse veidi rohkem ringivariante ja välistades serpentiine mööda allasõidud. Veidi kaskadööritrikke tegime ikkagi ka. Ühel pikemal laskumisel liikusime üksteise järel, t-pidur sahisemas, kui mingil hetkel ütles Marge: "Ma kukun". Samal ajal, otse loomulikult, tuli tagant poole tunni jooksul ainuke auto - rekka. Sel ajal aga kui mina hoo pidama sain ja tagasi vaatasin, oli Marge aga juba pikali Erki aga tegi paar kiiremat slaalomiliigutust ja maandus suure mürtsuga poole meetri kaugusel minust. Ma ei tea, milline kehaosa tal kõige enne maad puudutas, aga tundus, et kõik korraga. Igal juhul kraamisime kõik kondid ja luud asfaldilt kokku ja peale esmast diagnoosi tundus, et vaatamata paarile katkisele põlvele ja küünarnukile paistavad kõik jäsemed siiski funktsioneerivat. Niisiis edaspidi jätkasime veidi ettevaatlikumalt.

17-nda punkti juures läks väljas valgeks ja saime lambid kotti panna. Ühel hetkel aga hakkas tunduma, et cut-off aega jõudmine läheb kole kahtlaseks. 18. ja 19. punkti vahel aga oli juba päris kindel, et vaatamata sellele, et me olime viimased tunnid kõvasti gaasipedaali vajutanud, ei ole õigeks ajaks vahetusalasse jõudmine enam kuidagi võimalik. See teadmine võttis minul tuju küll päris ära. Eriti arvestades seda, et me ei olnud kuskil väga uimerdanud, vaid kogu aeg stabiilselt liikusime, oli cut-offi jäämine võistluse nii varajases staadiumis parajalt suureks üllatuseks. Väga nõme lugu igal juhul, aga mis teha. Olles paar kilomeetrit mossis näoga edasi uisutanud veensin ennast uuesti edasi võistlema mõttega, et kui praegu cut-offi kätte saime, siis hiljem enam ei saa. See muidugi ei olnud päris tõsi, aga sel hetkel aitas igal juhul edasi liikuda. Lisaks, kuna meil ei olnud mingeid kohalisi ega ajalisi eesmärke, siis jätkasime õige pea omas tempos, eesmärgiks endiselt see Tšehhi võistlus ükskord ometi lõpetada.

Võistluskeskusse jõudes võtsime asja taas kord mõnuga. Kuna edasise raja käigus me enam võistluskeskust enne lõppu külastada ei saanud, sõime ära kõik maitsvad soolased söögid ja laadisime kotid batoone, geele, võikusid ja muid suupisteid täis. Ees ootas järgmine rattaetapp, mis meie jaoks nüüd küll paari punkti võrra lühem. Teises rattapunktis saime uuesti ka uisutada, seekord päris mõistlikel asfaltteedel, ilma suuremate tõusude-laskumisteta. Esimene rattapunkt asus aga hoopistükis Tšehhi vabariigi keskpunktis, kus tegime vastava ausamba juures ka pisikese peatuse. Teel järgmisse punkti aga ääristasid maanteed mitmed kümned pirnipuud, kus kasvavad pirnid olid nii valmis ja mahlased, et sõime ennast neist pooloimetuks. Järgnevas punktis aga, kus saime kolm ringi uisutada, olid uisuraja ääres suured ja maitsvad ploomipuud, nii et sedakorda kühveldasime omale iga ring kilode kaupa ploome sisse. Et päev oli taas ülipalav, tegime peale uisutamist ka väikese külapoe peatuse ja kostitasime ennast jäätise ja kahe külma õllega. Õlu aga tõmbas olemise nii uimaseks, et värskuse tagasi saamiseks tegime ühes järgnevas linnakeses veel ühe peatuse ja ostsime külma Coca-colat, mis olemise jälle mõnusaks tegi.

Peale 23. KP-d saime tunda ka tõsisemaid künkaid, kui kerisime ennast vaikselt üles Železne hory nimelisest ahelikust, kus kaardil pruuni värviga väga koonerdatud ei olnud. "Tänu" cut-offile liikusime 23-ndast punktist otse 28-ndasse punkti. Vaatamata sellele ei õnnestunud meil olla nii kiired, et oleksime jõudnud järgmisse vahetusalasse uue cut-offi ajaks. Vahetult enne vahetusala läks väljas taas pimedaks, nii et ees ootavaid ronimise ja bicrossi ehk rattakrossi lisaülesandeid saime sooritada juba pealampide valgel. Kaljuronimises pidi iga võistkonna liige läbima 2 rada, ehk siis kokku tuli läbida 8 erinevat rada. Radade raskusastet sai võistkonnaliikmete vahel jagada ja igaühel oli oma radade jaoks ainult üks katse. Vastavalt läbimata jäänud radadele tuli hiljem läbida rattaga motokrossiraja ringe. Meil jäi kamba peale läbimata üks rada, nii et lisaks teatevõistlusele saime krossirada kambaga läbida vaid üks kord. Krossirajal kohtasime ka Ace Logistics'i tiimi, kes lisaks rattaga kihutamisele tegeles arutlemisega, kas minna enne cut-off aega vahetusalasse ja läbida terve 65 kilomeetrine trekking või jääda natuke hiljaks ja pääseda 50 kilomeetriga. Meie nii või teisiti õigeks ajaks ei jõudnud, nii et pääsesime vaid 50 kilomeetriga.

Et vahetusalas käis paras sagimine, siis ei hakanud me korraldajate poolt pakutud telgis magamise võimalust kasutama vaid jätkasime peale söögipausi trekkinguga, eesmärgiga leida raja äärest mingi koht, kus saaksime veidikeseks silma looja lasta. Alustuseks tegime esimese punktiga muidugi kohe viga. Aga uni oli juba päris suur, nii et vahetult peale punkti leidmist viskasime kuivale metsaalusele külili ja leppisime kokku, et magame 15 minutit. Peale 15 minuti möödumist leppisime kokku, et magame veel 15 minutit. Ehkki ka pärast teistkordset magamist oli uni endiselt suur, otsustasime siiski hakata edasi liikuma. Edasi liikumine oli aga vaevaline, kuna poolunes mööda teed vänderdamine, nagu mõni nokastanud sell kõrtsist koju minnes, ei ole just kõige kiirem liikumisviis. Paari viieminutilise uinakuga teele jäävates bussipeatustes suutsime siiski järgmisse punkti jõuda.

Teel 33-ndasse punkti aga hakkas väljas juba valgemaks minema ning siis saime lõplikult ka unest lahti. Leppisime kokku, et esimeses teele jäävas külakeses, kus on mingi kohviku moodi asi, teeme kuuma hommikukohvi saiakesega. Eelistatavalt sooja croissant'iga. See mõte hoidis mitu tundi tuju üleval, ainult et kohvikut ei paistnud kusagilt. Selle asemel noppisin hoopis teeäärsetelt puudelt pähkleid ja ragistasin neid. 34. ja 35. punkti vahel ühinesid meiega korra Leivo, Kaido, Jaanus ja Mann. Punkti aga, mis minu kaardi ja kompassi järgi tundus olevat vale koha peal, saime neist veidi enne kätte. Hommikust oli sujuvalt saanud päev, aga hommikukohvi saiakesega ei paistnud kusagilt. Lõpuks leidsime tee äärest külakese, kus oli ka restorani moodi asi. Otsustasime teha väikese praepeatuse. Aga olenemata sildikestest teatas onu meile, et restoran on kinni. Ostsime selle peale poe saiakestest tühjaks, koorisime jalad paljaks ja istusime tee äärse murule neid nautima. Seniks, kui me sõime kogunes aga taevasse suur ja hall pilv. Kui me uuesti edasi liikuma hakkasime, saime kaela ka korraliku vihma. Õnneks see eriti kaua aega ei kestnud. Etapi lõpuosa tegelesin valdavalt pähklite söömisega. Kuna kaarti vaja eriti palju lugeda polnud, siis oli pähklite krõbistamine igati mõnus vahepala. Just parasjagu siis, kui ma jälle peo tühjaks sain söödud, kasvas kusagil uus sarapuu, nii et sain jälle haarata mõned uued pähklid. Mis nii viga seiklussporti teha.

Etapi lõpuosas olid jalatallad juba päris ümmargused. See valdavalt asfaldil kõndimine ei ole ikka see. Oleks veel täis 65 kilomeetrise trekkingu läbinud ... Kuna cut-offi me, nagu arvatagi oli jälle ei jõudnud, pääsesime 7 kilomeetrisest orienteerumisest ja paarist rattapunktist. Sellesse cut-offi jõudis üldse väga vähe rahvast. Õnneks saime viimastena peale bols crossi rajale. See oli siis paljudest köieharjutustest koosnev takistusrada. Väidetavalt olid kiiremad teinud selle mingi poole tunniga. Meil küll rohkem ei läinud. Eeldasin natuke raskemat rada. Tegelikkuses oli kõige raskem selle raja juures see, et jalatallad olid eelnevast trekkimisest valusad. 2 korda saime kasutada laskumiseks kaheksaid, ülejäänud rada oli põhimõtteliselt läbitav ilma ronimisvarustuseta. Olles bols crossi läbinud, tegime kiire söögi ja jätkasime ratastel. Väga kaua ei tahtnud uimerdada, kuna tahtsime alles jäänud valget aega kasutada liikumiseks.

Esimesed kaks rattapunkti saimegi võtta valges. Kolmandasse minnes panime lambid pähe. Ühes tee peal olnud külas käis suuremat sorti pralle. Tundus mingi rokkbändi kontsert olevat. Äärepealt oleks ise ka peole jäänud. Oma autfitiga oleks me tõenäoliselt ilma probleemideta massi sulandunud. Pimedusega kaasnes taas uni. Eriti Erkil, kes teel olevaid märgi laike vaadates multikaid nägema hakkas. Kui ta meile seletas, mida ta parasjagu näeb, hoidis see vähemalt teiste une kontrolli all. 48-ndas punktis tundus olevat mingi kohalike skautide kokkutulek. Kamoflaaz riietega tüübid olid oma näod, nagu Stallone Rambo filmis, ära värvinud ja istusid relvad käes mingis augus, mis oli üleni nõgeseid täis. Alguses ei näinudki, et seal üldse keegi on, aga silmamunad välkusid. Ei saanud hästi seal augus olemise mõttest aru, aga las ta jääda. Punkti juures olevas vanas hoones põles lõke. Uks oli ilusti maskeerimisvõrguga kaetud. Äkki siis vaenlane ei näinud, ei oska öelda. Punkti juures oli ka hunnik teisi võistkondi. Ühe võistkonna naisliige rääkis kogu aeg ja hästi kõvasti oma kaaslastega. Esimene kilomeeter tema läheduses sõites muutus juba häirivaks. Õnneks panime kollektiivse vea ja sellega saime teistest võistkondadest lahti. Kanuu vahetusalasse, mis asus suurema linna servas, jõudsime juba üksinda.

Kuna Tšehhis on kasutusel kahesed kanuud, tõotas paadietapp tulla huvitav. Teatavasti me Sveniga tüüri juures kõige teravamad pliiatsid ei ole, nii et algus läkski "huvitavalt". Läksime Sveniga natuke eespool, et Erki, kes on kanuus vana kala, saaks meie vänderdamise järgi omale sobiliku tempo valida. Alguses tundus jõe peal normaalse suuna hoidmine päris keeruline olevat. Kohati võttis lausa vanduma. Ainukese hea asjana tundus meile Sveniga see, et niimoodi hullu moodi vaeva nähes, et kanuud sirgelt hoida, ei saa vähemalt uni peale tulla. Aga siinkohal me muidugi rängalt eksisime. Varsti, kui enam-vähem juba kanuunina sõidusuunas suutsime hoida, läks laisalt voolava jõe peal nii igavaks, et silmad ei tahtnud kuidagi lahti seista. Alguses nii kiirena tundunud kanuu liikumine oli tegelikult suhteliselt aeglane, nii et künnete minutite kaupa vajus lõug rinnale. Erki ja Marge paadis tegeles Erki aerutamisega hoopiski üksinda, Marge nautis väljateenitud und.

Niimoodi "nokkides" jõudsime peagi õnneks esimese tammini. Meie Sveniga läksime tammi äärde vaatama, kuidas sellest mööda, alla või üle saaks, Erki ja Marge jäid natuke tahapoole ootama. Sõitsime oma paadiga täitsa tammi kõrvale välja, tulime paadist välja ja üritasime leida kohta, kust alla saaks. Kuna aga tammi kõrval olid lukus aiad ja mujal kõrged betoonist aiad, ei osanudki esialgu midagi teha. Seisime seal natuke aega ja murdsime pead, kuni tagant tuli mingi Tšehhi tiim, kes vaatas korra üle tammi ääre ja pikemalt mõtlemata sõitis paadiga otse tammist alla. Vaatasime Sveniga korra üksteisele otsa ja otsustasime, et kui see asi niimoodi käib, siis proovime järele. Kõigepealt tuli aga natuke tagasi aerutada ja Erki ning Marge ka kaasa võtta. Mõeldud, tehtud, aga keda polnud, olid Erki ja Marge. Karjusime ja vilistasime tükk aega, aga keda pole, seda pole. Lõpuks tuli kuskilt kaugelt aia nurga tagant Erki. Selgus, et nad olid juba vahepeal paadi jõudnud ümber aia alla tassida. Olid küll ka meile seda karjunud, aga kohiseva tammi kõrval ei olnud loomulikult mitte midagi kuulda.

No mis seal siis ikka, kuna me olime juba otsustanud seda va tammist alla sõitmist proovida, siis andsime aga minna. Oli päris mõnus ja ajas mõneks ajaks isegi une pealt ära. Õige pea aga oli uni muidugi tagasi ja kuni järgmise tammini tiksusime samuti nagu ennegi. Siis saime korraks Erkile ja Margele demonstreerida oma äsjaomandatud tammisõidu oskust ning tiksumine võis jätkuda. Õige pea tuli jõe kohale veel niisugune udu ka üles, et kui paadinina nägime, siis oli juba hästi. Paadist väljas olevate kividega ei tasunud seda lootagi, nii et aeg ajalt panime suure kõmakaga otse mõnele kivile kümnesse. Õnneks aga jäi paat terveks ja ka püstisesse asendisse. Läks aega, mis läks, aga lõpuks jõudsime viimasesse vahetusalasse, kus ootas ees lühemat sorti (5 km) orienteerumisetapp ning seejärel normaalse veetaseme korral paadisõit edasi, 7 km finišisse, madala veetaseme puhul aga trekking.

Orienteerumine öises piimjas, niiskes udus oli esialgu üsna jahe, aga õige pea tuli järsem mägi, nii et sai sooja peaegu sisse. Ka jalad olid eelmisest trekkingust nii rattasõidu, kui ka kanuuga mõnusalt taastunud, nii et orienteerumine oli päris meeldivaks vahepalaks. Rada oli üldiselt lihtne, aga rahulikult poolunes jalutades see siiski mõnevõrra aega võttis. Aga niisugusele üldisele 1:50 000 mõõtkavaga turismikaardile vahelduseks oli täpset orienteerumiskaarti lugeda ülimõnus. Kaifisin seda täie rauaga. Uuesti paatide juurde jõudes hakkas väljas juba vaikselt valgeks minema, nii et viimane 7 kilomeetrine paadietapp, mis piisava veetaseme tõttu siiski oli paadietapp, võis toimuda juba ilma pealambita.

Õige pea selgus ka põhjus, miks viimaseks paadietapiks oli vaja piisava veetaseme olemasolu. Nimelt tuli välja, et viimased 7 kilomeetrit ei olnud mitte niisama aerutamine, vaid täielik rafting vahutaval jõel. Ei, mitte selline üle kallaste ajav Pedja jõgi kevadise suurvee ajal, vaid ikka korralik kärestik, kivide ja muu sinna juurde kuuluvaga. Samal põhjusel olid ka kajakid sellised tugevad plastikust kamakad, mis kannatasid igasuguseid lööke. See viimane etapp oli konkurentsitult selle võistluse ja ma julgeks pakkuda, et ka minu seniste paadietappide seas kõige lahedamaks etapiks. See pani nendele Euroopa meistsivõistlustele korraliku punkti ja jättis võistlustest kokkuvõttes positiivse emotsiooni. Hommikuse päikesetõusu paiku jõudsime veidi niisketena, aga õnnelikena, Czech Adventure Race 2011 finišisse. Puhkus võis alata.

Kokkuvõttes võiks öelda, et see võistlus oli meil suures osas tehtud vana rasva pealt ja korralikult läbi mõtlemata / planeerimata. Võistlusgraafik oli viimasel ajal ilmselgelt liiga tihe ja see jättis oma jälje võistlusteks korralikult valmistumisele. Aga tehtud ta sai ja seetõttu tuleb rahul olla.

Tulemused.

Siinkohal tahaksin kogu võistkonna nimel ka tänada meie suurepäraseid toetajaid, kellest oli väga palju abi. Suur aitäh Teile Spetselektroodi AS ja Spordiklubi Sparta! Tänud ka Sten-Ericule ja Tiidule aerude eest! Ja muidugi tänud ka kõikidele pöidlahoidjatele!

LAR 2011 - Ludza, Läti

2011-10-08T09:57:00.026+03:00

LAR, ehk siis pikemalt öeldes Latvia Adventure Raid, oli siis kolmas järjestikune magamata nädalavahetus sel suvel. Ainuke vahe selles, et kui üle-eelmisel nädalavahetusel oli magamata 1 öö ja eelmisel poolteist, siis nüüd oli vaja magamata veeta tervelt 2 ööd, kuna võistlus kestis 44 tundi. Tagasihoidlik väsimuse tunne hakkas vaikselt (või siis mitte nii väga vaikselt) muidugi juba tekkima, ent Läti seiklusvõistlus, eriti selline piisavalt pikk, ei ole kunagi niisugune asi, millest väga kergekäeliselt loobuda tahaks. Nii siis sündiski mingi hetk suvel otsus, et LAR-il tahaks ikka osaleda. Seekord olime võistkonnas koos Sveni ja Liisuga. Eesmärk oli liikuda oma rahuliku tempoga ja eelkõige tutvustada Liisule Läti seiklusvõistluste ainulaadset "maitset". Võistlus ise toimus Ida-Lätis, Latgales, mitte kaugel kahe aasta taguse LAR-i toimumiskohast Daugavpilsist. Enne võistlust maastiku ja muude kohalike eripärade kohta infot hankides jäid kõlama järgmised sõnad: mäed, palju järvi, ilus mets, ei ole asustust ning täispuhutav krokodill. Võistluse eripäraks oli seekord ilmselgelt ujumisetappide rohkus, mida siis eelinfo kohaselt oli 28 pikemat või lühemat kroolimislõiku, millest küll osasid väidetavalt õnnestub vältida.

Reede hommikul, niisiis, startisime jällegi Läti poole ning üsna mitmete sõidutundide pärast jõudsime sinna ka kohale, konkureerides vahepeal sõbralikult ka teise Twisteri võistkonnaga, Twister Myrakaruds, koosseisus Erki, Heiti ja Maret. Ja ega kohale jõudes enam palju aega jäänud polnudki. Asjade pakkimise ja võileibade valmistamise vahele tegi Normunds ka kerge instruktaaži, mis peamiselt koosnes teadaannetest, millisel ujumisetapil võib mida kasutada. Aeg liikus halastamatult kiiresti, aga saime stardiajaks siiski kõik asjad ilusti korda ja ei olnud väga pikalt enne rajale minekut vaja "praadida".

Start Ludza spordihoone staadionilt oli natuke nagu kaootiline. Sel ajal, kui mina vaikselt kaarti ratta kaardialusele toppisin, rahvas juba liikus esimese punkti poole. Selge, start oli vist antud. Istusime siis ka ratastele ja kruiisisime 1967-nda aasta kaardi järgi esimese järve äärde, et alustada esimest ujumisetappi kahekümne kaheksast. Need esimesed etapid olid ka kõige pikemad, sisaldades 400 ja 500 meetriseid kroolimisotsi. Kuidagi juhtus nii, et Myrakarud olid läinud vahepeal koos mõningate lätlastega teisele poole mäge, nii et vaatamata tagasihoidlikule stardile jõudsime järve äärde esimesena, aga Heiti ja Dace tiimid kohe samas seljataga. Kuna meie ujumistaktika nägi ette ujumist ilma lestadeta, siis vette saime esimestena. Lestadeta ujumine seevastu oli aga mõnevõrra aeglasem, nii et vaatamata jalavarjude vahetamisele möödusid Heiti, Erki ja Maret meist umbes poole maa peal. Samas maale jõudes ei olnud meil vaja enam vahetada midagi ning võtsime korraks sisse jällegi juhtpositsiooni. Siis aga pani ainuke mees, kes enne võistlust kõigile rääkis, et ükskõik mida, aga tema jooksuetapil jooksma ei hakka, peale niisuguse jooksutempo, et pidime siiski leppima teise positsiooniga. Järjekordsesse punkti minnes aga tegid Mürakarud veidi pikema jooksuotsa (ilmselt hakkas meeldima), nii et pidime jälle jälge lükkama, kuniks nad pikimal ujumisotsal jälle lestadega kroolides mööda tuhisesid. Peagi olime aga kolme tiimiga rataste juures vahetusalas ning ootasime millal "kell kukub", et saaks minna järgmisele etapile, milleks sedakorda oli rattatulip.

Peale mõnda minutikest see ka õnnestus. Kuna meil lestasid vaja võistluskeskusse viia ei olnud, õnnestus naasta uuesti liidripositsioonile. Alustuseks tuli kaardi järgi sõita punkti, kust tulip algas. See ei olnud eriti keeruline, aga kui seal oleva majakese sisu kammisime ja punkti otsisime, jõudis kohale ka Dace tiim ja peale mõningat seismist teatas, et seal ei peagi punkti olema, lihtsalt tuleb minna tulipi rajale. Teel, ühest suuremat sorti mülkast mööda minnes, noh teate küll, selline, kus muda on rinnuni ja puude asemel on püsti sellised paarimeetrised mädanenud roikad, seletasime Sveniga Liisule, et Läti seiklusvõistlustel on tavaliselt sellistes kohtades rattapunktid. Imestasime, et seekord ei lastud mülkasse ronida ning avaldasime lootust, et järgmistesse vast ikka peame sisse ronima.

Tulipi esimene poolteist kilomeetrit oli enam-vähem OK, kui mitte arvestada seda, et viimased pool kilomeetrit sellest enam eriti rattaga sõita ei saanud. Edasi aga läks juba jamaks. Arvestades seda, et me olime koos Dace tiimiga seal üle pea kõrguvate nõgeste vahel esimesed, kes ratastega üritasid läbi minna ning rada ise oli koostatud tõenäoliselt aerofotode ja vanade kaartide abil, siis kaotasime enne ühte lagedat raja silmist ning ragistasime vale lageda peal päris tükk aega, rattaid õlal kaasa vedades. Kui lõpuks jälle õigesse kohta jõudsime, olid paljud tiimid juba möödunud ja nõgeste vahele sõidetud loha nägi välja nagu Nõmme-Harku tervisespordirada. Ehkki olime natuke oma positsiooni loovutanud, oli nüüd vähemalt kergem liikuda. Tulip lõppes mäetipus, kust sai alguse järgmine etapp, mille käigus tuli leida fotode järgi 2 punkti, ja liikuda viimasesse, kust omakorda sai alguse järgmine jooksuetapp.

Kuna tegemist oli sellise natuke bingo-loto hõngulise etapiga, otsustasime seekord rajameistri mõtteid ära aimata ja teda ninapidi tõmmata. Aga nagu ikka Lätis nende ninapidi tõmbamistega on, ainuke, keda seal selliste trikkide käigus ninapidi tõmbad, oled sa ise. Otse loomulikult juhtus nii ka seekord. Niisiis tiirutasime seal natuke vale koha peal edasi-tagasi ja kui lõpuks ikkagi kasutasime sama taktikat, mis teised, jõudsime vahetusalasse suhteliselt viimaste hulgas, et mitte öelda eelviimastena. See aga ei tähendanud tegelikult suurt midagi, kuna pääs järgmisele etapile ei olnud veel avatud ning kõik ootasid karjääris koos. Nii et siis saimegi vähem aega seal külmetada ja sääski sööta.

Jäegmiseks trekkingu ja ujumisetapiks oli ette nähtud 1:13 500-ne aerofoto. Kaardilt paistis, et ilmselt õnnestub sel etapil ujumist vältida. Läheneva pimedusega arvestades oli see igati OK variant. Esimese punkti poole minnes otsustasime erinevalt enamikest lätlastest kasutada aerofotol paistvat lagedama osa serva. Selle lagedama osani jõudes selgus aga, et tegemist on pokude ja rinnuni taimede, eriti nõgestega kaetud, soise alaga. Seda juba korra enne kahtlustasin ka, aga midagi polnud enam teha. Liikusime siis hoopis metsa äärt mööda. Esimesse punkti jõudsime siiski taas koos Mürakarude ja Dace tiimiga. Järgmise punktiga midagi keerulist ei olnud. Saime kasutada ära teid ja lagedaid. Peale seda aga hakkas pimedaks minema. Panime omale lambid pähe, mille käigus Sven avastas, et tema veekindel Salomoni kott töötab nagu enamik veekindlaid asju - vett sisse laseb, aga välja ei lase. Niisiis oli seoses sellega Sven ilma lambita. Õnneks oli mul ratta jaoks kaasas suur lamp, nii et peale trekkingut, andsin selle Sven'ile ja midagi hullu rohkem ei, olnud. 36-ndas punktis aga oli valida üle ujumise ja natuke ringi minemise vahel. Ehkki ujuda oli lühike ots, otsustasime ikkagi ringi mineku kasuks. Sama tegid ka Erki, Heiti ja Maret, aga Dace tõmbas lestad jalga ja ujus üle. Vaatamata ringi minekule saime aga ikkagi ületada mudavälja, millel vesi ulatus minule kaenlaaukudeni, nii et eriti suurt efekti see ringiminek ei andnud. Kõige suurem küsimärk oli sellel etapil aga minek 38-ndasse punkti, kus vahel olid muljetavaldavad pillirooväljad, mis ulatusid mul kaks korda üle pea. Üritasime mööda ühe välja äärt minna, aga see kallutas nii ära, et võtsin lõpuks kogemata kaardi 180 kraadi valesti kätte ja olime peagi tagasi sama tee peal. Niisiis, tegime veidi suurema ringijooksu, aga pääsesime punkti suhteliselt valutult. Vahetusalasse tagasi minek oli juba lihtne.

Enne järgmisele rattatulipile minekut otsustasime panna selga pika pesu särgi ja kileka. Avastasin, et need on korduvate ujumise ja mitte kõige paremate veekindlate kottide kasutamise tulemusena täiesti läbimärjad. Ega's midagi, väänasin särgi välja ja venitasin selle ikkagi selga. Ehkki jahedal öösel läbimärja särgi selgaajamise moment on üks vastikumaid asju, mida ette võib kujutada, on tänapäevased sooja pesu särgid siiski hämmastavalt head. Peale selga ajamist annavad nad siiski teataval määral sooja, isegi siis kui on läbimärjad. Sinna otsa veel veest tilkuv kilekas ja rattasõit võis alata. Tulipi algusesse sõit ja tulip ise väga keeruline ei olnud, aga esimese punkti piirkonda jõudes jõudsime järele meist veidi varem lahkunud Erki tiimile ja peagi oli seal veel mõned teised tiimid, kes kõik käisid mööda mäeharja edasi-tagasi, et punkti leida. Peale mõningaid kammimistehnika harjutusi ja vihjeid lätikelse legendi ja läbitud vahemaa kohta hammustasime koos Mürakarudega läbi punkti tegeliku asukoha, teisel pool suurt kruusateed, mis mäeaheliku kaheks lõikas. Ehkki saime punkti ilusti kahekesi kätte, üritasime selle asukohta lätlaste eest varjata. Ilmselt väga hästi see ikkagi ei õnnestunud, sest tundus, et lätlased olid meile pärast kuidagi liiga lähedal. Tulipi lõpuosaga õnnestus aga Heitil meie ees väike edu saavutada, nii et järgmisse vahetusalasse jõudsid nad pisikese eduga. Enne aga, kui saime suunduda järgmisele etapile, tuli läbi teha väike lisaülesanne. Kuna vahetusala oli teisel pool jõge, pidi üks võistkonna liige ujuma üle jõe, võtma kanuu ja siis transportima teised ja ka rattad üle jõe. Kuna läbimärjad riided olidki mäeharjal punkti otsimisest ilusti ära kuivanud, võtsin seekord ujumise enda peale. Ja tegelikult oli vees hoopis soojem, kui väljas.

Peale tulipi anti järgneva etapi kaart, mis sisaldas nii kanuu, kui ka jooksupunkte. Pidime ise valima, kummat me enne teha tahame. Kuna instruktaaži ajal väitis Normunds, et see on väga keeruline trekking, või täpsemalt öeldes trikiga, otsustasime valida enne kanuuetapi ja jätta jooksupunktid valgesse. Sama tegid põhimõtteliselt ka paljud teised tiimid. Jällegi oli kasutada 1967. aasta kaart. Kanuus ei olnud sellel suurt vahet, oli lihtsalt küsimus, kummat pidi ring teha. Kuidagi juhtus nii, et meie tegime võrreldes teiste tiimidega teistpidi ringi. Ja see sobis meile suurepäraselt. Kanuuetapp oli meie puhul kõige suurem küsimärk, kuna me ei olnud keegi suuremat sorti tüürimisässad. Või siis vähemalt me ise arvasime seda, kuna me ei olnud seda eriti palju enne proovinud. Enne kanuusse istumist arvas Sven, et ta võib siis tüürimist proovida. Nii tegimegi ja selgus, et tuleb välja täitsa hästi. Peale etapi lõppu selgus, et koguni nii hästi, et lõpetasime etapi koos Mürakarudega, kes on kanuus ikka väga kõvad tõmbajad. Läti kanuud on muidugi mõnusalt kerged ka ning samuti mängis meie kasukt fakt, et meie paatkonna keskmine kaal jäi Erki võistkonna omale mõnevõrra alla. Aga kanuuetapp ise oli suures osas läbisõitmise vaev. Ainult et Liisul hakkas vist veidi külm, kuna teatavasti Lätis tuleb kanuus ühel inimesel tihti niisama istuda, kuna tegemist on kahe inimese kanuudega ja kolmas vedeleb siis niisama kanuupõhjas. Soovitasime küll Liisul aega targalt ära kasutada ja magada, aga pideva punktivõtmise tõttu ta seda vist siiski liiga palju teha ei saanud. Kanuu lõpus läks väljas juba vaikselt valgeks, nii et trekking jäi ilusasse hommikuvalgusse.

Peale kanuud oli, nagu juba öeldud, jalgsietapp sellesama 1967. aasta kaardiga. Seal osutus see kaart aga veidi suuremaks proovikiviks. Kohe esimese punktiga, kus me koos Erki, Heiti ja Maretiga jalutades ja juttu ajades suuna kontrollimise ära unustasime kammisime vale koha peal mitukümmend minutit põlvini kastemärjas rohus, enne kui minema läksime ja lõpuks ka õigesse punktipiirkonda jõudsime. Selle lükkega jõudsid meile järgi jälle loomulikult Dace ja veel mõned tegelased. Järgmisse punkti minnes hakkasid Mürakarud jälle tempot tegema ja meie jäime oma rahuliku jalutamisega maha. Punktidega läks meil suures plaanis hästi, aga valisime ühest punktist teise minekuks suhteliselt kindlaid variante. 208-ndast 206-te minnes tundus, et Mürakarud lähevad otse 205-te. Arvasime, et hakkasid ajalimiidi pärast muretsema. Liisu tegi meile kohe selgeks, et nüüd, kui nad mistahes ajahetkel küsivad, et kas me võtsime kõik punktid, siis ütleme: "Jah", isegi siis, kui me ainult ühe punkti tegelikult võtame. Selline psühholoogiline mõjutamine, noh :o). Viimase trekingupunktiga läks meil aga niimoodi, et kuna punkt asus mäetipus ja mina vaatasin altpoolt mäe kõige kõrgemat kohta ja suundusin selle poole, siis sattusime valesse kohta. Tegelikult oli mäe otsas üks metsaga kaetud koht mis paistis kõrgem, kui mäetipp ise, kuna see oli selline noore ja madala metsaga kaetud koht. Ja kuna see 67-nda aasta kaart ei olnud ka teab mis täpsuse tippsaavutus, panimegi mööda mäge, nõgestes edasi-tagasi, kuni sellest täiesti kõriauguni sai. Aga kuna aega kontrollajani veel natuke oli, jõudsime siiski enne punkti, kui kriitiliseks minema hakkas. Üle jõe vahetusalasse ujumine oli keskpäevases palavuses juba sulaselge nauding.

Peale trekkingut oli jäänud veel lühike rattaetapp, enne kui pääsesime vahetusalasse, mis asus võistluskeskuses. Staadionilt anti kell 12 päeval restart, kuna ka 24 tunni võistlejad said siis rajale, ning läbisid nüüd meiega sama rada. Peale mõningat kehakinnitust võistluskeskuses oligi kell 12 ja saime uuesti rajale. Nüüd oli see koht, kus võistkonna liikmed võisid hargneda. Algas juba Läti võistlustest tuttav foto orienteerumine. Piltide pealt tuli tähti otsida ja nendest sai siis kokku lugeda lause, mis tähistas ujumisetapi alguskohta. Kuna see oli lätikeelne, siis soovitas Normunds meil tüüdata kohalikke elanikke ja nendelt küsida, kus see koht asub. Kuna kahmasin lolli peaga omale läbi käimiseks kõige rohkem punkte, pidin linna vahel sörkjooksu laskma, et jõuda Liisu ja Sveniga koos kokkulepitud kogunemiskohta kesklinna kandis. Punktid korjatud saime põhimõtteliselt kohe, teise kohaliku tädikese käest teada, kuhu ujuma saamiseks minna tuleb. Tegu oligi siis kohaliku rannaga, kus veemõnusid nautimas, rannavollet mängimas ja niisama vedelemas oli päris hea hulk rahvast. No aga mida sa ikka muud päikesepaistelisel suvisel laupäeval teed? No ja siis meie hulpisime seal rannas suplejate vahel ning komposteerisime oma vajalikke punkte. Peale ujumist tuli uuesti minna võistluskeskusse, kust saime siis juba ratastega suunduda järgmisele etapile, mis taaskord lõppes sealsamas.

Järgmiseks oli siis selline korralik loteriietapp jalgratastega. Ma ei tea, miks, aga ei istu mulle sellised etapid, mis niisugused lotohõngulised on. Igal juhul tuli otsida mingeid pildikesi ja fotosid ja muid selliseid asju. Valisime kõige esimeseks 2 torni, kust otsast tuli siis vaadata ümbrust ja leida kaks piltidel kujutatud kohta ja siis sõita sinna ning leida sealt punkt. Esimese torni otsas, kuhu pidime minema, oli aga toonekure pesa, koos toonekurega. Alguses ei julgenud sinna eriti minna, kuna kurg tiirutas kahtlaselt pea kohal, aga lõpuks nägime vajaliku pildi ikka kuidagi ära. Teise torni otsas sattusin olema koos ühe sõbraliku lätlasega, kes tahtis hirmsasti koostööd teha ja juttu vesta. Näitasin talle kaardil ära, kus minu arvates punkt on, aga tema tahtis ikka edasi suhelda ja arutada. Ma ei tea, äkki lootis punkti mõtte jõul torni otsa meelitada. Edasi valisime juba nr 215 punkti, et ikka snorgeldada ka saaksime. Snorgeldamispunkti jaoks oli vaja kindlasti maski või prille. Vähemalt nii öeldi enne ja sama väitis ka punkti juures olev kohtunik. Snorgeldamine ise nägi välja umbes niisugune, et tuli minna umbes rinnuni vees oleva poini, leida sellele 10 meetri raadiuses olevad 3 punkti ja siis vaatama sealt pealt 3 tähte. Ja siis tuli nende tähtede juures punktis ära käia. Kui mõnda tähte ei leia, siis oli lisaks valida veel kahe tähe vahel, kus punkt asuda võis. Kuna Sven oli oma prillid kuhugi maha jätnud, jäi ta kaldale edasisi loteriipunkte tuvastama. Meie läksime Liisuga poi juurde hulpima. Reaalselt oli snorgeldamine aga niisugune, et nähtavus oli umbes 10 cm ja prillidega ei olnud teha mitte midagi. Tuli jalutada ümber poi ja loota et komistad millegi otsa, mis punkt võis olla. Kusjuures alguses ei olnud teada ka see, milline see asi üldse välja võis näha. Peale tükk aega suplemist ei leidnud me ainsatki punkti. Kuna rahvast oli vette kogunenud paras hulk, võttis üks lätlane initsiatiivi ja moodustasime tema juhtimisel inimketi ja kammisime ala läbi. Niimoodi leidsime 2 punkti, aga 1 oli ikka leidmata. Kuna vees hakkas juba päris külm ja kogu ala oli meie arust läbi käidud, otsustasime viimase punkti leidmisel külastada siis vajadusel kõiki kolme tähte. Kuidagi läks aga niimoodi, et õige punkt oli just see, kuhu me esimesena sattusime. Edasi käisime läbi ka kaks ülejäänud tähte, millest üks asus selles samas mülkas, kust eelmisel päeval mööda olime sõitnud ja Liisule seletanud, et niisugustes asuvad tavaliselt Läti rattapunktid. Selle etapi lõppu jäid meil siis tõelised loteriipunktid, millest mitut me kätte ei saanudki. Arvasime, et sellel etapil panevad lätlasedmeile, tänu kohaliku eelistele pika puuga, aga hiljem selgus, et väga pikalt me ei saanudki, vist Dacelt ainult ühe punktiga, kui ma õigesti mäletan.

Õnneks sai loteriietapp nüüd läbi ja saime kätte järgmise rattatulipi kaardid. Enne rattaetapile minekut kinnitasime võistluskeskuses keha, panime selga kuivad sokid ja riided, kuna enne võistluse lõppu rohkem võistluskeskusse tulla ei saanud. Kuivi sokke ei jätkunud aga kuigi kauaks, kuna peagi tuli ratas õlale võtta ja korduvalt läbi jõe astuda. Tulip ise oli jällegi suhteliselt lihtne, aga etapi lõpuosa oli viimase aja Läti traditsioonide kohaselt suhteliselt nüri. Nimelt on viimasel ajal Normundsile hirmsasti meeldima hakanud sellised uute teede ehitused, kus lahtine kruus on peale veetud. Ja siis tulebki mööda seda lahtist, pehmet kruusa logistada kilomeetrite viisi, nii, et hambad suus logisema hakkavad. Nii oli siis ka seekord, kus siis tulipi kuus viimast kilomeetrit tuli kasutada pooleliolevat uut "maanteed". Õnneks oli seekord vist olnud suhteliselt vihmane, igal juhul oli kruus võrdlemisi kinni ja seetõttu mõnevõrra inimlikum, kui mõned eelnevad korrad. Tulip lõppes õhtupoolikul vahetusalas, kust hakkas järgmine trekking/swimming etapp.

Trekkingul jäeti millegi pärast kaks algselt plaanis olnud punkti ära. Ilmselt olid võistlejad rajameistri planeeritud aega ületanud. Aga sellegi poolest hakkasid vist riided seljas juba vaikselt ära kuivama, igal juhul tuli kohe trekkingu alguses teha pikemat sorti ujumine punkti ja tagasi. Teise, ehk nr 46 trekkingu punkti valisime teistest võistkondadest erineva teevaliku - idapoolt järve. See oli küll veidi aeglasem, aga selle eest saime ühe maha jäetud talu hoovist Valget Klaari, millest nende ülejäänud kõvade visside söömisel juba ammu unistanud olime. Punkt ise asus loomulikult munadeni vees. Seejärel jälle jalutamine mööda teeradu 47. punktini ja jälle munadeni vette. Seekord oli lihtsalt muda konsentratsioon vees tunduvalt suurem ning punkti asukoht taas selline paarimeetriste mädanenud roigastega kloaak. Algselt tundus samasugune ka tee trekkingu viimasesse, 48. punkti, aga selgus, et pääses ainult pilliroos ragistamise ja hüppeliigeseni veega. Enne viimast punkti tuli ka lambid uuesti pähe panna. Algas teine öö.

Järgmisena ootas ees kolme punktiga rattaetapp. Esimene punkt tuli meile vastu suhteliselt valutult, aga teise punktiga tehti juba igasuguseid valikuid. Otsustasin nr 50 punktile läheneda otse, põhjast tulevat väiksemat rada mööda. Aga mööda kruusakat lõunasse minnes panime hooga õigest teeotsast mööda ja enne kui arugi sain, olime juba ringivariandil, mööda punktist idasse jäävat kruusakat. Kuna tegemist oli 1:75 000 kaardiga, siis tundus ring ikka väga suur. Meie suureks imestuseks selgus aga, et kõik teised, kes olid kas otse või läänepoolt ringi tulnud kaotasid veel oluliselt rohkem, nii et meil tegelikult veidi vedas, et õigest teeotsast mööda panime. Ka järgmise punkti, nr 51 asukohta oli selle kaardi pealt veidi keeruline välja lugeda, nii et alguses kammisime kogu kaadriga veidi vale koha pealt, aga õige pea saime siiski punkti õigele asukohale jälile. Nüüd jäi ainult väike lõik järgmisesse vahetusalasse.

Vahetusalas ootas meid alustuseks kolm lisaülesannet - ronimine, ujumine ja orienteerumine. Iga tiimi liige pidi valima ühe. Tegin kohe ettepaneku, et ükskõik mis, aga mina enam ujuda ei tahaks. Seepeale läks Liisu koos Sveniga järve äärde vaatama, kui kaugele ujuda tuleb, ning tagasi tulles oli plaan valmis. Liisu läks ujuma, Sven ronima ja mina orienteeruma. Pärast kommenteeris Liisu olukorda niimodi, et ta nägi Sveni näost, et ta ei taha ujuma minna ning selle pärast läks ise. Igal juhul saime oma ülesannetega kõik ilusti hakkama, ainult minul läks orienteerumisega päris kaua. Tegemist oli päris keeruka ülesandega, kus nii mõnigi veetis väga kaua aega. Õnneks said teised nii kaua lõkke ääres, soojas oodata.

Edasi järgnes jällegi trekkinguetapp juba vana hea 1967. aasta kaardiga. Sellest etapist kujunes kogu selle võistluse võtmeetapp. Kuna punkte oli palju, tegime plaani, jätta 238, 233 ja 236 ära ning võtta 239, 231, siis 235 numbriga kolm punkti ja 232 ning 240. 239-ga läkski kõik enam-vähem plaanipäraselt, aga kohe oli näha, et selle kaardiga läheb elu ikka väga keeruliseks. Muidu ei olnudki taas midagi viga, aga kaart oli jällegi mingi teise koha oma. Kuna 239-st 231 poole suundudes oli kohe algusest saadik kõik paigast ära, ning teesid ja lagedaid polnud, ning ka muu oli arusaadav vaid väga hea kujutlusvõime juures, tegi Sven, kui meie roadbooki spetsialist ettepaneku, võtta veel vaid 240 ja 232 ja minna kohe rattasse ja pigem jätta rohkem aega viimasele kanuule ja trekkingule, kuna seal on ka palju punkte. Alguses olin küll veidi kahtlev, kuna jätta 10-st punktist 7 võtmata ja hiljem järele võtta on ikka väga julge taktikaline otsus, aga nähes liikumiskiirust selle kaardiga selle maastikul otsustasime, et teeme ära. Aga kuna ka 240 punkt osutus olema puu metsas, mille Sven üles leidis, lihtsalt kogemata sellele metsas otsa komistades, jätsime ära ka 232 punkti ja läksime kohe tagasi vahetusalasse. Nüüd vahetusalasse minnes oli aga see koht, kus meil Liisuga tuli peale selline uni, et tahtsime jala pealt magama jääda. Ja seda me korduvalt ilmselt ka tegime. Sven oli veidi reipam. Nii me siis tiksusime seal, nagu purjus külajoodikud vahetusalani ning otsustasime teha mõneminutilise magamispausi. Magada ma küll ei saanud, kuna keegi arvas, et terve aeg on vaja minu kõrval termokilega külge keerata, aga vähemalt olid silmad veidi aega kinni ja kannatas edasi liikuda.

Järgnev rattaetapp oli enamuses mööda asfaldit. Lihtsalt sõitmise vaev. Vänderdasime tee keskele joonistatud triipude vahel slaalomit, et uni peale ei tuleks. Vaikselt hakkas ka valgeks minema. Kui lõpuks 53-ndas punktis torni otsa ronida tuli siis sain unest selleks korraks lahti. Rattaetapp lõppes võistluskeskuses, kust oli jäänud minna veel üks kanuu- ja üks trekkinguetapp. Kõigepealt aga tuli kihutada rattaga järve äärde kanuude juurde.

Esimene pilk kaardile tegi suhteliselt nõutuks. Tundus, et siin võtavad enamus tiime kõik punktid. Vist olime teinud vale valiku, eelmiselt trekkingult nii vara ära tulles. Aga nüüd polnud enam teha midagi. Tuli lihtsalt punktid ära võtta. Nr 244 punkt oli ära jäätud. 245-248 tuli võtta kanuuga, ülejäänud jalgsi. Kui hakkasime 245 punkti poole sõudma oli järgmine kord, kui uni hakkas tulema. Seekord olime Sveniga kahekesi need kes tiksusid. Mis iseenesest oli halb variant, sest meie ju mõlemad sõudsime, Liisu pidi keskel niisama vedelema. Mõlamisest ei tulnud alguses ikka mitte midagi välja, pea vajus kolks ja kolks rinnale, joo Slehat või tee mida iganes. Õnneks tuli mingi aja pärast läbi rammida suhteliselt kitsast kanalist, kus kangutades kõvasti tegemist oli ja see ajas une minema. Lõpuks kui esimese punkti kätte olime saanud ja teise poole suundusime, oli järgmine mure. Kaardil olevad kanalid on täiesti täis kasvanud ja ümberringi paras mudane mülgas. Kuidagi saime mingist kohast ikkagi kuivale maale ja otsustasime kanuu otse üle tassida. Ehkki Läti kanuud on veidi kergemad, kui Eesti omad, siis läks selle vedamisega ikka parajalt pikkaeg. Aga lõpuks jõudsime siiski teise järve. Nüüd kannatas juba sõita ning viimased kanalid kanuu lõppu olid õnneks juba sõidetavad.

Nüüd ootas ees veel vaid viimane jalgsietapp. Valisime punktide järjekorraks 249-254-253-252-250-251-F. Esimese punkti mudase veega silla alt võtsime tänu akrobaadi harjutustele ja kitsale kehaehitusele ilma ujumata. Seevastu juba teises punktis pidime ujuma läbi rohelise ollusega mudase kanali. Püüdsime ära arvata neid haiguse nimesi, mis me sealt läbi ujudes saime ja liikusime järgmise punkti poole. Põhiline möll hakkas aga enne 252 punkti. Kui alguses mõtlesime liikuda 252-st otse mööda järve äärt edasi tee peale ja teed pidi 250-sse, siis mööda soist ala 252 poole liikudes, nii umbes meeter minutis, tegime selle plaani kiirelt ümber. Alguses arvasime, et võtame kõik punktid kiirelt ära, aga nüüd kippus juba vaikselt ajast puudu jääma. Niisiis keerasime 252-st nina idapoole ja hakkasime hoopis ujudes 251. punkti poole liikuma. See oli juba märgatavalt kiirem liikumisviis ning lisaks sellisel palaval päeval ka piisavalt jahutav. Kui olime 251 kätte saanud ja kaldale jõudnud, tuli teha veel väike edasi-tagasi ujumisots 250-sse ja finišisirge juba paistis. Enne finišit arvas üks kohalik parm veel, et peaks mind otse silma alt hammustama, nii et finišis nägin välja nagu joodik, kes on kuskil poe nurga taga pasunasse saanud.

Meie suureks imestuseks aga selgus hiljem võistluskeskuses, et meie taktika on ennast siiski ära tasunud. Paljud tiimid said öisel trekingul, kus me enamus punkte võtmata jätsime, hulgaliselt trahvipunkte, kuna ei hinnanud õigesti liikumiskiirust ja hilinesid. Seetõttu saimegi seekord kaela kuldsed medalid. Hurraa.

Tulemused.

Xdreami III etapp Orissaares

2011-08-11T20:10:00.010+03:00

Xdreami öine etapp võiks meile ju sobida. Vähemalt me ise arvame niimoodi. Kuivõrd nädal varem oli toimunud rogaini EM Lätis, siis ülemäära teravana ennast ei tundnud. Seevastu aga Orissaare, aga eriti just Muhu roostikes on piisavalt kunagi Eesti Põhikaarti joonistatud, nii et maastik oleks justkui tuttav. Iseasi, kas sellest üle pea kõrguva pilliroo vahel kahlates ka mingisugust kasu on. Vähemalt enne starti ma seda rada umbes niimoodi ette kujutasin. Lisaks sellele olime terve pika jaanipäeva aja veetnud sel aastal Muhumaal ja katamaraaniga Orisaare sadamast merel käinud, nii et eeltöö oli tehtud päris korralikult. Paadi pealt üritasime ära arvata võimalikke punktikohti. Ühe väga hea punktikoha leidsime ka Maasi linnusest, aga seda punkti kahjuks ei olnudki. Vähe sellest, rada ei läinud isegi mitte sinna poole.

Saaremaale sõitsime Heiti ja Twisteri kaunitaride tiimiga kohale juba reede õhtul. Just paras aeg selleks, et testida vormi laupäevaöiseks Xdreamiks. Seda me otse loomulikult ka tegime. Kohalike ja natuke vähem kohalike rokabilli bändide saatel selgus, et saame nii kohalike külameestega vennastumise, kui ka öise xdreami etappidega edukalt hakkama küll. Laupäev kulges kerge hommikuse supluse järgselt niisama vedeledes ja süües. Õhtul enne pimeduse saabumist komberdasime vaikselt staadioni poole ja hakkasime starti ootama.

Start anti seekord rulluiskudelt. Esimesed viiskümmend meetrit tuli läbida nendel joostes, siis sai juba uisutama asuda. Tomi uued, uisud, mis peaks juba enam-vähem sisse sõidetud olema, ei taha aga kuidagi moodi normaalselt veerema hakata, nii et uisutamise etapp meil just kõige paremini seekord ei läinud. Kruisisime vaikse tempoga kusagil võistlejaterivi keskel ja kui välja arvata mõned suusakeppidega hullu moodi vehkivad kaasvõistlejad, siis midagi ärevat nagu eriti ei juhtunudki. Nii et uisuetapi lõpuks olime tagasihoidlikul 36-ndal kohal. Ma isiklikult arvasin, et nüüd saame rahulikult terve raja oma kohta vaikselt parandada, aga esimeste meeste rong on sellega kaugustesse kadunud.

Kanuu algus oli "paljutõotav". Kohe tuli ennast kanuuga läbi roostiku suruda. Aga minu suureks üllatuseks sellega see roostiku forsseerimine seekord piirduski. Põhimõtteliselt sai kanuuetapi lõpuni rahulikult kanuus sõita. Oma vaimusilmas kujutasin küll ette, kuidas me tundide kaupa mööda pilliroogu kanuud edasi üritame suruda. Aga kuna me ka kaheksandasse punkti, kus paljud härjad otse läksid, panime ringi, siis ei olnudki vaja roostikus ragistada. Kuna kanuus läks pimedaks, siis vee peal liikudes ei olnud õrna aimugi, kas me liigume hästi või halvasti. Justkui tundus, et liigume hästi, aga väga paljudest nagu ei möödunud. Samas ei tundunud ka et meist keegi möödunud oleks. Vahetusalasse jõudes paistis, et palju rattaid oli juba minema läinud. eeldasin, et me eriti palju ei tõusnud. Võtsime asja rahulikult ja jätkasime ratastega. Üllatusena tuli, et Elo tiim oli sattunud jälle meiega kokku. Praegu vaheaegu vaadates selgub aga, et tõusime kanuuga koguni 15-ndale kohale.

Järgnev rattaetapp oli aga meie oma. Esimesse punkti minnes selgus, vastujooksul, et kogu liidrite punt on veel sealsamas. OK, ässade vahel oli näha liikumas ka võistkondi numbritega midagi 60 kandis, aga vähemalt hakkas tunduma, et asi ei olegi nii lootusetu. Järgmise etapi 55-ndasse sõitsime ringi ja järjekordsel vastusõidul tundus, et kui välja arvata Eensaarte punt, siis oleme veel rohkem järele tõmmanud. 56-ndal etapil panime oma arvates ainuvõimalikku varianti pidi. Kuna kedagi vastu ei tulnud, siis tundus, et edasi oli mindud otse mööda pisikest rada. Ma hästi ei mõistnud seda käiku, kuna lisaks sellele, et seda rada mööda ei saanud sõita, ei olnud seal kuigi hea ka ratast vedades jalutada. Niisiis tegime kohe otsuse sama teed mööda tagasi minna, kuna see oli meile teadaolevalt väga hästi sõidetav. Läbi Liiva järgmise lisaülesande poole sõites karjus keegi meile kaotuseks 6 minutit. Tundus huvitavalt palju arvestades seda, et kellegi tagatuled ees paistsid. Lisaülesandes ütles Tarmo, et oleme kolmandad!!! See oli küll huvitav uudis. Kusjuures Seiklusporr, kes oli teine, oli sealsamas, meie ees.

Lisaülesandena tuli seekord õhupüssiga tulistada mingeid miniatuurseid plekist sigu. neljast seast tuli tiimi peale 2 alla saada. Igaühel oli 3 lasku. Alustuseks võtsin püssi kohe oma kätte ja kukkusin kõmmutama. Esimese lajatasin küll seale pihta, aga alla see millegipärast ei jäänud. Teise panin kiiruga mööda. Kolmanda taas pihta, aga jälle ei tahtnud siga alla jääda. Eeldasin, et sellest, et ma pihta lasin juba piisas, aga kohtunik väitis, et siga pidi ka alla jääma, nii et Tom ja Maku pidid edasi kõmmutama. Lasid siis igaks juhuks teisi sigu kui mina. Õnneks juhtus nii, et kõige viimase kuuliga saime lõpuks ka teise sea lastud ja trahvipunktist sellega pääsesime.

Vahepeal oli lisaülesandest lahkunud ka Seiklusporri tiim. Kohe järgneva rattaetapi alguses kui nad pisikese lisakaare tegid, saime nad aga kätte. Et aga asi huvitavam oleks siis vaatasime järgmise punkti poole sõites, et metsarada läheb kuidagi liiga vale suunaga ja pöörasime otsa ringi, sõites järgmist oletatavat rajakest pidi. Selgus aga, et see viib hoopis valesse kohta, Seiklusporr aga läks õigesti. Seoses sellega kaotasime taas mitu head kohta ja 15/16 ronimise lisaülesandesse jõudsime juba koos mitmete teiste tiimidega, õnneks siiski esikümne hulgas. Ronimise tegime kiirelt ära, pärast mida tuli minna raketibaasi territooriumile huupi punkte otsima. Suhteliselt valutult leidsime vajaminevad kolm punkti üles ja saime jätkata teekonda juba tuttavat rada pidi. Järgmised 2 punkti olid lihtsad ja peagi olime vahetusalas, kust tuli suunduda aerofoto järgi jooksuetapile.

Kuna esimese punkti juurest oli mul kaart täiesti ära kulunud, siis sinna saamise koha pealt ei hakanud eriti sõna võtma. See oli ka raja kõige keerulisem punkt. Pisikeste kaarekeste järgselt tihedas kadakavõsas, saime punkti siiski suhteliselt valutult kätte. Jätkasime oma teekonda vaikset sörkjooksu lastes. Paraku hakkas väljas juba vaikselt valgeks minema. Oma eeliseks pidasime just liikumist pimedas, nii et valges võis oodata konkurentide kiiruste kasvamist võrreldes meie omaga. Etapi eelviimases punktis oli seda ka näha, kui tagant lähenes väga agressiivselt Nike tiim koosseisus Erik, Lauri ja Tiit. Nendega sisuliselt koos lahkusime ka peale vahetusala järgmisele lühemale rattaetapile.

Rattaetapp läks kiirelt ja peagi olime juba Kõinastu laiule mineva madaliku servas. Ehkki valida oli, kas minna Kõinastule rattaga või jalgsi, ei tekkinud meil hetkekski mõtet, et rattaga merevette sõitma minna. Vesi oli suhteliselt madal ja vahelduva eduga saime nii joosta, kui kõndida. Kui aastaid tagasi Kõinastul põhikaarti tegin, siis oli aga nii põuane suvi, et saarele pääses sootuks kuiva jalaga. Nike jooksis meil Kõinastule jõudes lihtsalt eest ära. Sama üritasid teha ka Soomlased, aga tagasi tulles saime neist siiski uuesti mööda. Kohe järel oli löögi ulatuses veel mitu tiimi, kellest ohtlikumana näisid lätlaste E-Bike ja Go Reisiajakiri. Rattaetapile saime siiski piisava eduga nende ees. Vähemalt nii meile sel hetkel tundus.

Taaskord järgnes pikale jooksule lihtne ja kiire rattaetapp Muhumaa ja Saaremaa vahelise tammi Saaremaa poolsesse otsa, kus tuli veel kanuud tõmmata. Kanuu oli seekord valikorienteerumisena. Kõvema prohmaka panime seekord kanuuvalikuga. Pingi aluseid poste jälgides ei osanud ma tähele panna jalgade osa. Nii et kui kanuusse sisse istusime, siis selgus, et järgmise etapi pean ma jalad lõua all istuma. Krampidega võideldes möödus see kanuu etapp ikka väga visalt. Kui esimene kanuupunkt tuli vastu suhteliselt lihtsalt ja kiirelt, siis teise punktiga panime sujuvalt kaardist välja ja seiklesime pilliroo vahel, kuna mõned toredad tiimid meist taaskord mööda said. Eriti jama oli, et lätlased meist möödusid. Kohe peale kanuud panid naad veel niisuguse tempo peale, et sellele ei olnud meil midagi vastu panna.

Kanuule järgnenud jooksuetapi raskeimaks valikuks oli taas esimene punkt, kus tuli teha otsus, kas minna otse läbi mere, või läbi pilliroo. Õnneks tegime otsuse pilliroo kasuks, kus B-raja omade poolt sissetallatud maanteed mööda sai kenasti punktini kruisida. Ülejäänud jooksupunktid olid lihtsalt vormistamise küsimus. Orissaare külavahele jõudes leidsime ühe kohaliku, sõbraliku memme, kellelt pärisime kiirelt järgmise etapi punktide asukoha kohta. Saime veidi vajalikku infi ja sörkisime edasi kuulsale tammepuuga staadionile, et täita lisaülesandeks olev kuulitõuge. Tänu Tomi tugevale ülakehale ponnistasime vajaliku tulemuse täis ja edasi oli ainult veel viimane jooksuetapp ja lisaülesanne. Vajalikud 2 punkti leidsime eelnevalt hangitud info tõttu valutult ja viimasesse ronimise lisaülesandesse jõudsime veidi peale soomlasi. Õnneks olime selja taga suutnud hoida ka Go Reisiajakirja, kes vahepeal juba ähvardavalt lähenema oli hakanud.

Ehkki hiigel köisredelil ronimise ülesanne tundus esimeste katsete järel päris raske, suutsime kõrval ronivate soomlastega võrreldes läbida vajalikud astmed siiski kiiremini ja möödusime neist napilt aga kindlalt. Kokkuvõttes saavutatud seitsmes koht oli meie senise hooaja parim, aga arenguruumi on veel küllaga.

Tulemused.
Alade vaheajad.
Etapiajad.

Rogaini EM Lätis

2011-07-28T08:25:00.010+03:00

Rogaini EM pidi olema üks selle aasta põhieesmärke. Jah, pidi olema. Aga Maku haiguse, mõnede vajalike treeningute puudumise jms koosmõjul ta seda siiski, vahetult enne võistlust, enam ei olnud. Aga ega me päris kaotama ka ei läinud. Eesmärk oli ikkagi teha võimetele vastav sooritus. Etteruttavalt võib öelda, et välja see tegelikult ei tulnud ja rogainist hetkel väga midagi mõelda ei taha. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes väga midagi häbeneda ka pole.

Võistlusmaastik oli sellesama maastiku kõrval, kus eelmisel korralgi Lätis EM toimus. Smiltene linna läheduses, Riia-Pihkva maantee ääres. Nagu eelmiselgi korral, olime ka seekord enne võistlust öö Arulas, Minni juures, et siis hommikul oleks hea lähedal Lätti kimada. Start oli laupäeval, kella 12 ajal, aga kaarte hakati kätte jagama mõned tunnid varem. Esimene pilk kaardile tundus päris kirju. punktid olid ühtlaselt laiali ja mingit mõistlikku rada esmapilgul silma ei hakanud. Natuke arutamist ja õige pea saime siiski asja enam-vähem jooksma. Planeerisime oma arust üsna talutava raja. Esialgne planeering sisaldas umbes 70 linnulennulist kilomeetrit. Kaardi põhjaosa, kus väikesel maa-alal oli samuti palju punkte jätsime esialgu planeerimata, et siis rajal vaadata, palju selle jaoks aega jääb ning teha selle põhjal lõpuosa valikud. Kõik asjatoimetused läksid kuidagi jube kiiresti ja enne starti pidime veel tükk aega niisama passima.

Nagu arvatagi oli, pani osa võistkondi stardist minema, nagu oleks tegemist 800 meetri jooksuga. Teine, suurem osa aga võttis asja rahulikult. Samuti tegime ka meie. Lasime rahulikku sörki, et algusega ennast mitte päris kotti tõmmata. Ilmar Kink mainis, et sellise tempoga me küll Eensaartele vastu ei saa. See alguse asi mulle eriti ei istu, käib selline nõme edasi-tagasi sagimine. Viimasel ajal läheb mul üldse enda käima tõmbamiseks päris mitu tundi. Alguse punktid, 25-69-38 olid mööda rongi sörkimised. 53-ndasse minekul aga sattusime Makuga kuidagi kogu seda rongi vedama. Rinnuni rohuga heinamaadel ja metsas lükkasime loha päris mitu punktivahet, kui 95 ja 33 punktide vahel jõudsid meile järgi Tross ja Timmo, kes olid juba 38-ndaga viga teinud. No leidsid selleks ka punkti. Igal juhul mööda nad meist kihutasid ja tegime oma panused, kui kaua Kristjan selle tempoga vastu peab. Kõrgemad panused küündisid sinna kuhugi 12 tunni kanti.

33-nda punkti juures küsis juba Bergsonilt ja muudelt seiklusspordi võistlustelt tuttav soomlane meilt, kas läheme otse 89-ndasse. Jaatava vastuse saanud, arvas ta et tegemist on onneapeliga ja suundus ise 74-nda punkti poole. Tegelikult ei olnud see asi nii onneapeli ühti ja peale selle, et oma püksid lõhki tõmbasin, saime tegelikult punkti suhteliselt talutavalt. Järgmisesse minekul tegime esimese muudatuse oma plaanidesse. Kuna 37 punkt tundus väga kesise väärtusega, otsustasime minna otse 92 punkti. Kui meil hiljem seda kolmest vaja peaks minema, siis saame ju tulla 94-37-70. See muudatus oli aga sulaselge viga, sest lisaks sellele, et järgnev punktivahe oli pehmelt öeldes väga halvasti läbitav, panime ka sujuvalt mitu korda viga. Nii et kokkuvõttes oleks 37-92 olnud lisaks kolmele lisapunktile ka tunduvalt kiirem valik.

Edasi jätkasime oma teed 80 punkti suunas ja siis juba kaalukaima, 100-nda punkti poole. 100-sse minnes hoiatasid vastutulevad inimesed meid väga raske läbitavuse eest. Ma ei tea, minu arvates oli tunduvalt hullemaid kohti. Ehkki jah, mõnus see maha võetud võsas, püstiolevate roigaste vahel, mäest üles tuiamine ei olnud. 100-ndast punktist sai võistlus põhimõtteliselt meie jaoks läbi. Ei, mitte midagi ei juhtunud, aga ei olnud mingit motivatsiooni pingutada. Võib-olla selles oligi asi, et midagi ei juhtunud. Lihtsalt üks tuim minek kloaagist kloaaki ja võsast võssa. Mitte midagi muud. Edasi põhimõtteliselt ainult lonkisime. 35-50-67-83, kõik üks tuim tampimine. Et asi huvitavam oleks, üritasime kaardile teha märkeid P, sinna kus oli palju pähkleid, V, sinna kus oli palju vaarikaid jne. Lisaks pidime tegema rajaplaneeringus muudatuse, kuna kuuma ilma tõttu tahtis vesi vägisi otsa lõppeda. Seetõttu läksime 83-ndast otse joogipunkti ja sealt edasi 76-te. Enne joogikat jõime ära ainsa rajal kaasas olnud õlu. Vähemalt midagi mõnusat.

Joogipunkti jõudes selgus, et mul oligi vesi täiesti otsas. Imelik, sest enne kui viimast korda juua võtsin ei saanud arugi, et kõik otsa sai. Tavaliselt on ikka varem tunda, kui vesi hakkab otsa saama. Igal juhul tuli see joogipunkti minek väga õigel hetkel. Peale joogikat jätkus samasugune lonkimine. Sõime vaarikaid, ootasime rattavahetusala ja arutasime, kui palju lahedam, on ikka seiklussport, kus rajal, olgu ta kasvõi 24 tunnine trekkinguetapp, ikkagi kogu aeg midagi toimub. Igavaks tegi asja veel see ka, et väga harva kohtasime mõnda teist võistkonda, kui siis ainult mõne punkti juures. 88-96-98-82-75 lonkisime ja mõtlesime, et peaks kuhugi ujuma minema. Lõpuks enne 87-ndat punkti leidsime tee äärest mingi venna ehitadud ranna. Laotasime oma sokid kivile, pesime susse ja tõmbasime õhtul kella üheksa ajal mõnusalt krooli. Oi kuidas oleks tahtnud sinna järve jäädagi. Järgneva, 52 punkti juures olev järv oli veelgi ahvatlevam. Järve ääres olid mitmed lahedad saunaga majapidamised. Ausalt öeldes ma oleksin olnud nõus isegi ilma õlleta mõnesse neist saunadest minema.

Enne 85-ndat punkti aga hakkas juba hämaraks kiskuma ja panime lambid pähe. Peale 85-ndat tulid vastu Silver ja Rain. Läksid veidi imelikust kohast metsa. Vaatasime, et teevad vist viga, aga vaadates nende tulemust siis tõenäoliselt ei teinud. Või kui tegidki, siis vahet pole, nad oleksid võinud neid veel umbes 20 tükki endale lubada. Pimeduse saabudes läks aga asi jälle huvitavamaks. Kuidagi tuli isu uuesti tagasi punkte võtta. Põnev oli kohe. Võib öelda, et siit hakkas nüüd meie jaoks mingi võistlemise moodi asi jälle peale. Ehkki andsime endale loomulikult aru, et peale niisugust tundide viis lonkimist meil mingit tulemust siin enam taga ajada ei ole. Aga sellegi poolest läks huvitavamaks. Ühtäkki hakkas ka võistkondi palju rohkem vastu tulema. 90. juures oli mets juba paksult rahvast täis, viga tegid. Meie viga ei teinud, punktid tulid hästi vastu. Ahjaa, ringi 60-46-97-62-45 jätsime tänu oma lonkimisele ära. 78-93-48 olid lihtsad. 93 raiesmikult välja minnes sattusime korra edasi-tagasi otsale, nagu ka kõik teised tiimid, aga saime kiirelt veast aru.

Enne 48-ndat punkti jõime tee peal ära kaasas olnud Coca-cola. Oli see vast mõnus. Maku väitis, et isegi parem kui õlu. Ilmselt nüüd ta seda juba muidugi eitab. Enne 91. punkti kohtasime Lauri ja Lea Leppikuid. Lauri ütles, et 91 punkti juures tuleks olla ettevaatlik, kuna kraave on seal rohkem kui kaardil. Njah, väikese ringikese seal ikkagi tegime, aga üldiselt läks meil selle punktiga siiski enam-vähem talutavalt, kuna Maku PT vedas meid mäest ilusti üles, punkti juurde. Enne järgmist joogipunkti saime ära teha ka triki, mida juba ammu ootasime. Nimelt plaanisime, et kui mõni tugev Eesti tiim vastu tuleb, siis jookseme täie hooga, et nad vaataksid, et me oleme nii reipad ja siis ka suurest hirmust jooksma hakkaksid. Vahetult enne joogikat tulid vastu Erik ja Anrdeas, ja seda parajasti sel hetkel, kui me kergelt mäest alla sörki lasime. Joogipunktis nägime ka Mairoltit-Priitu, kes olid meist tugevalt rohkem punkte võtnud. Kinnitasid parajasti keha ja kihutasid edasi. Kohe saabusid ka Ummi ja Riho, kes liikusid veel kiiremini ja olid meist veel kaugemal ees.

Peale joogikat jätkasime punktidega 61 ja 77. Peale 77-ndat tegime oma seniste punktide ära jätmiste vahele ka ühe lisakaare ja võtsime nr. 32 lisaks. 84-44-57 olid lihtsad. Joogipunktis me peatust seekord ei teinud, kuna polnud nagu vaja. 57-ndas punktis tegi SI-jaam jube imelikke asju. Kui pulga sisse pistsin jäi jaam pikalt pinisema. Panin korraks pulga uuesti auku, misjärel peale lühikest piiksu ta siiski vait jäi. Sama stoori jätkus ka Maku pulgaga. 94 punktiga aga läks asi juba huvitavaks. Venelased üritasid punktile läheneda põhja poolt suuremat kraavi. Meie aga üritasime minna otsemat teed. Ühel hetkel aga selgus, et oleme sattunud suuremat sorti kloaaki ja mingit pidi enam edasi punkti poole ei saa. Samuti ei saanud üle suure kraavi, vähemalt ilma ujumata, kuna see oli ikka korraliku jõe mõõtu asi. Peale pikka sumpamist liikusime tagasi ja saime mööda kopratammi teisele poole kraavi. Jätkasime teed punkti poole, ehkki legendi järgi pidi punkt olema lõuna pool, ehk siis jällegi teisel pool kraavi. Peale sellist jama ei olnud ma põhimõtteliselt enam nõus punktist loobuma, nii et kujutasin juba ette, kuidas me kraavi kaldal oma torsod paljaks kisume ja hommikuhämaruses mööda seda virtsa rõõmsalt punkti poole kroolime. Punkti juurde jõudes aga selgus, et täpselt punkti juures on üle kraavi ehitatud korralik, kaardile kandmata purre. No mis ma oskan öelda, aitäh.

70 ja 86 olid lihtsad mööda teed minekud. Väljas läks juba valgeks ka, nii et saime lambid kotti ära panna. 99-ndasse minekuks kasutasime uut, kaardile kandmata sihti. Edasi tuli jällegi hunnik tee-etappe. 64-74-65 jooksime ja käisime vahelduva eduga. Vahepeal tegime väikese villipurustamispeatuse, kuna maku varvas oli juba päris valus. Siit liikus Maku ka juba Ibumaxi najal. Õnneks aga toimis Ibumax juba umbes 5 minutiga, nii et pärast tableti võtmist saime jälle rahulikult sörki lasta. 72 punkti jätsime vahele, kuna see asus veidi trajektoorist kõrval ja põhjapoolt Riia-Pihkva maanteed oli veel piisavalt palju punkte mida korjata. Enne 40-ndat punkti võtsid meile sappa umbkeelsed Poola poisid, kes ei tahtnud kuidagi maha jääda. Peale seda, kui 1 üritas omas keeles Makuga suhelda võis arvata, et need vennad ei jaganud küll kaardist ööd ega mütsi. Huvitav, miks nad siis rogaini EMile tulid?

Põhjapool olime vahepeal välja mõelnud variandi 34-66-58-79-54. Sealt edasi pidime vaatama, kuidas ajaga lugu on. 66-ndas nägime Salomoni kihutamas. Ehkki mehed ei olnud enam kõige värskema olekuga, pandi kivinäoga jooksu. Enne 58-ndat jooksime ennast sarapuuvõssa jumala kinni. Vihma sadas ka nagu oavarrest, aga see oli isegi OK. Kui 54-ndasse jõudsime, selgus, et aega enam liiga palju polegi ja et vähemalt 8-ne kätte saada, otsustasime minna 81-49-43 ja finiš. 49 punkti juures nägime Liisut ja Sikut. Liisu oli täitsa reibas, mis arvestades kahe nädala pärast toimuvat 44h LARi oli vägagi OK. Ta oli ka ainuke, kes peale seda rogaini oli veel nõus 24h rogainile minema :o). Sikul olid seevastu jalad vist veidi valusad, ehkki ka tema ei näinud sugugi kõige halvem välja. Enne 43-ndat tulid uuesti vastu Salomoni omad. Kui enne nad kõige värskemad välja ei näinud, siis nüüd nad ei näinud enam üldse välja. Aga ikka andsid päkkadele valu.

43-ndas vaatasime, et aega on veel liiga palju üle. Niisiis otsustasime võtta kavva ka 55 punkti. Raja otsast pidime läbi võssi jälge lükkama, kuna keegi ei olnud vist sellist varianti valinud, aga jõudsime välja täpselt õigesse kohta ja punktis oli aega veel küll. Kuna mul oli kaart niimoodi volditud, siis ei näinud ma, et 24 punkt jääb ka veel otse tee peale ja tahtsin juba maanteele tagasi trügida. Kuna Maku aga 24 punkti märkas, siis jooksime mööda suurt sissetallatud maanteed ka sellest läbi. Nüüd võis õnneks öelda, et 24 tundi on läbi saanud.

Kokkuvõtteks ütlen mina küll seekord, et mulle ei meeldinud. Selline igav ja üksluine tundide viisi kloaagis ja võssis rapsimine ei ole ikka see. Põhimõtteliselt võib öelda, et 24h järjest kuskil mülkas. Ühelt poolt ongi rogain selline kannatamine ja selle formaadi puhul nagu polegi midagi teha. Aga no kurat midagi võiks ju vahepeal vaadata ja nautida ka olla. Et kasvõi lähed koos piknikukorviga ja võtad ilusamaid punkte ja naudid loodust. Aga mida sa seda paska seal naudid?! Näiteks Ylläse maastiku kohta mul küll ühtegi halba sõna öelda ei ole. Loomulikult on ka muda ja võsa lahe, aga mitte 24 tundi järjest. Ma kujutan ette, et need hispaanlased ja prantslased, kes siia oma mägedest tulid, ei taha küll mitu põlvkonda enam siia sattuda. Jäsemete koha pealt ei ole mul lihtsamat 24h rogaini veel olnud. Põhimõtteliselt kestsid jalad ilusti lõpuni välja. Samuti pole midagi öelda füüsilise poole kohta.

Lõppkokkuvõttes on 15. koht muidugi meie parim saavutus ja midagi häbeneda justkui pole. Ja seda veel tundide viisi lonkimise eest. Igal juhul eestlaste nelikvõit on suurepärane saavutus. Ja suurimad õnnesoovid Euroopa meistritele, Silverile ja Rainile. See sooritus oli tõepoolest muljetavaldav. Ja loomulikult palju õnne ka meie enda klubi Euroopa meistritele Liisule ja Sikule. Kõikidele teistele poodiumil olijatele ja sellelt napilt välja jääjatele samamoodi palju õnne! Te olete kõik väga kõvad!

Tulemused.

Matkasport Eesti 24h Karikas

2011-07-27T19:09:00.008+03:00

Eesti 24h karikas algas meile tegelikult juba päev varem, nii et põhimõtteliselt võib öelda, et meie jaoks oli tegemist vähemalt 40h Eesti karikaga. Kuidagi puhtjuhuslikult kujunes välja nii, et sattusime reede õhtul Tartust Anniki juurest läbi minema. Tartu aga on teatavasti ju heade mõtete linn. Niisiis tekkis meil kõvasti häid mõtteid ja otsustasime hoopis ööseks Tartusse jääda. Üritasime mitmeid konkurente samuti õhtul ära rääkida ja Eesti karikale väärilise stardi anda, aga juhtus ikkagi nii, et stardijoonel olime reede õhtul Sveniga kahekesi. Selle eest aga oli üsna lõbus ja tundsime ennast Pirogovi pargis nagu vanad üliõpilased. Vaatamata sellele, et Tartus on minutis 90 sekundit, kujunes ikkagi välja kuidagi niimoodi, et asi läks vähe pikale ja 24h stardi ajal olin mina ilmselgelt kõige teravam pliiats pinalis.

Esimeseks etapiks oli seekord jooks Värska sanatooriumi ümbruse metsades. Ilm oli sigapalav ja enamus rahvast oli valinud samapidise ringi, mis meiegi. Nii et joosti ühes pikas rivis. Ajapikku moodustusid pikast rivist pisemad paari võistkonna suurused pundid ja nii sörgitigi põhimõtteliselt etapi lõpuni välja. Et asi natuke huvitavam oleks, siis lobisesime niisama ja soovisime Kaidule palju õnne suure juubeli puhul. Etapi lõppu jõudsime enam-vähem liidritega koos, ka Vaude, kes oli ühena vähestest valinud teistpidi ringi oli sealsamas.

Järgmiseks rattaetapiks anti meile kasutada päris tore venekeelne kaart, aastast, vist midagi 1950. kanti. See oli muidu päris tore kaart ja üldiselt mulle sellised meeldivad, aga ainuke pisike probleem selle juures oli, et see oli mingi teise piirkonna kohta. Alguses kohe ei saanud sellest nagu arugi, esimesed 2 punkti tulid peaaegu hästi, aga siis kadus pall käest nii ära, et põhimõtteliselt ei saanud ma mitte midagi aru isegi sellest, kas me üldse õiges maakonnas oleme. Ka PT-ga ei olnud kõik ilmselgelt korras, nii et võtsime seda asja kohe pikemalt. Enne eelviimast rattapunkti hakkasin juba asjale enam-vähem pihta saama ja selle punkti võtmine tuli kokkuvõttes päris hästi välja, aga siis läks asi jälle veidi hullemaks. Igal juhul lõpuks kujunes välja niimoodi, et järgmisse vahetusalasse jõudmisega läks juba päris kiireks ja pidime viimased tee otsad kõvasti piitsa andma, et aega jõuaks. Õnneks kandis kihutamine vilja ja loetud minutid enne cut-offi olimegi alas kohal.

Kui kaardi ära joonistasime ja Kõvera kaardile orienteeruma suundusime, tuli liider, Vaude, just sama etapi lõppu. Rada ise eriti keeruline ei olnud ja peale rattaga kihutamist võtsime asja rahulikult ja jalutasime mõnusa tempoga. Ainult ilm oli jube palav ja kuidagi oli mul õnnestunud ka seljakotiga oma selg juba täiesti katki hõõruda, nii et kui Kõverajärves väikese karastava supluspausi tegime, siis kogu selja alaosa mõnusalt kipitas. Kõverajärve ääres, eestikate võistluskeskuse juures küsisime ka kohaliku tüübi käest veidi vett, kuna see oli meil juba vaikselt lõppema hakanud. Tüüp väitis, et me ei ole mitte esimesed. Väikeste metsmaasika ja mustika söömise pausidega kulgesime etapi lõpuni.

Järgmiseks rattaetapiks anti meile juba vana hea 50 000-ne roheline kaart. Etapp ise kuigi keeruline ei olnud. Põhimõtteliselt ainult läbisõitmise vaev, mööda laiu teid. Vähemalt saime teada, mis puu on pettai. Nii et kes veel ei teadnud, siis see on mänd. Huvitav, kui palju nimesid ühel suvalisel puul võib olla. Etapi lõpus nägime Maku tiimi, kes olid juba trekkingul. Arvutasime, et kaotame neile juba päris palju ja järgmisse cut-offi, mis on esimese kanuu lõpus läheb meil jube keeruliseks jõuda.

Vahetusalas ootas meid pisike lisaülesanne, tuli mööda köit läbi jõe minna ja siis ennast köit mööda üles, sillale vinnata. See vahepala meile probleeme ei valmistanud ja saime juba jätkata järgneva trekkinguga kanuuvahetusala poole. Kohe kaarti nähes hakkasin kahtlema, et meil ei lähe mitte raskeks kanuu lõpu cut-offi jõudmisega, vaid samaks ajaks üldse kanuu algussegi jõudmisega. Etapp ise oli kaunis sääsene ja vehkimise tüütas ausalt öeldes päris ära. Samas aga oli orienteerumise poole pealt asi lihtne ja oma aja sisustamiseks hakkasime Erkiga kõva häälega suvalisi lauluviise lõõritama. Lisaks suvalistele viisijuppidele hakkasid õige pea kuuldavale tulema ka kohapeal väljamõeldud sõnadega viisijupid, nii et oli juba päris lõbus. Vihjeks niipalju, et me kumbki, Erkiga absoluutselt laulda ei oska. Viisi pidamisest oli asi tõenäoliselt päris kaugel. Isegi Sven hoidis meiega igaks juhuks sel ajal paarikümnemeetrist vahet, et äkki keegi arvab muidu, et ta on nende jobudega koos. Kanuuetapi algusse aga jõudsimegi selleks ajaks, kui me oleks pidanud põhimõtteliselt juba etapi lõpus olema, ehk siis 15 minutit enne cut-offi. Ja väidetavalt ootas meid ees veel vähemalt 2,5 h kanuud.

Kanuuga oli meil see jama, et eelmises vahetusalas joonistatud kaart viimase punktiga jäi mul vahetusalasse maha, nii et viimase punkti pidime käsikaudu võtma. Asjale lisas jumet see, et hakkas vaikselt pimedaks minema. Olles jõudnud kanuu esimesse punkti, hakkasime arutlema teemal, et kas keegi üldse õigeks ajaks cut-offi jõuab. Arvestades seda, et pidasime ennast ikkagi üsna OK kanuu tõmbajateks ja esimesse punkti kulunud aega, julgesin pakkuda, et see on pigem ime, kui üldse keegi õigeks ajaks jõuab. Teises kanuu punktis, silla all, oligi juba nii pime, et pidin omale lambi pähe panema. Selgus aga, et Maku käest saadud laetud lamp ei teinud ainsatki piuksu. Ühendasin seda 20 korda edasi-tagasi, aga ei midagi. Õnneks oli mul kaasas ka väike lamp, nii et pidime siis selle abil kuidagi punkti üles leida. Enam-vähem olin omale meelde jätnud viimase punkti asukoha, nii et enne seda ütlesin Svenile samuti, et ta lambi pähe paneks ja jälgiks teist jõe kallast. Õnneks läks meil nii hästi et viimasel hetkel nägin jõeääres punkti ära, nii et edasi-tagasi me seekord sõitma ei pidanid.

Vahetusalas selguski, et mitte keegi ei olnud õigeks ajaks cut-offi jõudnud ja uisuetapile saime kihutada otse jalgrattaga. Uisuetapp toimus mööda sama kergliiklusteed, kui eelmise aasta 48h võistluselgi. Asja tegi veel naljakamaks see, et ka mõlemad punktid olid 48h võistlusel olnud. Aga oh õnne, mina muidugi, tundes siirast äratundmisrõõmu punktide asukoha üle, pistsin kaardi vöö vahele ja kihutasin padavai hoopis valesse 48h punkti. Kui ma sellest aru sain, siis olime juba mitu kilomeetrit liiga palju sõitnud. Nii et minu vandumise saatel kihutasime tagasi, õige punkti suunas. Muidu oli meil tempo uisus päris hea ja oleksime mitu skalpigi võtnud, aga oleks p....l küüned, istuks laes. Millegi pärast aga tõmbasin ennast uisus päris tühjaks, ilmselt seetõttu, et kott oli kohtunike loal vahetusalas. Nii et tagasi jõudes surusin sisse pool võikut, geeli ja veel üht-teist. Lühike rattaetapp tagasi kanuu lõpu silla juurde oli lihtsalt tiksumise vaev.

Vahetusalast saime joonistada omale järgneva rattaetapi kaardi, mille vahepeal oli ka orienteerumine valge kaardiga suuna abil. Kusjuures pidekaardilt tohtis omale valge lehe peale vajalikku infot juurde kanda. Niisiis kandsin omale mõned vajalikud teed lisaks ja hakkasime liikuma. Rattaetapp oli mõne väikese teevalikuvariandiga, aga üldiselt lihtne. Suhteliselt valutult jõudsime valgele kaardile. Valge lehe orienteerumine mulle täitsa meeldis ja üldiselt läks see meil ka enam-vähem hästi, aga viimase punktiga tegime ikka veidike kammimistehnika harjutusi, enne kui punkti otsa komistasime. Peale valget lehte jätkus taas rattaetapp, mille lõpus ootas meid Sigrid juba veidi pikema orienteerumisetapi kaardiga Kitsemägedes.

Kitsemägede kaart ja maastik on muidu igati lahe, seal on joostud ikka päris mitmeid kordi. Ainult et sellest etapist on mul meeles 3 asja - SÄÄSED, SÄÄSED ja SÄÄSED. Neid oli seal ikka nii kuradi palju, et tõmmates korra käega üle sääremarja kukkus 50 tükki maha, aga 10 sekundi pärast oli 80 tk asemel. Etapil oli ka palju metsmaasikaid ja mustikaid ja need olid veel sigasuured. Ainult et mida suuremad ja magusamad marjad, seda rohkem ja vihasemad sääsed. See ilmselt on nüüd midagi kohaliku, Setu vanasõna taolist. Igal juhul lõpuks, kui meil see nõme etapp läbi sai, pidin ma veel kaardi ka kuidagi joonistama. Mis kogu seda sääskede hulka arvestades oli ilmvõimatu ettevõtmine ja võttis parasjagu aega.

Lõpuks, kui me ratta selga saime ja mõnusas tuules pedaale tallasime, ei suutnud keegi meist seda õnne uskuda. Viimane rattaetapp tuli aga seekord läbida suusaorienteerumise kaardiga. Vaatamata sellele, et tegemist oli üsna normaalse ja vajalikku infot sisaldava kaardiga suutsin mina ikkagi ühe punktiga totaalselt pildist ära kaduda, minnes suuna järgi ühte rada sirgeks lõikama. Nii et peale seda illllllget ringi tekkis meil jällegi väike kahtlus, kas jõuame ikka õigeks ajaks järgmisse cut-offi või mitte. Õnneks suutsin lõpuosa enam-vähem talutavalt navigeerida ja cut-offiga siiski probleeme ei tekkinud.

Enne viimast trekkingut ootas ees kõige meeldivam etapp - ujumine. Ilm oli ju jube palav ja madratsiga mõnusalt poini ja tegasi sõudmine oli sulaselge rõõm. Eriti see osa, kus sai lõpuks ennast vette selili keerata. Viimane orienteerumine oli lihtne. Lonkisime rahulikult ja ajasime niisama juttu. Põhiline küsimus oli selles, kas jõuame 24 tunniga lõppu või mitte. Et asi liiga lihtsaks ei läheks, siis jooksusamme me tegema ei hakanud. Aga vaatamata sellele jõudsime täpselt õigel ajal kohale. Nii et seekord olime ilmselgelt kõige tugevamad inimesed rajal ja võtsime võistlust ikka täie raha eest. Korjasime ära kõik punktid, mis ette olid nähtud ja olime rajal kõik tunnid, mis võimalik oli. Ja selle kõige tulemusena saime veel ka viienda koha.

Tulemused.

Salpa-Jukola 2011

2011-07-18T15:41:00.009+03:00

Orienteerujate laulupidu, Jukola, oli otse loomulikult kavas ka 2011 aastal. JOKA võistkond oli suures plaanis sama, mis viimastel aastatelgi. Eelmise aasta võistkonnaga võrreldes oli Tomi asemel seekord kaasas Raivo. Enne võistlust toimus tõsisem arutelu vahetuste teemadel. Mina olin põhimõtteliselt nõus jooksma mistahes vahetust. Avaldasin küll tagasihoidlikku arvamust, mitte joosta viimast, kuna see vahetus tundus mulle kuidagi liiga vähe vastutusrikas. Esimesed vahetused on kogu töö ära teinud ja viimane, ehkki kõige pikem on lihtsalt vormistamise küsimus. Maksimaalselt liigud parkümmend kohta üles-allapoole. Asjaolud läksid aga ikkagi niimoodi, et sain viimase vahetuse seekord omale. Noh, ega ma just liiga vastu ei ajanud kah, põhimõtteliselt mul, nagu öeldud, vahet ei olnud.

Nagu juba eelnevatel aastatel tavaks saanud, läksime seekordki kohale reede õhtul. Vähemalt suurem osa meist. Seekordne Jukola oli Soome kagunurgas, Vene piiri vahetus läheduses, Hamina linna kandis. Seoses sellega oli meiega kaasas ka suur kergejõustikutreener Leonhard Soom isiklikult. Kohale jõudsime täpselt õigel ajal. See tähendab seda, et telgid ja varjualuse saime üles täpselt veidi aega enne seda, kui algas kõvemat sorti vihmasadu. Varjualuse all oli päris mõnus istuda ja vaadata, kuidas järjest kohale saabuvad eestlased lausvihmas telke üles panevad. Seekord oli eestlased (nagu ka kõik muud rahvused) paigutatud telklaagris suhteliselt lähestikku.

Hommikul sai JOKA tiim alustuseks sõna Soome tähtsas YLE1 raadios, kui Minn, Maku ja Pilvi andsid pikema intervjuu näol ülevaate meie meeskonna ja naiskonna strateegilistest plaanidest.
Peamine, nagu meie puhul ikka, saavutada esikoht Eesti klubide arvestuses. Siia arvestusse ei lähe siis need Eesti võistkonnad, kes on kokku klopsitud mitmetest klubidest. Eraldi eesmärk oli kindlasti ära teha PEKO 1. võistkonnale, kuna sealtpoolt oli tulnud meie suunas kommentaare, kus lubati meile raudselt ära panna.

Päeval, nagu ikka anti start Venla teatejooksule, kus võistlevad naiskonnad. Meie naiskonna liikmed, kes seekord olid koosseisus Siku, Liisu, Helle ja Evely tegid suurepärase soorituse. Eriti headmeelt tegi see, et lõpuks saime jagu ka Ilvese naiskonnast, kus Elo ei suutnud viimases vahetuses vigu vältida ja Evely tast sujuvalt mööda jooksis. Naiskonna head jooksud andsid lootust ka meile, kuna eelmisel aastal, kui naistel hästi ei läinud, panime ka meie puusse. Järelikult sel aastal, kui naiskond jooksis hästi, .....

Kuna minu vahetus oli viimane, mille start alles hommikul, siis avanes mul võimalus öö läbi telgis magada. Peale seda, kui olime stardi ja Kristjani jooksu esimeses vahetuses ära vaadanud, jalutasingi telki magama. Uni oli muidugi selline imelik. Otseselt nagu ei maga, aga nagu üleval ka ei ole. Kogu aeg keegi kuskil askeldab ja kommentaatori hääl on ka kuulda. Läbi une kuulsin, nagu Jaan, kes jooksis meie teist vahetus oleks öelnud: "lamp kustus kohe alguses ära ja jala väänasin kah välja". Ise veel mõtlesin, et krt, juba alguses siuke jama. Samas aga kuulsin ka kommentaare, et oleme umbes 200-nda koha kandis, nipet-näpet midagi peale. Selliste kahtlevate emotsioonidega ärkasingi hommikul üles ja suundusin ekraani juurde, kus sain juba täpsemaid kommentaare.

Selgus, et meil läheb väga hästi. Kristjan jooksis esimeses vahetuses välja endisele tippsportlasele võib-olla natuke tagasihoidliku tulemuse, 322 aja. Selle eest aga Jaan ja Maku, vastavalt teises ja kolmandas vahetuses tegid väga head jooksud ja tõstsid meid vastavalt 251. ja 227. kohale. Seejärel hoidsid Tiit, Minn ja Raivo enam-vähem kohta, liikudes siis ainult mõned kohad protokollis allapoole. Niisiis pidin hakkama sooja tegema, ehkki minu vahetuse pika raja peal oleks vist niikuinii soojaks saanud. Tunne oli täitsa värske, ehkki enda arvates olin maganud suhteliselt, kuidas nüüd öelda, .... heitlikult. Niisiis sain rajale 246. koha pealt, eesmärgiga teha võimalikult veatu jooks, kuna see tagab Jukolal alati edu, kui vähegi jooksusammu moodi liigutust teha. Salamisi siis lootsin ka paarkümmend kohta tõusta. Rohkemat viimases vahetuses, kus vahed juba väga suured, ei julgenud oodata.

Rajale minnes üritasin võtta väga rahulikult, et korralikult kaarti sisse elada ja mitte viga teha. Esimesse kahte punkti sörkisin ilusti, enam-vähem üksi. Punktipiirkondades olid mõned inimesed näha, aga neile tähelepanu ei pööranud. Kolmandas punktis oli juba mingi suurem rong, tundus, et valdavalt eelmise vahetuse vennad. Läksin mööda nende loha mäest alla natuke vasakult, aga hoidsin kõik kontrolli all ja kaardilugemist käest ära ei lasknud. Neljandas ja viiendas, ning nende vahel olevas joogikas käis juba vilkam sagimine. Peale viiendat jäin jälle üksi. Liikusin endiselt rahulikult ja lugesin kaardi peal kõik vajalikud kohad ilusti välja. Kuuendas punktis käis tõsine otsimine. Ei lasnud ennast sellest häirida ja võtsin punkti ilusti ja jätkasin oma teekonda täiesti üksinda. Minekuga seitsmendasse olin endaga väga rahul, aga punkti endaga tegin paarkümmend sekundit viga. Edasi läks jälle lihtsalt.

Järgmise joogika juures 9. ja 10. vahepeal tekkis jälle paarimeheline punt, aga see lagunes kohe, kuna pika etapi 11-ndasse lahendasin jälle täiesti omamoodi joostes kindlalt tee pealt ringi. Ise arvan, et sain oma valikuga päris OK aja. Kui 11. punkti jõudsin, tuli kuskilt põhja poolt juba suurem punt vendi. Need tõmbasid juba suhteliselt korralikku tempot. Kuna ma olin juba enam-vähem soojaks jooksnud haakisin ennast sinna üheks vaguniks. Eriti kuna nad läksid ka minu jaoks õiges suunas. Järgmised kaks punkti võtsime hästi ja kiirelt. Peale joogikat, aga 14. punktiga tahtsid poisid kuhugi liiga paremale minna. Kuna ma olin korralikult omale kasutada olevaid vidinaid, ehk siis kaarti ja kompassi kasutanud, ei hakanud nendega koos asju arutama vaid läksin punkti. Kutid vaatasid, et ma vist tean, mis kaart on ja haakisid ennast riburadapidi mulle sappa, ehkki nende tempo oli muidu mõnevõrra kiirem. Enne 15-ndat mäest üles minnes enam nad väga tagasi ei hoidnud ja kihutasid siiski mööda. Koos nendega tegime siis 20-30 sekundisese vea.

Edasi hakati jälle tempot tõmbama. Kohati läks see minu jaoks ehk liigagi kiireks, aga üritasin ennast ikka kaardis hoida. Enam-vähem tuli see välja, aga mõnevõrra probleeme tekitas seekord asjaolu, et rajameister oli paljud punktid paigutanud nii, et neid liikumissuunast näha ei oleks. Nii olin näiteks 17-ndast punktist paari meetri kaugusel, aga punkti nägin alles siis, kui peale väikest kaardivaatamispausi ennast ümber keerasin. Järgmised kaks punkti olid minu jaoks kõige raskemad selles mõttes, et sain aru, et tempo on minu jaoks liialt kõrge, aga maha ka ei tahtnud jääda. Samas oli kaart piisavalt selge ja vigu sisse ei tulnud. Peale järjekordset joogipunkti lagunes grupp lõpuks ära, kui 22. punkti, mäest üles minnes vajusid enamus kutid selgelt liiga vasakule. Ei tea, äkki oli hajutus, aga sain vähemalt jälle oma tempole üle minna. Kahekümne teises liitus minuga mingi noorem tüüp ja 3 järgmist punktivahet liikusime temaga enam-vähem koos. Valdavalt olid punktid jälle kõik liikumissuunast vaadates peidetud.

25-ndas läksime selle tüübiga jälle eri teid, kui tema läks paremale soo serva, mina aga liikusin natuke rohkem ida poolt. Samas aga liitus tagant üks vene nimega kutt (see oli tal selja peal kirjas), kes tahtis hirmsasti jälle kihutama hakata. Kuna ma ei olnud päris täpselt sama meelt, siis lasin väikese vahe sisse, aga kuni lõpuni ta ees ikkagi paistis. Korra, enne 27-ndat, kui ta tee peal seisatas sain ta isegi kätte. Finišisirgel joostes kuulsin juba kaugelt, kuidas võistkonnakaaslased karjuvad. Tabloolt, mis näitas kohta, paistis, et olen vist teinud päris normaalse jooksu. Kui oma tiimikaaslastest möödusin, karjus Maku millegi pärast, et tule tagasi. Mõtlesin küll, et äkki tahtis õlut pakkuda, aga nii kõva iseloom on mul küll, et jooksin hooga lõpuni välja. Pärast sain teiste käest sõimata, et miks ma neile plaksu ei löönud, kas olen ülbeks läinud? Aga proovigu ise seal hakata plaksu lööma, kui pea kahetunnise jooksu järel tahaks ainult ruttu lõppu jõuda, et oma väljateenitud õlut juua. Ja Liisu oli seda mulle ilusti alles ka hoidnud ja tõi selle mulle finišisse kohe ära.

Aga JOKA on ikkagi Eesti parim orienteerumisklubi, nii et lõpetasime oma ajaloo parima tulemusega, 215. kohal, Eesti klubidest parimana. SKM! ei lähe arvesse, kuna see on kokku klopsitud väga mitmetest Eesti klubidest.

Lõplikud tulemused.
Meie võistkonna tulemused.

Red Fox Adventure Race - Karjalas, Venemaal

2011-06-28T16:51:00.014+03:00

Red Fox Adventure Race Venemaal sattus Twisteri plaanidesse eelkõige seetõttu, et Ukrainlased, kelle võistlusele me esialgu pidime võistlema minema, ei viitsinud oma kodulehele õigeaegselt adekvaatset infot panna ja tuli otsida mingi mõistlik alternatiiv. AR Euroseries lehelt jäi aga silma Red Foxi võistlus ja kuna asi toimus meile ka võrdlemisi lähedal, oligi otsus tehtud. Venelastega asjaajamine kulges ladusalt ja registreerimise saime tehtud sujuvalt. Viisadega läks asi mõnevõrra keerulisemalt, nii et viisad saime kätte täpselt eelmisel päeval enne ärasõitu. Seetõttu olid kõik otsused ja laevapiletite ostmised jäänud viimasele hetkele. Laevapiletite siis seetõttu, et kohale läksime Soome kaudu, kuna Soomes on tunduvalt paremad teed ja kohalesaamine seetõttu tunduvalt kiirem, kui Narva kaudu sõites.

Nii mõneski mõttes oli Red Foxi näol tegemist meile pigem kogemuste hankimise ja niisama rahuliku üritusega, kui veri ninast välja võistlusega. Ehkki muidugi kaotama me ka ei läinud. Niisugust formaati, et kõiki punkte saab võtta ükskõik millega, kas kajakiga, rattaga või jala, ei olnud keegi meist varem proovinud. Kuna kajakid, või mis iganes paadid, pidi soovi korral ise kaasa võtma ja Irina väitis meile, et paadi punktid saab tegelikult maad mööda, rattaga, ka ära võtta, siis otsustasime minna kergema vastupanu teed ja paate seekord mitte kaasa võtta. Ka ei olnud võistlusel ette nähtud põhimõtteliselt mitte mingisugust kohustuslikku varustust, välja arvatud muidugi ronimisvarustus, siis kui on soovi ka ronimispunkte külastada.

Võistlusnädala alguses aga juhtus niisugune jama lugu, et Sven otsustas põskkoopa põletikku haigestuda ja seetõttu ei saanud osaleda. Kiired hädaabi otsingud paraku aga tulemusi ei andnud. Tegelikult ei olnud sellel selles mõttes vahet, et võistlusel sai, nagu rogainiski, osaleda kahe kuni viieliikmeliste võistkondadena, lihtsalt kui ei ole neljaliikmeline, siis ei lähe AR Euroseries arvestusse. Kuna me sellel aastal aga niikuinii kolme euroseeria võistlust kokku ei saa, et üldarvestuses konkureerida, siis ei olnudki olukord tegelikult nii hull. Õnneks läksid muud asjad nii, nagu vaja oli ja juba reede hommikul saime Twisteri minibussiga Viking XPRSi pardale vurada.

Algus ei tundunud just eriti roosiline. Kuidagi suures kuumuses ja niisama jutuajamise vahel suutis Erki kuidagi oma GPSi vales kohas asuva samanimelise koha panna. Et aga distants oli sama ja mina ei viitsinud kah enne kaarti vaadata, et mis kaudu me minema peaksime, siis tegime vaatamata Sveni kommentaarile, et tema arust peaksime veits teist teed minema, teha kerge 200 kilometrise ringi. Kui see tagasihoidlik eksimus ilmsiks tuli, siis arutlesime pikalt teema üle, et kas üldse tasub võistlema minna, kui alustuseks jääb Sven haigeks, siis paneme paarsada kilti viga ja mine tea, mis siis veel edasi juhtuma hakkab. Õnneks aga õnnestus meil liikuma hakata juba hommikul, nii et midagi erilist see 2 tundi meile ei tähendanud. Pärast tunde kolmekümnekraadises palavuses autos sulamist jõudsime lõpuks piirile. Ehkki meil selle riigi piiri ületamise koha pealt kellelgi värskemaid kogemusi ette näidata polnud, saime enda arvates küll päris kiiresti vajalikud paberid täidetud ja ilma viperusteta piiri ületatud.

Esimesed kilomeetrid suurel ja laial Venemaal olid pehmelt öeldes imestamapanevad. Ehkki olen igasuguseid jutte kuulnud ja nõuka ajast on omalgi kerge kujutluspilt olemas, siis nii sõna otseses mõttes sitta (ei hakka ilustamagi) elu, nagu seal oli, ei osanud küll ette kujutada. Teed olid nii auklikud, et hambad tahtsid suust ära kukkuda. Majad (ja ka kõik muud asjad) olid lagunenud, vanad Vene autod kõrvuti uute miljoniliste džiipidega, harimata põllud, jne. Kui naisterahvad nägid üldiselt välja enam-vähem viisakad, käisid normaalselt riides ja puha, siis viimne kui üks mees nägi välja kui äsja vangist vabanenud kriminaal. Õnneks teisel pool Sortavalat oli olukord natuke parem. Vähemalt tee oli veidi sõidetavam ja osadel isegi põld küntud. Võimalik muidugi, et me lihtsalt suutsime lõpuks olukorraga mingil määral kohaneda.

Kohaliku aja järgi kesköö paiku jõudsime võistluskeskuseks oleva poollagunenud taluhoone juurde. Tegime kiire registreerisime ja saime Laadoga äärse karjamaa peale omale telgikoha valida. Kohalikud keetsid omale priimustel süüa, laadisid UAZikutest välja tuhande viiesaja euroseid jalgrattaid, jõid ..... tõenäoliselt viina ja ajasid niisama juttu. Panime ka oma konkurentsitult laagri suurima telgi püsti ja üritasime midagi järgmise hommiku võistluseks ära teha. Suurt midagi, peale ratta pedaalide vahetamise nagu teha ei jõudnudki. Natuke vaatasime ka kaarti ja oligi aeg magama kobida.

Ehkki hommikul ärkasime endi arvates aegsasti, läks aeg ikkagi kuidagi nii kiiresti, et stardihetke saabudes olid osad plaanitud tegevused veel tegemata. Oma osa selles oli muidugi asjaolul, et väljakuulutatud kaptenite miiting ja võistluste ametlik avamine jäi sujuvalt hiljaks ja lisaks võttis hirmus palju aega. Miitingult jäi kõlama 3 peamist tähelepanekut. Esiteks, jalgrattaga sõites tuleb olla äärmiselt ettevaatlik ja sõita hästi tee ääres, sest alles eile olla kellegagi midagi juhtunud, kuna kohalikud kaskadöörid vajutavad oma zigulli parempoolset pedaali üsna sügavale. Teiseks, kajakiga sõites tuleks olla väga ettevaatlik, kuna Raketa tüüpi laeva juhtidel on täiesti ükskõik, kas keegi on neil ees, millega ta neil ees on või kas midagi juhtub. Ainuüksi punkte maha pannes oli rajameister näinud nende poolt aasta jagu igasugu eeskirjade rikkumisi. Ja kolmandaks 20-ndast punktist 37-ndasse tuleb minna mööda aiaäärt, kuna aja taga on presidendi suvila, ja uskuge mind, te ei taha sealt aiast üle minna.

Stardis olime me ühed vähesed, kes läksid rajale ilma jalgrattata. Põhiliselt just minu ettepanekul tegime esimese ringi trekkinguna. 51, mis oli võistluskeskusele kõige lähem, aga ronimispunkt, kuhu tuli ainsana vedada oma köis, jätsime hilisemaks, kuna eeldasime, et paljud lähevad alguses kohe sinna. Otsustasime võtta trekkinguna 11-14-21-43-42 ja kui maastik on normaalne, siis ka mõned kaugemad punktid, kui pole, siis võtame rattad ja liigume nendega punktipiirkondadesse. Alguse tempo valisime rahuliku. Ajasime juttu ja imestasime kohaliku "arhitektuuri" ja muu üle. Esimene punkt, 11 oli juba päris ilusa koha peal. See oli ka ainuke punkt, kuhu teed mööda ligi sai. Kaart tundus olevat natuke nihkes. Reljeef ja teed ei läinud omavahel päris nii kokku, kui kaardipilt näitas. Natuke hiljem selgus, et reljeefiga ei olnud üleüldse suurt midagi peale hakata, kuna 10m kõrgusjooni oli pandud pehmelt öeldes väga tagasihoidlikult ja kaootiliselt. Asjad, mille järgi ainsana liikuda sai, olid järved ja kompass. Üleüldse sain selle 36 tunni jooksul suurepärase kompassi koolituse, kuna see oli ainus vidin, millele kindel sai olla.

Teise punkti minnes selgus ka see, et mitte ühtegi pisikest teed, mis kaardil oli, ei olnud reaalselt olemas. Vähe sellest, neid ei olnud isegi kunagi olemas olnud. Maastik oli äärmiselt raske ja ühest punktist teise minek võttis meeletult aega. Venelastel tundus olevat mingi imelik komme, minna saega sügavale metsa, langetada hunnik suvalisi puid risti-rästi maha ja siis koju tagasi minna, jättes puud aastakümneteks sinna niisama maha vedelema. Ehkki maastik oli raske ja risune, siis punktikohad olid valitud sellised, et iga kord jäi punkti jõudes suu ammuli. Tõeliselt ilusad kohad. Ka ilm ei teinud asja lihtsamaks. Päike säras ja kuuma oli ilmselt üle 30 kraadi. Seetõttu oli teine punkt, mis asus väikesel saarel, Laadoga ühes lahesopis, 30 meetrit kaldast, lausa hingeõnnistuseks. Ehkki vesi, mis eelmisel õhtul meie laagriplatsi juures oli olnud soe, nagu supp, oli selles lahesopis jäiselt külm, mõjus suplus äärmiselt karastavalt ja ergutavalt. Kolmas punkt pidi asuma mingi ausamba juures. Jõudes punkti läheduses oleva lahesopini, ei hakanud ausammast aga kusagilt silma. Arutasime Erkiga, et ju siis on mingi pisike ausammas, ega keegi ei hakka ju ometi mingit kolakat sinna metsa püstitama. Jõudes aga poolsaare nurga tagant välja, kõrgus meie ees suursugune ausammas, nagu impotendi unistus, Laadoga järve kohal.

punkti 21 minek oli puhas kompassi teema. 42 punkti minekul saime kasutada ära järvi, ehkki osad kaldad olid kaljused ja kohati raskesti läbitavad. Punkti ise oli tunduvalt kõrgemal kui kaardil näidatud, aga koht oli jällegi suurepärane. Kaljumurru kohal, kõrge mäe peal, vaatega Laadogale, super. Tagasi kulgesime suunaga järvesopini ja mööda teed võistluskeskusse ratasteni. Metsateel selgus, tegelikult juba minnes, veel üks kohalike imelik harjumus. Nimelt tuleb kalale minnes sõita autoga nii veepiiri lähedale, kui vähegi võimalik, parem, kui rattad oleksid vees. Vahet ei ole, et pärast võib-olla ei saa autoga enam sellest 45 kraadisest tõusust üles. Esimesel ringil kohtasime ka päris palju igasugu madusid, kõik rästikud, nastikud ja vastikud nägime kamba peale ära. Suvila külakesest läbi minnes tuuldus ühe hüti verandal ka tagasihoidlik karu nahk, mis minu hinnangul oli suurem mistahes ksrust, keda ma kunagi näinud olen.

Võistluskeskuses võtsime oma köie ja ronimisasjad ja tegime kiire edasi-tagasi tiiru 51 punkti. Kuna trekkimisest oli juba parasjagu siiber, tegime järgmise tiiru ratastega põhjapoole. 27 punkt asus taas jube suure kaljuse künka otsas. Lepime kohe kokku, et kui edaspidi tuleb juttu mäest, siis on tegemist ikka Vällamäest (kordades) suurema jurakaga, lihtsalt selle vahega, et need kõik on seal kaljused ja üles-alla minekul tuleb hoolega jälgida, et ennast sodiks ei kukuks. Nii siis oli ka 27 punktis. Järgmisse punkti minnes tulid välja järgnevad kaardi "eripärad". Nimelt asfaltteid, mida kaardile oli märgitud napilt 1 oli tegelikkuses maastikul tunduvalt rohkem. Seetõttu tegime ka kerge minuti-paar viga. Samas, aga see tee, mis punktini pidi viima, oli kaardilt sootuks puudu. 18 punkt oli kohaliku küla, Haapalampi veepuhastusjaamas. Üleüldse olid külad siin Soome nimedega, lihtsalt kirjutatud kirillitsas. Ei ole vist viitsitud oma nimesi välja mõelda. Edasi kimasime läbi linna veel põhja poole. Õnneks läbi linna, sest ilm oli suvine ja vedelikku läks meeletult. Hotellis, kus me viisa järgi ööbima pidime, vahetasime eurosid rutsideks ja saime endale soetada külma pepsit ja õlut. Oi kui head need peale leiget vett maitsesid.

31. punktiga tegin kaardi tõlgendamisel taas väikese vea. Õnneks tundis Erki end kohalikega suhtlemisel nagu kala vees ja pääsesime kergelt. Järgmisse minek oli mööda asfalti ots. 28. punktis oli meie üllatuseks vahetusala. Korraldajad pakkusid teed ja väitsid, et mitmed võistkonnad on nende juures lausa 3 korda käinud. Arvasid, et meie käime ka. Õigesti arvasid. Jätsime rattad alasse ja käisime edasi-tagasi 49 punktis. Viga ei teinud, aga punkt tundus kõvasti kaugemal, kui kaardilt näha. Järgmisena otsustasime käia edasi-tagasi ka 61 punktis, kuna see on väärtuslik ja jätta vahele 44, kuna sinna ei saa hästi ligi. 61 punkti juurde minek on mööda asfalti sõit, aga asfaltilt punktini minek päris naljakas. Nimelt, jõudes punktimäeni lükkame rattad võssa ja ronime Vällaka suuruse künka otsa. Olles üleval, selgub aga, et seda mäge ei ole üldse kaardilgi. Õige mägi on selle taga ja veel 2 korda suurem. No mis seal siis ikka, ronime aga edasi. Aga jõudes järgmise mäe otsa pole ka seal punkti. Õnneks aga loeb Erki legendist välja, et punkt asub mäe sees. Ja ennäe imet, leiamegi mingi augu, mis kukub sügavusse, aga kuidas sinna sisse saaks? selgub, et kümmekond meetrit allpool on koopa sissekäik. Õnneks on meil lambid kaasas ja koopa tagaseina juurest leiamegi punkti. Aga jällegi, nii koobas, kui ka mägi, kust avaneb imekaunis vaade õhtusele Laadogale, kogu tema ilus, on lagastatud mingite viinapudelite ja eitea millega. Kusjuures, siia üles ei too ühtegi mõistlikku rada, tuleb turnida läbi risu. Kes viitsib oma laga siia tassida.

Nüüd suundumegi tagasi 3ndat korda 28 punktis olevasse vahetusalasse. edasi otsustame võtta 46 punkti ja siis suunduda trekkingule 54-53-52-45 punktide juurde. 46ga aga nii lihtsalt ei lähe. Selgub, et see 6 joonega künkake on umbes 6 Munamäe kõrgune ja järsk nagu Viru Hotell. marsime sinna üles, või õigem oleks öelda ronime, päris tükk aega. Alla tulek on veel hullem, päris surnuks ei taha nagu lennata. Lisaks sattus sellele ajale öö ainuke pime hetk. Ega seal seda väga palju üle tunni ju pole. Tagasitulles rataste juurde teen veel väikese triki kompassiga ja teeme kerge viieminutilise lisakaare. Peale punkti tuleb jube uni peale. Tõmban ühe Sleha sisse, aga imelikul kombes see seekord ei toimi. Imelik, alati on töötanud. Trekkingule minnes leiame ühe tee, mis viib 54 punkti poole, poolel teel saab siiski otsa. Paneme rattad metsa ja trekkima. Seekord on meie valitud selline taktika, et Marge teeb tempot. Rõuge Xdreamil saatsime Liisu luurama ja selgus, et Marge on üüratult tugev. Niisiis sündiski plaan, et tema peab tempot tegema. Vahelduva eduga on see plaan seekord ka väga hästi töötanud. Aga nüüd trekkingul hakkab Marge kuhugi tahapoole vajuma.

Ühe puutüve peal istudes teeme kerge, paariminutilise unepausi. Seal juhtub üks naljakamaid asju, mida ma seiklusspordis näinud olen. Marge jääb paari sekundiga nii sügavalt magama, et lase kasvõi kahurit, üles ei ärka. Peale 8ndat raputamist teeb siiski silma lahti, ise nii rahul, nagu oleks öö otsa maganud. Jalutame edasi, siis aga juhtub midagi, mis meid Erkiga ehmatusest võpatama paneb. Marge viskab käigu pealt pildi tasku. Tormame ligi ja üritame aru saada mis juhtus. Väga palju targemaks ei saa. Sunnime puhkama. Mässime termokile ümber, aga Marge väriseb nagu haavaleht, omal nägu täiesti valge. Jama lugu on see, et see koht on sügaval metsas ja sinna ei ole võimalik isegi arsti kutsuda. Marge ise on muidugi kõva iseloomuga ja tahab edasi minna. Sunnime ta siiski puhkama. Peale umbes poolt tundi otsustame tasapisi liikuda 53 punkti suunas. Marge ei näe sugugi hea välja aga hambad ristis pingutab. Punktis teeme uue peatuse. Ehkki Marge tahab minna järgmisse punkti ja vastab küsimustele jõudmise kohta, et ta peab jõudma, ma riskida ei taha ja liigume tagasi rataste suunas. Tagasi ratasteni liigume võrdlemisi vaikselt ja kerge roosakas jume hakkab näkku tagasi tulema. Normaalsest jumest on asi veel kaugel, aga kerge progress siiski. Arutame, milles võib põhjus olla. Marge ise arvab, et geelide ja sääsetõrjevagendi koosmõju, mida mõlemat on ohtrasti kasutatud. Soovitan geeli asemel süüa pigem tavalisi müslibatoone, võikusid jms.

Rataste juurde jõudes on asi juba veidi parem ja esimestel paaril kilomeetril vändates tundub, et kõige hullem on möödas. Järgmises teeristis on otsustamise koht. Pakun välja 3 varianti: 1. helistada keegi järgi. 2. Keerata nina võistluskeskuse poole ja lõpetada. 3. Minna järgmise ronimispunktini ja vaadata edasi, mis saab. Esimene variant langeb kohe ära. Kamba peale teeme otsuse, et kuna ronimispunkt on lähemal ja seal on samuti korraldajad kohal, siis keerame parem sinnapoole. Kruiisime vaikselt, ilma liiga tegemata ja teeäärsed punktid jätame vahele, kuni hakkab tunduma, et tervis on nii hea, et võib mõnes punktis ära käia. Ja kui ronimine on tehtud, siis otsustame, mida edasi teeme. Vaikselt kruiisides tekib mul aga see probleem, et läheb hirmus igavaks ja uni tuleb vägisi peale. Erkil on täpselt sama probleem ja ta teebki ühe viieminutilise unepeatuse. Teeme Margega sellest pilti, vähemalt on hetkeks huvitav. Edasi teen endal elu huvitavamaks sellega, et üritan iga teekonarust ära kasutada rattaga hüppamiseks. Aga konarusi, tundub, on piisavalt vähe ja uni kipub ikkagi peale. Ühel ristmikul, kui pea korra lenksule toetan, otsustame, et teeme väikese magamispausi. Kuna maa on veidi niiske, laotame termokile maha ja vedeleme seal peal nagu kilud karbis. Kui keegi juhtuks mööda sõitma oleks see päris naljakas vaatepilt.

Umbes 10 minutilise unepausi järel on tunne natuke värskem. Kuna nr 59 punkt tundub teele piisavalt lähedal, otsustame seal jalutades ära käia. Nagu legendi järgi juba arvasime, siis tuleb punkti võtmiseks teha kerge hommikune suplus üle umbes viiemeetrise oja. Siin tuleb välja kui tugev Marge tegelikult on. Olles alles veidi aega tagasi näost nii valge, et rannas võiks luige pähe maha lasta, võtab Marge ilma ühegi küsimuseta krooli asendi sisse ja laksab mõne tõmbega üle oja. Aga suplus ise oli päris mõnus. Ehkki uneseisukohast ei oleks seda enam vaja olnud, sest teel järgmisse punkti läks taevas päris mustaks ja saime kaela tõsise äikese tormi ja tugeva vihmasaju. Kruusateedest oli suu liiva täis ja kuna kaasas oli ainult 1 tagasihoidlik dressikas, siis olime ülekere märjad, nagu kassipojad. 58 punkt asus päris tee ääres, nii et tegime ka sinna kiire reisi. Edasi juba ootaski ees kauaoodatud ronimispunkt maksimaalse 10-punkrilise väärtusega. Punktikoht asus vanas marmorikaevanduses, mis oli täiesti super koht. Helesinise veega järveke kuskil sügavas orus, kus sai koobastesse paadiga sõita. Ulmeliselt sügavad koopad matkaradade ja viitadega. Mida aga ei leidnud, kuna kaart oli pehmelt öeldes puudulik, oli punkt. Selle eest saime korralikult kaevanduses kolada ja selle ilu imetleda, kuigi läbimärjana ei olnud see vast kõige meeldivam kogemus. Lõpuks õnnestus ka punkt üles leida ja ronima asuda.

Ronimisülesandeks oli kahel liikmel mööda võrku laskuda alla koopasse, mis oli jääga kaetud ning mööda köit jääl joostes punktini minna. Ronimine just eriti keeruline ei olnud, aga läbimärjana jääga kaetud koopas jooksmine oli nii külm, et võttis hambad hetkega plagisema. Õnneks pakkus korraldaja pärast ronimist teed, nii et peaaegu oleks lausa soe hakanud. Peale ronimist otsustasime, et kuna kõigil on sigakülm ja Margel tervis niikuinii pehmelt öeldes nukravõitu, siis paneme otse mööda asfalti võistluskeskusse ja jätame tee äärest ära 3 punkti. Vähemalt siis ei katkesta. Jama lugu on muidugi see, et võistluskeskusesse on sealt ronimispunktist umbes 50 kilomeetrit. Maanteel sõita on kerge, aga riided ei taha kohe kuidagi ära kuivada, ehkki vihm on juba üle jäänud. Enne võistluskeskust otsustame, et läheme vahetame telgis riided ja teeme vaikselt kerides siiski kerge tiiru ka edelapoolsetes punktides. Täiesti kirjeldamatult mõnus tunne oli rattaga sõita kuivade riietega. Panin isegi rattapüksid jalga, mida ma seiklusspordi võistlustel tavaliselt peaaegu kunagi ei tee.

Olemine läks kõigil paremaks ja tempo oli kohati juba päris kiire. Jõudsime võtta 3 punkti, sealhulgas õnneks ka viimase ronimispunkti, mis osutus senistest ronimispunktidest kõige tehnilisemaks. Peale peaaegu tunnist järjekorras ootamist saime šumaariga tõusta, ennast üleval rippudes ümber haakida ja uuesti kaheksaga alla laskuda. Selgus, et mõningane paus ronimistreeningutes on veidi mõjunud ja asjad kipuvad juba veidi ununema. selle peale ütlesid korraldajad aga, et osa vendi kes neil seal ronimas käis, nägi šumaari üldse esimest korda :o). Tagasi minnes arendasime asfaldi peal täiesti arvestatavat kiirust ja finišisse jõudsime umbes tund aega enne kontrollaja 36h lõppemist. Ja võisimegi minna Laadogasse pesema ja poodi süüa ostma. Õnneks saime poest viimase grillkana ja superhead soolakurki.

Kokkuvõtteks võib öelda, et võistlus oli täitsa huvitava formaadiga ja lahedal, aga sigaraskel maastikul. Kaart oli ka päris huvitav, kus enamus info oli üleliigne ja nihkes, aga kindel sai olla näiteks järvede peale. Selle eest sain tugeva kompassi koolituse, millest edaspidi kindlasti kõvasti kasu on. Kui Red Foxile peale minna korraliku ettevalmistusega, paatide ja muu vajalikuga, siis on võitjate tulemus kindlasti täiest jõukohane. Eks vaatab, võib-olla järgmisel aastal jälle.

Tulemused.
Twisteri pildikogu.

XDreami II etapp - Rõuge

2011-06-10T09:41:00.004+03:00

Xdreami II etapp oli sel korral viidud Eesti ühte kaugemasse otsa - Rõugesse. Nagu ikka, olime stardijoonel koos Maku ja Tomiga. Ilm oli tõeliselt palav, nii et enne starti oli suhteliselt keeruline leida kohta, kus sai niimoodi vedeleda, et higi kuskile poole ei pritsiks. Asjad olid aga varakult valmis ja õnneks valas Anniki enne starti värskendava koguse külma vett krae vahele, nii et tunne läks juba päris mõnusaks. Kohustuslik tiimipilt enne starti, selle etapi fotograafi, Maare poolt ja võiski stardialasse Elo kallal nokkima minna.

Start oli seekord kanuudega. Esmapilgul tundus see kahtlane, kuna kanuu peaks olema meie kõige nõrgem ala. Kui alguses kohe kohti kaotada, on Xdreamil suhteliselt keeruline neid tagasi võita, kuna tempo on piisavalt kiire. Stardist pandi minema niisuguse hooga, et pead olid kuklas ja igemed paljad. Ma pidin naerukrambid saama. Üritasin siiski ise ka mingit tempot hoida, et mitte päris viimaseks jääda. Kanuusse istusime suhteliselt mõistlikul positsioonil. Kuskil väga eesotsas ei olnud, aga ka ei midagi hullu. Õnneks ei olnud keegi ka pikalt eest ära. Esimesed punktid tulid rahulikult ja hoidsime positsiooni. Kolmandasse punkti tegime lõpus hea valiku ja vedasime kanuud viimase jõekääru otseks. Võitsime sellega hunniku kohti ja saime päris hea koha peale. Tom väitis, et 5/6 punktis on linnulaulu lisaülesanne. Ütlesin, et mina tean ainult varest. Otsisime silmadega Otti. Oli päris lähedal. Kanuu lõpust jooksime Ööbikuorgu linnupunkti, siis polnud aga Otti kuskil. Kahju. Aga esimese linnu arvasime ära hoobilt - ronk. Ka teine, vares, tuli valutult. Edasi aga oleks minu pärast kasvõi jaanalind seal laulda, mina aru ei saa, mismoodi neil vahet on võimalik teha. Igaks juhuks panime ikka ööbiku ka ja veel mõned loogilisemad linnud. Loomulikult mööda. Ja siis väike suts vahetusalasse, suht varakult, ei oodanud isegi kõigi lindude laulu ära. Minu arvates oleks võinud veel varem minema panna.

Rattaetappi alustasime koos ISC-ga, kuskilt lisandusid veel mõned tiimid. Kaheksandasse punkti tegime valiku mööda pisikest metsarada. Erkki, Marek ja Alar mõtisklesid imelikult kaua kaardi üle. Minu jaoks oli pilt natuke selgem, lugesin vajalikud kohad kaardilt välja. Ees liikus härti ka ISC tiim, Alari juhtimisel. Kuna metsarada oli aeglane, arvasime, et see valik oli kaotus. Hiljem selgus, et hoopis tõusime selle etapiga liidrite sekka. Teel järgmisesse punkti tegime tööd koos ISC ja Salomoniga. Tempo oli hea, etapid lihtsad. Munamäkke minekul jäime Salomonist ja ka ISCist natuke maha. Tipus kuulsimegi, et oleme neljandad. Päris hea. Tee peal tunduski, et oleme kuidagi kahtlaselt üksi, mis Xdreamil on võrdlemisi haruldane. Munakalt alla minnes jäi 90-kraadises kurvis umbes 2 millimeetrit puudu, et oleksin suurema kägara pannud. Ees oli juba kellegi loha. Maku ütles, et Tõnu. Vällaka vahetusalasse oli tuttav tee.

Järgnev jooks oli raske, kaks korda Vällakale, aga meile eeldatavasti sobilik. Kohe etapi alguses tulid ratastega suurel kiirusel Soomlased. Neile natuke järgi Aadli-Nõmm-Abram. Viimased tundusid suhteliselt väsinud. Ju siis ei ole see rattasõit neil veel nii kodune. Veidi ees liikusid
Elo ja Co. Vällaka otsa esimest korda minnes keegi ragistas. Maku pakkus, et saime Elost mööda, mina arvasin, et pigem tulid tagant sommid. Järgmises punktis olidki sommid meil järgi. Huvitaval kombel nad mööda ei läinud, vaid panid kuni etapi lõpuni meile konksu. Konkreetselt, nina p....s. See oli minu jaoks veidi üllatav. Selline korüfee ja paneb nii naglalt konksu, liikumiskiirus oli neil ju meist tunduvalt suurem. Teist korda Vällakale minnes tulid vastu liidrid, kahekesi. Elo tiim oli imelikul kombel kuhugi ära kadunud. Vahe ei olnud suur. Kui me alla tulime tuli samas kohas vastu muljetavaldav jälitajate seltskond, Nõmme punt, Eensaared ja Kannelid.

Järgmist ratast alustasime jälle koos soomlastega. Endiselt olid tüübid konksus. No mida on, rattas kah veel. Vedasin nad järgmise punktini. Siis Nad õnneks möödusid. Nike aga alles läks samuti, olime veel lähemale võtnud. Järgmise etapivaliku tegin aegsasti vasakult ringi. Õnneks sommid panid ees paremale. See oli hea etapp. Makul läks veidi raskeks, aga liidritele tõmbasime veel lähemale. Vahe võis olla minuti ringis. Haanja suusastaadionil oli lisaülesanne - suusatamine kolme mehe suuskadega. Maare oli väidetavalt meie suusad ära määrinud. Aga ei olnud ikka vist kliistri ilm. Samas, kõigil oli sama s..t lipe. Inglite pidulauast ei julgenud osa saada, siis oleks sinna jäänudki vist. Järgmises punktis saime kätte oma lindude eest treenitud trahvipunktid. Pidime korjama jalgsi kolm o-punkti. Ei võtnud just väga kaua aega, aga arusaadavalt läksid Porgandid, aga ka Eensaared meist mööda. Viimastel etappidel tegime tööd koos Elo, Alari ja Reinuga. Kiirus oli hea. Elot aidati pidevalt. Rein ja Alar on ikka tugevad, Elol oli pidevalt suu kõrvuni ja muudkui lasi tirri. Varsti olime Heiti tiimil uuesti järgi. Vahetusalasse tegime erineva valiku, aga kasu polnud, kahju ka mitte. Vahetusalas ikka koos.

Nii suundusime ka järgnevale jooksule. 5-6-7-ndana. Kommentaator märkas ainult ISC-i ja Kadarbikku, meie olime nagu tühjad kohad. Kohe libisesid need kaks tiimi ka eest. Meie tempo oli ikka veidi aeglasem. Esimeses punktis möödusid ka Kiirrong ja STR. STR-ist möödusime aga ise korduvalt. Tegime neist pidevalt paremaid valikuid, aga nemad olid jälle kiiremad. Hoidsime oma 8-9-ndat kohta. Jalutasime, aga viga eriti ei teinud. Jõejooksu alguseks olime STRiga jälle paariminutilise vahe sisse teinud. Tom pakkus, et jõejooksu etapp võiks olla Kanjoneering. Mina arvasin, et pigem siis juba rivereering. Selle peale pakkus Tom aga, et hoopis ojaneering võiks õige olla. No tuleb tunnistada, et see on tõepoolest kõige mõistlikum variant. Järgmises punktis oli see välja reklaamitud sajandi suurim köieülesanne. Sain trossi peal 2 korda üle järve laskuda. Oli päris lõbus.

Nüüd tuli uuesti kanuusse istuda. Kanuu üle tassimine oli tõeliselt rõve. Ja kanuuga sõitmine üldse. Pidi mingit iks asendit hoidma, et jalgu krampi ei tõmbaks. Aeg oli meil kanuuetapil hea, aga jalad tõmbas jumala läbi. Järgmise trekkingu esimesse punkti minnes olid jalad ikka jube krampis. Kõige haigem oli mäest alla minna, üles kannatas ära. Peale 39-ndat üles minnes tõmbas õnneks jala pehmemaks tagasi, hakkas mõnusam. STR hoidis meie sappa. 41 punktiga tegime selle võistluse siis ära. Rikkusime ühe laksuga kogu võistluse ja kaotasime liidritega võrreldes 20 minutit ja 4 kohta. Nõme, aga ise loll. Tegime seda, mis me tegelikult kunagi ei tee. Selle asemel, et kompassi vaadata läksime tuimalt mööda loha. Kuradi jobu. Ja siis tiirutasime seal metsas nagu idioodid. Peale 20 minutit, kui punkti jõudsime, olid seal juba igasugu tiimid. Ühest vist õnnestus lisaülesandel mööduda. Lisaülesande ojast üles minek oli kõige raskem osa. Pärast kodus vaatasin, et jalanõude sees on sentimeetrise läbimõõduga kivid ja kilo liiva. Vähemalt sai juua. Lisaülesanne ise oli lihtne. Viimasesse torni joostes oli jälle raske. Lisaülesanne tõmbas jala uuesti makaroniks. 12 koht oli välja teenitud.

Nüüd tuleb spetsiaalne lõik Maare jaoks. Maare, suur, suur tänu sulle selle suurepärase KÜLMA ÕLLE eest finišikaare all. Me oleme sulle nüüd kõvasti võlgu. See oli ikka äraütlemata meeldiv.

Mida lõpetuseks öelda võib? Etapiaegu ja alade vaheaegu vaadates võib öelda, et meie selgelt tugevamaks küljeks on saanud rattasõit. Lisaks sellele, et võitsime seal palju valikutega, arendasime ka pidevalt 5-ndaid/6-ndaid etapiaegu. See on mõnevõrra üllatus, sest siiani oleme enda trumbiks ikka pigem jooksu pidanud. Seekord siis niipidi.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-etapiajad.

EXTAR 48h

2011-05-31T07:53:00.027+03:00

Paistab, et seekord olid meie tiimi sünnitusvalud vägagi õigel ajal ära. Nii et enne võistlust oli meil võistkond koos ja muret selles osas ei olnud. Sama ei saa öelda aga paljude teiste võistkondade kohta. Nädal enne 48h võistlust vahetusid ja muutusid võistkondade liikmed niisuguse hooga, et kui oleks sama hooga võistlusele peale läinud, siis oleks esimese kahe tunni jooksul surnud. Küll aga on kuidagi juhtunud sedamoodi, et enne pikemaid võistlusi on alati see jama, et muude asjadega läheb nii kohutavalt kiireks, et võistlusele minnes ei ole eelnevad ööd olnud just kõige unerohkemad ja tööd on tehtud nii et silmist pisaraid lendab. Nii läks otse loomulikult ka seekord. Õnneks aga leppisime Erki ja Margega kokku, et teeme endale sobiliku kiirusega ja tõmbama ei hakka. Varustusega mingeid komplikatsioone ei tekkinud. Õnneks tuli Erkil viimasel hetkel pähe, et võiks tossude asemel siiski rattakingadega ratast sõita. See oli küll väga väärt idee, nii et viimasel hetkel surusin ka rattakingad ja klipid kotti.

Ma ei tea, kas see on kuidagi seotud sellega, et Randy tegeleb ehituseks ja remondiks vajalike tööriistade müügiga, aga võistluskeskuses anti igale võistkonnale kätte nelja ruutmeetri ulatuses spetsiaalse seiklusspordi disainiga tapeeti (loe ruutmeetrised võistluskaardid). Lisaks pidime alla kirjutama paberile, et oleme oma surmas täielikult ise süüdi. Veel mõned rutiinsed stardieelsed ettevalmistused ja juba tuligi suunduda stardikaare alla, et saaks metsa suunduda.

Stardipaugu kõlades oli esimeseks ülesandeks leida tunniajase proloogi kaardid. See ei osutunud eriti kaelamurdvaks ja peagi oli kogu võistlejate rivi juba, kaardid käes, rajale suundumas. Valisime omale meelepärase ringi ja lasime tagasihoidlikku sörki. Üllataval kombel olid ka teised tiimid proloogis rahulikud ja keegi ennast kohe pooleks tõmbama ei kukkunud. Et veidi huvitavam oleks, siis võtsin enda kohustuseks juhtida kaasvõistlejate tähelepanu võistluse lõpuni jäänud ajale. Aga ikka ei hakanud keegi ennast kiiremini liigutama. Ühtses rongis liikusime punktidesse 32-35-36-34-33-31. Kui alguses tundus, et 33 võib jääda võtmata, siis tegelikkuses tulid punktid kiirelt vastu ja võtsime ka 33 rahulikult ära.

Ka vahetusalas jätkus sama tagasihoidlik toimetamine, nagu proloogiski. Ka kaardijoonistamise laua juurde õnnestus kuidagi üsna valusalt imbuda ja peagi polnudki enam muud peale hakata, kui tuli rajale kihutada. Esimeseks lisaülesandeks, mis kujunes igas ratta vahetusalas ka võistluse raskeimaks, oli kaardi mahutamine mu suurepärasele poolimproviseeritud kaardialusele. Kui välja arvata asjaolu, et see sealt treppis kruusatee korral paar korda täiskiiruse pealt üle õla lendas, siis sain sellega üldiselt üsna talutavalt hakkama. Esimesed kilomeetrid ratast tulid millegipärast üsna vaevaliselt - ülesmäge, noh. Esimene rattapunkt (40) oli üsna kaugel, aga kuidagi ta lõpuks vastu tuli. Edasised vahemaad olid juba tunduvalt mõistlikumad. Teise punkti minekul tekkis väike dilemma selles osas, et kas punktini viib mingi teerada, või mitte. Kaardi pealt, eriti ratast sõites, seda välja ei olnud võimalik lugeda. Tee pealt läks aga metsa täiesti talutav metsarada. Sama ei saa aga öelda minu sõiduoskuse kohta. Kuidagi suutsin oma keti hammakate taha kinni sõita ja selle väljakoukimise protseduuri ajal ajada ka käiguvahetaja trossi hammakate vahele. Edasine võistlus ratta seljas oli minu jaoks neljakäigulise rattaga, kui hästi meelitada, õnnestus kasutada ka kuut käiku. Hiljem tõmbas Erki kaasasolnud elektrikuteibiga trossi rohkem pingule, nii et sain kasutada lausa kuut käiku ja meelitades kohati isegi kaheksat. Mis nii viga! Paar punkti hiljem oli selle võistluse kõige romantilisem hetk. Nimelt sattus kuidagi niimoodi, et täpselt kella 12 ajal öösel olime Eesti kõige kõrgemas punktis. Kas pole romantiline. Munamäel hakkas aga tunduma, et ajaga läheb natukene kitsaks, nii et kõiki punkte me enam võtta ei jõua. Niisiis jätsime 42 punkti välja ja kimasime mööda asfalti lõuna poole. Järgmiste punktide võtmine oli vormistamise küsimus. Ainult üks liblikas arvas mäest täiel kiirusel alla sõites, et ta ei viitsi enam ise lennata, ning et minu suus istudes on palju mõnusam liigelda. Ma aga ei olnud paraku samal arvamusel, nii et sülitasin ta sama kiiresti jälle välja.

Nopri talu juures olevas vahetusalas ootas Sixten meid juba trekingu kaartidega. Kui alguses tundus, et kõikide punktide võtmine ei ole väga keeruline, siis tegelikult, mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et mõni jääb ikka võtmata. No ega me muidugi väga ei jooksnud kah. Tee äärde paigaldatud vanast õlikanistrist ehitatud postkasti peale hakkas Marge diskuteerima teemal, kui lahe oleks kui televiisorist loetakse, et perekond Õli on võitnud selle ja selle asja. Mina aga arvasin selle peale, et perekond õli ei ole küll kellegi perekond, härra Õli on ilmselgelt poissmees. Mõned punktid edasi hakkas juba väljas vaikselt valgenema. Meie aga pidime minema järve äärde, et kaldal ootava paadiga käia ära saare punktis. Järve ääres oli aga juba mitu võistkonda paadi järjekorras ootamas. Mis seal ikka, võtsime ennast ka sappa. Et ootamine lõbusamalt läheks otsustasin ära juua kotis kaasas olnud õlle. Peale seda, kui selle suurepärase plaani Minniga kahepeale realiseerisime, läks olemine kohe väga heaks. Ja seda enesetunnet jätkus mõnusalt kuni võistluse lõpuni. Millegipärast kuni sinnamaani oli olemine selline imelik. Mitte otseselt halb, aga just imelik. Peale õlle joomist aga andis organism ilmselt selle magusa söömise andeks ja edasi oli lust ja lillepidu. Peale õlle joomist saime oma tiiru selle suurepärase disainiga paadiga tehtud, pärast mida selgus, et kahjuks rohkem punkte enam sellel etapil võtta ei jõua. Jalutasime rahulikult Nopri talu juurde tagasi. Suureks rõõmuks oli võistlejatel enne järgmise etapi avamist võimalus tarbida Nopri talu kohukest, mis oli tõeliselt mõnus.

Järgmine etapp algas lisaülesandega, mis tähendas 10 sekundilise aja jooksul lehmade ära lugemist. Loomulikult saatsime sellele lisaülesandele oma võistkonna raamatupidaja, kes luges kiirelt jalad kokku, jagas neljaga ja andis piisavalt täpse vastuse. Naksti ja punkt käes. Kuna kell oli hommikul 5 paiku, siis selle etapi kahte ujumispunkti otsustasime seekord mitte minna. Kuidagi niisamagi tundus jahedavõitu. Ehkki järve äärde jooksmisega saime juba enam-vähem soojaks, otsustasime oma otsusele kindlaks jääda ja ujuma mitte minna. Tagantjärele vaadates võib muidugi öelda, et see võttis meilt võimaluse võidelda üldarvestuse esikoha eest, aga kuna hetkel me ennast erilisteks favoriitideks ei pidanud, siis läks seekord niimoodi. Uuesti kerge sörk Nopri talu juurde tagasi ja edasi jätkasime juba jalgratastega.

Rattaetapp oli tehniliselt suhteliselt lihtne, aga oma suurepärase neljakäigulise rattaga, oleks äärepealt lühtrikujulise puuni sõites, haamri saanud. Altpoolt lugedes teise hammakaga tahtis mäkke pressimine ikka ühel hetkel saatuslikuks hakata saama. Probleemi tunnetades kihutasin kiiresti sisse geeli, võiku ja hunniku glükoosi, nii et pilt tuli ette õnneks kiiremini, kui ta päris ära jõudis vajuda. Rattaetapi lõpp viis meid aga juba kunagisest 36-tunni võistlusest tuttavasse kohta - Kirikumäele.

Kirikumäelt edasi tuli, samuti rattaga, minna mööda orienteerumiskaardile kantud joonorienteerumisrada. Alguses oli joonorienteerumise rada vägagi mõnus. Mööda pisikesi singleid oli tõeliselt mõnus kerida ja tahtsin juba teisi teavitama hakata kuidas mulle selline asi meeldib, kui asi läks pisut keerulisemaks. Peale esimest punkti, kus hunnik rahvast koos oli ja igaüks mingit oma taktikat üritas välja mõelda, läksime meie ikka mööda joonorienteerumise rada edasi. Nüüd aga ei olnud rattaga sõitmine enam eriti lihtne, pigem tuli vaadata, et selle üldse rägast läbi saaks surutud. Olles mõnda aega juba seda võsa forsseerinud, hakkasime mõtlema alternatiivsete võimaluste peale, sellel rajaosal rohkem kontrollpunkte saada. Niisiis üritasin rajameistrit üle kavaldada, arvates ära, kuhu ta oma laiskuse juures ja autoga ringi sõites, punktid võis paigutada. Selline taktika tasus aga hoopis kiiremini ära ja mõned edasi-tagasi otsad eeldatavatesse punkti asukohtadesse andsid õige pea ka soovitud tulemusi. Meie kuuest punktist saadud viis oli ilmselgelt suurepärane tulemus, ning olles teada saanud ka saamata jäänud punkti asukoha, tuleb tunnistada, et ka selle oleks ma peaaegu kätte saanud, kui vaid oleks aega olnud natuke kaugemale seda teed mööda sisse sõita.

Järgmiseks ja lausa eraldi etapiks oli Vastseliina külje all ette nähtud laskmine. Laskmine oli siis laskesuusatamise relvade ja märkidega. Mina ei olnudki ausalt öeldes enne niisuguse asjaga tulistanud. Iga tiimiliige sai kasutada kolme padrunit ja nendega pidi alla saama 5 laskesuuusatamise märki. Alustuseks saime niisama vedeleda ja vaadata eelmise vahetuse tulistamist, kuna koos sai lasta vist umbes 6 võistkonda. Peale instruktaaži saime aga ka ise püssi palgele suruda ja kõmmutama asuda. Ütleme nii et sihik oli natuke harjumatu, aga esimene märk tuli alla suhteliselt valutult. Teise märgi juures tundsin juba ise, et hingasin veits vale koha peal, nii et selle kõmmutasin tühja. Kolmas tabas aga jällegi märki. Erki aga oli juba nagu vana laskesuusataja ja kõmmutas suurema vaevata maha kõik 3 allesjäänud märki. Marge sai juba pingevabalt tulistada uuesti üles tõmmatud märke, millese ta samuti kõigist kolmest jagu sai. Nii et vaadetes laskesuusatajate esinemist olümpiamängudel, ei ole sugugi ime, et meie 9-st 8 tulemuse korral instruktor soovitas laskesuusatamisega tegelema hakata. Eriti muidugi Margel, sest Eveli aastase pausi ajal on ju suurepärane võimalus ise koht üle võtta :o). Peale laskmist oli aga paljude jaoks selle võistluse saatuslikem moment, kui suures tuhinas ei pööratud piisavalt tähelepanu roadbookile ja jäeti võtmata laskmisetapi lõpupunkt. Oleksime ka ise äärepealt sellega hakkama saanud, aga viimasel hetkel karjusin Erkile, et ta roadbookist selle järele vaataks ja pöörasime otsa ringi, ning läksime tagasi punkti võtma.

Järgneva rattaetapi alustuseks külastasime Vastseliinas tanklat ja tegime burgeri ja kokakoola peatuse. Burgerid olid jube suured ja kuumad, nii et alustuseks kõrvetasime Erkiga mõlemad suulae ära. Suure pingutamise peale saime aga burksi sisse aetud. Margel õnnestus küll hakkama saada vaid kahe kolmandikuga oma burksist. Silmini kokakoolat ja burksi täis, aga selle eest ülimalt meeldiva enesetundega veeresime vaikselt järgmiste punktide poole. Üks meeldivamaid kohti oli Kütioru suusakeskus, kust siis alguses tuli ühele poole üles minna. Olles juba peaaegu üleval, tuli välja, et sinna ei pidanud rattaid tegelikult viima, aga selle eest saime terve nõlva alla kihutada. Ja siis muidugi teiselt poolt jälle üles. Uue-Saalusel oli aga ette nähtud Red Bulli köiehüppamise ülesanne. Et seda pidi sooritama ainult 1 liige, kes alustuseks tuli köiega puu otsa vinnata, valisime selleks Marge, kuna tema jättis kolmandiku burksi söömata ja oli seetõttu ilmselgelt kõige kergem. Kuigi jubedalt oleksin tahtnud tegelikult ise ka seda ülesannet teha. Margel aga tuli see väga hästi välja ja saime kihutada edasi, võistluskeskuse suunas. Viimane punkt enne seda oli veel Eesti suurima mäe, ehk siis Vällamäe otsas. Kuna me tugevad ei ole, siis sõitsime asfalti pidi ilusti teisele poole mäge ja käisime jalgsi punktis ära, selle asemel, et ratast üle mäe vedada. Ilmselgelt võitsime selle lükkega, hoolimata sellest, et osad pärast uhkustasid, et nad said rattaga downhilli teha.

Nüüd tundus, et enne järgmisele, trekkingu/rulluisu etapile minekut on aega väga palju käes. Ajasime võistluskeskuses lõbusalt kaasvõistlejatega juttu, sõime ja jõime, aga ikka tundus, et aega jääb üle. Mingil hetkel hakkasime siiski liikuma ka. Olles esimesse punkti jõudnud, hakkas aga tunduma, et oleme selle etapi pikkust tõsiselt alahinnanud. Nii et siis läks äkitselt väga kiireks. Rulluiskude juures olevad kohtunikud imestasid, et me nii kiiresti uiske vahetasime, kuna aga oli nii kiire, siis eriti muud võimalust ei olnud. Uisuetapp läks aga meil selle eest päris kiiresti, arvan, et tõmbasime seal ühe parematest aegadest. Ainult 78. punkt jäi meil ajapuudusel võtmata. Käisime küll punkti juures kohal ja tükk maad kaugemalgi, aga kuna ma ei pannud rollerirada korralikult kaardile, ja aega kippus nappima, siis ei jäänud meil enam aega seda rada otsima hakata, nii et pöörasime otsa ringi ja kihutasime tagasi vahetusalasse. Viimane punkt jäi õnneks võistluskeskusesse minnes tee peale, nii et tänu Margele saime veel selle punktigi kätte ja jõudisme vahetusalasse 15 minutilise varuga.

Enne järgmist, pikka trekkinguetappi oli jälle aega palju. Sõime makarone, ajasime juttu, jõime õlut. Küll oli meeldiv. Trekkingul otsustasime mitte mitte liiga suurt tükki taga ajama minna. Tahtsime jätta omale varuks ühe tunnikese aega, et enne öist rattaetappi tunnike magada. Kuna ei viitsinud kohe etapi alguses põlvini kloaaki ronida jätsime 85 punkti etapi lõppu ja suundusime väikesele Vällakale. Üritasime 85 punktist tulnud kaasvõistlejatega jutujärjele saada, aga isegi Tiit oli kuidagi kurnatud väljanägemisega ja ei tahtnud minu mölaga kuidagi kaasa tulla. Selle eest aga saime Kaido ja Eleriga jutu peale ja järgmine punktivahe möödus meeldivalt ühtlase möla saatel. Järgmised kaks tee-etappi olid lihtsalt liikumise vaev, aga peale Munakat metsavahet panin sujuvalt suunaga punktist mööda. Õnneks aga tulid teiselt poolt jälle Medisofti omad ja Eleri viis kogu seltskonna sujuvalt punktini. Jäänud olid veel üks punkt Haanja suusaradade ääres ja vesine rabapunkt, mille olime meelega lõppu jätnud. Nüüd oli veel vaid jalutamise vaev ja juba saimegi tunnikese magada.

Pikka sissejuhatust vahetusalas ei teinud. Valisime uue garderoobi välja ja suundusime magamiskottidega majja magama. Erki ülesandeks sai olla kellapoiss, aga igaksjuhuks panin ka omale kella helisema. Erinevalt eelmisest aastast sain ma sel korral terve kolmveerand tundi ka magada, mis meil muudest toimetustest üle jäi. Seejärel tuli juba riided, õnneks kuivad ja puhtad, uuesti selga ajada, ja rattaga öhe kihutada. Kuna me olime veidi kallist etapi läbimise aega juba veidi puhkamiseks kulutanud, ei hakanud seekord väga pikka ringi planeerima. Sai sõita mõnusalt mööda kiireid asfalti ja kruusateid. Esimene punkt, Rõugest põhjapool oli kergeks soojenduseks. Järgmine oli juba pikk asfaldietapp. Tundus, et magamine on meie tiimile eriti värskendavalt mõjunud. Andsin asfaldil minna niisuguse hooga, et silmist tahtis juba sädemeid pritsima hakata, kogu aeg kontrollides, kas kõik on järgi. Kõik oli korras ja hoog aina kasvas. Punkti juurde jõudes pidi Erki aga äärepealt kopsu välja hingeldama. Selgus, et ta oli terve tee Marget tagant lükanud. Olles sihti mööda, edasi-tagasi, punkti juures ära käinud, seisis tee ääres muidu täiesti töökorras pulpulaator, aga kaardi lugemise mehhanism oli mingi pisikese rikke külge saanud. Aitasime rikke kiirelt likvideerida, nii et pulpulaator hakkas uuesti sihtimööda punkti poole liikuma. Veel mõned punktid väntamist ja hommikuhämaruses jõudsime vahetusalasse Varstu külas.

Enne kanuusse saamist ootas ees veel lühike etapp jalgsi liikudes. Lasime koos Mountain Loghome võistkonnaga kerget kõndi ja arutasime kohaliku tiigi ääres magavaid läikivaid kogusid nähes, et kas kuldsed kiled võiksid kuuluda isastele isenditele ja hõbedane emastele või vastupidi. Hiljem, peale võistlust tuli välja, et hõbedane oli Riho ja kuldsed Sven ja Ummi. Kuna meil hetkel kasutada olnud kaart oli 50 000-ne ja võistluskell ei käinud Tartu aja järgi (ehk siis minut ei olnud 90 sekundit), siis hakkas ühel hetkel tunduma, et veidi läheb äkki kiireks. Seetõttu tegime kanuusillani jõudes ka mõningased sörgisammud.

Eelmise aasta kurbade kogemuste tõttu olid meil seekord Tartust kaasa ostetud ka istumisalused, mis me kanuusse kaasa võtsime, nii et päris mõnus oli alustuseks tõmmata. Ehk isegi liigagi mõnus, sest vaatamata sellele, et Erki on parim tüürimees, kellega ma kanuus koos sõitnud olen, kippus meil kiirust nappima. Pea hakkas kolks ja kolks rinnale vajuma. Profülaktika mõttes pani Erki sisse ühe Sleha ja kolmekesi lasime ka kaasa võetud kokakoolal heamaitsta. Seniks aga, kui kõik kofeiinid ja muud vajalikud ained, mida see keemia sisaldab, toimima hakkasid, möödusid meist alustuseks Maku, Tom ja Leivo ning veidi aja pärast ka juba Koomaklubi. Õnneks aga hakkas keemialaks varsti tööle ja siis oli paadil hoopis teine minek. Alustuseks möödusime omakorda kahest eelnevalt nimetatud võistkonnast ning siis juba mitmest teisest ees olnud paatkonnast, nii et paadi vöörist vett pritsis. Üleval olles tuleb sõudmine ikka hoopis paremini välja. Mõne aja pärast Ergutas Sixten meid sillalt ning möödusime ka kummipaadiga spinningut loopivast Eesti sõudmiskoondise mehest (vist oli Allar Raja). Kerge peataolek oli ärakeeramiskohas, kui nägemisulatusse tekkinud Maret sellest tuima näoga mööda sõitis. Olles kerges hämmingus niisugusest lihtsast veast, nii suure orienteerumisspetsialisti poolt, pidin ikka peaaegu minuti kaarti vaatama, enne kui otsustasin, et meie keerame ikkagi õigest kohast ära. Nüüd polnud aga asi enam nii roosiline, kuna järgmine jõgi tuli läbida vastuvoolu sõudes. Üritasime nägemisulatuses olevatest tiimidest kõige kauem vooluga rinda pista, aga lõpuks tõmbasime ikka paati heinamaa peal järel.

Kohe peale keeramiskohta ootas ees lühem jooksuetapp. Meile oli ta veel eriti lühike, kuna otsustasime koos Minni, Pilvi ja Reigoga, et ei hakka üle ühe punkti võtma, sest sellise vastuvooluga kilomeetrite kaupa jõge läbides, läheb meil järgmisse vahetusalasse jõudmine ikka eriti keeruliseks. Raske südamega loobusime tegelikult ajaliselt väga lihtsatest kolmest punktist ja suundusime tagasi paati tassima.

Esialgu saimegi seda teha, kuna jõeäärseid karjamaid mööda oli see vägagi mõistlik. Hiljem, kui karjamaade asemel laiutas mets, me seda enam teha ei saanud. Alguses panime naisliikmed jõeääres võimalikke ettejäävaid punkte otsima, aga hiljem loobusime ka sellest plaanist, kuna see võttis päris palju kallist aega. Üritasime veel jõega rinda pista, aga ühel hetkel tegime otsuse, et tuleb paratamatult veest välja minna ja kanuusid tassida, et mingigi variant oleks kohale jõuda. Ega meile see variant alustuseks kellelegi ei meeldinud, kuna kanuuga on parem siiski vett mööda liikuda. Ja kui arvestada asjaolu, et me olime jõe peal esimesed tiimid ja aega jõudmine oleks olnud väga napp, hakkasime juba kahtlema etapi loogilisuses. Mööda sõitnud ja hetkeks peatunud Sixten ütles aga, et ta teab kindlalt ühte tiimi, kes aega jõuab ning meilgi olevat see suhteliselt tõenäoline. Niisiis, tuli kanuu kaasa võtta ja reipal sammul vahetusala poole marssima hakata. Peale kilomeetreid tassimist hakkaski juba õige koht taamal paistma ja jõudsime aega koguni 15 minutilise varuga. Enne meid olid kohal juba Tiit, Tanel ja Riivo. Kõige parema soorituse tegid sellel etapil aga Maku, Tom ja Leivo, kes lisaks kõikide punktide võtmisele jooksuetapil, jõudsid ka mõne sekundiga aega.

Järgmine lühem etapp sisaldas aga Vastse-Roosa Metsavenna talu ümbrusest legendi järgi punktide otsimist. Raskemateks punktideks osutusid alustuseks peidetud punkt Lehola talu aidas, mida koos vähemalt kolme võistkonnaga otsisime ja mille leidmise järel mulle suure häälega lubati liitrite kaupa õlut :). Veel keerulisem oli aga olukord punktiga "silla all", mida tänu paljude sildade olemasolule ja hiljem ka aja vähesusele vist ükski tiim üles ei leidnudki. Vahetusalas, enne järgmisele trekkinguetapile minekut, tegime Buduaari neiudele teatavaks, ka nime, mille me neile järgmiseks aastaks vahepeal välja olime mõelnud, kuna nad nii kiirelt rajal liiguvad. Ise olime selle nimega küll ülimalt rahul, aga millegi pärast ei tundunud "Ige paljaks" neile endile just eriti õnnestunud nimevariandina.

Järgmiseks trekkinguetapiks valisin esialgu jälle liialt palju punkte. Viiekümnetuhandene kaart ei olnud mulle sel hetkel trekkinguks ikka piisavalt hinnatav ja noh tempo oli ka rahulik jalutamine. Asfalti mööda jalutades ja tortilla maisikrõpse näost sisse ajades, arutasime, kui imelik niisugune "sporditegemine" ikka kõrvaltvaatajale paista võib. Jalatallad ei olnud ka enam kõige värskemad ja väikese puhkepausi ajal kotist une ajamiseks otsitud Sleha, mida ma peale viiekordset koti läbivaatamist ei leidnudki, oli esimene asi, mis mulle peale võistlust kodus kotti avades vastu vaatas. Osadele inimestele me siiski mingi külje pealt meenutasime vist sportlasi, sest kui me kohalikust memmest, kes põllul tööd tegi, juba mööduma hakkasime, siis ilmselt koti küljes olevaid numbreid nähes teatas: "te olete ikka pika jooksuringi valinud". Ehkki jooksuga ei olnud siin ammu enam midagi pistmist. Kuna ajaga hakkas taas asi hapuks kiskuma, tuli ka päris tee äärde jäänud 60. punkt valikust välja jätta. Selle asemel käisime aga hoopis Mõnistes poes, jäätist ja kokakoolat ostmas. Oli see vast mõnus ja värskendav elamus. Peale pikemat asfalti mööda marssimist jõudsime lõpuks tagasi Varstu vahetusalasse, kus millegipärast hunnik tiime lihtsalt päikest võttis ja niisama jutustas.

Vahetasime ka Heigoga ja läheduses olevate ilusaimate neidudega paar sõna, täitsime joogipudelid veega ja vahetasime tossud rattakingade vastu. Viimane osutus taas äärmiselt meeldivaks kogemuseks, mida ei saa jällegi öelda selle tunde kohta, mis tekkis peale rattaga sõitmist jalgu maha pannes ja kõndida üritades. Vahepeal trekinguetapil olime ajaviiteks ära õppinud ka selle, kuidas käib konstruktiivne kriitika Eesti moodi ja demonstreerisime seda lahkelt vahetusalas olnud kohtunikele. Põhimõtteliselt kõlab see siis umbes nii: "K...di j..u, mida p....t sa r...k vahid seal, hakkame juba liikuma", või midagi seesugust. Eesootav pikem rattaetapp andis võimaluse külastada ka Lätimaad, aga just piiripunktis ja Lätis asuvad 2 punkti jäid seekord meie trajektooriga mittesobivateks, nii et ei hakanud seekord riigipiiri ületama. Ratas ise oli aga vahelduseks päris mõnus. Punktid asusid kõik kenasti looduskaunites kohtades, kuhu nii mõnessegi kohta võiks veel tagasi minna. Luhasoo RMK majakeses käimine mööda pikka laudteed osutus aga jälle ilusaks, aga ka meeletult aeganõudvaks, nii et kohati tekkis päevakorda uuesti mõte aja nappusest. Kuna ma aga punktidest ka loobuda ei tahtnud, siis suundusin salaja järgmise punkti poole, lootes, et äkki Erki ei küsi, kui palju meil järgmisse punkti minna on ja siis punktis ei ole meil enam võimalust midagi vahele jätta. Erki aga loomulikult küsis, aga õnneks jätkasime selle peale ikkagi teed punkti poole :o). Viitinas tahtis üks suuremat sorti noor neiu, kes ennast läbi Audi 80 katuseluugi välja oli pressinud, meid oma läbilõikava kriiskamisega poolsurnuks ehmatada. Aga üldjoontes läks rattaetapi lõpp sujuvalt ja peagi laiutas meie ees suur karjäär, kus ootas ees eelviimane etapp - fotoorienteerumine.

Kohtunike käest saadud pildikeste abil pidime leidma karjääri ümbrusest 5 punkti. Üldiselt sujus meil see värk vägagi sujuvalt, kui välja arvata kaskede vahel asuv punkt, mille sarnaseid kohti asus selles piirkonnas sadu ja nad kõik tundusid olevat ainuõiged. Minu kasepunkti otsimise rituaalide vahel jälgis Marge aga hoolega ringi liikuvat rahvast ja selle tulemusena saime kätte 75-nda punkti. Ülejäänud olid juba vormistamise küsimus ja rõõmsal meelel saine suunduda paari kilomeeetri kaugusel asuvasse võistluskeskusse, kust algas ja lõppes viimane tunniajane orienteerumisetapp.

Viimase etapi kaardiks oli kasutada 96-nda aasta põhikaart, mis sellel maastikul ja sellise väsimusastme juures osutus minu jaoks liiga detailidevaeseks. Mitte et mulle meeldiks ülidetailne kaart, aga selle peal ei olnud justkui midagi vajalikku kirjas. Kõik need kubemeni mülkad mida me läbisime, neid ei olnud tegelikult olemas. Õnneks oli tegu viimase etapiga ja mingi vesi ja muda enam eriti ei huvitanud. Esimese kloaagi peale tekkis Erkil korra nutuvõru ümber suu, kui ta äsja võistluskeskuses pandud kuivade ja puhaste jalatsitega sooserval vaatas, et ma kavatsen sealt läbi astuda, aga peale esimest kahte sammu ei olnud enam mitte mingisugust vahet. Ehkki viimase kaardiga ma väga hästi hakkama ei saanud, töötas kompass jällegi viimasel etapil suurepäraselt ja seetõttu erilisi vigu me tegelikult ei teinud. Lihtsalt olles juba mõnda aega jalutanud, vaatasime, et 48 tundi on kuidagi märkamatult hakanud mööduma ja aeg oleks suunduda finiši poole. Mõeldud tehtud.

Õlu maitses peale sellist võistlust loomulikult suurepäraselt, samamoodi loomulikult ka saun. Hiljem selgus, et olime saanud oma kategoorias auhinnalise teise ja üldkokkuvõttes neljanda koha, kaotades üldliidrile vaid 2 punktiga. Igal juhul oli tegemist äärmiselt suurepärase võistlusega. Afterparty kestis minul vähemalt hommikuvalguseni. Ning peale kosutavat uinakut hommikul kella 10 paiku Marge äratamise peale ärgates, tahtsin esialgu kohe rajale kihutada, arvates, et oleme sisse maganud ja küsides, kui palju järgmise cut-offini aega on. Mõne sekundiga saabus aga selgus, et ei olegi vaja kuhugi minna. Tunne oli igal juhul äärmiselt meeldiv ja autoga Tallinna poole sõites istusime suud kõrvuni, nagu äsja doosi kätte saanud narkomaanid ja arutasime omavahel, kui mõnus on ikka olla.

Muidugi suurimad tänusõnad korraldajatele ja muudele asjassepuutuvatele inimestele.

Tulemused.

EMV lühirada ja teade Piigandis

2011-05-29T13:09:00.003+03:00

Jüriööl selgus, et orienteeruda ma ei oska. Seda viga saab parandada ainult ühte moodi - tuleb kaardiga metsas käia. Erinevatel põhjustel on see viimasel ajal mõnevõrra unarusse jäänud, aga vaikselt üritan seda viga parandada. Ehkki lühirada ei ole konkureerimise mõttes kunagi minu tugevam külg olnud, sobib see treeninguks suurepäraselt, eriti kui arvestada asjaolu, et lühiraja maastikud on valdavalt mõnusalt tehnilised. Niisiis loomulikult panin ka ennast kirja. Eesmärk oli teha rahulik sooritus, eriti alguses ja joosta ilma suuremate vigadeta nö oma jooks.

Esimene pilk autoaknast maastikule ei olnudki väga hull. Võrreldes nädal varasemalt, kostüümiproovi järgselt läbitud, ilma punktideta orienteerumisrajaga Mägestiku kaardil, oli metsaalune meeldivalt lage. Ettevalmistused stardiks olid varasemast veel täiesti meeles. Tegin kerget soojendusjooksu, venitusi ja lõpuks võiski juba suunduda stardialasse. Metsa minna oli päris mõnus. Alguses võtsin rahulikult. Punktid tulid hästi vastu - esimene, teine, kolmas. Mulle tundus juba, et olen vahepeal jälle orienteerumise ära õppinud. Ka neljandas kõik klappis, olin juba punkti kohas, aga tähist ei näinud. Hetkeks juba ehmatasin, aga veel üks samm ja tähis paistis täpselt puu taga. Enesekindlus aina kasvas. Kasvas aga paraku nii kiiresti, et järgmist punktivahet läbides jooksin ennast Gueorgiou'ks ja kihutasin sujuvalt mättasse. Järgmisel hetkel leidsin ennast juba tee pealt, kus õnnestus paika saada. Hetkeks tõi see laks maa peale tagasi, aga mitte kauaks. Seitsmenda punktiga vajusin samuti natuke punktist mööda, aga see oli juba selline normaalne viga.

Teel kaheksandasse punkti sai tee peal kokku üsna mitmepealine seltskond. Tagant järgi jõudnud Tanel ja Pets, aga ka 2 minutit eespool startinud Karli. Tee peal selgus, et jooksu tempol mul väga viga ei olegi. Pets libises küll vaikselt eest, aga Tanel ja karli liikusid talutava kiirusega. Kaheksandaga midagi keerulist ei olnud, aga üheksandaga tõmbasin jälle viga. Uskumatu kui idiootselt enesekindel võib üks inimene ikka olla. Üle ühe punkti teed viga ja ikka veel mõtled, et oled lõpp suurepärane orienteeruja. Tegelikult peaks sellist sõna olema samas lauses keelatud kasutada. Aga las ta jääb. Järgnevad punktid, kuni 14-ndani läbisime põhimõtteliselt sama trajektoori pidi Karli ja Taneliga. Mõningad väikesed variatsioonid, aga muidu enam-vähem koos. 14-ndas jõudis järele Olle. Huvitaval kombel läks ta kuhugi orbiidile. Aga tähelepanu sellele pöörama ei hakanud. 15-ndasse minnes valisime erinevad teevalikud. Meie taneliga läksime põhja poolt ümber soo, Karli müttas Ollega otse. Vaatasin, et Tanel kaldub liiga vasakule ära ja hoidsin ise paremale. Punkti piirkonda jõudes tuli otse ragistanud Karli, aga Olle ja Tanel olid kadunud. Lõpuga jäi Karli veel vaatama ühte hajutuspunkti ja sain natuke eest ära. Mõne aja pärast laekusid finišisse ka Olle ja Tanel. Peale muidu täiesti ebakindlat jooksu on natukenegi hea mõelda sellele, et olid mingis lõigus kiirem, kui Eesti parim orienteeruja :o)

Tulemused.
Etapiajad.

Laupäeva õhtul käis tõsine konkureerimine JOKA teise tiimi. Makul seekord loosiõnne ei olnud ja ta pidi jooksma esindusvõistkonnas. Meie Tiidu ja Tomiga saime esindada siis II tiimi. Peale sooja tünni ja mitmeid Alexandreid ei olnud enesetunne hommikul pehmelt öeldes just kõige teravam. Õnneks aga olin esimeses vahetuses, nii et neljandaks punktiks oli lootust organism käima saada. Tempo ei olnudki alguses kõige hullem, aga esimese hajutuspunktiga vajus kogu grupp kuidagi sujuvalt laiali. Teise punkti minnes, tee peal paistsid esimeste meeste seljad juba aukartust äratavas kauguses. Aga sellisest pisiasjast ei lasnud ma ennast loomulikult häirida. Tekkis mingisugune tagasihoidlikum grupp, kuhu kuulusid lisaks mulle veel Mati Korrol, Ott Rakkaselg, noor JOKAkas Martin Sulg.

Oodatult ei olnud mu jalg just kõige teravam ja valdavalt tiksusin rahulikult grupis. Õnneks ei tulnud sisse suuremaid vigu. Väiksemaid kaldumisi siiski oli, nii et Mati pääses meil mõnevõrra eest minema. Pikemal etapil, 8-9, lõpu eel saime ta siiski uuesti kätte ja eestki minema. Punkti eel hakkasid inimesed kuidagi edasi-tagasi tõmblema. Õnneks ei lasnud ma ennast sellest suuremat häirida ja pääsesin suht väikeste kadudeta. Pressis olime koos Oti ja kah meie gruppi vajunud Peep Otstaveliga. Sama teema jätkus põhimõtteliselt kuni 15-nda punktini. Tee peal kippus Ott ja üks noorem Võru poiss eest ära vajuma, üllatuslikult jäi aga Peep jällegi maha. Metsas vajus grupp rohkem kokku. Peale 15. punkti hakkas aga Ott kuhugi imelikku kohta minema ja ka teised vajusid kuhugi laiali. Ainult Võru kuti selg paistis veel selle etapi lõpuni. Järgmiste lühikeste etappidega kuni lõpuni jäin kuidagi liiga ukerdama ja vajusin läbi võsa vist liiga valest kohast, nii et olin seal nagu natuke kinni.

Võrreldes päev varasema lühirajaga võib öelda, et tehniliselt oli jooks veidi parem ja suutsin ikkagi enam-vähem oma sooritust kontrollida. Füüsiline pool aga ei kannatanud paraku mingit kriitikat. Aga oli tore sellegi poolest.

Tulemused.
Etapiajad.

Xdreami I etapp - TALLINN

2011-04-27T22:21:00.008+03:00

No lõpuks hakkab juba tulema. Xdreamil oleme siis sel aastal Maku ja Tomiga. Kolm orienteerujat - päris OK. Esimene etapp oli planeeritud Tallinnasse, alguse ja lõpuga Vabaduse väljakult. Palju oli diskussioone raja kulgemise teemal. Mis seal salata, isegi sai seda mõeldud. Tuleb tunnistada, et ei pannudki väga puusse. Kõige kahtlasem tundus võitja aeg 3:40, kui arvestada, et nii uisud, kui rattad tuli viia Piritale. Aga vahet ei olnud. Eks kõigil on sama rada.

Kell 11 kõlaski stardipauk. Alustuseks midagi keerulist ei olnud. Esimene punkt raekoja platsil ja järgmine Mere puiesteel Kalev Spa lähedal. Siis juba mööda joont Kadrioru poole, kus kunagi asus lõbustuspark. Rahvas kulges ühes pikas joas. Hoidsime sellist mõistlikku tempot, väga ei kihutanud. Kadriorus panime uisud alla ja mööda kergliiklusteed Pirita silla alla. Tomile jäi ülesandeks legend läbi töötada, aga uisu alguseks olin selle ise ka juba läbi vaadanud. Midagi eriliselt üllatavat ei paistnud. Uisus hakkas tunduma, et öösel oli Jüriöö olnud. Alguses sõitsid mööda Sven, Ets ja Rene, siis Elo, Alar ja Rein. Seda kõike arvestades asjaolu, et ma tõmbasin enda arvates täiesti mõistliku tempsiga. Ja tavaliselt on uisk olnud ikkagi minu tugevamaks küljeks. Samas ega midagi kurta ka pole, me olime ikkagi kiired, lihtsalt mõned olid veel kiiremad.

Pirita silla alt algas ratas. Rattas ka seekord mingeid erilisi üllatusi ei pakutud. Samas tegime seal oma selle etapi kõige suuremad vead. Vead siis mitte selles mõttes, et ei leidnud punkte, vaid selles mõttes, et teevaliku vead. Mõned etapid sõitsime otse, kuigi oleks pidanud ringi minema. Näiteks 12-13 ja 13-14. Kusjuures ütlesin veel Makule ja Tomile enne, et järgmise paneme ringi, aga kui teeotsa jõudsime läksid kõik sealt otse ja rada tundus vägagi sõidetav. Tegelikkuses aga oli küll sõidetav, aga keegi sõitis ees liiga aeglaselt ja mööda väga ei saanud. 16-17 etapiga oli aga täpselt vastupidi. Seitsmenda punkti juures nõlvast alla minnes lendas keegi mul kõrval. Ehmatusega vaatasin, et see on Maku. Tegi mingi salto laadse asja ja maandus pea ees maha. Nägu oli veits lõhki, reis sai ka obaduse. Õnneks nutma ei hakanud ja tõmbasime edasi. Viimase otsa enne 17 punkti panime nagu juba öeldud ringi. Ainus, mida ei oleks tohtind ringi sõita. See oli sellepärast, et ma ei lugenud hoo pealt välja surnuaia põhjaküljel jooksnud teed. Vaatasin, et keeluala ja kuna olime juba enne otse minekuga tünga saanud, ei hakanud pikalt mõtlema ka. Nii et teletorni vahetusalasse jõudes olid Reigo,Leivo, Mann ja Alar, Rein, Elo jälle vahetult meie ees.

Teletorni juures tuli ronida 13. korrusele. Mis seal ikka. Tempo oli ronides rahulik, kuna keegi tegi ees tempot, sain sel ajal süüa. Alla tulles hakkas jooksuetapp. Algus viis läbi botaanikaaia. Keegi meie ees tegi viga, ei hakanud järele tegema. Elo tiim püsis järgi. Enne järgmist vahetusala oli vaja veel maa alustesse katakombidesse kaht punkti otsima minna. Loterii. Minul ju lotoõnne pole. Esialgu panimegi valesse otsa, aga seal eriti palju ruume polnud nii et tulime peagi tagasi. Mingit rahvast uitas ringi päris palju. Siis võtsime kasutusele alternatiivse taktika. Kuna keegi ei tahtnud kaasvõistlejatele öelda, kui ta punkti leidis, siis hakkas ta hoopis oma võistkonnakaaslast niisama kutsuma. Näiteks, kui kuskilt kostis: "Peeter, Peeter", või "Mihkel, Mihkel", siis häälele koos Peetri või Mihkliga järgnedes olime peagi ka punktis. Ja nii kaks korda järjest. Nii et loterii läks seekord isegi valutult. Edasi kanuu alguse vahetusalasse.

Enne kanuusse saamist aga tuli palk õlal üks ring joosta. Maku ja eriti Tom on minust palju pikemad, mistõttu lootsin juba, et saan sisse võtta keskmise koha ja niisama moraalseks toeks olla. Tegelikult aga sain hoopis viimase koha ja Tom pidi keskmisena poolküürakil käima. No igal juhul õnnestus see palk kuidagi ümber lumehunniku tassida. Kanuupunktides käisime kogu aeg kanuuga, jooksma ei hakanud, ehkki natuke arutasime seda varianti. Silla alust, 31. punkti kanuust võttes tahtis vägisi jalad krampi tõmmata. Kanuus kipub üldse see nii olema, kui jalad väga kõverasse panna. Igaks juhuks sain Tomilt jahisadama juures ühe magneesiumi pulbri. 34. punkti juures vedasime kanuud natuke maad punkti ja tagasi. Pirita silla alt aga algas jällegi 4,3 kilomeetrine rulluisuetapp tagasi Kadriorgu.

Uisuetapil jõudsid meile jällegi järgi seljataga olnud ISC tiim. Seda suures osas muidugi ka tänu kiiremale uiskude vahetamisele. Joonorienteerumisele, tagasi vanalinna, mis kulges veidike erinevalt, kui Kadriorgu tulles läksime juba Koos nendega. Joone peal tegin küll väikese peteka ;) minnes ühes kohas valelt poolt maja, aga vahet sisse ei tõmmanud. Merekeskusest kostis valju Soome popmuusika ja põhjanaabrid trimpasid välikohvikus ohtrasti õlut. Vägisi oleks tahtnud mõne venna klaasi tühjaks kummutada, aga millegi pärast oli kiire. Vanalinnas oli enne Vabaduse väljakule minekut seekord ka paar punkti. Esimene lihtsalt mingi tänava ääres, aga teise punkti minnes tuli Schnelli tiigi juurest ikka Toompeale ronida. Alla, Vabaduse väljakule sörkides soovitas Maku lisaülesande punktid ära jagada. Kuna A oli kaugemal ja B ning C platsi peal, võtsin omale A. Sain tõukeratta. Tom tahtis ronida, nii et Makule jäi seekord kõrgushüpe. Kuidagi õnnestus meil lisaülesandel Elo tiimist mööda ka saada, nii et lõpetasime veidi enne neid. Pealegi hakkas neile lisaülesannete tegemine meeldima, nii et nad panid teise ringi veel.

Ilusa võistluse eest tasuks kümnes koht oli sel päeval maksimum, mis meil saavutada õnnestus. Ilma Jüriöö jooksuta, eelmisel ööl, oleksime ehk võinud rünnata kaheksandat positsiooni, aga üldiselt oleme rahul. Vähemalt on, kuhu edasi minna.

Tulemused.
Alade vaheajad.
Etapiajad.

52. Jüriöö Jooks Keilas

2011-04-27T21:00:00.004+03:00

Njah, mis ma oskan öelda, paistab, et füüsiline vorm on hetkeseisuga tunduvalt parem, kui kaardilugemisoskus. Jalad jooksevad pidevalt ajult eest ära. Eks see tuleb kindlasti sellest, et jooksu, ratta, uisu, suusa vms treeninguid on piisaval hulgal läbitud (no alati võiks muidugi parem olla), aga kaarditreeninguid pole teinud põhimõtteliselt üldse. Ja kui mõtlema hakkasin, millal viimane kord nö päris orienteerumas sai käia, siis ...... no ega ei tulegi meelde. Mis kaardilugemisest me siin siis rääkida saame? Ja ühtegi vabandust mul ausalt öeldes varnast võtta ei ole. Ikka ise loll. Halb lugu on selle juures see et nii orienteerumises, kui ka seiklusspordis läheb füüsilist tugevust vaja täpselt sama palju, kui kaardilugemisoskust. Nii et kui üks täiesti ära unustada, siis on tulemus käes. Lisaks ei ole mul ka absoluutselt mitte mingisugust "lotoõnne". Aga ma ei saa aru mis halamiseks siin nüüd siis läks. Olen otsustanud hoopis oma kaarditreeningute osakaalu tunduvalt parandada. Ja "lotoõnne" kohapealt pidavat ka see õnn ikkagi tugevamaid soosima, nii et tuleb tugevamaks (loe targemaks) saada.

Nagu eelnevast sissejuhatusest järeldada võib, siis Jüriöö jooks läks mul p****e! Kui eelneval aastal tegime Jüriööl kõik suures plaanis õnnestunud jooksu, siis see aasta näitas, et päris mitmel on arenguruumi siiski piisavalt. Õnneks aga on Siku meil ikkagi orienteeruja ja tänu temale ka kaheksas resultaat tuli.

Jüriöö jooks on igatahes lahe ja ootasin seda võistlust juba ammu. Tasapisi lootsin joosta ikkagi JOKA esindustiimis. Enne võistlust aga hakkasid liikuma jutud, et esindustiimis jooksevad hoopis Jaan, Kristjan ja Kaarel. Alguses see mulle eriti ei meeldinud, kuna ei toimunud isegi mitte katsevõistlust, aga pikapeale hakkas see mõte mulle järjest rohkem meeldima, kuna Maku, Tomi, Liisu ja Hellega oleks olnud suurepärased võimalused esindustiimile ära panna. Paar päeva enne võistlust selgus aga ootamatult, et tekkinud kuulujutud ei vastanud siiski tõele, kuna olin ikkagi algusest peale planeeritud jooksma esimesse tiimi. :o) No mida iganes, igal juhul esimese tiimi kolmanda liikmena ma rajale sain.

Jaan Esimeses vahetuses oli teinud enam-vähem normaalse soorituse, nagu ka Evely teises. Olime JOKA teisest tiimist vist mõne minuti ees, kui ma rajale sain. Otsustasin võtta rahulikult ja joosta kindla peale. Esimene punkt oli kohe haigla sisehoovis, muret polnud. Teise punktiga läks juba pall korra natuke käest ära, aga tõmmasin kohe tagasi ja otsustasin jätkata rahulikumalt. Selja taha tekkis aga vist Rakvere dressis noormees, kes mind veidi häirima hakkas. Kolmas tuli ilusti, aga neljandaga rammisin läbi võsase metsa natuke liiga lõuna suunas. Viienda otsustasin joosta ringi, kuna mets oli risune. Rakvere mees hingas kuklasse. Kuuenda poole minnes see jätkus. Läksin vea peale välja, nagu rajameister lootis. Tüüp tuli kaasa. Ikka mulle ei meeldinud. Kui punktis olin, möödusid must Lauri Lahtmäe ja üks Võru tüüp. Kuna jooksin neist kiiremini, sain nad peagi kätte. Õnneks jäi Rakvere mees maha. Seitsmenda võtsin juba veidi enne Lahtmäed ja Võrukat.

Kaheksanda poole panin ees minema, teised jälitasid. Otsustasin püsida piisavalt kaua lagedal ja läbida punkti kindla peale, kuna tundus veidi kahtlane punkt. Nurka maha lõigates otsustasin leida kaduva raja, aga leidsin neid neli tükki. valisin oma arvates kõige suurema, aga ilmselgelt olin tulnud juba liiga kaugele. Teised olid kuhugi kadunud. Muidugi olid, nad läksid ju punkti! Järgmisega võtsin tempsi veidi alla. Töötas. Punti juures oli punt inimesi viga tegemas. Ma ei jäänud sinna sama tegema. Lugesin asjad välja ja läksin punkti. kümnes oli lihtne. Mööda teed ja nurk maha, otse punkti. 11 oli tõeline loterii, mida juba enne Tomi käest kuulsin. Otsustasin minna väga kindla peale. No nii kindla peale kui üldse võimalik tundus. Tee käänakust punkti peale minnes oli kaks varianti, kas jõuan punkti või panen mööda. Mets oli tihe. Nagu juba öeldud, "lotoõnne" mul pole, niisiis panin mööda, ehkki vahtisin pidevalt vasakule-paremale. Keerasin tagasi ja punkti jõudsin jälle koos Võru kutiga.

Järgmisse, TV-punkti ragistades jooksin tal jälle veidi eest ära. Kolmeteistkümnes oli jälle veidi kobina peale. Seekord panin otse täppi. See-eest punktist välja oleksin võinud veidi paremini minna. No see on muidugi juba väike iluviga. Nüüd läks lihtsaks. Üks punkt tänavate vahel ja järgmine pressikas. Üritasin tempot hoida, enam polnud väga võimalik viga teha. Olin enda omad juba ära teinud kah. Pressi minnes tundus, et Võrukas jääb maha. Peale pressi aga pressis ikkagi kannule. Lõpp oli jooksmise küsimus. Võrukas järgi ei saanud. Andsin Sikule teate üle. Ajal kui meie võistkonna tõeline normaalne orienteeruja rajal oli, olin mina pesemas. Kahju. Kristjan vormistas lõpu. Tulemuseks kaheksas koht.

Kokkuvõtteks oli minu poolt halb jooks. Lisaks sellele, et kaarti lugeda ei mõista, läksin ilmselt liialt rabistama. Lasin ennast liigselt häirida ka kaasvõistlajatest. Üldiselt tuleb rohkem orienteerumas käia. Ja seda ma teha kavatsengi. Aga mulle meeldis sellegi poolest. Jüriöö on ikka lahe. Kella kolme ajal istusime Makuga minu köögis laua taga, jõime õlut ja sõime kana- ja vutimune. Ikkagi munadepühad. Hommikul ootas ees Xdream.

Tulemused.
Vaheajad.

Maratonsport XT-Kevadseiklus Vilustes

2011-04-22T12:20:00.007+03:00

Suvise hooaja esimene seiklusspordi start sai tehtud Maratonsport XT-kevadseiklusel. Algselt pidi võistlus toimuma Saarjärvel, aga kuna ilmastikuolud ei olnud jätkuvalt eriti suvised, siis koliti võistluskeskus Vilustesse ümber. XT sarjas osaleme, nagu ikka, Makuga kahekesi. Logistikaülesanded lahendasime võidukalt ning olles rattad Vinso teeristi läheduses olevasse, mudasesse rattaalasse viinud, jõudsime piisava varuga võistluskeskusesse kohale. Enne starti sai veel kaasvõistlejatega diskuteeritud ja Värskat kaanitud, kui avanes võimalus stardialasse koguneda. Erinevalt eelmisel ja järgneval päeval olnud +15 kreedisest päikeselisest kevadilmast oli laupäevane võistlusilm pilvine, vihmane ja tuuline.

Nagu eelneval suvehooajal tavaks saanud, oli kohe stardis lisaülesanne. 1x1 cm suurustelt kaarditükikestelt tuli päriskaardile lisapunktid peale kanda. Selle ülesande lahendasime vist enam-vähem kõige kiiremini ja suundusime oma arvates loogilisele ringile, jättes kohe eos välja võistluskeskusest põhjas olevad punktid. Kusjuures arvan siiani, et see oli õige otsus. Muus osas arvan, et tegime enda kohta seekord pigem halva rajavaliku. Nagu Maku pärast mainis, selliseid vigu me teha ei tohi. Siiamaani on rajavalik olnud meie selgeks plussiks, ka siis, kui füüsilise vormi kohta seda öelda ei saa. Muus osas ei olegi väga palju kobiseda, aga just 34 (mis oli lisaülesandega koos väärt 6 punkti) ja 27 oleks pidanud peale 53-ndat punkti läbi käima.

Kohe esimese 37. punkti poole joostes sain aru, et pingi peale valmis pandud kindad olid võistluskeskusesse maha jäänud. Esialgu eriti hull ei tundunud, aga kartsin natuke rattasõidu pärast. 37-45-20-39 läksid ilusti. Enne 20. saime küll jalad juba märjaks ja pool küntud põldu tahtis kosside küljes meiega kaasa tulla, aga see käib asja juurde. Peale 39-ndat saime juba natuke metsas ka mütata. Vesi tundus päris külm. Kaua ei tahtnud järjest vees olla. 53 tuli ilusti vastu, aga 25 poole minnes kadus rada ära. Sellest ei olnud aga eriti midagi, võtsime suuna ja läksime järgmise ülesküntud lageda nurka. 25-49-26 olid piisavalt lihtsad. 40 plaanisime algselt võtta teiselt poolt, asfaldilt, aga kuna ojad tundusid pehmelt öeldes jõgedena, tegime plaani ümber ja võtsime 40 järgmisena.

41-57-33-24 olid jooksmise vaev. Joosta selle eest oli aga mõnus. 41 juures nõlval, kus sambla all oli jää, pidin peaaegu alla lendama, aga pääsesin lihtsalt persekaga. Kell alguses pidevalt piiksus, kuna enne starti unustasin maha võtta eelmise intervalltreeningu märguanded. Et asi väga igavaks ei läheks siis tegime 48 punktiga väikese vea. Juba teist korda selle võistluse jooksul ei viitsinud legendi vaadata ja eeldades, et punkt on tee peal, panime sellest alustuseks mööda. Kuna aga suund läks juba väga valeks pöörasime otsa ringi ja tagasi minnes paistis ka punkt kivi taga tee ääres. Üks vastu tulnud tüüp tahtis kohe sama vea teha, aga päästsime ta ära. 23-ga probleeme ei olnud, küll aga tegime jällegi vea 42-ga, mille lähedusest leidsime ka suuremat sorti lumekoguse, kus oli piisavalt tülikas sumbata. Kusjuures põhimõtteliselt ei olnud sinna lumme ju vaja minnagi. Aga kes ütles, et lihtne peab olema? 31 ja 32 olid ainult vormistamise küsimus, enne vahetusala, ehkki vahetult enne 31 punkti tahtsid jalad põlvini külmas vees olles otsast ära kukkuda.

Alguses tahtsin pigem rohkem joosta, kui ratast sõita, kuna rattateed tundusid porised ja aeglased, aga läks nii, et jõudsime vahetusalasse umbes 2.10-2.15 peale starti. Vahetusalas oli ka 1 punkti väärtuses lisaülesanne, mille sujuvalt mööda panime. Kauguse hindamise asemel kasutasime punkti asukoha tuvastamist kaardi järgi ja mõõtsime kauguseks 240 meetrit, mis oli ilmselgelt liiga palju. No 1 punkt, vahet pole. Kuna plaanisime sõita ka ümber Meenikunno raba, otsustasime alustada punktidega 34-39-25-49-57 jne. Kohe esimeses 34-s oli ka lisaülesanne, kust saime veel 3 punkti lisaks. Seda oleks meil vaja olnud ka jalgsietapil. 39-sse viiv tee oli aga liimiga kaetud, nagu tsiteerib Täpi oma blogis Elo sõnu. Vajuta kuidas tahad, edasi ei liigu. Seetõttu otsustasimegi 25 punkti minekuks kasutada asfalti. Metsavahel olevad pinnasteed olid aga kohati päris mõnusad sõita. Mida ei saa aga öelda 33-29 vahelise lõigu kohta. 49-57 etapil läbisime ka ühe kohaliku Eraomaniku maad, kes oli viitsinud isegi metsa sisse viivale teele eravalduse sildid välja panna. Maja juures hoidsime igaks juhuks hinge kinni, et me kogemata härra isiklikku õhku oma kopsudesse ei hingaks.

48 ja 24 punktides oli juba kindel, et liimised kruusateed on röövinud palju aega ja ümber raba me enam sõita ei jõua. Maku tahtis ka loobuda 51 punktist ja minna kohe üles, aga veensin teda 51 siiski külastama, kuna 5 punkti on ikkagi 5 punkti ja seda pole kuskilt rohkem tagasi võtta. Niisiis käisimegi edasi-tagasi 51-s ära ja kihutasime mööda asfalti põhja, võistluskeskuse lähedusse. Ilmselgelt ei olnud meie rattaring mõeldud niisuguse valiku jaoks, aga enam polnud teha midagi. Pigem oleks tagantjärele analüüsides pidanud tegema valiku 29-48-51-24-33-57-49-25-39-34-22-44-35-46-47-55-36. Aga nüüd polnud enam teha midagi. Otsustasime kõigepealt võtta ringi 36-55-47 ja aja ülejäädes ka 46. Maanteeotsal hakkas vesi vaikselt läbi riietuse kehani jõudma ja tunda andis ka see, et kindad võistluskeskusse olid jäänud. Viimastes punktides olid näpud nii kanged, et pöidlaga enam käiku vahetada ei jõudnud. Õnneks oli lõpuni jäänud suhteliselt lühike maa. 46-t kahjuks enam läbida ei jõudnud ja kihutasime otse finišisse.

8-s koht ei ole kindlasti see, mida me sellel võistlusel saavutada lootsime. Ilmselgelt läksime seekord alt rajavalikuga, mis tavaliselt just meie trump on. Ja seda mitu korda. Kui arvestada veel seda, et ei viitsinud korralikult legendi lugeda, siis tuleb XDreamiks siit tõsiseid järeldusi teha. Üllatas aga nii suur alla jäämine parematele. Parima võimaliku valiku realiseerimisega oleksime minu arvutuste kohaselt saanud maksimaalselt 2. koha. Aga oleks p****l küüned, istuks laes...

Kiire sauna moodi asi ja supp sisse ning kihutasime edasi Puurmani suunas, kus tegime Makuga vähe pikema sauna. Minule jätkus õhtu juba vanaema 90.-nda juubeli tähistamisega.

Tulemused.

Andrus Veerpalu

2011-04-08T12:01:00.004+03:00

Njah, ei lähe meil (eestlastel) viimasel ajal hästi. Kõigepealt viidi Eesti rattamatkajad, kellest minagi ühte tunnen, Liibanonis teadmata asukohta. Ja nende kohta ei ole siiani meil mingit adekvaatset infot. Igal hommikul raadiot lahti keerates lootsin (ja loodan ikka veel), et on leitud mingigi info, mis on viinud nende inimeste koju saamisele lähemale. Nüüd siis on Eesti kõigi aegade suurima sportlase ümber tekkinud olukord, millest hullemat on ühele sportlasele suhteliselt raske ette kujutada.

Kuulsin (õigemini küll nägin) sellest teemast kõigepealt juhuslikult möödunud laupäeval Postimeest sirvides. Esimese reaktsioonina tekkis küsimus, et mis jama see ajakirjanik nüüd ajab. Kas tõesti ei ole millestki muust kirjutada, kui Eesti kõige edukamat sportlast pasaga üle valada? Aga teema tekitas ikkagi huvi ja õhtuseid uudiseid ootasin huviga, et teada saada, kuidas asjaosalised ise asja kommenteerivad. Treeneri ja Suusaliidu kommentaarid olid aga vastupidiselt minu ootustele veel rohkem küsimusi tekitavad. Selle asemel, et konkreetselt öelda, et ajakirjanikud on idioodid ja ajavad täielikku jama, öeldi, et ei ole sellist asja, MINU ARUST, meieni küll infot pole jõudnud jne... väga segadusse ajav. Kõik justkui eitasid, aga mitte keegi piisavalt veenvalt.

Tegelikult on see lugu üleüldse suhteliselt segadusseajav. Ei oskagi, ma arvan, et ei ole absoluutselt vajagi kedagi süüdistada. Vastupidi, arvan, et seda vägagi emotsionaalset keissi tuleks nüüd edasi käsitleda absoluutselt ilma igasuguste emotsioonideta, väga kaine mõistuse ja korralike argumentidega. Eks meil siin Eesti tavainimeste hulgas on ikka see probleem olnud, et süütuse presumptsioon ei kipu eriti kehtima. Esimese infokillukese peale, mis keegi, kasvõi anonüümne allikas avaldab, kiputakse kohe süüdi mõistma ja mättasse tampima. Sellest on vahel tõesti kahju. Ma arvan, et isegi süüdimõismise korral, antud juhul siis A ja B proovi positiivsete tuemuste korral, tuleks inimesele ikkagi võimalus anda, süütõendid ümber lükata.

Aga kuidas siis hinnata erinevate osapoolte käitumist antud kaasuses?

Veerpalu - Kindel on see, et vaatamata sellele, milliseks lõppotsus kujuneb, on tema suurepärasel karjääril nüüd plekk küljes. Ja sellest on tõeliselt kahju. Õnneks ei kahanda see kuidagi tema medalite väärtust. Isiklikult ma ilmaski ei usu, et ta on mingeid keelatud aineid meelega tarvitanud. Ja ma ei usu ka et ta on neid teadmatult tarvitanud, kuna nii professionaalsete sportlaste, treenerite ja tiimide korral peaks olema absoluutselt välistatud, et niisuguseid asju läbi lastakse. Aga eks see tippsport on muutunud juba selliseks piiri peal mängimiseks. Taastumiseks vajalike aineid ja preparaate kasutavad kõik, pidevalt peab olema valvel, et kuidagi piire ei ületaks. Võtame kasvõi väidetava astmahaigete probleemi. Igal juhul olen ma Andruse poolt ja loodan, et see lugu laheneb tema jaoks kõige paremal võimalikul viisil ning nimi õnnestub pesta nii puhtaks, kui see võimalik on.

Alaver ja Suusaliit - Njah, eks nad tegid oma otsused vastavalt võimalustele parimal võimalikul viisil. Siiski ma arvan, et siia kapsaaeda võiks visata kõige suurema kivi. Kas varjata või kohe avalikuks tuua, ma ei tea, kumb oleks olnud parem variant. Ma loodan, et pika kaalumise tulemusena tehti tõesti õigem otsus. Ehk ei olnud tõesti mõtet kohe avalikkuse ette tuua. Aga varjamine on ainult üks asi, kui konkreetselt valetada, siis see on nagu natuke teine asi. Ehk siis kuna asjast oli keelatud enne mingit aega rääkida, siis oleks minu arvates olnud mõistlik öelda pigem ei kommenteeri, kui valetada. Mulle tundus, et iga mõtlev inimene sai nagunii nendest kommentaaridest aru, et kõik nüüd 100% korras ei ole. Samas on siin kindlasti hulk keerulisi nüansse, miks nii tehti, nii et süüdistada ei ole küll kedagi mõtet, eks tegutseti nii, nagu võimalik oli.

Meedia - Ka meediale ei ole nagu midagi ette heita. Ehkki esimesed reaktsioonid olid negatiivsed, siis meedia on tegelikult teinud oma tööd hästi. Eks nende ülesanne ongi avalikkust teavitada. Paratamatult on "paremad" lood niisugused, kus tulevad ilmsiks uskumatud asjad. Ja antud juhul, tuleb välja, oli tehtud head tööd ja probleem oli tõepoolest olemas. Mis ajakirjanik see olekski, kes niisuguse info saamise korral sellest ei kirjutaks, kuna tegu on rahva lemmikuga nr. 1. Ma arvan, et ta võiks siis kohe mingi muu elukutse peale minna.

WADA - WADA kompetentsis ei ole põhjust kahelda. Tegemist on niisuguse organisatsiooniga, mille puhul peaks igasugune eksimine olema välistatud. Nende töömeetodid, nagu ka pressikonverentsil kinnitati, on igati õiged. Ma usun, et ka info, mis proovidest tuleb on piisavalt usaldusväärne ja eelnevalt miljoneid korda läbi katsetatud, et ei peaks olema mingeid kahtlusi ebaõigsuses.

Endised rahvusvahelised konkurendid - Igalt poolt on nüüd hakanud tulema kriitikat. Küll oli see ammu teada, mõistetakse hukka, kritiseeritakse, öeldakse, et on ennegi dopingut pannud ... Ka see on suhteliselt mõistetav käitumine. Eks me isegi oleme dopinguga vahele jäänud sportlaste suhtes kriitilisemad. Ja kui tahetakse olla justkui õiglane ja dopinguga seostumine hukka mõista, siis tulebki ajakirjanikele öelda, mis asjast arvatakse, see üheselt hukka mõista ja taunimisväärseks tunnistada. Mida see peakski kahtlemata olema.

Lekitaja - Ei ole vist veel teada, kes selle info ajakirjanikele lekitas, aga see on nüüd jällegi see koht, mis küsimusi tekitab. Keegi, kes koos nende valitud inimestega otsustas, mida selle infoga teha ja teadis, et otsus on asja teadmatuses hoida, kuni vastava ajani, ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida ja informeeris sellest kedagi. Ma arvan, et mina küll endale otsa vaadata ei tahaks, teades, et selline info on minu kaudu ilmsiks tulnud. Ei tundu just eriti usaldusväärne inimene.

Kokkuvõttes loodan, et see lugu laheneb absoluutselt parimal võimalikul viisil ja Andrus Veerpalu jääb meie kõigi mällu, kui kõigi aegade üks suurimaid sportlasi. Edu kõigile asjaosalistele selles raskes töös!

Aga miks ma sellest kõigest üldse kirjutan? Kahtlemata on mulle kui eestlasele see teema äärmiselt valus. Ilmselt annab see jutt mulle võimaluse enda jaoks see asi natuke selgemaks saada. Pidades ka ennast mingil määral spordiga seotuks, tekivad paratamatult sellised küsimused mõtteid. Õnneks ei ole minu tasemel ja minu spordialade juures dopingust kuigi palju kasu. Need ained vist ajutegevust eriti ei võimenda? Aga eks selline asi on ikkagi piisavalt karm teema, kuna paljud harrastussportlased ei kujuta ettegi, et paljudes palavikurohtudes jms on dopinguained ilusti olemas. Üldiselt, vaatamata sellele, et ma olen arsti poeg, mulle igasugused tabletid ja asjad eriti ei meeldi. Niiet puhtaid ja ehedaid spordielamusi meile kõigile!

Twister Adventure Team 2011 põhieesmärgid ja toetamine

2011-03-29T13:06:00.002+03:00

Kõikvõimalikud seiklusspordist huvitatud isikud, kes oleksid veidikenegi huvitatud toetama meie selleaastaseid plaane, on lahkesti palutud külastama meie webilehte http://www.twister.ee/, kust on võimalik alla laadida spetsiaalselt selleaastasteks põhieesmärkideks koostatud projekti.

Kui see projekt Sind päris külmaks ei jäta, siis võta ühendust, kindlasti saame võimaliku koostöö osas kokkuleppele.

Ette tänades!

Element XT-Talverogain

2011-03-22T14:06:00.003+02:00

Laupäeval tegime Makuga selle aasta esimese rogainitreeningu Võsu ümbruses. Hooaja algusele kohaselt oli seekord tegu 5-tunnise trekkingu/jooksuga. Distantsi suhtes ei osanud esialgu mingeid eesmärke seada. Mõtlesin, et võiks ju panna 50 km, aga see tundus utoopiline. 40 tundus ka kahtlaselt palju, niisiis mõtlesin, et kui tuleb üle 30, siis on enam-vähem. Stardis ütles Randy, et orienteerumisülesanded eriti keerulised pole, aga see-eest sõltub kõik teevalikutest. Esimene pilk kaardile seda ka tõestas. Tegime kellegi auto kapoti peal esialgse plaani ja hakkasime liikuma. Urmo kihutas suuskadega sellise hooga mööda, et tuul kõrvus vihises. Kohe peale esimest punkti nr 22, küla servas, paistis, et peamised favoriidid - Hiiekas ja Lauri olid valinud sama alguse, mis meie. See mulle muidugi eriti ei meeldinud. Mulle üldse meeldib teha teistest erinevaid variante, eriti, kui need juhtuvad veel paremad ka olema. Õnneks nad aga sörkisid meist kiiremini, nii et saime jätkata omas rahulikus tempos. Peale teist, 48 punkti, mõtlesime minna otse 32 suunas. Aga kuna tee oli täiesti kinni ja esimene lühike lõik näitas, et sumpamine võtab päris palju aega, otsustasime minna ringiga ja võtta vahele ka nr 31. Käsmu poolsaare ringi jätsime kohe eos välja. Olgugi, et mulle Käsmu väga meeldib, tundus see ring mulle liiga lollidele ja tugevatele mõeldud olevaks, nii et ma ei olnud nõus sinna minema. Paistsid aga, et Hiieka tiim ja noored jooksukutid (vähemalt Maku teadis neid seda olevat) valisid ka selle ringi. Kohe kahju hakkas vaadata. 32 ja 51 punktide vahel oli mõnus moororsaani jälg, nii et sellega läks meil eriti hästi. 51 punkti kõrge väärtus tulenes ilmselt sellest, et ta asus vahetus läheduses kurikuulsale Hundisilma talule. Paratamatult läks jutt peale talust mööda minemist kohe poliitika peale. Seletasin Makule pikalt ja laialt, mis ma astmelisest tulumaksust arvan, või õigemini ei arva. 38-st 42-te ehk joogipunkti tuli natuke lumes sumbata. Aga sellest ei olnud midagi, sest joogipunktis pakuti meile suurepärase üllatusena ka Coca-colat, mis pikkade kestvusürituste puhul alati marjaks ära kulub. Seda joovad siis isegi need, kes igapäevaelus Cocat suu sissegi ei võta ja kohati unistatakse sellest siis isegi rohkem, kui külmast õllest. Joogipunktis otsustasime oma esialgsetesse plaanidesse väikesed korrektiivid sisse viia ja läbida ka punktid 47-37. 37-nda punkti juures nägime õnneks rajal ära ka selle koha, kus suuskadega oli natuke halvem liikuda kui ilma. Seda oli aga vaevalt paarsada meetrit ja parajasti meiega koos olnud Maret ja Ilmar kadusid taas kord silmapiiri taha. 52-53 punktivahe tuli liikuda lahtilükkamata radadel. Õnneks aga nägi meie edasine rajavalik ette liikumist suures osas mööda asfalti. Mida meeter edasi, seda rohkem mulle meie tehtud rajavalik meeldima hakkas ja seda vähem ma aru sain, mille pärast osad sinna Käsmu poolsaarele läksid. 54-34-45-21-33 olid lihtsalt mööda asfalti minnes vasakul ja paremal pool teed. Sörkisime ja tegin muudkui arvutusi, kas jõuame ka 44-ndas ära käia või mitte. Arvutuste põhjal ütlesin Makule, et kui jõuame 44 poole minevasse teeristi ja aega on üle poole tunni, siis läheme, kui alla poole tunni, siis mitte ja kui täpselt pool tundi, siis läheme, aga hästi kiiresti. Teeristi jõudes oli aega 29 ja pool minutit. Ma ei tahtnud aga kuidagi loobuda ja panime ikka punkti poole minema. Pulsinumbrid näitasid juba 180-t, aga hambad ristis andsime tuld. Paistis, et kui jõuame, siis väga nibin-nabin. Tegime veel väikese möönduse, et kui alla kolme minuti hiljaks jääme, siis tasus igal juhul ära punktis käia. Pressisime, mis me pressisime, 1 minut ja 24 sekundit jäime ikka hiljaks. Aga vähemalt tasus ära. Kell näitas distantsiks 42 kilomeetrit ja paar-kolmsada meetrit. Arvestades selle aastaste jooksutreeningute mahtu, siis võib küll igati rahule jääda. Peale selle saavutasime pärast põhimõtteliselt jooksule pühendunud võistkondi kolmanda resultaadi, kusjuures allajäämine oli väga väike. Tõotab tulla hea hooaeg. Tulemused. Tracklog live jälgimine ja teekonnad.

Talveseiklus II

2011-03-14T11:28:00.008+02:00

Kui keegi viitsib mõne laheda seiklusspordiürituse Eestis korraldada (eriti kui ta juhtub olema mõni väga hea sõber), siis tuleb kohale minna. Ja seda me otse loomulikult ka tegime, eriti, kuna eelmise aasta üritus osutus väga lahedaks. Seekord olime siis ühes võistkonnas siis Sveniga. Vaatamata sellele, et võistluse algfaasi iseloomustab meie puhul väljend lollid ja tugevad, siis kokkuvõttes oli üritus superlahe. Aga mis siis täpsemalt juhtus ...

Peale reedeõhtust Sveni sünnipäeva olid meie võistkonnal asjad väga hästi läbi mõeldud. Mõlemad võistkonna liikmed olid endale konkureerivast võistkonnast autojuhi sebinud. Niisiis, võistluskeskusse Lähtele jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale. Seda, et asjad oleksid ka laupäeva hommikul sama hästi läbi mõeldud olnud, enam paraku tõdeda ei saa. Ilmselgelt ei olnud me kõige teravamad pliiatsid, nii et alustuseks jätsin mina maha kelgu, lisaks jättis Sven maha nii seljakoti, pealambi, söögid-joogid jne. Samuti ei olnud meil ei rattalukku ega ka kirjutusvahendit. Saime siiski vajalikud vahendid stardiks enam-vähem kokku. Ainult räätsad jätsime võistluskeskusse maha, kuna tundus, et trekkingut väga palju ei ole, ja lisaks ei olnud Svenil neid kuhugi kinnitada.

Start oli täpselt kell 12 Lähte suusaradade ääres oleva künka juures, kelkudega. Erinevalt Medisoftist, kes püüdsid kõik kolmekesi vanakooli Salvo kelgu peale mahtuda, läks meil kahekesi suurema kelguga päris hästi. Mingit erilist edu aga keegi selle paarisaja meeterise etapiga ei saavutanud, nii et suusarajale läksime kõik enam-vähem koos. Kõigepealt valisime märkeorienteerumise Lähte 5 km pikkusel rajal. Lähte rada oli suurepärases seisukorras ja väga mõnusa profiiliga. Nii et suusatamine mulle väga meeldis. Aeg-ajalt tuli ainult pidurdada, et ettejäänud punktid kaardile torgata. Osad, nagu näiteks meie, käisid läbi kogu raja, teised aga veidikene "lõikasid". Peale 5 punkti märkimist suundusime veel viimasele kaarele, mille järel tagasi enam-vähem alguspunkti jõudes olid osad mahajäänud võistkonnad juba seal ja suundusid edasisele suundorienteerumise rajale. Selgus, et juhendis oli kirjas, et märkerajal ainult 5 punkti ongi. Nii et viimase kaare kihutasime ilma asjata. See oli esimene näide sellest, et olime lollid ja tugevad. Kohe aga tuli selle kohta ka teine. Nimelt Elo oli kaks orienteerumiskaarti nii osavalt kokku miksinud, et ma ei osanud oletadagi, et alumine pool kaardist hoopis kuskil mujal võiks asuda. Niisiis, kui Sixten ja Maret mööda teed liikumist jätkasid, keerasime meie hoopis lagedale. Õige pea muidugi selgus, et asjad nagu hästi ei klapi. Niisiis lollid ja tugevad vol 2. Siis muidugi nägin juba, et alumisel osal oli kiri Vedu orienteerumiskaart ja mõõtkavagi teine. Mõtlesin, et Vedu on kindlasti ka kaasasolevatel rattakaartidel, aga kuna need olid kilekotis üksteise taga, siis otsustasime kasutada teist taktikat. Kuna Sixten ja Maret on nähes mistahes orienteerumiskaardi fragmenti, võimelised tõenäoliselt une pealt ütlema, kus see kaart on, siis otsustasime minna tagasi tee peale ja järgneda neile. See taktika töötas hästi ja Vedu kaardile kohale jõudes oli Kaido, kellele me peagi järele jõudsime siiralt imestunud, et nad meist suusaetapil ees on. Aga mis teha, selline see lollide ja tugevate elu on. Seetõttu ma oleksingi pigem natuke nõrgem ja tunduvalt targem. Igal juhul rohkem probleeme suusaetapil ei olnud, nii et kui punktid korjatud, kihutasime tagasi lähtele, kus Sixten ja Maret juba rattaetapile läksid.

Elo kes parajasti telefonitsi Makuga rääkis, teatas meie lollide ja tugevate jutu peale, et ta julgeb ka tugevuses kahelda. No ma ei tea, ... Maku aga arvas hoopis, et oleks pidanud kliistrit panema, targad teavad ju rääkida, et olla kliistriilm olnud :o). Igal juhul rattaetapile suundusime mingid minutid peale Sixtenit, Maretit. Rattasõit sobis mulle täitsa hästi ja vastusõidetavatel lõikudel tundus, et olime veidikene liidritele lähemale võtnud. Esimene rattapunkt asus keset suvalisi lagendikke, viimasepeal hokiväljaku ääres. Kusjuures platsi kõrval seisis jäähooldusmasin, samasugune nagu näiteks Premia hallis. Uskumatu, kuidas külamees on viitsinud vaeva näha. Edasiste punktidega läks umbes sama lihtsalt ja seitsmendasse punkti jõudes oli esimene lisaülesanne. Punkt ise asus Elistvere loomapargi pääslas. Nagu arvatagi võis oli ülesanne seotud loomapargiga. Alustuseks tuli lugeda kokku ilvesed. Meil tekkis kohe küsimus, et kas Elo ja Nele, kui Ilvese orienteerumisklubi liikmed lähevad ka arvesse, aga siis selgus hoopis, et ilveste lugemine tuli teostada oma lõbuks. Tegelik ülesanne oli seotud erinevate asukate kohta uue info hankimises. Kusjuures lisaülesanne oli selles mõttes lahendatud omapäraselt, et alla 20 minuti loomapargis viibida ei olnud lubatud. Meie võtsime seda ülesannet täie raha eest, käisime kogu pargi korralikult läbi. Vaatasime karu, ilveseid, kitsi, jne. Ilveseid ei olnudki niimoodi looduses varem näinud. Täitsa omapärane elukas.

Edasi jätkus jällegi rattaetapp. Järgmine punkt asus Vudila vaatetorni juures, laste mängumaa kõrval. Taas kord oli tegemist näitega, kus kohalikel inimestel on piisavalt ettevõtlikkust, et midagi korda saata, mitte tervet oma elu kuskil poe nurga taga viina rüübates mööda saata. Seejärel saime kihutada ühte omapärase nimega külla. Kui keegi ütleb, et ta elab Maarja Magdaleenas, siis ei oskaks küll elu seeski oletada, et tegemist võib olla Lõuna-Eesti külaga. Pigem pakuks mingit Sankt Peterburi linnaosa vms. Peale Maarja Magdaleenat tuli mõneks ajaks ratta seljast maha tulla, kuna mõned järgnevad punktid asusid lumises metsas. Sixteni ja Mareti rattad olid 10.-nda punkti juures. Kuna metsaalune oli kaetud kubemeni ulatuva lumevaibaga, siis ei hakanud me samuti rattaid kaasa vedama vaid tegime sama valiku, mis nemadki. Räätsadeta oli küll keeruline, kuid siiski hakkasime peale kahe punkti võtmist kuhu Elo oli riputanud komme ja kohukesi, eesliikujatele järele jõudma. Ühe pika sirge peal seljad juba paistsid. Nende maiustuste punktide kohta võiks öelda seda, et Elo kohe oskab head võistlust korraldada. Arutasime veel, et kui nüüd mõnes järgnevas punktis veel õllepudelid ka nööri otsas ripuvad, siis ei oska küll midagi enamat soovida. Sixten ja Maret aga otsustasid minna ka 13.-ndat punkti jalgsi võtma. Kuna meil räätsasi ei olnud, mõtlesime, et tunduvalt kiirem on siiski seal punktis pärast rattaga edasi-tagasi ära käia ning pöördusime tagasi rataste juurde. Tee peal kohati kubemeni lumes kahlates tulid vastu veel Medisoft ja Bauvaldi tiim, kes olid aga valinud sootuks ägedama taktika, vedades rattaid läbi metsa kaasa. Kõvad mehed, aga kaasa neile sel hetkel küll ei tundnud. Tundus aga, et meie taktika õigustas ennast ja ratastega juba 14. punkti suunas vändates rõõmustasime liidrikohale jõudmise üle. Samas aga kujutasime ette, kuidas teised pärast samamoodi rõõmustavad, kui trekkingu etapil meist räätsadega mööda tuhisevad, samal ajal, kui meie üritame rinnuni lumes võidelda.

14 punkti juures jõudsid sinnasamma ka kohe Maret ja Sixten. Leppisime Maretiga koku, et kui meie läheme vahetusalasse paremalt ringi, siis nemad lähevad vasakult. Et siis selguks, kumb variant kiirem on. Nii tegimegi. Meile juhtus aga mõnevõrra aeglasem variant olevat, nii et nägime teisi veidi maad eespool karjääri poole väntamas. Karjääri juurde sisse keerates seisis kurvi taga üks uduste klaasidega audi, kus noorpaar üritas tagapingil teineteise embuses Eesti iivet parandada. Tõenäoliselt oli üllatus päris suur, kui neist vahelduva eduga ratturid mööduma hakkasid. Tegime sellise vastutustundetu tembu eest Elole ka noomituse, kuna tema tõttu on meie koduriigil nüüd raskusi iibe positiivsena hoidmisega.

Vahetusalas saime trekkinguetapi kaardi ja mõne lonksu teed. Õnneks valisid Maret ja Sixten täpselt vastupidise variandi sellele, mis mulle meeldis, nii et saime valida täpselt niisuguse ringi, mis rohkem sobis. Mitte et samapidi ring keelatud oleks olnud, aga mulle tundus see küll välistatud variandina. Aga ootustele vastupidiselt läks meil trekking räätsadeta üllatavalt sujuvalt, kuna saime liikumiseks kasutada eelmisel päeval Kaia poolt tehtud jälgi ja kohati isegi vana lumesaani rada. Kaia küll oli tõenäoliselt purjus olnud, kuna rajad olid kahtlaselt kõverad :o). Sellele vaatamata läks isegi nii hästi, et tegime umbes minuti jagu kiirema aja, kui peakonkurendid. Karjääris olevate, nelja peidetud punktiga läks väga lihtsalt ja liidritena kihutasime viimasele rattaetapile.

15. punktis tuli teha jooksuga väike edasi-tagasi ots. Ootasime Sixtenit ja Maretit, et näha, kui kaugel nad meist on. Aga neid ei tulnudki, nii et saime veidi rahulikumalt võtta. 16 oli kohe tee ääres ja jäänud oli veel vaid pikem etapp Aili juures oleva punktini. Ka sellest saime üle poole läbida pealampideta, enne kui pimedaks läks, nii et sellest, et meil ainult üks lamp oli, ei olnud samuti midagi. Vahetult enne punkti pani Sven veel hoovi peal efektse lennu, nii et koos Ailiga oodanud Elo pidi krambid saama. Lisaülesandena pidime ametlikuks fotosessiooniks üksteise otsa laduma puupakud ja siis sinna otsa ronima. Juba enne, rajal mõtlesin, et ei tea, millised kodutööd Ailil teha vaja oleks, et siis meie võistlust ära saaks kasutada. Aili aga väitis, et ta oli enne juba lume ka ära rookinud, nii et meil läks nüüd veidi lihtsamalt. Teiseks ülesandeks oli üle järve asuvast metsatukast otsida üles võimalikult palju tähti. Neid oli seal kokku 16. Ja siis tuli nendest tähtedest kokku panna nii palju sõnu, kui vähegi võimalik. Iga sõna võttis ajast maha 1 minuti. Sõnu võis aga moodustada ka finišis. Meie leidsime 14 tähte, rohkem enam otsida ei viitsinud. Nendest pidi juba piisavalt palju sõnu kokku saama.

Kihutasimegi kohe finišisse ja hakkasime sõnu leiutama. Kui kell oli juba 8 minutit enne kella 20, ehk kontrollaega oli jäänud veel 8 minutit, kui me otsustasime, et aitab küll sõnadest. Jooksvalt saime Elo käest juhtnööre, et nimed ja võõrkeelsed sõnad ei lähe arvesse. Seda, kas sõnad tohivad käändes olla, ei hakanud isegi küsima, kuna mulle tundus, et kui üks sõna on viies käändes siis ta on ikka üks sõna, mis sellest, et erinevate lõppudega. See oli aga põhjus, miks me lõppkokkuvõttes Sixteni ja Mareti käest pähe saime. Nende käändes sõnad läksid Exceli tabelisse ilusti sisse ja nii olimegi saanud auhinnalise teise koha. Aga juba pikemate traditsioonide kohaselt peab iga õige seiklusspordi võistlus sisaldama ka kaalukat Exceli etappi, nii et selles suhtes oli kõik õige. Ka esimesel, märkesuusaetapil olime koos Mareti ja Sixteniga pääsenud ainsana trahvideta, nii et ka sellest ei olnud kokkuvõttes abi.

Lõppkokkuvõttes oli supermõnus võistlus. Elo ikka teab, kuidas väga head seiklussporti teha. Maastik oli teistsugune. Piklikute voorede ja järvede vahel ei olnudki varem seigelnud. Ja kohalike inimeste ettevõtlikkus, kasvõi näiteks hokiväljaku, laste mängumaa, vaatetornide ja mille iganes näol, näitas, et millegi korda saatmiseks ei pea tingimata elama Tallinna kesklinnas. Ka maakohas, keset põlde, metsi ja kruusateid annab (minu arvates isegi palju paremini) oma võimalusi ära kasutada ja teha midagi lahedat, uut ja meeldivat, mitte vinguda poe nurga taga õlut libistades, kui halvasti kõik on, et me niisugusel ääremaal elame.

Siia tulevad ilmselt tulemused kah.
Elo tehtud pildid.

Kalamaja Cup

2011-03-07T11:49:00.006+02:00

Või oleks siis õigem öelda Paljassaare Cup, kuna enamik rada kulges ju Paljassaare poolsaarel. Igal juhul seoses Leivo ja Heiti vanemaks saamisega oli pühapäevaks organiseeritud väike multispordivõistlus. Kuna Heiti peab tippsportlasele kohaselt hetkel jooksusuunitlusega treeninglaagrit Aafrika mandril, siis tuli Leivol võistluse korraldamine enda õlule võtta. Ja hakkama ta sellega sai. Pühapäeval kella 12-ks oli kogunenud hulk starti ootavaid inimesi Leivo hoovi, Niine tänaval. Vaatamata sellele, et eelnevad kaks päeva oli mul pea paks otsas olnud ja tatti oli tilkunud nagu vett Kalma sauna kraanist, oli väike külmetus pühapäevaks siiski järele andnud ning ma ei suutnud jätta juhust kasutamata ja rajale minemata.

Leivo tego meile kõigile kiire instruktaaži ja Kaja korraldas tiimiliikmete loosimise. Võib öelda, et mul seekord loosiõnne täitsa oli ja sain omale võistkonnakaaslaseks Elo. Teised võistkonnad olid Viivi ja Sven, Tom ja Raivo ning Erki ja Tõnu. Lisaks oli ka kaks ilma jalgratasteta tiimi: Evelin ja Jaanus ning Edit ja Tanel. Kella 12 paiku käiski stardipauk ja võistkonnad hakkasid vaikselt rajale liikuma. Meie valisime esimeseks punktiks allveelaev Lembitu. Kuna eelmisel aastal pidasime Andrease sünnipäeva sealsamas kõrvallaeval, Suure Tõllu peal, siis kaarti vaja vaadata ei olnud. Mingit erilist kiirust me rattasõidul ei arendanud, kuna Elol ei olnud naelkumme, aga ausalt öeldes ei olnud vaja ka. Laeva peal tegime kiire ringkäigu, aga punkti ei leidnud kusagilt. Kui olime terve laeva läbi tuulanud, siis leidsin punkti tähistava a4 paberi väljast päästerõnga küljest.

Edasi võtsime suuna Paljassaare poolsaarele. Ausalt öeldes, olen juba pikalt planeerinud oma silmaga vaatama minna, milline see Paljassaare poolsaar siis välja näeb, aga ei ole veel kuidagi selleni jõudnud. Nüüd avanes selleks suurepärane võimalus. Vahepeal tegime väikese vaheronimise üllatuspunkti, majaka otsa ja edasi leidsime ennast juba Katariina kailt. Kail oli nii mõnigi kalur, kes spinningute ja muude ritvadega hoolega toidupoolist üritasid hankida. Meie aga üritasime rattaga püsti jäädes kõigest väest kai tipus oleva tornikeseni jõuda. Kuna kai oli erakordselt libe, siis nii mõnelegi naelkummita indiviidile tuli maapind seal kole kiirelt vastu. Ega minagi oma naeladega seal kuigi kindlalt kukkumisest ei pääsenud.

Vähemalt ratas oli vahepeal ise terveks saanud, või igal juhul toimis ta niisugustel temperatuuridel märksa paremini ja vahepeal sai koguni vaba hooga lasta. Poolsaarel tuli ülejäänud punktid piltide järgi üles otsida. Järgmise leidsime kohe sealtsamast, Katariina kai vahetust lähedusest, ühe kõikuva torni otsast. Edasi kimasime Valge torni juurde, mis enam väga torni ei meenutanudki. Maa all olevast käigust leidsin lambivalgel punkti üles. Siis suundusime juba Suur-Paljassaare ringile. Olles vana vaateturni punktis ära käinud sattusime juhuse tahtel päripäeva ringile. Järgmise, vaatetornist 50m raadiuses oleva maa-aluse punkri punkti võtmiseks pidin enne tükk aega valgusega harjuma, kuna selgus, et mu kaasa võetud lamp, ei olnud just kõige kirkamate killast.

Järgmisena ootas ees juba ronimisülesanne ühe laia betoonist torni otsas. Leivo, Reigo ja Kaja väitsid, et Sven ja Viivi olid seal juba 40 minutit tagasi olnud, kuna tulid otse üle mere. No näed siis, kui kasulik võib olla kohalike olude tundmine. Sven on ju lisaks Kalamajas elamisele ka Noblessneri sadamas töötanud ja peaks jääolusid hästi teadma. Mina oma teadmistega ei oleks elu seeski julgenud üle mere tulla, eriti kuna see oli mitmetest kohtadest suisa lahti ja paljudest kohtadest kaetud rüsijääga. Aga niimoodi kaldalt vaadates oli merd muidugi väga ilus vaadata, eriti niisuguse päikselise ilmaga.

Kuna Elo ei andnud mulle mitte mingisugust võimalust šumaaridega üles ronida, tuli valida hoopis laskumine. Nii et siis ronisin mööda redelit selleks torni tippu. Selgus, et torn on seest täitsa tühi ja kaugel sügavuses, torni sees, kohises vesi. Väga sürr koht. Laskumine läks nagu ikka libedalt, nagu ka Elo tõusmine, nii et saime peagi uuesti edasi minna. Vareme punkt, mitte just kaugel ronimisülesandest asus siiski kõige viimase sarnase vareme otsas. Jäänud oli veel vaid kolm punkti Paljassaarel ja üks silla all, kopli tänaval. Rajal oleva punktiga läks aga niimoodi, et seda me ei näinudki. Selle asemel jõudsime aga hoopis käigu punktini. Otsustasime, et mis siis ikka, äkki õnnestub lõpetamiseks vajalik sõna välja mõelda ka ilma selle ühe täheta ja liikusime edasi. Saades kätte ka sihil oleva punkti, kohtasime seal Tom'i ja Raivot, kellel oli puudu aga hoopiski 1 teine punkt. Otsustasime teha vahetuskaupa ja vahetada kummagi puuduoleva tähe teise võistkonna olemasoleva vastu. Hundid söönud, lambad terved, võis viimase punkti poole kihutada.

Võtsime ära ka silla all oleva punkti. Nüüd oli vaja veel vaid finišisse, Kalma sauna, minna, kus pidi saama viimase tähe. Me aga otsustasime, et äkki suudame selle sõna ka ilma ühe täheta ära arvata ja jäime korra mõtlema. Tähed olid aga nii imelikud, et nendest ei saanud üldse mitte mingisugust loogilist sõna moodustada. Avastasime, et olime Caesari šiffrit kasutanud tagurpidi. Niisiis tegime kiired korrektuurid, aga peale mõningat nuputamist ei suutnud ikkagi head sõna leida. Üritasime küll seostada Leivoga, sünnipäevaga, robotitega, arvutitega ja ka valimistega, aga no ei tulnud välja. Otsustasime liikuda ikkagi Kalma sauna viimase tähe juurde, et seal rahulikumalt nuputada. Saunas ootasid ees juba Viivi ja Sven ning meiega koos viimases punktis olnud Tom ja Raivo. Kellelgi ei olnud õnnestunud õiget sõna ära arvata. Niisiis istusime meha ja tegime veel katseid. Punnitasime, mis me punnitasime, midagi asjalikku ikka ei tulnud. Kõige loogilisemad sõnad, mis välja tulid olid "tüli velo pärast", mingi "päev", midagi seoses "spordiga" jne.

Peale saunas käimist ja Leivo juures sooja seaprae söömist pakkus tänu vihjetele Viivi sõna sünnipäevatort, mis osutus õigeks vastuseks. Ei tea siis, kas šiffriga oli midagi valesti, või olid kõik erinevate tähtedega puusse pannud, meie ei oleks niisugust sõna kuidagi pidi kokku saanud. Kuna aga tegemist oli ikkagi valimispäevaga, siis saime võitja üle otsustada hääletamisega, kusjuures igaüks, kes arvas, et on võitu väärt võis esitada oma valimisplatformi ja põhjendada, miks just teda peaks valima. Väga suuremaks propagandaks siiski ei läinud ja võitjaks osutus ka minu tagasihoidliku hääle saanud Viivi, kes siiski lisaks sellele, et koos Sveniga kõige varem tagasi jõudis, arvas ära ka õige sõna. Nii et suures plaanis, nagu Riigikogu valimistelgi, läks võit õigesse kohta. Ehkki muidugi muljetavaldav kogus (kuidas nüüd ilusti öeldagi) kergeusklikke on meil mõnedes valimisringkondades veel siiamaani. See viimane käis mõistagi Riigikogu valimiste kohta.

Õhtu edenedes püstitati veel mitmeid maailmarekordeidki, näiteks Tom hüppas samal staadionil üle eelmisel päeval olümpiavõitja poja, Robin Nool'e, poolt hüpatud kaugushüppe rekordi. Minul aga õnnestus püstitada uus odaviske maailmarekord. Aga sündis rekordeid ka kettaheites, sprindis ja tõkkesprindis.

Tänud Leivole ja Kajale suurepärase päeva eest.

Lisatud pildid on Erki ja Jaanuse/Evelini tehtud.

Mingi aeg üritan panna ka kaardi.

WAR 2011 - Prisoners of Korea

2011-03-05T11:02:00.012+02:00

Läti talvine seiklusspordivõistlus Winter Adventure Raid ehk WAR, oli sellel aastal alapealkirjaga Prisoners of Korea. Kõlas küll kurjakuulutavalt, kuid mingit erilist seost selle pealkirjaga tegelikkuses ei olnud. Lihtsalt üks piirkond, kust rada läbi läks oli kaardil nimetatud Koreja-ks ning üks punkt asus kunagise vangla väravas. Kuna nõutavad segavõistkonnad pidid olema kolmeliikmelised, siis arvas Erki, et ta moodustab Anniki ja Heitiga võistkonna Twister Mürakarud ning meie Sveni ja Margega olime siis seekord Twister Adventure Team'i liikmeteks.

Algus hakkas vägagi suurepäraselt. Erki oli laenanud Indreku käest kuuekohalise omnibussi ja Heiti organiseerinud meile ööbimise. Sõit Vecumnieki külla, Riiast 50 km lõunas kulges väikese pastasöömise vahepeatusega mõnusalt. Kohale jõudes selgus, et 5 lati eest, mis teeb siis umbes 7 eurot, oli meil kasutada terve kõikide mugavustega palkmaja. Nii et saime toas rattale naelrehvid alla panna ja mööda tuba rattaga tiirutada. Ka sauna oli pererahvas mõnusalt kuumaks kütnud, nii et seal läks meil väikese õlle ja snäkiga kohe päris pikalt. Ei tahtnud ette kujutadagi ennast kuskil võimla põrandal, mis küll Normundsi kirjade järgi pidavat olema "nice and warm place". Järgmisel hommikul muidugi selgus, et see "warm" tähendab umbes +10 kraadi, mis arvestades tavalisi tubaseid temperatuure ei olegi nii väga "warm". Aga eks see oleneb ju tegelikult taustsüsteemist. Selle kohta, kui "nice" see "place" oli ei oska ma midagi öelda, see pidavat ju vaataja silmades olema.

No igal juhul, kui me hommikul võistluskeskusesse jõudsime, olid teised Eesti võistkonnad juba enam-vähem kohal. Selgus, et Elo, kes oli viimased nädal aega tegelenud omale võistkonnaliikme otsimisega, oli Mareti asemel Sixteni ja Randyga, kuna Maret ei jõudnud lennuki pealt õigeks ajaks kohale, ning Silver ei hakanud seepeale üleüldse kohale tulema. Edasi läks asi juba sujuvalt. Registreerimine, asjade valmis panek, instruktaaž, söömine, suuskade ratta külge kinnitamine jne. Vahepeal selgus, et minu ratta tagumise jooksu sees on tekkinud sama jama, mis Makul eelmise aasta Winter Xdreamil. Ehk siis vänta palju tahad, ratas käib tühjalt ringi ja ei liigu kuhugi poole. Võimla põrandal sulas ta siiski stardi ajaks üles ja hakkas tööle, aga võis arvata, et sellega hakkab meil siin miinuskraadidel veel kõvasti nalja saama. Aga juba hakkaski kell 12 saama, ning sai minna õue starti ootama.

Täpselt kell 12 kõlaski stardipauk ja esimeseks etapiks anti juba vana tuttav fotoorienteerumine. Selle käigus võisid ka tiimi liikmed eraldi liikuda. Fotodelt leitud tähtedest tuli kokku joonistada siis pilt ja selle juurde ratastega sõita. Jagasime piirkonna enam-vähem kolmeks, leppisime kokku linna keskel asuva ristmiku kokkusaamiskohaks ja kihutasime igaüks oma ringile. Suhteliselt ruttu sai selgeks, et iga kord kui ma rattaga seisma jäin, tuli sellele jalaga üks hobadus anda, et see jälle normaalselt tööle hakkaks. Piltidega läks aga lihtsalt ja peagi olimegi kõik ristmikul, et tähtedest pilt kokku joonistada. Joonistatud pildilt vaatas vastu Playboy jänes. Nagu paljudel teistel, nii ka meil käis peast läbi mõte, et ilmselt on kuskil mingi stripibaar, ehkki see tundus sellise külakese kohta veidi imelik. Aga mine neid lätlasi tea. Suundusime aga kohe esimese ettejuhtuva paarikese juurde ja küsisime neilt, et kus selline žaajets olla võiks, kuna Normundsi sõnul pidavat 90% inimestest seda teadma. Natuke kahtlesid, aga mõtlesid siiski suuna välja ja saime teada, et see on mõne kilomeetri kaugusel olev jänesekasvandus.

Teise etapi kaardi leidsimegi sealt jänesekasvanduses olevatest miniatuursetest majakestest. Seekord oli kasutada 1929. aasta kaart. Kaart ei olnudki aga väga hull ja sai päris hästi aru, kuhu minna tuleb. Küll aga ei olnud sama lugu minu rattaga. Peale iga seisma jäämist läks nüüd järjest rohkem minuteid, et ratas taas sõidukorda seada. Põhiliselt kulus aeg ratta peksmisele jalaga, kuni see jälle tööle hakkas. Kõrvaltvaatajale võis see päris naljakas tunduda. Kusjuures peale töökorda saamist ei tohtinud murdosa sekundikski väntamist järele jätta, muidu oli jälle mitu minutit peksmist garanteeritud. Üldjuhul see õnnestuski, aga vahepeal tuli ikka ette kohti, kus jää peal esiratas veidi libises ja proovi siis nii edasi sõita, et hetkekski väntamist ei lõpeta. Hea vähemalt et vahepeal on saanud mitmeid kordi spinis käia, vähemalt midagi selles ruumis sees väntamisest kasu. Kui rattajamad välja arvata, siis läks rattaetapp aga sujuvalt ja jõudsime isegi mitte väga suure kaotusega esimestele vahetusalasse.

Edasi oli ette nähtud esimene Score-O etapp, kas suuskadega või trekkides. Kuna lund on sel aastal palju, otsustasime mõistagi suuskade kasuks. Et Score-O on aja peale, siis enne vahetusala punkti võtmist panime suusad alla ja teostasime muud vajalikud protseduurid. Seejärel anti kaardid kätte, seekord aasta 2008. Moodustasime miski mõistliku ringi ja hakkasime minema. Üsna pea peale esimest punkti, millega läks suhteliselt valutult, selgus, et selle kaardiga ma hakkama ei saa. Oli küll 2008. aasta kaart, aga no ei olnud selle koha oma. Ma ei tea, milles asi oli, tõenäoliselt selles, et ei olnud ammu Lätis käinud (BAR jäi mul ju vahele), aga no ei saanud aru ja kõik. Peagi oli selge, et selle etapi maksimum viie punkti asemel kogume siit ei rohkem ega vähem, kui null punkti. Tagasi vahetusalasse jõudsime veidi enne Mürakarusid, mille peale Heiti arvas, et panime neile ära. Lohutasime aga teda, et ei saanud sellelt etapilt isegi mitte ühte punkti, nii et oleme täiesti väljaspool konkurentsi. Ehkki mulle tundus, et ka nemad jäid hiljaks, kaotasid nemad selle tõttu tõenäoliselt ainult ühe punkti. Natuke kurb oli, et nii vara konkurentsist väljas, aga mis seal ikka, vähemalt sai nüüd rahulikult rada nautima hakata.

Järgmine etapp oli suusatamine. Olles veidi maad ära sõitnud sai selgeks, et nii suuskade kui ka keppide osas olin teinud täiesti vale valiku. Valisin head suusad ja suure kulbiga kepid. "Suusarajad" olid aga sellised, et juba 200 meetri pärast tuli suuskadele mõeldes nutuvõru ümber suu ja suure kulbiga kepid olid nii nürid, et oja peal ja jäistel teedel sõites ei saanud eriti hoogu lükata. Õnneks vähemalt libises seal päris hästi. Aga väga kiiret meil ka ei olnud, nii et väga vahet polnud. Esimesse punkti minnes jätkus jälle jama kaardiga. Paistis, et ka sellest 1970-1980. aasta kaardist ma väga palju aru ei saa. Niisiis panime alustuseks kohe esimesest punktist veidi mööda. Õnneks läks siiski seekord suhteliselt valutult ja edasi elasin juba kaarti sisse ja enam selles suhtes probleeme väga ei tekkinud. Peale esimese punkti jama läksid Mürakarud meist uuesti mööda ja jätkasime omas mõnusas tempos. Oja mööda sõites aga aeg ajalt ees seljad paistsid. Peale kolmandat punkti aga tee peale jõudes tegime erinevad teevalikud, kuna me Sven'iga arvasime natuke teisiti, kui Heiti. Seetõttu saime mürakarudest jälle veidi maad ette. Viiendas punktis aga kohtasime oma suureks üllatuseks Randyt, Sixtenit ja Elot, keda me arvasime kaugel ees olevat. Nüüd aga olime neil päris kandadel. Kuna viimase punktiga tegime aga väikese suunavea, siis said nii Randy kui ka Heiti tiimid meil jälle veidi eest ära ja lõpetasime etapi mõned minutid peale neid.

Peale väikese tee joomist, mida korraldajad umbes 100 liitrises potis lõkke peal keetsid algas jällegi rattaetapp. Väike küsimärk rippus minu ratta sõidukorras oleku kohal, aga paistab, et olin juba mingid õiged tehnikanipid omandanud ja üle minuti meil enam selle töökorda seadmine aega ei võtnud. Etapp ise oli aga suhteliselt lihtne. Kaks punkti oli kantud kaardile ja ühes neist pidi saama teada kolmanda punkti asukoha. Enamus tiime võttis punktid järjekorras 40-41. Meie aga otsustasime, et mine neid lätlasi tea ja võtsime enne punkti 41, kus pidi saama 42 punkti koordinaadid. Seda siis juhuks, kui 42 on pandud 40 lähedusse, siis ei peaks edasi-tagasi kihutama. Ja pealegi mulle meeldivad sellised teistest erinevad variandid. Tegelikkuses oli aga 42 põhimõtteliselt eelmise vahetusala kõrval, nii et ei olnud absoluutselt vahet, mis pidi see ring teha. 41 punkt pidi olema Vecumnieku vanglas. Eeldasin, et saame mingi vana vangla territooriumil ringi möllata, kongides ja nii. Tegelikult oli aga punkt lihtsalt tee ääres ja tehti kohustusliku varustuse kontroll. Peale 42 punkti polnud aga "nice warm place'i" enam kuigi pikk maa minna. Neelud käisid juba kartulikrõpsude järele. "Nice Warm Plac'is" selgus ka et nii Mürakarud kui ka xtsport.ee olid saanud samuti esimeses Score-O-s null punkti ja ainult Elita oli saanud 4, olles nüüd pikalt liider.

Järgmine etapp oli kolmetunnine trekking või suusatamine. Otsustasime, et kuna paaristõukeid on saanud kühveldada juba küll ja saab neid veel oksendamiseni kühveldada, siis meie selle etapi trekime. Teised seda valikut ei teinud, lootes etapi kiiremale läbimisele suuskadega. Elo vaatas meie saapaid küll sellise näoga, et annaks kellelegi tappa, kui Randy ja Sixten teda suusatama ajasid. Ja see oli selle võistluse jooksul ka meie konkurentsitult kõige õigem otsus. Lisaks sellele, et me enne järgmist kolmetunnist suusaetappi saime vaheldust ja puhkust suusalihastele, oli see etapp nagu loodud trekkimiseks. Ajaliselt tegime sellel umbes viieteist kilomeetrisel etapil vaid 1 kilomeetri joostes sama aja, mis mürakarud ja vaid 15 minutit kaotasime Randyle. Oleks veel rohkem joosta viitsinud, ... Taas "nice warm place'i" jõudes oli meil igal juhul tuju väga hea ja võis julgelt suunduda enne kolmetunnist magamispausi viimasele kolmetunnisele suusaetapile.

Kui eelmisel etapil valisime kõik sama pidi ringi, siis seekord valisime täpselt vastupidise teistele. Me ei teinud seda meelega, aga mulle see väga meeldis. Kuna öö oli juba temperatuurid väga külmaks muutnud, siis hakkas suuskade libisemine ära kaduma. Lagedatel, kus koorik veidi läbi kippus vajuma, võttis pealmine kiht korralikult kinni. Nagu arvatagi võis, siis kuskil poole raja peal hakkasid liidrid teistpidi ringil vastu tulema. Kõige pealt xtsport, siis Elita ja siis Mürakarud. Enne lõppu selgus siiski, et aega on nii vähe, et kõiki punkte sellelt etapilt kätte ei saa. Niisiis jätsime nr. 59 vahele. Meie viimase, 56 juures oli hunnik muid võistkondi. Esmalt nägime üle pika aja esimest korda Medisofti. Kaido väitis, et nad on sellelt etapilt võtnud ainult ühe punkti. Medisoftilt haakis meile sappa taas kord üks Läti koer. Nagu juba traditsiooniks saanud, nimetasime ta jällegi Bobek'uks. See hull aga tahtis joosta täpselt suuskade peal, nii et oli üsna häiriv tegur. Õnneks oli aga "nice warm place" kohe sealsamas.

Pasta ja muud maitsvad toidud maitsesid suurepäraselt ja peale riiete vahetamist sai järgmised kolm tundi magada. Või noh, vähemalt pidi saama. Mina ei maganud selle kolme tunni jooksul igal juhul minutitki. Ei teagi miks. Esiteks ei olnud just eriti "warm" ja teiseks mis siin ikka magada, kui nagunii peab umbes poole kuuest ennast jälle üles ajama. Niisiis vahtisin seal magamiskotis niisama ja üritasin silmi kinni hoida. Kui Normunds poole 6 ajal muusika volüümi põhja keeras, siis oli igal juhul juba nii külm, et ei tahtnud enam magamiskotist välja tulla. Aga ennäe imet, kui välja tulin ja ennast liigutama hakkasin, siis hakkas ka päris soe. Eriti kui saime järgmisele, rattaetapile.

Peale öö otsa võimlas soojenemist toimis ratas jälle esimesed paar kilomeetrit tõrgeteta. Siis aga hakkas taas sama jama. Esialgu võttis selle likvideerimine jälle veidi rohkem aega, mida aeg edasi, seda kiiremini läks. Etapp ise oli juba vana tuttava 1929. aasta kaardiga, millega ma eelnavalt juba enam-vähem normaalselt hakkama olin saanud. Nii ka seekord, ehkki vahetusala hakkasin juba tükk maad varem ootama.

Karjääris, kus vahetusala oli, oli kurikuulus 15 minutiline Score-o, teine etapp, mis põhimõtteliselt võistluse tulemuse pidi otsustama. Kusjuures selle 15 mituti sisse kuulus ka kaardi saamine ja arvutamine. Et 15 minutit oli vägagi lühike etapp, siis nii kui kaardi kätte saime vaatasin suuremad punktid välja ja hakkasime kohe liikuma. Hiljem tee peal arvutasin, et valisin täpselt õige, 75 punktise ringi. Et aga liikumine läks aeglasemalt, kui oleks vaja olnud ja lisaks jätsin ka ühe punkti esimese hooga vahele, siis oli jällegi tõsiasi see, et saime 0 punkti. Ehkki siin oleks isegi reaalne variant olnud päris mitu punkti kätte saada. Palju puudu ei jäänud. Et Elitat võita, oli siin XTspordil ainuke võimalus täiega panna ja vahe tagasi teha. Ja seda, nagu hiljem selgus, nad tegid ka, saades ainukesena sellelt etapilt üldse mingeid punkte.

Eelviimaseks etapiks oli suusatamine. Kiire pilk kaardile ütles, et kõikide punktide võtm isest on siin asi kaugel. Tegin kiirelt plaani 64-62-63-65-kui aega jääb siis 66 ja vahetusala. Aega ei jäänud üle. Meiega sama ringi tegi ka Elita. Nad liikusid seekord tõepoolest väga hästi, isegi suusatades. Näha oli, et nad said omadelt pidevalt infot selle kohta, et nad liidrid on ja olid seetõttu üpris motiveeritud. Elita aga läks ikkagi 66 punkti võtta. Arvestades seda, et lätlased on salakavalad ja viimane rattaetapp pidi sisaldama ka peaaegu kilomeetri offroadi, otsustasime meie seda siiski mitte teha. Vahetusalas olid ka juba mürakarud, kes väitsid, et võtsid ainult 3 punkti.

Viimane rattaetapp pakkus mitmeid valikuvariante. Kas minna otse rattaga, jätta ratas maha ja võtta jala 71, sõita otse 72 või sõita 72 ringi. Mürakarud läksid jala 71 punkti, meie otsustasime, et sõidame ringi 72 punkti, vähemalt on 100% kindel, et saab mööda häid teid sõita. Ja nii me siis minema hakkasimegi. Aga olles vaevalt paar kilomeetrit sõitnud läks Svenil esikumm katki. Kõik oli muidu väga hea, aga meil ei olnud kaasas ühtegi eeblit, millega kummi maha võtta. Arvestades seda, et tegemist oli naelkummiga ja külma oli päris mitu kraadi, oli selle maha kangutamine päris tükk tegemist. Kangutasime, mis me kangutasime, aga kätte me ta sealt saime. Isegi kummi saime asendatud ja tagasi peale kangutatud. Nikerdasime sinna enam-vähem normaalse õhu sisse ja Sven sai sõita mingi 100 meetrit, kui kummi velje pealt maha viskas. No hakkab peale. Vaatasime, et see koht, kust me kummi alguses velje pealt maha olime kangutanud tundub veidi rohkem väljas olevat. Tükk aega läks kangutamise ja möllamise peale, kui proovisime minna uuele katsele. Paistis, et asi enam-vähem toimis, ehkki kummis just liiga palju õhku sees ei olnud. Alguses vaatasime, et punkti me küll ei jõua, nii et see etapp jääb kirja saamata. Siis aga jõudsime asfaldile ja vaatamata sellele, et Svenil oli oma pooltühja kummiga sõitmine päris valus, tegelesin mina terve tee arvutamisega. Olles juba Vecumniekisse jõudnud tegin ettepaneku siiski minna ja üritada punkt ära võtta. Sven arvas küll, et ei ole vahet, kas saada kuues või seitsmes koht, aga mina ennustasin meile aega jõudmise korral kolmandat kohta, sest Mürakarudest peaks meil 2 punkti rohkem olema ja vaevalt keegi lätlastest Score-o-l skooris. Selle peale sain Sveni nõusse ja vaatamata sellele, et kole raske oli väntasime siiski eesmärgi suunas. Vahepeal üritas Marge uuesti veenda, et me aega ei jõua, aga selleks ajaks olin juba jõudnud välja mõelda, et kui me punkti ei lähe, siis jääme etapist ilma niikuinii, kui aega ei jõua siis ka, aga muud vahet pole, kui et läheb lihtsalt natuke kauem aega, aga kui jõuame aega, siis võib-olla jõuame ka poodiumile. Kes ei riski see šampust ei joo. Surusime ja surusime kuni lõpuni, aga umbes minuti jagu jäime ikkagi hiljaks .....

Aga. Selgus, et kuna me olime etapilt siiski ühe punkti võtnud, siis saime etapi kirja ja hilinemise eest ei läinud maha mitte see etapp, vaid ainult 1 punkt. Niisiis 1 punkt oli meil Mürakarudest öisel suusaetapil ka rohkem, nii et kokkuvõttes olime ikkagi poodiumi viimasel astmel.

Kokkuvõtteks. Oli taas väga mõnus võistlus ja eriti mõnus ilm. Kripeldama jäi mõlema Score-o vägagi kesine tulemus. Nii palju tehnilist jama ei mäletagi, et mõnel võislusel oleks olnud.

Tulemused.

Jooksmas

2011-02-19T19:29:00.003+02:00

Jajah, käisime Sveniga üle pika aja täna Nõmmel jooksmas. Lisaks sellele, et peale eelmise nädalavahetuse TM avatud rada tuli külmetanud põselt nahk maha ja käisin pool nädalat ringi, nagu oleksin kuskil kaklemas käinud, hakkas nädala alguses jama ka vasaku käega. Ei saanudki aru, mis tal viga hakkas, aga randme juurde tekkis niisugune jube valu, et hakka või nutma. Kui hommikul oli kõik juba selline enam-vähem, siis õhtuks oli valu jälle olemas. kui teatud viisil kätt koormata, tekkis selline valu, et otsaesine oli higine. Ei saanudki kohe aru, et mis värk on. Peale teisipäevast spini ei julgenud igaks juhuks suusatama minna. Panin veidi külma peale ja tasapisi on hakanud valu väiksemaks jääma. Seetõttu pakkusin ka välja, kui Sven eile suusatama minekust rääkima hakkas, et läheks hoopis jooksma. Mõeldud, tehtud.

Kui mina Nõmme spordibaasi kohale jõudsin jutustas Sven parajasti ühe purupurjus ja katkise näoga endise maadlejaga. Ma ei tea, äkki oli tal ka nägu külma saanud ja selle pärast katki. Seisundi põhjal oletades, aga oli ta käinud oma vanu maadlusnippe kuskil proovile panemas, aga vorm vist ei olnud enam see. Igal juhul avanes nüüd Svenil suurepärane võimalus jalga lasta. Läbi noorte suusatajate hordide, kellel parasjagu suusavõistlused olid, suundusime harku metsa ringile. Olles mõned-sajad meetrid ära jooksnud, selgus, mu käevalu põhjus. Nimelt kui mul kell käel on (ja seal ta põhimõtteliselt kogu aeg on), siis jääb kinda ja dressipluusi vahele üks ala, kus väevars on enam-vähem paljas. No ja selline olukord oli ka eelmisel nädalavahetusel, kui sõitsime neli ja pool tundi -20 kraadise pakasega TM avatud rada. Ja täpselt selle koha pealt käsi valutaski. Ja mina loll panin veel külma peale. Igal juhul tõmbasin kiiresti dressika kella peale ja olukord oli kohe etem.

Tegime Harku ringi tagurpidi. Arvasime, et niipidi on parem suusatajatel jalust ära hoida. Pealegi meeldib mulle joosta niipidi nagunii rohkem, kuna siis saavad need nõmedad sirged lõigud trenni alguses ära joostud ja lõppu jääb huvitavam mägisem osa. Niimoodi oli ka parem jälgida vastutulevate suusatajate stiili. Nagu Sven märkis, siis mõni vend suusatas päris ilusa sammuga. Samas oli aga ka selliseid meie suguseid vendi, kes kõiguvad veidi rohkem, aga ise arvavad, et tulevad hullult kena sammuga. Kõige lahedamad olid aga need tüübid, kes sõitsid käed-jalad laiali, nagu Marko Kaljuveer ühes ETV saatelõigus, mida mööda minnes nägema juhtusin.

No igal juhul oli üle pika aja joosta ka täitsa mõnus. Aga lõpupoole limpsasime ikkagi keelt suusatamise järele. Kui ikka väga heal talvel saab suusatada novembri keskelt, märtsi lõpuni, mis teeb umbes neli ja pool kuud, tavaliselt aga pigem kaks korda vähem, siis tuleb ikka iga võimalust suusatamiseks ära kasutada, sest ülejäänud ajal saab joosta küll. Niisiis, homme on ikkagi järjekordne suusatamise päev. Ja otse loomulikult ei saa mainimata jätta ka seda, et juba mitmendat päeva paistab päike. Selline talv on ikka mõnus!

Tartu Maratoni avatud rada

2011-02-14T15:47:00.003+02:00

Suusatada on viimasel kahel aastal saanud mõnusalt palju. Sellega seoses tekkisid juba mõni aeg tagasi mõtted, et äkki võtaks mõne maratoni ka päevakorda. Kuna ma ei ole endiselt nii kaugele jõudnud, et omale klassikasuusad oleksin ostnud, ning samuti ei ole ma väga suures vaimustuses koos 10 000 inimesega mingisuguses järjekorras seismisest, et saaks tõusukesest üles sõita, siis otsustasime Sveniga, et äkki läheks TM avatud rajale. Vahepeal käis läbi küll ka mõte, et sõidaks raja läbi päev varem, kuna äkki on avatud rajal ka nõmedalt palju rahvast. Aga kuna Sven arvas, et kogeks siiski natukene ka seda va maratonifiilingut, siis sai ikka õigel päeval asi ära tehtud.

Eelmisel õhtul Arulasse, Minni juurde jõudes saime teada veel hunniku nippe suuskade määrimise kohta. Tuleb välja, et ma tegin enamus asju valesti. Lisaks üritasid Minn ja Randy meid veenda, et niisuguse -20se ilmaga on vabatehnikasõit täiesti mõttetu, suusad ei libisevat üldse. Ma ei osanud selle pärast eriti muretseda. Ei libise, siis ei libise, siis läheb lihtsalt rohkem aega. Hommikul ei osanudki peale pudru söömise midagi teha. Kuidagi ei tekkinud mõtet, et mingi hirmus võistlus on tulemas. Rohkem selline lõbu pärast suusatama mineku tunne. Eks see tunne oli muidugi õige kah.

Otepää uuele staadionile starti minnes jäime veidi hilja peale ja kuna meie katuseboxi lukk oskas selle kümnekonna kilomeetriga ära jäätuda, jäime päris starti minut-paar hiljaks. No aga ega ausalt öeldes vahet ei olnud. Esimesed lükked näitasid, et libisemine oli tõepoolest nullilähedane. Aga mis seal ikka, see-eest pidas täitsa hästi. Peale munakat saime enamikest päris rahulikult sõitjatest mööda ning Hobusemäe juures oli juba täiesti ilus lage rada, enam ei olnud mingit küsimust kellestki möödumisega. Sven pani alguses sellise tempoga, et kahtlustasin, et ta ründab mingit aega, aga õnneks varsti saime mingi mõistliku tempo valitud. Esimesse, Matu teeninduspunkti, 12 kilomeetri peal jõudsime mingis pisikeses seltskonnas. jõin ühe topsi teed, vahetasin Volliga, kes oli selle punkti pealik, paar sõna ja rühkisime edasi.

Meiega enam-vähem sama tempoga sattusid suusatama kolm klassikameest. Paistis, et neil pidas täitsa hästi, nii et tõusudel rühkisid nad meist mööda, laskumistel aga jäid jälle natuke maha. Natuke enne Harimäe tippu jõudsime järele ühele neiule, kes hakkas seejärel aga kohe veidi kiiremat tempot arendama. Peale Harimäge vajusin ta'st küll korra mööda, aga jäin ühe klassikamehe taha karpi, nii et neiu läks uuesti mööda. Paistis, et tal oli soov tempot teha. Aga mis meil saigi selle vastu olla, lasime tal seda siis ilusti teha, viisakad nagu me oleme. Kui laskumised aga enam vähem otsa olid saanud ja jälle paar tõusu moodi asja tulid, siis väsis tempomeister aga ära ja lasi meid mööda. Teise, Ande TP-sse, 23 km peal jõudsime veel koos enam-vähem koos klassikameestega. Punkt aga ajas meeskonna kuidagi sassi. Jõin igaks juhuks topsi mustikasuppi ja ampsu juustusaiagi.

Peale Ande punkti hakkasid mõnes kohas rajal juba silma geeli pakid. See tundus küll jube imelik vaatepilt. Ei tea, kas keegi tuli siia võistlema või? Mina nautisin sõitu igal juhul täiega. Vaatamata sellele, et suusk ei libisenud, oli ilm täiesti super. Päike paistis kogu aeg ja nagu Sven hiljem ütles, siis nagu postkaart oli terve aja mõlemal pool. Õnneks libisesid suusad ka teistel, keda rajal kohtasime, samamoodi. Pigem oli mul isegi siis osadest parem libisemine. Enne Kuutseka TP-d vajusid juba paar venda ära. Ühel läks vist suusa side katki, teine aga väsis lihtsalt ära. Need toimetati siis saaniga Kuutseka juurde. Svenil vist oli ka veidi veel tagasihoidlikum lipe, nii et enne Kuutsekat vajusin tal veidi eest ära. Võtsin aga jälle lonksu mustikasuppi, nagu ka kõigis ülejäänud TP-des ja edasi liikusime jälle koos.

Natuke peale Kuutsekat, mis asub poolel maal tuli sisse poolmaratoni rada. Esialgu oli see enam-vähem tühi, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ka lühikese raja omi ette jääma. Tiksusin vaikselt omas tempos ja Sven jättis jälle mingi mõnekümne sekundilise vahe sisse. Peale Meegaste mäge algas rohkem allamäge minev lõik. Peebu TP-sse jõudes ütles mustikasuppi jagav tädi mulle, et põsk on veits valge, tuleks lumega hõõruda. Hõõrusin hoopis niisama, kindaga. Töötas küll, põsk läks uuesti punaseks. Kordasin seda protseduuri veel edaspidigi, lihtsalt profülaktika mõttes. Peebul oli ka Kaido, kes ütles, et oli päev varem sõitnud Alutaguse maratoni. No mis seal ikka, mõni mees lihtsalt on kõvem, kui mõni teine.

Järgnev punktivahe läks kuidagi eriti kiiresti. Seal oli vist ka kilomeetritega natuke puusse pandud. Igal juhul Palusse jõudsime väga ruttu. Nojah, eks seal on palju laskumist muidugi ka. Palus paistis, et nüüd oli Sveni põsk valgeks läinud. Tegi sama protseduuri, mis mina. Jälle töötas. Peale Palut läks maastik nagu natuke igavamaks. Ei olnud enam eriti tõuse laskumisi. Paaristõukeid ilmselt kühveldaksin praeguseni. Hea, et uisku sõitsime. Palust edasi võis aga juba mõningate mööndustega öelda, et suusk nagu natuke libiseb. Ühest küljest oli see muidugi seetõttu, et hakkasime mööduma Palult alustanud naistesõidu sõitjatest, kalle libisemine oli nagunii niisugune nagu ta oli. Lihtsalt kontrast oli suurem. Teisest küljest oli neid rajal nii palju sõitnud, et libisemine oligi seetõttu paremaks läinud.

Kui Hellenurme TP-sse jõudsime, siis oli veel ainult vormistamise küsimus. Klassikameestel, kellest enne olin vaid enne teeninduspunkti möödunud, et siis TP-s uuesti maha jääda, oli paaristõugete osas selgelt raskeks läinud ja enam nad meie tempos ei püsinud. Ette hakkasid jääma veel mõned väsinumad mehed. Eriti mõnus oli mööduda "auguga" Fischeri meestest. Lisaks oli veel rajal igasugu imelikke inimesi. Kahjuks zaajatseid ja volke, nagu tavaliselt päris Tartu Maratonil, seekord ei olnud. See eest oli aga üks kümnepealine punt rahvariietes tegelasi. Ühel neiul aga oli libisemine nii võimas, et pani mingi 50 meetrit minu ees igati efektse õhulennu, maandudes otse tagumikul, nii et suusad olid pea kohal. Lõpuga vajusin kuidagi märkamatult Svenil eest ära, nii et lõpetasin 2 minutit enne teda, ajaga 4:34. Ütleksin, et niisuguse libisemisega isegi suhteliselt mõistlik aeg.

Igal juhul oli äärmiselt mõnus sõit, suurepärase ilmaga. Lasime Urmasel, kes oli ennast kuidagi tubasele tööle suutnud rääkida, diplomid välja printida ja suundusime Arula bussi peale.

Ajad.

Spin

2011-01-19T13:47:00.006+02:00

Kui aega natuke rohkem käes on, siis on võimalik ikka igasuguste imelike asjadega tegeleda. Nüüd siis veensid sõbrad mind osalema Sparta intervallspin'i trennis. No ja kuna ratast nagunii ammu sõitnud ei ole ja väga praeguse ilmaga ei kisu ka, siis mõtlesin, et mis seal ikka. Seekord sain isegi õigel ajal internetis broneeringu tehtud ja polnudki muud, kui mine aga kohale. Enne trenni küsisin igaks juhuks Svenilt veel üle, kas saab ikka rattakingaga sõita või tuleb tossud võtta. Sai kingaga.

Spartasse sisenesin juba nagu vana kala, noh ikkagi korra juba käinud ju :o). Trenni alguses kogunes pisike kogus spinnereid rataste juurde ja algas suurem rataste seadistamine. Panin sadulad ja lenksud ka enda jaoks paika, aga rattakingad ei tahtnud pedaali külge kuidagi kinni jääda. Pika uurimise tulemusena jõudsime Erkiga järeldusele, et minu Time'i klotsid on selle pedaali jaoks liiga kitsad. Mis siis ikka, tuli korviga sõita. Jälle uus kogemus.

Treeningu alguses küsis treener, Maris, kohe üle, et kes on spin'is esimest korda. Erki ja Sveni näpud olid muidugi kohe pikalt minu poole suunatud. Treener ei tahtnud seda alguses kohe eriti uskuda, aga suutsime teda Erkiga selles siiski veenda, öeldes, et välitingimustes olen siiski ratast enne näinud, lihtsalt toas ei meeldi mulle eriti sõita. Selle peale arvas Maris, et ei ole hullu, temal on samuti üks tuttav, kes spinis ei taha käia, kuna see on nagu onaneerimine :o). Ütleksin, et üsna tabav võrdlus.

Siis aga rohkem enam aega niisama logeleda ei olnud, muusika pandi mängima ja läks väntamiseks. Üritasin igasugu püstitõuse ja tempomuutusi tabada, aga osa magasin ikka maha. Ka koormuse valimisega oli mõningaid probleeme, arvan, et pigem sõitsin teatud ajal suurema koormusega kui vaja oli. Nagu arvatagi oli, siis juba 10 minutilise sõitmise järel pritsis higi igasse ilmakaarde. See on üks põhjustest, miks mulle toas väntamine eriti ei meeldi. Aga teha polnud midagi, tuli vajutada, hea et rätiku kaasa võtsin. Pikemad ja lühemad kiirendused, "tõusud" ja muud harjutused vaheldusid väikeste puhkustega. Kõige hullemad olid korrad, kus koormust tuli nii palju juurde keerata, et pedaali alla vajutamiseks kippus kehakaalust nappima. Vähemalt treener oli Spartas taas kord tasemel, selline rõõmsameelne ja energiline. Kusjuures terve treeningu tegi Maris ise kaasa, sealjuures terve aja mikrofoni rääkides. Väga muljetavaldav. Oleks meil selline naisterahvas Lätis kasutada, siis ei jõuaks isegi Peki Tiit meile rattaetapil järele :o).

Peale tunni ja 15 minuti pikkust väntamist, kui seljas olnud riided olid juba oluliselt märjemad, kui samal ajal ujulas aega veetnud Kristelil ja Andreasel, võis lõpuks ratta seljast maha astuda. Väike arutelu toimus veel Marisega, treeningu osas. Noh ega jah, mulle see toas väntamine endiselt eriti ei istu. Üle tunni aja lihtsalt seina vaadata ei ole just kõige lõbusam kogemus. Väljas oleksin selle ajaga Vääna-Jõesuus ära käinud. Samas niisugune hea treener tegi selle kogemuse palju meeldivamaks. Ma saan nüüd täiesti aru, miks seiklussportlastest sõpradele esimene Sparta poolt välja pakutud padusportlasest treener ei meeldinud. Nagunii tuleb üle tunni aja seda seina vahtida, ja kui siis veel treener ka eriti mingit nalja eio viska, vaid lihtsalt tuimalt väntab, ... no andke andeks.

Üks asi veel, millega natuke harjuda tuleb, on selle ratta sadul. See on nii lai, et jalad tahavad sõites ära surra. Pulsi poole pealt nägin üle Sveni õla, et tal oli stabiilselt minust umbes 20 lööki madalam pulss, nii et siin veel arenguruumi on. Väntamissagedus oli Erki omast veidi kõrgem. Alguses jäin mingi 5-ga alla, aga trenni lõpuks sain keskmise ühega ette :o). Krt aga vahepeal oleks tahtnud kellestki mööda sõita näiteks, või midagi niisugust. Leppisime Erkiga kokku, et järgmisel korral võtan vedamiskummi kaasa.

Igal juhul täna ostsin omale laiemad klotsid rattakinga alla, nii et järgmisel korral saan juba paremini sõita. Marise sõnul vajun ma püsti tõustes kohe käte peale, aga tuleks jääda sadula kohale. Ta ei hakanud mulle seda tunni ajal ütlema, vaid ütles pärast. Järgmisel korral sõlmin ta'ga kokkuleppe, et kui ma midagi valesti teen, siis kohe öelgu. Äkki siis on asjast rohkem kasu.

Aga nüüd suusatama!

Winter Xdream 2011

2011-01-17T13:48:00.004+02:00

Nagu juba eelnevalt on juttu olnud, algas tänavune võistlushooaeg Winter Xdreamiga, Käärikul. Võistkonnaks ikka Twister Adventure Team koosseisus Sven, Erki ja mina. Liikumisviisi osas meil 100%-list kindlust ei olnud kuni lõpuni välja. Võistluspaika jõudsime umbes tund enne starti ja üritasime konkurentidelt ja korraldajatelt välja pinnida vihjeid lume olukorra kohta. Mõningase luure tulemusena saimegi teada, et koorik eriti ei kanna. Sellest tulenevalt otsustasime kaartide jagamise ajaks tossud jalga panna ja suusad vahetusalasse paigutada, et siis kaardi vaatamise ajal 10 minuti jooksul vajadusel tossud suuskade vastu vahetada.

Kui kell hakkas 11-le lähenema, koguneski enamik võistlejaid stardikaare alla. Kes oli pohmellis, kes seletas niisama, nagu ikka. Kõige lahedamad olid, nagu ikka, lätlased oma superägeda varustusega. Seekordse tunnustuse varustuse originaalsuse eest annaks mina ühele lätlasele, kes bahhillide puudumisel ei lasnud pead norgu vaid valmistas omale bahillid orienteerumistähistest.

Kell 10:50 lubatigi kaardid kätte võtta. Esimese arutelu tulemusena otsustasime, et teeme põhjapoolse ringi, kuni Lutsu taluni ja tagasi, jalgsi, edasi aga suuskadega. Sellise valiku tingis muuhulgas ka see, et ma ei olnud taibanud kaasa võtta kaardialust, ega -kotti, kuhu suusatamise ajal kaart panna. Kell 11 kõlaski stardipauk ja suundusime kerget sörki lastes esimeste 43-40-42 punktide poole. Tee peal oli joosta, nagu arvatagi võis, päris OK, aga nr. 40 juures selgus, et metsas jälje lükkamine ei ole sugugi nii lõbus tegevus. Siiski püsisime (vähemalt mina ja Sven) rohkem samme lume peal, kui et läbi vajusime. Kolmas punkt oli juba seinamäel. Nagu enne autos arutasime, ei suutnudki Markus vastu panna kiusatusele, viia üks punkt ka seinamäe otsa. Järgmised punktid, 39-36-34 läksid rahulikult lumes ja vahepeal ka veidi teepeal kahlates. Siis tekkis tunne, et oleksime ikka vist võinud räätsad jalga panna. Eriti tekkis see tunne Erkil, kes enamus samme läbi kooriku vajus. Meil Sveniga oli mõnevõrra lõbusam. Vahepeal kulgesime ka koos Heiti, Tiidu ja Erkoga, kes muidu meist suuskadega suurel kiirusel möödusid, aga metsas puude vahel enam-vähem sama tempot suutsid arendada.

Järgmine punkt oli Lutsu talu hoovi peal, kus oli ka ainuke lisaülesanne. Loodetud tõukekelguga sõitmise asemel oli tehtud hoopis mingi takistusriba, kus tuli ronida üle Volli traktorikärude, maja varemete, jne. 33-35-37-36 tulid lihtsalt. Sai palju teid ja mootorsaaniradu ära kasutada, lihtsalt kõndimise vaev. 36-41 oli esimene läbi metsa minev etapp. Olin vahepeal kompassi ja kaardi vaatamise juba jõudnud unarusse jätta, mistõttu tegime ka paariminutilise vea. Järgnev etapp viis aga juba võistluskeskusesse, kus vahetasime oma tossud suuskade vastu.

Võitja aeg pidi olema 3 tundi, aga kui meie ülemise, ehk lühema, osa läbinud olime, oli stardist kulunud juba 2 tundi ja 45 minutit. Lõunapoolne osa rajast oli põhimõtteliselt Kekkose ring väikeste lisadega. Alguses 44-47 kütsimegi mööda Kekkost, kuni Tartu maratoni rajani. Svenil olid seekord kasutada vanad Visu suusad, nii et tal läks päris raskeks. Lisaks tekkisid probleemid vedeliku puuduse ja käte külmumisega. Kuna mul olid käes paksud labakud ja pulss väga kõrge ei olnud, siis mul erilisi muresid ei olnud. Kui Kekkos ja TM rada kokku said, suundusime korraks metsa vahele, et noppida punktid 50-53. Metsa vahel nikerdamine oli päris OK, ja Sveni jäsemed sulasid enam-vähem üles. Kui tagasi Kekkosele jõudsime, siis jäi veel võtta 2 punkti raja ääres, kuni jõudsime Harimäe torni juures olevasse vahetusalasse. Peale torni otsa ronimist saime korra käia veel paarisaja meetri kaugusel metsas ning TM rada pidi edasi-tagasi. Kuna siis hakkas Antsu poolt pakutav soe Carbococ'i jook juba ära tüütama, kihutasime mööda Kekkost edasi.

Suusatamine läks kiiresti, aga raja äärest libedate saabastega punkti ja tagasi minek võttis natuke aega. Seetõttu kippus juba aega nappima, et kontrollaja sees kõik punktid kätte saada. nr. 59 jätsimegi võtmata, kuna vastasel korral oleksime kas hiljaks jäänud või pimeduse tõttu pidanud osa punkte vahele jätma. 54-52-49 olid suhteliselt raja ääres, lihtsalt sõitmise vaev. 49-st 48-sse tegime mööda teid lõike TM rajale. Punktis tegi Erki päeva parima nalja, kui küsis, et kuhu nüüd läheme, kas edasi või tagasi. Saanud vastuse, et tagasi, kõlas kohe küsimus, et kumbale poole tagasi. Nüüd läks juba päris hämaraks, aga õnneks oli jäänud veel vaid 2 punkti. Esimese saime veel suht hämaras kätte. Viivase jaoks lugesin enne kaardii pealt sisse keeramise koha välja, punkti ise saime kätte enam-vähem käsikaudu. Nüüd oli vaid veel lõpuni minek. Eeldatud umbes 4 tunni asemel veetsime metsas 6 tundi ja 1 punkt jäi ikka võtmata. Aga õnneks võisime nüüd vähemalt tõdeda, et ei sõitnud päeva jooksul rohkem autoga, kui rajal olime.

Lõpetuseks väike mõttetera kõigile, kellel varvaste külmumisega probleeme oli. Mõelge selle peale, et lätlastel on kahe jala peale vähemalt 2 probleemi rohkem.

Tulemused.

2011

2011-01-15T21:37:00.015+02:00

Eelmine aasta jäi sportlikus ja ka seikluslikus mõttes suhteliselt tagasihoidlikuks. Ühtegi pikemat (loe lahedamat) võistlust seekord kavas ei olnudki. See aasta tõotab tulla tunduvalt seikluslikum. Esialgsed plaanid on juba välja kujunenud. Kindlasti on palju ka niisugust, mis veel selge ei ole, aga nii ongi põnevam. Mis siis 2011 aasta toob?

Jaanuar
16. jaanuaril on selle aasta esimene võistlus - Winter Xdream. Twister lendab peale koosseisus Erki, Sven ja mina. Mingeid erilisi eesmärke endale seadnud ei ole. Aga niisama lonkima ka ei lähe. Teeme, mis meie võimuses. Liikumisvahendis veel päris 100% kindel ka ei ole. Vaatame stardis "õunte pealt". Variandid on kas suusaga jalgsi, või räätsadega.

Ja ausalt öeldes ega rohkem midagi erilist jaanuaris ei olegi. Väike mõte on katsetada sel aastal ka suusaorienteerumisega. Niisiis ei ole välistatud ka see, et stardin näiteks Tallinna MV-l märkes, 29. jaanuaril Harkus.

Veebruar
Veebruaris võib juhtuda, et panen ennast kirja 12.-13. kuupäevadel toimuvatele suusa-O eestikatele, mis toimuvad Holstre-Polli suusaradadel. Kunagi, kui ma, vist põhikoolis käies, tegin oma debüüdi suusaorienteerumises, toimusid märke-O võistlused samuti sealsamas. Nii et vägagi nostalgiline koht. Ega ma vist väga rohkem suusaorienteerumisega tegelenud ei olegi. Nii et viimane aeg on ära proovida.

Veebruari põnevaim võistlus tõotab tulla otse loomulikult Lätis. WAR ehk Winter Adventure Raid toimub 26.-27. Zemgales. Kuna võistkonnad on kolmeliikmelised, kus üks peab olema naisterahvas, aga meid on neli, siis tekkis kerge mure võistkonna komplekteerimisel. Erki aga oli juba soovi avaldanud võistelda "võõra" naisega, nii et suure tõenäosusega osaleme Lätis Marge ja Sveniga. Eesmärkide poole pealt ei ole veel koosolekut olnud, aga lätlasi võiks võita küll, ... no ja eestlasi ka :o).

Ei ole välistatud, et osalen sel talvel ka mingil suusamaratonil. Sel juhul saab see siis olema vabatehnikas. Aga see on rohkem selline plaaniväline lõbustus.

Kuna Pawlik ei ole siiani meie kirjadele vastanud ja ka WEBis mingit infot ei ole, siis jääb kahjuks vist ära esialgu kavas olnud Bergson. Kahju, sest jube tahtmine on teha mingi tõsisem pikk võistlus.

Märts
Esimene märtsivõistlus on Elo korraldatav Talveseiklus II, mis toimub kusagil salapärases kohas, Tartu ja Jõgeva vahel. Eelmisel aastal osalesime seal Leivo ja Erkiga. Sel aastal registreerisin ennast justkui juba ära, aga võistkonnaliikmeid veel ei ole.

XT kalendrist on võimalik leida, et miski talverogain toimub 19. märtsil Võsul. Sinna on samamoodi plaanis minna, aga ei oska veel öelda kellega. Tavaliselt olen rogaine teinud Makuga. Tõenäesus on suur, et siis on veel meeter lund maas, nii et mängu tulevad igasugu imelikud taktikalised nüansid.

Aprill
Nüüd hakkab asi juba mõnevõrra tihedamaks kiskuma. Kohe aprilli alguses, 2.-3.-ndal on (või vähemalt peaks olema) Karjalaskevõistlus ja Lihavõttesprint Võrumaal. Kohe nädal peale seda on Värskas Peko Kevad, mis on alati väga lahe orienteerumisvõistlus.

Veel nädal ja juba toimub XT-seikluse esimene etapp, XT-kevadseiklus. See toimub sedakorda eelmise aasta 48-tunni toimumiskohas Saarjärvel. Eelmisel kahel aastal oleme XT-sarjas osalenud koos Makuga. Ei näe põhjust seda muuta, eriti kui arvestada asjaolu, et oleme mõlemad aastad olnud võidukad. Ühtlasi ei saa ka kuidagi selleks aastaks väiksemaid eesmärke püstitada kui võit. Aga ega me kedagi ei karda ka ;o)

Järjekordne nädal ja siis toimub Keilas selleaastane Jüriööjooks. Jüriööl on meil kaitsta eelmise aasta poodiumikoht. Eks mul natuke keeruliseks läheb, et pääseda JOKA esindustiimi, aga ega ma kellelegi lihtsaks ka seda ei tee enda asemel sinna saamist.

Kohe järgmisel hommikul peale Jüriööd on algamas ka XDreami hooaeg. Selle hooaja esimene võistlus algab Tallinnast, Vabaduse väljakult. Päris hästi ette ei kujuta, kuidas nad selle logistika siin korraldavad, aga raja saab kindlasti teha vinge. Nojah, ega radadega ei olegi ju Xdreamil probleeme olnud, need on olnud päris head. Minu jaoks on probleemiks pigem rahvarohkus, aga mis teha. Igal juhul on minu kindel plaan sellel aastal Xdreamil TIRIDA. Jubedalt tahaks olla võistkonnas näiteks nõrgim lüli. Tõmbaks nii et veri ninast väljas.

29-ndast esimese maini toimuv Ilves-3 on viimastel aastatel olnud võistlus, kuhu ma jõudnud ei ole. Tõenäoliselt on see nii ka sellel aastal, kuna Andrease sünnipäeva programm pannakse ilmselt samale nädalavahetusele.

Mai
Selle kuu tõsisemad võistlused hakkavad pihta 14.-15 toimuvate Eestikatega lühirajal ja teates. Viimastel aastatel on samal ajal olnud ka Mona-X Lätis. Kui taas nende vahel valida antakse, siis tõenäoliselt langeb valik taas Läti kasuks. Mona-X on läbi ajaloo olnud üks lahedamaid Läti võistlusi, samas kui lühirada ei ole kindlasti minu ala.

19-ndast 21-ni toimub aga sellel aastal Eestis toimuvatest võistlustest kõige lahedam. Estonian XT-Adventure race. Maakeeli on see siis Eesti 48-tunni võistlus, mis sel aastal leiab aset Haanjas. Seal oleme kindlasti jälle väljas. Eelmisel aastal osalesime võistlusel Sveni ja Rihoga. Saavutasime normaalse teise koha. Mul ei oleks kindlasti midagi selle vastu, et taas sama võistkonnaga välja minna, aga eks näis, kuidas graafikud klapivad. Aga loomulikult lähen sinna võitma :o).

Kui jõudu üle jääb, siis vaatab, mis saab 28.-29. Suvejooksust, aga see on veel kauge tulevik.

Juuni
Juunikuu algab viiendal kuupäeval Rõuges, kui toimub Xdreami teine etapp. Taas õnnistatakse meid väga mägise piirkonnaga. Õnneks on aga suure tõenäosusega see maastik 48-l juba läbi kammitud. Otse loomulikult lähen ikstriimile jälle tõmbama.

Nädal hiljem, kaheteistkümnendal toimub Valgehobusemäel Salomon Ekstreem Maraton. Eelmisel aastal läbisin saiavormi pealt poolmaratoni. Nüüd võiks ikka maratoniga hakkama saada. Kus siis veel joosta oma esimest maratoni, kui mitte maastikul.

18.-19 on Soome sõit. Siis leiab aset suurim orienteerujate teatevõistlus Jukola. Eesmärk on loomulikult jälle olla eestlaste parim võistkond. Sel aastal toimub Jukola kohas nimega Salpa. Näis, kas rajad pakuvad konkurentsi eelmise aasta omadele, kus enamik kogenenumaidki Eesti orienteerujaid jänni jäid.

26. juuni on Emajõel Tartu paadimaraton, mida Randy ja Heigo teevad. Ilus oleks ju sinna ka minna, aga eks näis. Paati oleks vaja harjutada küll ja vesi mulle ka meeldib.

Juuli
Kui juuni lõppes XT üritusega, siis juuli sellega ka kohe algab. 3-ndal on Käärikul Salomon Superman. Millega täpsemalt tegu on, ei ole veel avalikkusele teada. Mõnda vihjet olen kuulnud, aga ei hakka seda siin lähemalt kommenteerima.

Ja samas vaimus jätkame ka nädal aega hiljem. Ehk siis 9.-10. on taas XT üritus, sedakorda Eesti Karikas 24h Seiklusspordis. Kui eelnevad kaks XT-üritust on minu jaoks veel küsimärgid, siis sellest asjast tahaks kindlasti osa võtta. Võistkonda veel ei tea, aega on ju ka piisavalt palju.

15.-17. on Eesti orienteerumise suurim teatevõistlus Ilvesteade, kus JOKA-l on kaitsta esikoht. Mind küll paraku eelmisel aastal võistkonnas ei olnud, eks vaatab siis kuidas sel aastal õnnestub. Igal-juhul koht on seekord Kärgandi, Tartumaal.

23.-24. on selleaastane põhieesmärk. Nagu ikka, Makuga, osaleme Rogaini Euroopa Meistrivõistlustel, Vidzemes, Lätis. See on nüüd koht, kuhu me kellelegi kaotama ei lähe. Isegi Silverile ja Rainile :o) Ühtlasi on see ka treening järgmise aasta põhieesmärgiks, Rogaini MMiks Tšehhis.

Juulikuu lõppeb 30.-31. toimuva Xdreami öise etapiga, mis seekord toimub Orissaares. Taaskord tõotab tulla huvitav logistikaülesanne korraldajatele, aga ka väga omapärane etapp võistlejatele. Kindlasti saame oksendamiseni kloaake ja pilliroovõsa mööda kahlata, aga ka ohtralt kadakaokkaid jäsemetest välja kiskuda.

August
6.-7. toimub üle pikema aja taaskord Läti võistlus. Normunds korraldab LAR, ehk siis Latvian Adventure Raid 2011. Otse loomulikult üritab ka Twister kohal olla, et Läti võsa forsseerida.

Kaheteistkümnendast kuni neljateistkümnendani on veel üks lahedamaid orienteerumisüritusi - Koprakarikas. Üks väheseid kolmepäevaseid orienteerumisjookse, mis Eestisse veel alles on jäänud. Kui vähegi võimalik, siis üritaks osa võtta, kuigi hetkel tundub, et sel ajal võib olla muid kohustusi/lõbustusi.

20. augustil on XT-seikluse teine etapp, ehk siis suveseiklus. Sellel võistlusel peab Kristjan vist jälle jalad kõhu alt välja võtma ja mind asendama, sest Twister Adventure Team on sellel ajal osalemas ilmselt selle aasta ühel lahedaimal seiklusspordi võistlusel, mis kirjas kohe järgmises lõigus.

Niisiis 17.-21. tõotavad tulla äärmiselt huvitavad päevad, kuna siis leiab aset Czech Adventure race 2011. Sel aastal on see võistlus ka üks osa AR European Championchips seeriast, nii et sellega seoses on oodata äärmiselt huvitavat, mitmekesist, aga ka nõudlikku rada. Igal juhul meie ootame huviga. Tõenäoliselt tõmbama ei lähe, vaid läbima ja nautima kuuma ilma ja kaunist maastikku. Czech Adventure Race was chosen to be AR European Championship 2011. This is the fourth country after Poland, Slovenia and Sweden, which may welcome this more and more prestigious sporting event. The winner will get FREE ENTRY to ARWC 2011 in Tasmania!

27. augustil on O-jooksu Eesti meistrikad tavarajal. Üle pika aja saab orienteeruda Põlula kaardil. Kui ma õigesti mäletan, siis oma esimesi samme päris orienteerumiskaardil tegin just Põlula I ja Põlula II nimelistel kaartidel.

September
September algab eriti tihedalt, kuna kolmandal kuupäeval on kohe kolm võistlust korraga. Xdreami viimane etapp valgehobusemäel, EMV sprint Raplas ja EMV öine Mädaral. Tuleb teha omad valikud. Teoreetiliselt on võimalik osaleda kahel võistlusel kolmest, aga kui valik langeb Xdreami kasuks, siis tõenäoliselt jääb ka öine ära. Suure tõenäosusega just niimoodi see valik kujunebki.

Järgmine üritus, kuhu ka ilmselt minna soovin on 17.-ndal Hiiumaal, Kõpus, kui toimub EMV pikk rada. Pikk rada on ikka niisugune, millel võimalusel oma konkurentidega mõõtu võtta ja heal päeval endast kõvematelegi kanna peale astuda. Selleks on vaja muidugi korralikult trenni teha.

Nädal hiljem - 24.-25. on Suunto Games Võru kandis, Sõmerpalus. Hooaja viimane tõsisem O-jooksu pingutus, kus lisak eestlastele tavaliselt ka lätlased ja Soomlased mõõtu võtmas.

Oktoober
Kohe esimesel on võimalus startida TA OK rogainil Lääne-Virumaal. Olenevalt sellest, kuidas hooaeg kujuneb, tekivad ka plaanid rogainiks. Kui on tirimisest puudus, siis on ilmselt minek koos kellegagi, kellega esikoha pärast konkureerida. Kui tirimisest juba kõrini, siis lähen koos kristeliga sügisvihma nautima ja piknikukorvi tassima :o).

9.-ndal on kusagil Harjumaal Bike Xdream. Eelmisel aastal ma seal eriti konkurentsivõimeline ei olnud, see viga on vaja ära parandada. Eks siis vaatab, kuidas Soome kõvemate rattaorienteerujatega konkureerimine välja tuleb. Kui palju kloaake läbida ei tule, siis läheb vist keeruliseks.

Üllatavalt vara toimub sel aastal Bike Adventure Raid Lätis. Juba 15.-16. oktoobril. See võistlus on ikka tuntud selle poolest, et varbad kipuvad ära külmuma ja muud sellised probleemid. Nüüd aga juba oktoobri keskel, tavapärase novembri asemel. Ei tea, kas lätlastel on mingit infot eriti varajase lumesaju kohta, või on kavas ka ujumisetapp BARile lisada.

29. oktoobril on Taevaskojas XT-seikluse viimane etapp - XT-sügisseiklus. Siin tuleb nüüd esikoht kaitsta ja siis võib puhkusega pihta hakata.

November
Kuna BAR on oktoobris, siis midagi kindlat novembriks jäänud ei ole. Siiski on tavaliselt umbes novembri teisel või kolmandal nädalavahetusel toimunud Ruusal JOKA Jukola Camp, mille raames on laupäeva õhtul ka Minni Multispordi nimeline üritus. See on tavaliselt kujunenud vägagi põnevaks ja niiskeks ettevõtmiseks.

Ka 2011 ARWC, ehk siis seiklusspordi maailmameistsivõistlused toimuvad novembris. Täpsemalt 31. oktoober - 11. november. Kohaks on seekord Austraalia, mis on nii kaugel, et sinna paraku ei jõua. Üks Eesti võistkond aga, koosseisus, Elo, Silver, Rain ja Tõnu on ilmselt osalemas, nii et on, kellele pöialt hoida. Järgmisel aastal aga, kui ARWC on Prantsusmaal, tahaks küll juba osa võtta.

Detsember
Detsember on järgmiseks hooajaks treeningutundide kogumise kuu. Loodetavasti tuleb lumi jälle varakult maha ja saab kõvasti suusatada.

Tavapäraselt on ka aastavahetuseks tekkinud mingisugused plaanid, mis on väga suurel määral orienteerumise ja multispordiga seotud. Näis, kuidas sel aastal kujuneb.

Vot niisuguseks see aasta suures plaanis kujunebki. Eks väiksemaid või suuremaid muudatusi tuleb aasta jooksul kindlasti sisse, sinna pole midagi teha. Kõige rohkem sooviks kavva võtta veel mõne pikema võistluse, nagu näiteks Sloveenia AR või Explore Sweden, aga miks mitte ka näiteks Terra Incognita Horvaatias.

IntervallVentti

2011-01-14T09:56:00.006+02:00

Juba mõnda aega olen kuulnud hirmuäratavaid jutte selle kohta, kuidas peale venttis käimist on nii mõnedki päevad igasugused imelikud lihased hakanud enda olemasolust märku andma. Olen täiesti kindel, et sellised üldkehalised harjutused kord nädalas on igati kasulikud, aga nii või teisiti ei viitsi ma üksinda neid eriti teha. Kui vahel tulebki meelde, siis piirduvad harjutused mõne kõhu- ja seljalihase seeriaga või teen mõned hüpped. Venttisse on Erki, Marge ja Sven mind korduvalt üritanud värvata, aga siiamaani on peamiselt kooligraafik need plaanid juba eos maha matnud. No jah, olgem ausad, ega ma eriline ruumis sees treenija ei ole ka. Rohkem kisub ikka õue. Ka eile pidime algselt hoopis suusatama minema, aga kui Kristel arvas, et ilm on liiga tuuline ja ta ei viitsi tulla, siis mõtlesime, et läheme siis hoopis ventti. Noja Sven muidugi just juhuslikult küsis ka, et kas tuled.

Vaatamata sellele, et internetis näitas treeningule veel 28 vaba kohta, ei saanud ma seal kohti broneerida, kuna alguseni oli jäänud liiga vähe aega. Niisiis läksime piisavalt vara Spartasse kohale ja ennäe imet, õnnestuski lunastada kohad treeningule. Meeste riietusruumi sisenedes oli esiplaanil kohe üks millegipärast üleni punane "lihamägi". Vägisi hakkas meelde tulema eelmine kord, kui ma spordiklubis käisin. Kui riided vahetatud üritasin leida õiget kohta, kus treening toimuma hakkab. Heiti, Tiit, Marge ja Erki ei varjanudki imestust, nähes mind ka spordiklubi ruumides. Enne trenni algust saime ukse taga veel natuke hinge tõmmata. Selgus, et just täna oli see päev, kus treeningul osaleb ka ajakirja Jooksja fotograaf. Einoh, hakkab peale. Õnneks ta saab ilmselt ise ka aru, et neid pilte, kus mina peal olen ei ole küll mõtet ajakirja panna. Vähemalt siis mitte, kui on soov ajakirja lugejaskonda ikka samal tasemel hoida või hoopistükis kasvatada. Aga see selleks.

Igal juhul ühel hetkel saime ruumi sisse ja peale mati ja jõusaali ketaste võtmist valisime omale kohad. Ma ei hakanud igaks juhuks kõige suuremat ketast valima vaid piirdusin vist viiekilosega. Igaks juhuks :o). Ettenägelikult olin omale kaasa võtnud ka käteräti ja joogipudeli. Ja siis ta peale hakkaski. Esimesed harjutused ei tundunudki eriti hullud. Hüppeharjutused mulle sobisid täitsa hästi, aga kõhulihaste ja käte harjutused olid seevastu päris keerulised. Aga õnneks ei olnud olukord sugugi nii keeruline, kui ma kartsin. Vanad venttihundid, Erki, Sven ja Heiti "viilisid" mõnel harjutusel isegi rohkem, kui mina. No mõnel teisel muidugi jälle mitte. Eks see oleneb sellest, mis kellelegi sobib. Aga kartus sellest, et esimene kord oleks kohe eriti raske ja jõuan teistest palju vähem, küll paika ei pidanud. Minu jaoks oli kõige raskem hoopis harjutuste aimamine. Mitte et harjutused oleks keerulised olnud, aga ma lihtsalt tõesti ei tea, mis harjutus on näiteks Erki Nool või kõikide meeste lemmik jne. Aga kui treeneril ikka silm peal hoida, siis ei olnud hullu midagi ja arvan, et sain enam-vähem normaalselt hakkama. Hea küll, teatud harjutuste jaoks tundusid mu jalad liiga pikad ja painduvus liiga kesine, aga see kõik on deela tehniki.

Tereener Marius muide oli täiesti tasemel. Viskas nalja ja lobises niisama, mitte ei olnud selline kuiv jõusaalis suureks pumbatud jorss. Näiteks pidi tema sõnul venelastel olema selline ütlus, et kui raskeks läheb, siis karjutakse: "Maama, radii menjaa abratna" :o). Keegi meil saalis üritas seda ühe raskema harjutuse ajal ka karjuda, aga jõudis öelda ainult mama. Ühel hetkel treeningu arenedes läks muidugi raskeks. Pulsil, nagu pärast selgus, ei olnudki midagi väga viga, aga selle eest jäsemed värisesid ikka päris korralikult. Ja eks sai ikka natuke viilida ka. Ja higi voolas ikka ojadena. Kaasas olnud käterätt oli täiesti läbimärg ja mitte ainult minul, ka kõikidel vanadel kaladel. Mitu kordi pidin ikka kella vaatama, et kui palju lõpuni jäänud on.

Lõpuks saime asjaga ühele poole. Tegime "Jooksja" ajakirja jaoks grupipildi ja liikusime sauna. Saali ukse taga oma treeningujärge ootavad neiud pidid südamerabanduse saama, kui nägid higist tilkuvaid (noh mõnel see muidugi lausa voolas) inimesi saalist välja tulemas. "Mis trenn seal oli", kõlas mitmel pool rahva seas. Jah, eks jalgades ja kätes oli päris kõva värin sees. Trepist alla oleks ka tõenäoliselt lihtsam veeredes minna olnud. Isegi mina, kes ma võin tundide kaupa saunas istuda, ei viitsinud väga kaua laval istuda. Aga peale sauna ja külma vee all käimist oli juba enam-vähem OK riideid selga ajada. Ja muidugi äärmiselt suure sõbrana tundus see vend, kes kunagi auto roolivõimu leiutas.

Juhuks kui järgmisel päeval mingil põhjusel jalad arvutini ei kõnni, või käsi klaviatuurile ei jõua tõsta, kirjutasin kohe teistele feisspukki ära, et kõik on ikka korras, käisin ainult venttis. Aga üllataval kombel on täna päris normaalne tunne. Noh, eks väike kangus ikka on tunda, aga ei midagi erilist. Targemad teavad rääkida, et täna ongi veel OK, homme alles läheb hulluks. No ei tea, eks siis näis. Püüan täna väheke venitusharjutusi teha. Igal juhul praegu paistab, et järgmine nädal jälle. Kokkuvõttes mulle väga meeldis.

30

2011-01-02T17:55:00.006+02:00

Seoses sellega, et majanduslik olukord oli aasta lõpul teatud põhjustel saanud tagasihoidliku põntsu, arvasin, et ei hakka sellel aastal oma juubelit väga suurejooneliselt tähistama. Või siis tegelikult ei hakka seda nagu eriti üldse tähistama. Aga nagu mõned nädalad enne aastanumbri vahetumist pooljuhuslikult selgus, siis selle plaani olid mu head sõbrad juba eos lämmatanud. Nimelt olid nad aastavahetuseks broneerinud vana tuttava koha - Lutsu talu. Eriline feimi ja sulli fänn ei ole ma ausalt öeldes mitte kunagi olnud, seevastu niisuguse kingituse üle oli mul juba kaks nädalat varem äärmiselt hea meel. Mis saab veel paremat olla, kui mõned päevad koos heade sõpradega natuke looduses ringi mütata ja seejärel õlleklaasi taga või saunakerise ääres (veel parem, kui mõlemad koos) maailma (loe seiklusspordi) asju arutada. Ja veel sellise ilmaga ... No ja saladuskatte all võib öelda, et lisaks sellele kingitusele õnnistati mind käesoleva vanuse saabumise puhul veel mitme äärmiselt vajaliku kingitusega, mille üle mul samuti jube hea meel on. Niimoodi võib see kingituste saamine veel meeldimagi hakata. AITÄH SÕBRAD!!! (muide kellel kollast ohutusvesti autosse vaja on, siis ma võin mõne rendile anda :o)

Kohale saabumine oli planeeritud 30. detsembri õhtuks. Kell 19:00 pidime alustama õhtuse suusatreeninguga pealambi valguses. Et enamik inimesi saabusid olude sunnil pigem hiljem, kui varem, siis plaanisime algselt teha Kekkose ringi. Vahetult enne starti Minniga konsulteerides aga selgus, et Kekkose rada ei ole veel sisse aetud, seevastu on aga värske jälg tõmmatud Tartu Maratoni rajale. Niisiis võtsime suuna hoopis Meegaste mäe poole, kust keerasime suusaninad Palu teeninduspunkti suunas, et teha edasi-tagasi üks tunni kuni pooleteise tunni pikkune ots. Ilm oli küll külm, aga selle eest superilus ja pealambi valges suusatamine oli äärmiselt mõnus. Eriti muidugi minnes, sest siis ei olnud vaja tõusu võtta :o). Tagasi tulles pani Heiti järsku peale niisuguse tempo, et kui ma ühel hetkel pilgu pulsikellale heitsin ja seejärel selja taga olema pidanud Sveni pealampi poole kilomeetri kaugusel märkasin, oli selge, et viimane aeg on käik korraks välja tõmmata. Nüüd läks olukord tunduvalt paremaks ja tõusu võtmine hakkas mulle juba jälle meeldima, nagu eelmisel aastal Rukal, kui tõenäoliselt hakkasin omandama mingeid elementaarsemaid tehnikanippe. Kokkuvõttes on pealambiga suusatamas käimine üks päris lahe spordiala ning arvan, et seda tuleks teinekordki praktiseerida.

Et õhtune suusatreening oli olnud mõnus, planeerisime omale sujuvalt ka 31. detsembri hommikuks suusasõidu. Ehkki Minn üritas pool õhtut meelitada kaasa suusatajaid trassile Otepäält Meegastele, ei andnud keegi peale Heiti kohest nõusolekut. Samas hommikul olid enamus inimesi nõus juba rajale minema, kui Minn ise arvas, et maratonitrass on sisse ajamata, nii et tuleb minna hoopis Kekkost sõitma. Mõeldud tehtud. Ei läinudki enam kaua aega, kui kihutasime Sveni, Marge, Heiti ja Kristjaniga suuskade sahisedes mööda Kekkose mõnusat suusarada. Maare ja treener Anniki olid harjutamas natuke tagapool ja Erki lastega kelgutamas, et siis pärast meid väike suusaring teha. Hämmastav, et kuigi ma olen Kekkose raja erinevaid lõike läbinud mitmete spordiriistadega ja ilma korduvalt, nii ühte, kui ka teistpidi, siis suusatamas ei olnud ma Kekkose rajal küll kordagi käinud. Aga olles nüüd selle ringi ära teinud, julgen selle paigutada oma isikliku lemmikradade nimekirja väga kõrgele positsioonile. Suusailm oli muidugi ka üks paremaid, mida üldse on võimalik ette kujutada. Päike paistis ja meile avanesid ühed maalilisemad vaated, mida nautima jäädes kohati suusatamine ära ununes. Meie piirdusime Sveni ja Margega ühe ringiga, arvestades asjaolu, et peale räätsamatka tuleb mul ilmselt õhtul veel miskit salapärast rada läbida. Tugevamad nagu Heiti ja Kristjan, läksid aga teisele ringile.

Peale väikest saunatamist ja lõunasööki, oli umbes kella kolme ajal järgmiseks kavas räätsamatk koos lõkke peal vorstide küpsetamisega. Ka see tegevus oli lumises metsas vägagi nauditav. Ehkki suurepäraselt valmistatud lõke vajus lume sisse järjest sügavamale, andis ta piisavalt sooja, et kaasasolnud grillvorstikesed ja viinerid valmis saaksid. Kuna Elo ja Anniki nõudsid tungivalt, et neil on vaja hirmsasti romantikat, siis tagasi Lutsu talu juurde pidime marssima ilma et kaasas olnud pealampe põlema oleks tohtinud panna. Maare küll korra üritas lahti tulnud räätsa taaskinnitamiseks kasutada lambivalguse abi. Selle peale sai ta aga koheselt kuulda äärmiselt kurja mõminat, mille peale otsustas räätsa kinnitamist pimedas jätkata.

Peale räätsamas käimist algas üritus, mida juba eelnevalt veidi "kartnud" olin. Ma arvasin juba enne, et nii lihtsalt ma ei pääse ja mingid atraktsioonid on mulle välja mõeldud. Kartes kõige hullemat, olin juba eelnevalt omale taskusse ära peitnud kompassi ja pealambi. Seda, et mul räätsasid kasutada lubatakse, ma ei julgenud üldse lootagi, nii et läksin iseseisvalt rajale ilma räätsadeta. Raja ülesehitus oli siis selline, et tuli leida üles punktid ja punktis olev võti koos kõige sinna juurde kuuluvaga tuli kaasa võtta. Iga järgneva punkti kaardi pidi leidma eelnevast punktist. Sõbrad näitasid üles ülimat solidaarsust ja tulid seda show'd õue vaatama. Olin ennast ette valmistanud kuni paaritunniseks müttamiseks. Esimene punkt asus aga veel tagasihoidlikult lähedal. Eeldasin, et see on selline lühike soojendusetapp. Teine oli aga minu imestuseks ka suhteliselt lähedal, teisel pool Lutsu talu.

Enne teist punkti aga keeras Elo punktide panemise käigus tekkinud räätsarada paremale poole. Otsustasin, et kui ma juba siin pool olen, siis lähen mööda räätsarada edasi ja nopin ära mõned teele jäävad punktid, et mitte nagu loll pendeldada ühele poole ja siis jälle teisele poole maja. Ühe punkti saingi kohe kätte. Oi küll ma tundsin ennast õnnelikuna, sain rajameistrile "ära panna". Samas edasine teekond nii hästi ei läinud ja räätsarada viis pisikese ringiga tagasi esimese punktini. Kusjuures vahepeal sain isegi natuke alla põlve kraavis vees käidud. No mis seal siis ikka läksin uuesti maja juurde tagasi, kus pidi olema punkt, mille kaardi pealt lugesin välja vihmane. Seetõttu eeldasin, et punkti asub silla all, kus kosk kohises ja seetõttu oli niiöelda vihmane. Tegelikult muidugi selgus, hiljem, et kaardile oli hoopis kirjutatud viimane. Aga sellegi poolest ei lubatud mul seda punkti enne ära võtta, kui olin ka teised punktid kätte saanud.

Niisiis tuli minna uuesti teise punkti. Nagu arvatagi võis oli kolmas punkt täpselt teisel pool maja. Minu ergutamiseks oli kaartidele peale kirjutatud iroonilisi lauseid, mis valdavalt vihjasid minu värskelt saavutatud vanusele. Järgmine punkt oli taas loomulikult teisel pool maja, aga kuna see oligi see, mille ma enne teist punkti kätte olin saanud, siis sinna ma uuesti minema ei pidanud ja sain kohe asuda viimase punkti kallale. Peale selle vihmase/viimase probleemi lahendamist enam raskusi ei tekkinud ja mõnevõrra üllatununa selle üle, et ma ei pidanudki kuskil Madsa spordibaasi tihnikutes tundide kaupa ragistama, oli rada ühtäkki läbi saanud. Tuli veel kasutada punktides olnud võtmeid, et lahti harutada "päästerõnga" külge kinnitatud lukud ja lunastada välja kuuris peidus olnud kingikott. Sellega edukalt toime tulnuna võis juba minna saunamõnusid nautima ja hiljem pidurooga maitsma.

Ühesõnaga oli meeldiv aastavahetus. Veelkord SUURIMAD TÄNUD kõigile, kes selle õnnestumisele kaasa aitasid ja ka neile, kes muul viisil meeles pidasid.

JOKA treeningud

2010-12-16T13:35:00.003+02:00

Novembri lõpus sai JOKA niiöelda aktiiv kokku Vello juures, Kallisabal, täpselt teisel pool Valgehobusemäge, kui vaadata Valgehobusemäe suusa ja puhkekeskuse poolt. Peale muude võistluste, päevakute jne korraldamise arutelu käis läbi ka JOKA tippspordi teema. Veendusime, et kõige suuremad panused peame selles osas tegema meie naisteklassi peale. Ehk eesmärgiks peavad olema naiste põhiklassi medalid. Seoses sellega tegi Minn ettepaneku viia läbi kaarditreeninguid ka Tallinna ligiduses (Siku on ju Tartu koondisetreeningutega seotud). Mõeldud tehtud!

Eelpooltoodut arvesse võttes ongi mõningad treeningud juba aset leidnud. Esimene treening toimus täpselt kurikuulsa "orkaani", "tormi", "lumemöllu" vms nimega Monika alguspäeval Saustinõmme kaardil. Algselt oli küll ette nähtud koridororienteerumine, et asi liiga lihtne ei oleks, aga kuna oli tuisune ilm, lumi, pimedus, esimene treening jne, siis tegime jooksvalt plaanid ringi ja kõik läksid siiski metsa tavalise kaardiga. Lund veel üle meetri ei olnud, nii et esimesel korral pääsesid kiiremad tulema umbes poole tunniga. Kohal olid seekord Liisu, Pilvi, Jaan, Kristjan, Maarja ning külalisosalejana ka Ats Sõnajalg. Lumi aga järgnevatel päevadel väga ei hellitanud, nii et kui läksime Sveniga laupäeval punkte ära noppima, tuli kahlata juba kohati nabani lumes. Seetõttu läks meil kogu ringi tegemiseks aega peaaegu poolteist tundi.

Järgmisel päeval, kui olime juba mõnevõrra targemad, käisime räätsadega maha panemas selle nädala treeningu punkte Männikule. Räätsadega oli liikumine oluliselt sujuvam ja saime tunniga ringi peale tehtud. Aga lume kogusest tingituna oli enamus väiksemaid auke nähtamatud, kuna olid triiki lund täis tuisanud. Treeningul olid seekord kohal taas täpselt samad inimesed. Seekord oli tegemist kompassitööle suunatud treeninguga, seetõttu oli pool rajast vaja läbida nö valge kaardiga, aga ka ülejäänud kaardil tuli suunda jälgida, sest maastikul oli oluliselt rohkem raiesmikke, kui kaardil. seekord läks kiirematel meestel aega veidi alla tunni aja, mis arvestades lume sügavust on päris OK näitaja.

Järgmise nädala treening on plaanis korraldada Astangu kaardil. Natuke on veel lahtine, mis formaati seekord kasutan, aga võimalikud variandid on joonO, või ikkagi see koridorO, mis elmisel korral ära jäi. Eks otsustan, kui olen natuke põhjalikumalt kaarti silmitsenud.

JOKA Jukola camp 2010

2010-12-16T10:46:00.012+02:00

Nagu igal aastal novembrikuus (OK, eelmine aasta jäi vahele), täpselt sellel ajal, kui toimub suusatamise esimene MK-etapp, nii toimus ka sel korral Arulas, Minni ja Pilvi juures JOKA Jukola camp. Selle ürituse kõige meeldejäävamaks osaks on alati olnud laupäeva õhtul toimuv niiöelda Minni multisport. Lihtsalt selle väikese eripäraga, et on ainult üks etapp - trekking. Seekord Minn ise üldse raja kokkupanekus ei osalenud, kogu töö oli jäänud Priidu kanda. Priidul oli ainult üks juhis, alla 5 tunni ei tohiks keegi rajalt ära saada. Ja meil oli ainult üks info, võitja saab võimaluse minna rattaetapile, ülejäänud lähevad sauna.

Start oli seekord planeeritud valgele ajale. Kuna meil Kristjaniga läks teatud põhjusel laupäevane päev Viljandis ringi sebides, siis jõudsime Ruusale tagasi umbes 10 minutit peale planeeritud stardiaega. Teised aga näitasid üles ülimat soliudaarsust ja ootasid meid ära. Riiete vahetamise vahepeal neelasime kiirelt alla ka kausitäie suppi, kuna päev otsa ei olnud mahti midagi suhu pista. Olgugi, et andsime teistele mõista, et nad võivad rajale minna, jõudsime siiski stardihetkeks koos teistega maja ette. Minutikese peale starti kulutasin veel kella ja kompassi töökorda sättimiseks, ning saimegi rajale kihutada.

Esimeseks ülesandeks oli asimuudiga, valge kaardi abil, leida punktid (6 tk) maja lähedusest. Iga võistkond alustas läbimist erinevast punktist. Meie pidime võtme 5-ndast alustades ja 4-ndaga lõpetades. Kusjuures iga punkti võtmise järel tuli käia uuesti maja ees. Vaatamata sellele, et supp alles kõhus loksus, lõpetasime etapi enam-vähem koos Randy ja Minniga esimese-teisena. Seejärel algas ürituse põhiosa, kus anti kätte kaart millest punktipiirkondades olid tükid välja lõigatud. Väljalõigatud kohtade asemele olid antud suvalises järjekorras teistsugused kaarditükikesed. Aga asja iva oli selles, et need teistsugused tükikesed olid kõikvõimalikud NL topokaardid, ortofotod jne. Kõige ägedam kaart oli 19. saj. lõpust 20. saj algusest pärit verstakaart.

Valisime kiirelt välja 2 esimest punkti, kuhu minna ja asusime teele, et tee peal mõelda välja järgnev trajektoor. Paistis, et ka Minn ja Randy läksid kohe, aga täpselt vastupidises suunas. Arvasime, et ka teised valisid kõik vastupidise suuna, kuna me kedagi rajal ei kohanud, selgus aga, et kõik ülejäänud veetsid kõvasti aega toas rada planeerides, et alles seejärel rajale suunduda. Esimese punktiga, milleks oli nr. 31 erilisi probleeme ei tekkinud. Teel teise punkti tahtis üks koer meid ära süüa, aga muidu läks kuni punktipiirkonda jõudmiseni suhteliselt sujuvalt. Punkti juures tegime kerge haagi ja käisime järve pool asukohta kontrollimas, aga punkti enda saime siiski enam-vähem valutult kätte. Peale punkti aga seisime 15 minutit ühe koha peal, et saada paika ülejäänud punktide kohas olevad augud ja tükikeste hulgast õiged tükid. Kui kõik ülejäänud punktid sain paika enam-vähem ühe minutiga, siis Kääriku kaarditükki, mida isegi suurelt kaardilt välja ei olnud lõigatud, ei saanudki paika. Vaatamata sellele vähemalt 15 minutilisele seisakule. Kuna terve aja sadas lausvihma, siis hakkas juba päris külm ja otsustasime edasi liikuda. Leppisime kokku, et kristjan loeb suurt kaarti liikudes läbi Kääriku Seinamäele ja seejärel liigume 42 punkti uuesti läbi Kääriku, et leida mingi koht, kus saaks kaardifragmendi abil äkki punktile peale minna.

Peale Seinamäe punti võtmist leidsimegi paar sellist kohta, kus käisime metsas mütates punktijahil, aga leidmata see punkt meil jäigi. Kuna olime juba piisavalt palju aega kulutanud, siis otsustasime edasi liikuda ja läbida punktid 42-52-51 jne. 42 ja 52-ga erilisi probleeme polnud, ehkki Priit arvas, et 52 on nii kaugel, et sinna keegi minema ei hakka. 51-ga aga hakkas suuremat sorti tuulamine. Verstakaardi tükikese põhjal otsisime seal punkti soost, nii et põlvini jääkülmas vees, mööda võsa ronides, tahtsid jalad kildudeks minna. Samamoodi kammisid seal ka Pilvi ja Maret, kellel punkt lõpuks leidmata jäigi. Ka mina vaatasin, et lõppu jõudmiseks hakkab juba aega nappima, kui Kristjan, kasutades oma PT-d, mis sel päeval oli kindlasti päris mitu randyt, ronis kõrvaloleva künka otsa ja karjus, et punkt on siin.

Nüüd läks aga juba üsna kiireks tagasi jõudmisega, kuna kontrollaeg hakkas otsa lõppema. 43 ja 50 punktid jäid nagunii ära, 33 saatuse pidime otsustama Madsa spordibaasi ristmikul, sest eelneva päeva trenni tulemusena teadis Kristjan enam-vähem, palju sealt Ruusale minekuks aega kulub. Madsa ristis, kui jalad juba päris kanged olid vaatasime kella ja otsustasime, et kuna jänes šampust ei joo, siis lähme proovime punkti võtta. Pealegi, tähtis ei ole ju mitte võit, vaid ülekaalukas võit :o). Punkti saime kätte õnnestunult, aga nüüd läks juba väga kiireks. Andsime päkkadele valu, vaatamata sellele, et jalad väga sama ei arvanud. Kristjani pulss oli juba enam-vähem 200 peal, aga umbes minuti jagu varem olime siiski Ruusal kohal. Nüüd saime teha lühikese pausi ja juua lonks kaasasolevast õllepurgist. Seejärel tuli veel läbida väidetavalt umbes 3,2 kilomeetrine ring, mis tegelikkuses osutus pigem 8,2 kilomeetriseks.

Ka viimase kaardiga oli tehtud mingeid manöövreid, aga kui ma uksest välja astusin, siis Kristjan juba teatas, et vaata, värvid on vahetuses, Niisiis olidki lagedad ja tihnikud vahetuses, ning teed ja kraavid vahetuses. Edasi oli juba lihtne. Viimasele etapile läksime kõik koos, Minni, Randy ja Makuga. Kuna Maku oli Tiidu ära väsitanud, siis tema meiega ei ühinenud. Samuti olid nii Maret ja Pilvi, kui ka Liisu ja Kersti seda meelt, et läbivad viimase ringi homme. Jalutasime selle ringi kambakesi läbi, ehkki peale pooltteist tundi oli juba päris külmaks läinud. Randy ei saanud pärast isegi saunas sooja. Lõpetades selgus, et päris maratoni meil seekord siiski läbida ei õnnestunud. Minu GPS-i järgi jäi puudu täpselt 390 meetrit.

Peale kerget einet ja arutelu suundusime aga sooja saamiseks suitsusauna, kus vähemalt minul õnnestus lõpuks oma jäsemed üles soojendada.

Tulemused.

XT-Sügisseiklus / Hooaja lõpetamine

2010-12-05T19:09:00.005+02:00

Selle aasta viimasele võistlusele Pannjärvele, läksime koos Leivo ja Makuga. Kuna hooaeg oli juba sisuliselt läbi, siis erilist eesmärki endale sportliku poole pealt ei seadnud. Võtsime seda võistlust lihtsalt kui mõnusat sissejuhatust õhtusele hooaja lõpu peole.

Nagu sel hooajal juba tavaks saanud, oli ka seekord stardis kohe lisaülesanne. Sel korral tuli kirjelduste järgi kohalikudele järvedele nimed külge panna. Kuna me ei ole keegi Ida-Virumaal kaugeltki mitte kohalik (pigem on see maakond mulle Eesti maakondadest kõige tundmatum), siis oli see asi meile veidi keeruline. Tuli leida mingi teistsugune variant. Esimese hooga jooksime kohe esimese etapi kaartide juurde, et äkki saab sealt mingeid vihjeid. Kahjuks, või siis tegelikult õnneks ei saanud, sest kõik teised võistkonnad lootsid sedasama. seejärel tiirutasime niisama ümber kompleksi, et äkki leiame mingi kohaliku infotahvli, kus järvede nimed kirjas. Ja ennäe imet, leidsimegi puhtjuhuslikult ühe võistkonna, kes oli leidnud vajaliku abivahendi. Nüüd oli juba lihtne järved paika saada.

Esimeseks etapiks oli trekking. Ainult et asi liiga lihtne ei oleks, tuli olemasolevat varustust kasutades suunduda etapile ilma kaardita, ainukesed kaardid olid võistluskeskuses. Selge, siin oli nüüd see koht, kus läks vaja fotokaameraga telefoni. Maku tegigi oma hi-tech telefoniga pildid ära ja tuiskasime rajale. Aega oli 1 tund. Tegime omaarvates suhteliselt mõistliku plaani. Kõiki punkte võtta ei planeerinud. Jube nüri on ikka metsas joosta, kui endal kaarti ei ole. Õnneks Maku juhatas meid oma mobiiliga üsna hästi ja vigu me ei teinud. Kui jõudsime võistluskeskuse läheduses olevasse snowtubingu lisaülesande punkti, vaatasime, et kell näitab juba kolmveerandit rajal oldud tundi. Kuna tahtsime järgneval rulluisuetapil võtta ikka kõik 3 punkti, ei hakanud enam kahte punkti võtma, mis algselt plaanis olid. Jooksime hoopis otse vahetusalasse, rulluiske jalga panema.

Kahjuks ei olnud meil aga õnnestunud käia nädal varem Pannjärvel laagris, nagu paljudel, mistõttu ei teadnud me päris täpselt, kui pikk see kohalik, uus rullirada on. Nüüd selgus aga, et koos uiskude jalgapanemise ja äravõtmisega võttis see aega maksimaalselt 15 minutit. See tähendas seda, et pidime enne rattarajale lubamist passima hulk aega võistluskeskuses, mille käigus jõudsid meile järele väga paljud tiimid, kes aga olid korjanud trekinguetapil oluliselt rohkem punkti. Ehk siis võis arvata, et võistluse sportlik pool on meie jaoks sisuliselt otsustatud.

Rattaetapp oli suhteliselt mõistlik, kolm punkti ja vahetusalasse. Etapi alguses pääsesime juhtima, aga lõpuosas tegime väikese vea ning lasime mõne võistkonna mööda. Aga seal ei olnud mingit vahet. Vahetusalas selgus, milleks oli vaja rajale 2 telefoni kaasa võtta. Nagu enne juba arvasin, oli nüüd kavas mobiilorienteerumine. Üks liige pidi jääma starti ja kaardi järgi juhendama, teised kaks aga pidid minema punkte võtma. Valisime Maku juhendajaks ja läksime Leivoga punkte korjama. Midagi väga keerulist ette ei antud ja punktid saime enam-vähem ilusti kätte, ehkki korraks tekkis küsimus, kas Maku on ikka ilmakaarte asukohtade suhtes endale kõik selgeks teinud.

Peale mobiilO-d tuli pisike kanuuetapp Kurtna-Suurjärvel. Jube mõnus on ikka kanuuetapile minna, kui B-rada ei ole enne kanuusid ära lagastanud. Kuna kanuu oli päris lühike, siis ei jõudnud seekord sellest isegi ära tüdineda, kui tuli juba minna trekkingule. Ka seekord jätsime kohe eos kaugemad punktid valikust välja. Kui alguses tundus, et oleks ikka pidanud minema kaugemale ka, muidu jõuame liiga vara tagasi, siis töö käigus tuli välja, et olime siiski teinud vajalikud kärped ja tagasi vahetusalasse jõudsime vägagi õigel ajal. Trekkingul hakkas õige pea ilmnema tõsiasi, et Leivol ei ole seekord kõige parem päev. Poolhaigena võistlema tulnuna kippus ta ikka natuke maha jääma. Aga arvestades seda, kuidas ta hommikul telefonitorusse köhis, siis liikus ta isegi kiiresti.

Kuna olin kuhugi kaotanud ühe meil kaasas olnud pliiatsitest, siis sai Maku joonistada viimased rattapunktid ainult oma kaardile. Meie Leivoga tegelesime vahepeal märksa mõnusamate tegevustega. Ehkki taaskord oli veidi nüri ilma kaardita sõita, sain oma kaardialust kasutada vähemalt legendi lugemiseks. Ka rattaringi tegime omale täiesti piisava pikkusega, nii et viimasele trekkinguetapile, kus tuli läbida juba eelnevalt külastatud KP-sid saime väga normaalsel ajal. Kuigi olime algselt teinud omale veidi optimistlikuma ringi, tulime siiski suhteliselt varakult võistluskeskusesse tagasi, kuna Leivo hakkas juba ilmutama suremise märke. Haigena niisuguse sügisese ilmaga 5 tundi pingutada on ikka midagi muud, kui kodus kummeliteed kaanida. Niisiis otsustasime 15 minutit varem võistluskeskusse naasta ja Leivole rummikuuri määrata.

Peale umbes üheksat õlut ja esimest saunaskäiku saime peolauas kõhud täis söönuna teada, et meie kollektiiv oli miskil imekombel saavutanud II koha! Rajal oli meile pigem tundunud, et liigume seal kuskil 12. koha peal. Hiljem aga tuli välja, et olime, nagu ette nähtud, liikunud kogu aeg ikka seal neljanda koha peal, aga kuna esimese lisaülesande panime sajaprotsendiliselt täppi, siis tõusime mulle broneeritud koha pealt sujuvalt teiseks. Vot see oli selle hooaja kõige üllatavam lahendus. Aga noh, Leivo on arvutite osas üsna kodus ka, vähe sellest, ta töötab ju Microsoftis, eks ta ikka teab, kuidas seal Excelis neid asju tehakse :o).

Tulemused.

Peale võistlust algas muidugi päeva mõnusaim osa, hooajalõpu pidu. Esinesid mitmed vägagi lootustandvad uued talendid, küll tantsijate ja DJ-dena, aga ka muude etteastetega. Saime kuulda ka kommentaare Mountain Loghome ISC MM-il käigust. See tekitas taas kord suure isu minna pikale seiklusvõistlusele. Noh, ega ei ole ammu käinud ka. Nii et järgmisel aastal võtame plaani ka mõned pikemad seiklused.

"Elionimeestega" Bike XDreamil

2010-11-28T19:32:00.006+02:00

"Elionimeesteks", kellega mul sel korral Võsul, Bike Xdreamil õnnestus käia olid Leivo ja Erki. Nagu tüüpiline Eesti tippsportlane läksin minagi seekord Xdreamile kaotama. Noh, lihtsalt selle pisikese vahega, et mul ei olnud absoluutselt mitte millegi alusel sinna ka võitu taga ajama minna. 2011 aasta ettevalmistav treeningtsükkel oli alanud loetud päevad enne Bike Xdreami, nii et ei olnud mitte mingisugust põhjust arvata, et ma Xdreamil just ülemäära konkurentsivõimeline olen. Minu eesmärgiks oli lihtsalt Leivo ja Erki tuules võimalikult kaua aega teadvuse juures püsida.

Kaardid anti seekord kätte tunduvalt varem, kui tavaliselt, nii et selleks ajaks, kui stardipauk kõlas, olime raja juba normaalselt paika saanud. Esimese punkti nr 43 poole liikudes olime meiega sama variandi valinud võistkondade hulgas üsna võistlejaterivi eesotsas. Kõige hullem esialgu ei tundunudki. Aga juba teise 45. punkti minnes möödusid meist paar võistkonda päris elionimehi. Lihtsalt sõitsid mööda, nagu me oleks mingid poodi õlle järele minevad külamehed. Erki ego sai selle peale korraliku maksahaagi, mistõttu ka meie tempo tõusis kuhugi sinna tagasihoidlikuma mootoriga Opeli tippkiiruse juurde. Kuna ma oleksin sellise tempo juures vastu pidanud nii umbes neli ja pool minutit, tegin punktis kiire ettepaneku tempo poole vaiksemaks lasta ja võita elionimehi lihtsalt orienteerumisega. Õnneks suutsin oma ettepaneku suhteliselt valutult läbi suruda ja seekord veel koomasse ei langenud.

Edasi valisime ülejäänud võistkondadest erineva teevaliku ja saime asja rahulikumalt võtta. See mulle juba täitsa meeldis. Punktid 46 ja 51 tulid ilusti vastu. 49-ga tegime aga lühema valiku jõeäärset rada pidi, mis päris ära kippus kaduma. Punktis aga tundus Kristjani-Tiidu-Intsu võistkonnaga võrreldes aga, et see oli siiski parem valik, kui ringi sõita. 50-52-57 punktid mingeid erilisi raskusi ei valmistanud. 60-ndasse minnes tahtsin korra liiga vara ära keerata, aga sain peale paarikümmet meetrit kohe aru ja pääsesime seekord kadudeta. Peale 59-ndat punkti asfaldile jõudes tõmmasin ühe Snickersi rindu. Siin hakkas esimest korda tunda andma, et varsti läheb mul ilmselt väga raskeks. Järgnevate etappide jooksul 56-58-55 tõmmatigi korralik tempo peale ja tuules püsimine muutus juba keerulisemaks. Joogipunktis mul puhata ja mängida ei lubatud, nii et tuli enda joogipudelist lonks spordijooki luristada ja edasi pedaale pressida. Jah, üle maeiteakuipika aja tegin joogipudelisse traditsioonilise värska asemel segu spordijoogi pulbrist. Eeldades, et see aitab mul pikemalt vajalikku tempot säilitada. Tõenäoliselt see nii ka oli, sest oma arvates püsisin isegi pikalt normaalse mõistuse juures.

48-54-47-40 tõmbasid Erki ja Leivo minu jaoks ilmselgelt liiga kiire tempo peale. Kohati rippusin juba päris mitmekümne meetri kaugusel sabas ja tundus, et ratas ei taha mul eriti suurt kiirust saavutada. Õnneks olin siiski peamine kaardilugeja ja sain paari teeristi seisaku abil tempot mõnevõrra reguleerida. Kuid palusin enne starti Leivol profülaktika mõttes omale ka kaardilugeja peale kruvida, nii et eriti see mind ei päästnud. 38-ndast edasi 33-ndasse minnes tegime rannaäärse valiku mööda pisikest metsateed. See oli aga kohati väga halvasti sõidetav, nii et kaotasime seal kõvasti minuteid. Samas sobis mulle sealne aeglane liikumistempo paremini, nii et sain vähemalt kergelt hinge tõmmata.

Järgnevalt tegime selle võistluse kõige suurema vea. Selle asemel, et minna normaalse teevaliku peale 35-33-31-34 valisime meie variandi 33-31-35-34, nii et sõitsime 31-st uuesti tuldud teed tagasi. Aga ausalt öeldes ma eriti enam ei tegelenud erinevate variantide vahel valimisega, rohkem oli tegemist rattasõiduga. 32-st saime sõita pika asfaldietapi Käsmust Võsu poole, põigates vahepeal sisse ka 39 punkti juurde. Siin tekkis meil väike möödarääkivus terminitest arusaamisel. Nimelt arvas Erki, et kui ta küsib minu käest, et kas tempo ok OK, ja mina vastan selle peale, jah, siis võib järelikult kiirust lisada. Mina aga seevastu arvasin, et kui ma ütlen OK, siis see tähendab seda, et võib sama kiirusega jätkata. Seetõttu tekkis korraks jälle kergelt raskem moment. Kuna aga lõpp oli õnneks lähedal, siis püüdsin enam-vähemgi mõistlikku sõidutempot säilitada. Peale 44 ja 42 võtmist vaatasime, et aeg on juba nii kaugel, et rohkem punkte me enam võtta ei jõua. Niisiis võtsime suuna otse finišisse.

Esialgsete vaatluste tulemusena peale finišit suutsin kindlaks teha, et eluvaim on siiski sisse jäänud. Peale suppi ja õlut oli olemine juba täiesti talutav. Tagantjärele tuleb mainida, et pidasin isegi oodatust veidi paremini vastu. Päris koomasse ei langenud. Suutsin isegi kogu aeg kaardis püsida, kuigi distantsi teisel poolel enam teevaliku teemadel liiga palju sõna ei võtnud. Tulemus peegeldab loomulikult minu hetkelist taset, aga no vähemalt neljandad seekord ei olnud.

Tulemused.
Etapiajad.

Xdreami IV etapp - Roosta

2010-11-21T20:09:00.009+02:00

Xdreami finaaletapp oli seekord viidud mere äärde, Roostasse. Erinevalt tulikuuma ilmaga suvisest pikast etapist, kus ujuda kordagi ei saanud tõotas tulla vägagi niiske etapp. Väikese vimka oli korraldajatele seekord visanud aga hoopis ilmataat, kes ajas mere peale eelmiseks päevaks korraliku laine, nii et kanuuetapi punktid oli toodud kaldale lähemale. Vastavasisulise teate saime võistluspaika saabudes kätte paberkujul koos muude võistlusmaterjalidega. Riided selga ajatud ja sõprade tuttavate kallal nokitud, suundusimegi stardi ootuses juba rannaliivale, kuhu seekord oli startimiseks eriti vähe ruumi jäetud. Siiski mahtusid kõik ilusti ära ja stardipaugu kõlades tuli kõigepealt kihutada eraldi rattaetapile.

Jagasime ringid ära niimoodi, et mina sain kõige pikema, Sirli kõige lühema ja Paavo keskmise variandi. Kuna aga esimene punkt oli kõigil üks ja sama, liikusime sinna ikkagi kõik koos. Enne maanteele jõudmist aga õnnestus Paavol ja Pilvil korraldada väike rattakokkupõrge. Õnneks paistis, et kõik olid siiski ühes tükis ja saime teekonda jätkata. Esimeses punktis läksid meie teed aga lahku, iga liige kihutas edasi oma punkti. Paistis, et mu rattasõidu tempo oli isegi täitsa normaalne. Väga palju rahvast koos ei olnud, aga punkti sain kadudeta kätte ja kimasin viimasesse punkti Paavot ja Sirlit ootama. Üllatuslikult eriti palju inimesi veel kohal ei olnud. Varsti saabus Sirli, aga tuli välja, et ta ei olnud oma punkti kätte saanud. Õnneks asus see viimasest punktist ainult 430 meetri kaugusel, nii et läks suhteliselt valutult. Tagasi tulles ootas Paavo meid juba ees, nii et saime suunduda ratastega Kanuu algusesse.

Nagu tavapäraselt, pole kanuu meie kõige tugevam ala. Eriti siis veel meres lainega. Veidi lohutas see, et kuna tegu on sprindietapiga, siis on ka kanuuetapp tavapärasest lühem. Algus kulges enam-vähem valutult, aga õige pea õnnestus mul paadist vette, punkti järele hüpates see veidi tasakaalust välja viia, nii et hetk hiljem oli see koos Sirli ja Paavoga juba tagurpidi. Kuna vesi oli seal piisavalt sügav, ei saanud me paati täiesti tilgatumaks kallata, mistõttu oli edsasine aerutamine oluliselt ebastabiilsem. Pikapeale jõudsime siiski niikaugele, et paadietapp sai selleks korraks läbi.

Edasine jalgsietapp oli rannaäärses männikus suhteliselt lihtne, aga mul õnnestus siiski paar pisemat haaki sisse teha. Enam-vähem sai jooksuga peale paadietappi jälle sooja ka sisse, et jälle rattaga minema kihutada. Järgnev rattaetapp oli meie jaoks õuduste tipp. Alustuseks läks Paavol ratta käiguvahetaja veidi kõveraks, nii et pidime mitu korda ketti lahti kangutama. Seejärel tegin ratta viimase punktiga eriti idiootse vea, nii et rattaetapi lõpuks olime sujuvalt langenud T-särgi liiga keskossa. Eks vist selle hooaja orienteerumisstartide arv ei kannata ka erilist kriitikat. Seetõttu on ka idiootsete vigade arv kasvanud konkurentsitu tasemeni.

Järgnev valikorienteerumisrada, kus 11-st punktist tuli läbida omal valikul 8, õnnestus juba märksa normaalsemalt. Nii et mõnusal sörgisammul saabusime kohalike seenekohtade vahelt etapi lõppu juba tunduvalt mõistlikumal positsioonil. Vähemalt niimoodi tundus. Seejärel ootas ees kiire sõit võistluskeskusse, kus tuli sooritada 2 lisaülesannet, seiklusrada ja minigolf. Tõsi küll, enne tuli pool tundi rahulikult järjekorras oodata, et üldse rajale pääseda. Ülesanded ise eriti palju aega ei võtnud, ainult et Paavole sattus õnnetul kombel niisugune rada, kus ta pidi minutite kaupa lihtsalt ootama, kui kaasvõistleja oma sõlme keeratud köie lahti harutab. Viimane 1,3 kilomeetrine orienteeromisrada oli juba lihtsalt vormistamise küsimus. Juba vana surfarina :o) sain ka paadi peal olevas punktis viie ruutmeetrise surfilauaga kiirelt käidud. Nii et ikstriimihooaja viimane neljas koht oli auga välja teenitud.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-ajad.

Hooaja kokkuvõttes saavutasime 26. koha ning segadest on see otse loomulikult neljas resultaat.
Hooaja koondtabel.

Salomon Ekstreem (Pool)Maraton

2010-11-08T21:02:00.005+02:00

21. augustil oli Valgehobusemäel teine Salomon Ekstreem Maraton. Kuna Randy ja Heigo üritused on alati lahedad ja midagi erilist nagunii plaanis ei olnud, siis otsustasin ka osa võtta. Ainult et vastavalt treenituse astmele ei julgenud päris maratoni seekord valida. Poolmaratonist justkui aitas küll. Meie pere otsa tegi lahti aga hoopis Andreas, kes kihutas alustuseks lastejooksu ringi.

Järgmisena antigi start põhijooksu distantsile, kellega koos siis ka meie, poolmaratoonarid, natuke teist värvi numbritega rajale tohtisime minna. Eeldasin, et maratonimehed võtavad mingi loogilisema tempo (noh välja arvatud muidugi see eiteamitmekordne maailmameister Jonathan Wyatt) ja valisin koha sinna kuhugi esimese grupi lõppu. Algus tundus üsna mõistlik. Jonathan ja veel paar minu distantsi raketti läksid õige pea oma teed. Minu ette jäid veel mõned vennad, kes eeldasin et jooksid ka poolmaratoni. Õige pea vajusid ülejäänud vennad laiali, minu ette jäi ainult üks tüüp. Õigemini mitte tema ei jäänud minu ette, vaid mina jäin tema taha, sest ma ei ole juba hunnik aastaid lihtsalt niisama jooksuvõistlustel käinud ja ei oleks osanud kuidagi teist moodi tempot valida.

Igal juhul kusagil esimese ringi poole peal, või natuke ehk varemgi, hakkas ka see vend tasapisi nagu eest ära vajuma. Ent kui saabusid raja osad, kus tuli joosta mööda rajesmikku või metsavahel või oli muidu halvem pinnas siis võtsin talle kohe jälle järgi. Ei tea, mis nende jooksjatega on, nii kui natuke halvem pinnas on, kohe enam joostud ei saa. Nii me seal siis jooksime, metsateedel oli "jänes" natuke eest ära, halvematel lõikudel saime jälle kokku. Esimese ringi lõpus tuli võtta paar korda Valgehobusemäe nõlva. Väga hull ei tundunudki ja sain ka slaalominõlvast joostes üles. Sellega saime kätte ka ühe tüübi, kes nõlval kõndima oli jäänud. Kui temast mööda jooksime, siis tuli välja, et ei olnudki minu distantsi mees, vaid hoopis maratonirajalt.

Teisel ringil hakkas juba tasapisi raskeks minema. Mida aeg edasi, seda rohkem. Laiematel metsateedel vajus tempomeister vägisi päris kaugele eest ära, nii et raiesmikule jõudes ei jõudnudki talle enam päris järele. Aga tundus et ka temal oli juba veidikene raskem, sest mingi silmside meie vahel siiski säilis. Teisel ringil oli kogu ülejäänud piinade kõrval vähemalt see hea asi, et hakkasime vaikselt mööduma kepikõndijatest ja lõpupoole isegi 10,5 km jooksjatest ja nendega sai aeg ajalt vähemalt paar sõna vahetatud.

Veidi enne sooetappi hakkas tagant poolt mingi vend lähenema. Tuli päris jõudsalt lähemale ja peale sood lasin ta aupaklikult mööda. Tegemist oli maratonimehega. Päris kiire tempoga lasi. Kurtsin talle, et maastikul on ok, aga teede peal on jube raske. Tüüp väitis, et tal on täpselt vastupidi. Täpselt Vello maja juures jõudsin järele ka Kristelile, kes samuti seekord 10,5 km distantsi jooksis. Jõudu tuli kohe juurde, aga kui olin temast juba mööda saanud, hakkas teise, ehk siis viimase ringi raskem osa, ehk siis paar korda tuli veel Valgehobusemäge võtta.

Esimene kord oli lauge nõlv, nii et selle kannatasin ära. Jänes lülitas nüüd lõpuspurdiks järgmise käigu sisse. Mul polnud niisugust asja kuskilt võtta. Tuli tegeleda ellu jäämisega. Viimase tõusu slaalominõlva pidi seekord kõndisin. Mitte mingi valemiga ei oleks seal enam joosta suutnud. Aga vaatamata sellele olin oma arust teinud üsna hea jooksu. Nüüd sai rahulikult võtta ja hakata maratonijooksjate kallal nokkima. See Jonathan on ikka hull mees. Lõpetas nii nagu oleks kilomeetri jooksnud. Teised kaotasid talle kalendriga. Liiga kõva häälega mölisemise eest sain Riholt kerge klaasitäie vett krae vahele. Aga muidu läks päris hästi.

Ahjaa, mis koha ma sain. No mis te ise arvate, eks ikka neljanda. Huvitav, kas ma saaksin allveekabes ka neljanda koha? Tundub küll, et ükskõik mis alal ja kellega konkureerida, koht on ikka sama.

Tulemused.

Järva-, Raplamaa ja Tallinna MV

2010-10-16T22:03:00.004+03:00

Kuna ma ei pannud ennast Järva MV tavarajale kirja, helistas Paul mulle nädal varem ja küsis, kas ma ei saaks aidata Kaarlit 15. augustil Mustla-Nõmmel punktide maha panemise ja ära korjamise osas. Oma klubi olen ma võimalusel alati nõus abistama, nii siis ka seekord. Hommikul enne starti saime Kaarliga finišipaigas kokku ja jagasime punktid enam-vähem pooleks. Uskumatu, kuidas saab niisuguses kohas, Eesti suurima maante kõrval, olla nii hea maastik. Tegelikult on Tallinn-Tartu maantee ääres mõnusaid maastikke lausa mitu. Sel aastal korraldasin nimelt JOKA päevaku Rõõsa kaardil, mis mulle samuti väga meeldib.

Kaarel oli varem punktikohtadesse lipikud paigutanud, mistõttu oli punktide viimine natuke lihtsam. Vähemalt esmapilgul nii tundus. Metsa minnes selgus muidugi, et niisama lihtne see asi ei olegi. Osades kohtades läks ikka päris kaua aega, et õige punkti asukoht tuvastada. Ja ühe ujuva orvandipunkti juures mul see ei õnnestunudki. Läksime pärast Kaarliga uuesti proovima. Kui juba rajameistrid metsas viga teevad, mis siis veel võistlejad tegema peavad. Igal juhul on sellisel maastikul maakonna meistriks suur au tulla. Ja nagu hilisemad ajad näitasid, ei saanud mitmed inimesed maastikul sugugi suurepäraselt hakkama.

Punktide maha panemise ja ära korjamise vahepeal mängisin juba kunagisest suusaO EMV-st tuttavat spiikri rolli. Noh, päris Lembitu Kuuse tasemele veel ei küündi, aga mõne lausega sain ikka hakkama. Põhirajal võttis ülekaaluka võidu Silver, kes vaatamata rohkem multispordile keskendumisele on navigeerimisel ikka väga kõva tegija.

Tulemused.

XT-seiklus Läsnas

2010-09-22T14:59:00.002+03:00

Kus nüüd läks võistlusgraafik tihedaks. Juba nädal peale öist Xdreami oli XT-seikluse finaaletapp Läsnas. Võistluskeskusesse kohale jõudes saime Makuga konkurentidelt juba õnnesoove sarja üldvõidu puhul, kuigi võistlus polnud veel pealegi hakanud. Me ise veel nii enesekindlad ei olnud. Hoidsime vähe madalamat profiili ja üritasime mitte enne starti kuumarabandust saada. Temperatuur oli kuumim, mis ma kunagi üldse mingil võistlusel taluma olen pidanud. Peale võistlusi kellade pealt andmeid võrreldes olid keskmised temperatuurid kõigil sinna kuhugi 35 soojakraadi kanti. Keegi sai rajal miinimumiks 32, aga see oli väidetavalt ujumisetapil.

Stardipaugu kõlades oli seekord lisaülesanne tähelepanu peale. Mille me sujuvalt loomulikult mättasse panime, nagu õnneks ka enamus teisi võistlejaid. Seejärel tuiskas kogu armee rajale. Planeerisime omale võimetekohase ringi, nii et ujumispunkt järve ääres, kus nii jalgsi kui ka rattaetapil kaks korda käia võis, ikka iga kord meil külastatud saaks. Iga kord oli seal ka erinev lisaülesanne, mille eest meil suht normaalne arv punkte õnnestus noppida. Lisaks sai seal veel iga kord ennast ülepeakaela vette kasta, mis tegi temperatuuri talumise, vähemalt järgnevaks kolmeks sekundiks, tunduvalt talutavamaks.

Ise pidasin sellist temperatuuri millegi pärast enda eeliseks. Ei teagi miks. Noh, füüsiline vorm selleks eeliseks seekord ilmselgelt ei olnud. Aga jooksuring läks meil üllatavalt hästi. Üllatavalt sellepärast, et jõudsin vabalt Makuga sammu pidada. Ühe kaugema algselt planeeritud kaare jätsime tegemata, aga see oli ka mõistlik otsus, kuna saime selle võrra varem rattasse, kus seekord oli võimalik rohkem tegusi teha. Enne rattasse minekut puhusime ja loopisime nooltega veel õhupalle, aga see ei olnud samuti eriti meie ala.

Rattaringi valiku tegime minu hinnangul päris hea. Ring oli jõukohane, ja kõik oleks pidanud minema hästi, aga 54 punkt mis pidi asetsema punktiiriga tähistatud teel, jäi meil millegi pärast märkamata. Hiljem vestluses selgus, et see oli sattunud kogemata kuhugi põõsa taha. No mida iganes. Igal juhul läks meil ühel hetkel jube kiireks. Lisaks sellele ei olnud ratas pooltki nii tore ala kui jooks, kuna siin tuli minu alatreenitus võrreldes Makuga selgemini välja ja lõpuosa sõitsin ikka jumala kooma piiril. Lisaks jäi meil seoses ajalise kriisiga võtmata päris mitmeid täpselt tee ääres olevaid punkte ning kõige tipuks jäime ka hunniku minuteid hiljaks. Kogu selle jama tulemusena saavutasime sellel etapil alles kuuenda tulemuse. Sellest aga piisas, et kokkuvõttes ikkagi oma üldvõitu kaitsta.

Kui rajalt õnnestus kuidagi imelikku moodi poolenisti eluga pääseda, siis autasustamise ootamine oli veel eraldi katsumus. Lihtsalt istumine oli nii kurnav tegevus, et higi pritsis. Kuidagi leige õlle abil saime sellega siiski ühele poole ja peale tseremooniat suundusime juba Kaja juurde mitteametlikule aftekale. Kaja oli söögiga kõvasti vaeva näinud. Kõik maitses äärmiselt suurepäraselt. Oma osa heast fiilingust oli ka seltskonnal, aga minu jaoks oli see koht ise, supermõnus, kuna see oli eraldi teistest majadest ja igasugustest autoteedest, nii et selline mõnusalt rahulik talu.

Päeva lõpetuseks oli tellitud vihmashow koos eriti efektse valguse mänguga.

Tulemused.
Koondtulemused.

Öine Xdream - Karula

2010-09-22T12:38:00.010+03:00

Peale järjekordset nelja nädalat mitte midagi tegemist oli aeg Xdreamile minna. Sedakorda öisele, pikale etapile, Karulasse. No ok eks ma natuke liialdasin ka, tegelikult käisin Xdreamieelsel nädalal ühe korra tund aega Kristeliga sörkimas ja ühe korra Sveniga 1,5 tundi, ka sörkimas. Oleks tunni teinud, aga jäime võssa kinni. Igal juhul autoga Karula poole keerates ei olnud küll sellist tunnet, et mingi võistlus algab. Aga juba seisimegi hunniku kaasvõistlejatega stardikaare taga. Jube nüri oli, kellegi kallal nokkida ei olnud ka väga mõtet, kuna enda füüsiline vorm ei kannatanud mingit kriitikat.

Ühel hetkel anti aga luba kaardid haarata ja minuti pärast kõlaski stardipauk. Esimeseks etapiks oli rattatulip, aga mitte tavaline, vaid kaardifragmentidega. Stardipaugu kõlades ei saanud mina aga veel mitte midagi aru, mis üldse teha tuleb. Millegi pärast lugesin välja, et kõik kaardifragmendid, mida oli kokku 51 tuleb läbi käia. Tegelikult tuli käia läbi ainult kõik 3 KP-d. Siis üritasin kaardifragmente legendiga sobitada, aga ei midagi. Kui me ükskord teiste sabas liikuma hakkasime, oli stardis veel õige vähe inimesi. Esimeses suuremas ristis oli juba suuremat sorti seisak. Kuna selleks ajaks olin enam-vähem aru saanud, kuhu minna tuleb, ütlesin Sirlile ja Paavole, et meie läheme edasi. Aga olles ka järgmisest ristist metsa vahele keeranud, jõudsin oma lugemisega sinnamaani, et sain aru, et teeme rajameistri poolt planeeritud ringi kaasa ja varsti oleme jälle samas ristis. Ringi oli veel jäänud veidi üle poole, aga kuna see oli metsateedel, siis pöörasime tagasi ja läksime kruusateedpidi samasse kohta. Tundus, et enne esimest punkti rohkem tünga ei tehta, niisiis otsustasime kuni punktini sõita nii nagu tulipis ette nähtud. Valdavalt see meil ka õnnestus, kuigi mõningaid probleeme esines sellega, et kaardifragmentidele võisime läheneda mistahes ilmakaarest. Kui selle ka läbi hammustasime, oli olukord juba täitsa talutav.

Esimeses punktis palusin Sirlil ja Paavol seisma jääda ja oodata. Üritasin seista ja välja lugeda, kas kuskile veel rajameister mõne ringi sisse planeerinud on. Vaatasin, mis ma vaatasin, ei leidnud ühtegi. Alles siis leidsin, kui juba järgmist ringi kilomeetri sõitnud olime. Seejärel pöörasime aga jälle otsa ringi ja sõitsime õigesse kohta. Õnneks olime vist suhtliselt esimeste hulgas, kes selle läbi hammustas, kuna punkti juures tulid vastu mitmed esiotsatiimid. Peale teist punkti üritasin taas meeleheitlikult leida meie asukohta kaardil, et sõita otse viimasesse punkti, kus oli vahetusala. Millegi pärast see mul ei õnnestunud, niisiis leidsin ühe mitte kõige hullema variandi, aga ka kaugeltki mitte kõige parema. Igal juhul vahetusala lähedusse jõudes selgus, et võistlejaterivi oli täiesti segi paisatud, nagu kurikuulsal Kärstna etapil. Liikusime koos võistlusnumbritega mis olid segamini umbes niisuguses järjekorras: 2; 87; 5; 62; ... Ühesõnaga olime kuskil võistlejaterivi keskel, võib öelda, et puuvillase T-särgi liigas.

Järgnev jalgsietapp oli mõnus. punktidega midagi keerulist ei olnud. Keskmises, nr 34 punktis algas järsku aga hull möll. Õigemini see oli seal juba enne. Mida lähemale me jõudsime seda valjemaks läks. Selgus, et seal lohus oli vähemalt 300 b-raja võistlejat, kes kõik arutasid omavahel, kes oli pool ja kes 2 tundi selle punktiga viga teinud. Napilt õnnestus punkt ära "komposteerida" ja kadusime taas öhe. Järgmises punktis, või õigemini juba palju varem sai selgeks, mis on normaalsete (eesti keeles heade :o) patareide ja halbade vahe. Ostsin mingi suure paki odavapoolseid patareisid ja vahe on kümnetes kordades. Sõna otseses mõttes. Niisiis paar tundi pärast lambi põlema panemist vahetasin patareid ära, kuna ei näinud enam eriti midagi.

Järgmiseks etapiks anti ette kanuu. Tehakse ikka spordialasid. Vaatamata väikesele edasi-tagasi sõidule esimese punkti otsimiseks, läks meil kanuuga siiski üllatavalt valutult. Otseselt hästi ei läinud, aga kalendriga ka maha ei jäänud.

Kuna olime ühe kaardi sujuvalt ära kaotanud, läksime järgmisele rattaetapile niimoodi, et Paavo võttis üksinda ühe punkti ja meie Sirliga 2 punkti. Taas kord oli rajal näha hunnikute viisi B-raja võistlejaid. Sellel Xdreamil oli see kuni lõpuni niimoodi. Vahetusalasse jõudes oli Paavo juba ootamas, nii et saime minna laevade pommitamise lisaülesandesse. Kuna paistab, et me oleme suuremat sorti sudokukunnid, siis läks ülesanne väga sujuvalt ja peagi pääsesime ilma trahvita koridororienteerumise rajale.

Koridoris just tõusumeetritega ei hellitatud. Kogusime omale raja edenedes kokku paraja pundi kaasvõistlejaid. Keegi kommenteeris, et kus riigis me huvitav oleme, kuna Eestis selliseid mägesid ei ole. Igal juhul viga me tegema ei hakanud ja koridori lõpuks möödusime ka enam-vähem viimastest puuvillase T-särgi liiga võistkondadest. Üks väike vahejuhtum oli koridoris ka, kui üle oja minnes hakkas selja taga kostma järsku Sirli kiljumist. Selgus, et olime eelneva riviga tabanud herilasepesa ja nii Sirli kui ka samuti rivi lõpus olnud Minn said kumbki vähemalt kümme herilasetorget.

Järgnevale rattaetapile minnes üritasime teha teistest erineva etapivaliku, et saaks rahulikult omas tempos kulgeda. Varsti aga selgus, et selja tagant läheneb punt jalgrattureid, kes olid ikkagi enamuses tulnud samale variandile. Raja teises pooles õnnestus siiski üks erinev teevalik teha ja sellega seoses väike edumaa saavutada. Edumaa aga kahanes minimaalseks ja muutus taaskord kaotusekski, järgneva etapi käigus, milleks oli kanuutamine uttu mattunud järvel. Õnneks ei olnud kaotus taas kolossaalne, nii et varahommikuse "siil udus" etapi lõpetasime ainult natuke peale konkurente.

Järgmine rattaetapp viis juba võistluskeskusse. Mingeid erilisi orienteerumistehnilisi võimeid sellel etapil kasutada ei tulnud ja väikeste puhkepausidega jõudsimegi sujuvalt peagi Lüllemäele.

Nüüd jäi lõpuni veel vaid lisaülesanne, Tõukeratas ja trekkinguetapp. Puulehtede arvamise lisaülesanne tuli meil oluliselt paremini välja, kui eelmise etapi puuklotside oma, kuna Paavo ja Sirli osutusid väga kõrgetasemelisteks dendroloogideks. Ainult jalaka lehega panime puusse, nagu enamik kaasvõistlejaid. Ka tõukerattasõidus pole me päris s.ta pealt riisutud, nii et ka see spordiala läks suhteliselt sujuvalt.

Viimane trekkinguetapp oli taas kord vägagi mägederohke. Ainult kaardipildi järgi loodetud ohtrad ujumised kohalikes kloaakides kujunesid hoopis meeldivateks jalutuskäikudeks laudteedel. Nii et ujuda seekordsel palaval suvisel etapil ei saanudki. Selle eest oli aga etapi kõige kõrgema mäe otsa ehitatud torn, kus otse loomulikult ootas Holms koos kaaslastega ning kuhu kaks liiget pidid üles ronima. Juba teist etappi järjest on sees vägagi suurepärane ronimis-/köieülesanne. Minn kommenteeris seda ülesannet, et lapsepõlv tuli meelde. Tuli küll. Ja külg külje kõrval Minni, Tomi ja Sveniga me selle võistluse pisikese kaotusega neile lõpetasimegi. Otse loomulikult neljandana, segavõistkondade arvestuses. Aga vahel teeb excel imet. Täpselt sama moodi, nagu olime võtmata jäänud lisaülesande punkti tõttu kaotanud kolmanda koha eelmisel etapil, võitsime me kolmanda koha sellel etapil. Ja kusjuures konkureerides ka täpselt sama tiimiga, ehk siis Riho ja Reigoga.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-ajad.

XT-seiklus II etapp Mammastes

2010-08-28T13:08:00.001+03:00

Peale Jukolat tõmbasin juhtme seinast välja. Trenni ei teinud. No ok, kolisime oma tavaari ühest korterist teise, mis oli ka parajalt füüsiline tegevus, aga siiski mitte sport. Uskumatu kui mõnus on mitte Tallinnas elada. Kuldar pakkus välja, et peaksime oma ettevõtte ka Sauele registreerima, nii saaks veel müügimaksu probleemist ka lahti ;o). Aga see selleks.

Pärast kahte nädalat mitte treenimist oli XT-seikluse teine etapp. Seekord asukohaga Mammastes. SI-pulga jätsin kohe heaga Maku kätte, kuna ta oli eeldatavasti minust seekord kõvasti tugevam. No ja eks ta loomulikult oli ka. Stardipaugu kõlamise järel oli seekord väga rahulik. Seda seetõttu, et keegi ei pidanud kuhugi tormama hakkama, vaid kõigepealt tuli lahendada spetsiaalselt võistkonna Twister Beauties jaoks välja töötatud lisaülesanne, mis nõudis algklasside matemaatika tundmist. Meie saime matemaatika eksami valmis ühena kõige kiirematest, koos Minni ja Preitofiga. Aga nagu hiljem selgus siis mitte just kõige edukamalt. Igal juhul jooksurajale suundusime veidi teistest varem.

Kõigepealt tegime väikese tiiru Elo Talveseiklusest juba tuttavatel Mammaste suusaradadel. Õige pea jõudsid meile järele ka kiiremad raketid Heiti ja Tiit. Kuna ilm oli palav otsustasime peale mõne punkti läbimist kasutada võimalust ja teha üks kiire ots läbi jõe. Selle peale järgnesid meile ka Minni ja Heiti tiimid. Jõele lähenedes läks minu selja taga ühel hetkel elu väga aktiivseks. Selgus, et ma olin vist mingile herilasepesale pihta saanud ja nii Maku kui ka Minn said ergutuseks paar teravamat torget. Vesi ise oli meeldiv jahutus.

Randy oli raja planeerinud niimoodi, et kui tahta jooksu osa tagumisi punkte võtta, tuli ujuda üle saesaare veehoidla. Meie tegime algselt plaani võtta vähem jooksupunkte ja keskenduda rohkem jalgrattale. Kuna aga meie planeeritud vahetusala poole pööramise punktis oli aega möödunud ilmselgelt liiga vähe, siis tegime oma plaani ümber ja suundusime ikkagi tagumisele ringile. Tagantjärele mõeldes oli see äärmiselt suurepärane otsus, kuna ujumine oli sellise palavusega konkurentsitult kõige mõnusam etapp. Punktidega üldiselt mingeid probleeme ei tekkinud ja saime kõik kätte ilma suuremate kadudeta. Vaid tempo tundus, meil olevat tagasihoidlikum, kuna Reigo-Riho ja Heiti-Tiit liikusid meist ikka kordades kiiremini. Enne vahetusala oli meil kasutada olnud põhikaart veidi rohkem paigast ära ja paari viimase punktiga tegime ka väikesed vead.

Vahetusalasse jõudes arvas Randy, et me oleme võtnud jooksus kõige rohkem punkte, kuna teised tiimid olid juba ammu rattasse läinud. Ise arvasin, et me pigem liikusime kõvasti aeglasemalt. Kuna ma olin jooksuetapil kuidagi moodi oma rattakaardi suutnud ära kaotada, siis pidin rattaetapil navigeerimiseks kasutama jooksukaarti. Maku kasutas rattakaarti. Tegelikkuses oli see aga päris hea, kuna punktid väga suures osas kattusid ja täpsema jooksukaardi järgi oli päris mõnus sõita.

Rattasõit oli minu jaoks raskem kui jooksmine, aga alguses ei olnud väga vigagi. Midagi eriti keerulist alguses ei olnud ja punktid saime taas suhteliselt valutult kätte. Mingi hetk sattusid meiega koos sõitma ka Tom ja Kait. Koos läbisime päris mitmeid punkte ja järjekordse herilasepesa, kust mul õnnestus rivi esimese sõitjana taas kord puhtalt välja tulla. Peale Saesaare küla oli üks tee kaardil vähe teistmoodi ja saime Kaidust ja Tomist lahti ning jätkasime oma plaaniga. Varsti hakkas ajaga juba veidi kitsaks minema ja pidime ühest soovitud punktist loobuma. Enesetunne ei olnud ka enam kõige parem ja jalad hakkasid krampi kiskuma. Mammaste suusarajad olid mul talvest aga veel meeles ja sealsed paar punkti võtsime edukalt, ning ühe võistluskeskuse lähedal oleva nr 30 punkti veel lisakski. Jõudsime üsna ilusasti aega, aga mingit erilist kohta ei julgenud küll loota. Hiljem Tuli välja, et üllatuslikult olime peale Karlit-Tõnu ja Silverit-Raini saavutanud kolmanda koha, mis minu tavapärase neljanda koha kõrval oli suhteliselt meeldiv vaheldus.

Tulemused.

PS! Ja muidugi Minni suurepärane suitsusaun koos sama suurepärase järve ja veel suurepärasema seltskonnaga sobis siia lõppu äärmiselt suurepäraselt.

Jukola 2010

2010-08-22T13:15:00.001+03:00

Orienteerujate iga-aastane laulupidu oli sel aastal suhteliselt Helsingi lähedasel maastikul. Aga selle eest lubati eriti tehnilisi radu, palju vigu ja suuri vahesid võistkondade vahel. Mnjah, seda räägitakse tõepoolest vist igal aastal. Ainult et sel aastal oli see tõepoolest tõsi. Mina pole eluilmaski nii tehnilisel rajal orienteerunud.

Aga seekord oli Jukola mitmes mõttes teistmoodi. Läksime kohale reede õhtul. Erinevate tegurite, eriti viimase aja argielu tempo tõttu, leidsin ennast vastu laupäeva hommikut Hyvinkää haiglast. Hunnik kaableid rindkere küljes, mõned ka kätel ja jalgadel, ning kanüül veenis. Tehti hunnik teste ja anti soovitus, et kui ei taha, et süda üles ütleb, tuleks juhe välja tõmmata ja et täna ei tohi joosta. Niisiis tegime võistkonnas kiired ümberkorraldused ja jooksin tänase asemel hoopis homme, ehk siis kolmanda vahetuse asemel hoopis kuuendat.

Meie telgid oli sel korral võistluskeskusest parajalt kaugel ja selles suunas, et praktiliselt midagi ei olnud sinna kuulda. Mistõttu ei ole ma kunagi Jukolal öösel nii palju maganud, kui sel korral. Põhimõtteliselt magasin terve öö. Kui Kristjan esimese vahetuse starti minema hakkas, oli ilm muutunud võrdlemisi vihmaseks. Mistõttu ei hakanud esimese vahetuse starti vaatama minema, vaid läksin kohe magama. Läbi une kuulsin, et Kristjan esimestes raadiopunktides figureerinud täiesti võistlejaterivi eesotsas. Lõpuks aga pidi taanduma 100-ndale positsioonile. Mis aga arvestades meie miljonindat stardipositsiooni oli täiesti arvestatav tulemus. Edasi meil aga nii libedalt ei läinud. Ainsana suutis hea jooksu teha Tiit Poopuu. Ülejäänutele käis sealne maastik ilmselgelt üle jõu. Kaasaarvatud mulle. Ja kaasaarvatud enamikele eestlastele. Sellest hoolimata olen maastiku valiku ja kogu ülejäänud võistlusega väga rahul. See rada pakkus väga ainulaadse kogemuse. Sarnaseid radu olen kohanud ainult mõnede tipporienteerujate blogidest MM-i, EM-i ja MK-etappide kaarte vaadates. Nüüd sain ühte sellist ise proovida.

Kui mind üles aeti oli hommik enam-vähem juba käes. Korraldajate lubatud suured vahed võistkondade vahel olid karm reaalsus. Soovitati võtta väga rahulikult ja öeldi, et mõnede, eriti pikemate etappide lahendamiseks loogilisi variante ei ole. Põhimõtteliselt olin niisuguse infoga rahul. Kuna arstid mul nagunii väga joosta ei soovitanud, sain võtta rahulikult ja keskenduda orienteerumisele. Njah … ei tulnud välja.

Metsa sain umbes 300-nda koha piirimail. Mõned kohad eespool. Otsustasin liikuda rahulikult oma variante, kogu aeg kaardis püsides ja teisi mitte jälgides. Esimesse punkti minekuks valisingi kohe sellise variandi, mida vist keegi teine ei olnud enne valinud. Ja otse loomulikult täiesti puusse. Suunaga 90 kraadi, nagu esimest korda näeks kompassi. No ok. Peale seda otsustasin hakata asjast aru saama. Teise punkti minekul liikusin juba normaalselt, kõik klappis. Aga enne punkti oli ikka vaja hajutuspunktis kontrollimas käia – jälle minut läinud.

Edasi hakkasin juba kaardist enam-vähem aru saada ja järgnevad punktid, kuni pika etapini, tulid vastu kadudeta. Orienteerumine hakkas juba sujuma. Pika etapi alguseks kogunes mu ette mingi seltskond 7-nda vahetuse mehi, numbritega kuskil 50-60 vahel. Üllataval kombel liiguti suhteliselt mõistliku tempoga ja arutati omavahel järgmist punkti. Minu punkti ei nimetatud. Aga kuna suund oli õige, võtsin ennast ka pundi sappa. Tüüpide tempo ei hakanudki mulle üle jõu käima. Püsisin ilusti kaardis ja olgugi et, enne lõppu käisin peaaegu ühes tee peal olevas hajutuses, liikusin otse oma punkti. Mulle hakkas juba meeldima. Ka järgmist kolme punkti läbides sain uuesti samasse punti tagasi, ning taas olin ilusti kaardis.

11-ndasse punkti minnes aga ühel hetkel kõik muutus. Peale joogikat jäi mehi kuidagi vähemaks, aga ma ei lasnud ennast sellest häirida. Kümnendast liikusime veel paari mehega välja mööda sooriba serva. Siis võtsime suuna punktile peale. Mäe osta jõudes jäid mehed seisma ja kaarti vaatama. Edasi liikusid mingis imelikus suunas. Ma liikusin omaarust õiges suunas edasi ja ootasin mingit sookest, kui enda jaoks kindlat orientiiri. Ühel hetkel oli aga kõik valesti. Mitte midagi ei saanud aru. Kõik maastik „ujus“ ühtemoodi. Ühtegi inimest enam samuti ei olnud. Ja samme ma, vana jobu jälle lugeda ei märganud. Unustan selle alati vajalikel hetkedel ära. Ühesõnaga tilbendasin seal metsas suhteliselt sihitult ringi ma arvan et vist oma pool tundi. Tegin mingeid järeldusi oma võimaliku asukoha kohta, aga ilmselgelt olid kõik need järeldused valed. Siis tekkis kuskilt mingi vend, kes juhuslikult otsis sama punkti, mida minagi. Ainuke viga oli selles, et see oli veel rohkem kadunud, kui mina. Aga tiirutasime siis koos edasi. Vana arutas mingite matkasellidega võimaliku asukoha üle, kui ma kompassi ja kaardi abiga oma võimaliku asukoha kindlaks määrasin. Selgitasin oma ideed meie asukoha kohta ka nimetatud tüübile, millepeale too selle heaks kiitis ja me uuesti punkti poole liikuma hakkasime. Enne punkti aga keeras tüüp uuesti kuhugi minema. Ma olin endas aga võrdlemisi kindel ja liikusin üksi edasi. Ja ennäe imet, olingi meie asukoha õigesti määranud. Punkti oli käes. Ei ole juba ammu ühe punkti leidmise üle niimoodi rõõmustanud.

Edasi liikusin väga hoolikalt kaarti ja veel hoolikamalt kompassi jälgides väga kindla peale. Noh plaan oli selline ju muidugi algusest peale, aga … Las ta jääb. Mets oli paksult täis inimeste gruppe, võiks lausa öelda, et rahvamasse, kes olid kogunenud suurtesse rühmadesse, arutades omavahel võimalikke asukoha küsimusi. Enamikel neist ei olnud oma asukohast õrna aimugi. Just nagu minul natuke aega tagasi. Aga neid oli tõepoolest palju. Mul tuli lausa muie suule. Muidugi, mis viga muiata, kui ise parasjagu kaardis oled. Kuni lõpuni liikusin põhimõtteliselt täiesti üksinda. Mitte et ma kedagi näinud ei oleks, vastupiudi, mets oli rahvast täis. Aga liikusin täiesti oma trajektoori. Seekord vedasin õnneks lõpuni välja. Rohkem enam palli käest ära ei andnud. Ega siis oleks juba väga piinlikuks ka läinud. Olin metsas oldud ajast piisavalt suure osa ajast enda jaoks teadmata asukohas. Koht iseenesest ei olnudki väga hull. Mõned kohad peale 300. Olin langenud ainult mõned kohad, aga ikkagi.

Minu lõpetades oli viimane vahetus juba ühisstardist metsa läinud. Noh, seekord ei olnud selleks just väga taga vaja olla. Enamik tiime läks viimast vahetust ühisstardist. Teiste vahetuste ühisstart oli veel kõvasti suurem, kui esimese vahetuse start. Kaotati sõna otseses mõttes kalendriga. Niisiis, olime nagu tavaliselt jälle kolmesajanda koha kandis. Kuidagi ei õnnestu meil see esisajasse tõusmine.

Tulemused .
6. vahetuse tulemused.
Meie võistkonna tulemused.
Minu punktiajad.