XT ÖÖ Rogain - Illuka

Xdreami esimesele etapile Tallinnas, sel korral erinevatel põhjustel ei jõudnudki. Peamiseks põhjuseks minu puhul oli samal päeval toimunud poja sünnipäev. Esimest kolmandikku võistlusest õnnestus siiski raja kõrvalt jälgida ja see oli päris huvitav. Polegi varem Xdreami niimoodi kõrvalt jälgida saanud. Aga see selleks. Millalgi muu arutelu käigus hakkas Reigo uurima, et kes temaga tahab Illukale XT ÖÖ Rogainile minna. Öö rogain toimus volbriööl, algusega kell 21:00 ja oli pikkusega 4 tundi. Liikumisviisiks oli ainuvõimalik jalgratas, kuna Reigo ei jätnud vaidlemiseks üldse mingit võimalust. Esialgu pani natuke mõtlema, kas on tahtmist nelja tunni pärast Teise Eesti otsa kimada, aga Sloveenias kogutud rattavormi oli ju kuskil vaja testida ka. Nii me siis sinna öörogainile ennast kirja panimegi.

Stardinimekiri liiga pikk just polnud aga konkurentidena olid kirjas Maku, Tom ja Kait ning ka kaks tugevat ratturite tiimi, keda Reigo teadis. Üks koguni nii kõva, et sõidavad Samsung Cupil 10 hulka jne. Meie strateegia oli mõnevõrra vastuoluline. Maku, Tomi ja Kaidu vastu plaanisime saada kiirusega ning rattameeste vastu orienteerumisoskusega. Niisiis, et olla konkurentsivõimeline, tuli liikuda kiiresti ja veatult. Ehk siis nagu tavaliselt, alguses täie hooga minema, poole peal hoogu juurde ja siis lõpuspurt :).

Kui kümme minutit enne starti kaardid kätte jagati, näitas esimene pilk kaardile, et kõige rohkem punkte on Kurtna järvistus, kuhu siis peab kindlasti jõudma. Et aga mingi loogiline ring tekiks, siis otsustasime alustada kaardi loodeosast ning seejärel liikuda Kurtna järvistu punktidesse. 52 punktis pidime otsustama, kas läheme edasi 33-47-53 või kui aega pole, siis 34-44 jne. Niisiis alustuseks, kui stardipauk kõlas suundusime nr 30 punkti. Meie üllatuseks, aga ka rõõmuks, olime ainsad, kes selle variandi valisid. Valisime omale sobiliku tempo ja kerisime mööda suurte kividega kruusateid marsruudil 30-59-58. Enne 58-ndat punkti paistis tee peal mingi mätas. Lähemale jõudes hakkas mätas aga äkitselt liikuma ja osutus mägraks. See on mulle teine kord looduses mäkra kohata. Suhteliselt omapärane elukas.

Esimene väike tagasilöök tekkis punktiga 39. Keerasime õigest teeotsast sisse ja kihutasime juba mööda metsasihti, kui hakkas tunduma, et oleme liiga kaugel. Pilk kaardile ja legendi näitas, et nii see oligi. Pöörasime kiirelt otsa ringi ja liikusime tagasi lagedani, mille kõrval, tee otsas punkt pidi olema, aga ei midagi. Tegime veel tiiru lagedale peale ja piilusime puude taha, aga endiselt tühi maa. Kuna koht ei saanud kaardi järgi olla mitte kusagil mujal, kui ainult seal, ei hakanud seal rohkem aega raiskama ja liikusime edasi, oletades, et ju siis on keegi selle punkti lihtsalt kaasa võtnud. Ehkki koht tundus selle jaoks olevat küll väga imelik, kes sinna ikka niisama satub. Igaljuhul edasised punktid 46-43-51 olid ainult sõitmise vaev. Hakkas ka vaikselt hämaramaks minema, aga kuna mul oli seekord halogeenlamp, siis ei tahtnud seda kohe põlema panna. Aga ei olnud vajadust ka, enne kui keerasime 43-st 51 punkti asfalttee pealt maha.

31-37 olid veel viimased punktid, mida sai võtta nö hoo pealt. Siis oli vaja keerata Pannjärve suusaradadele ning Kurtna järvistusse, kus kaardilugemist mõnevõrra rohkem. 37 punkt oli seal, kus me kunagi Maku ja Leivoga võisteldes avastasime, et Leivo on selles maakonnas ju hoopistükis gospodin Kuznetsov. 42 punkti minnes oli variant minna kas mööda sihti või mööda teed. Valisime viimase, ehkki sihile jõudes oli näha, et see on väga hästi sõidetav. Niisiis tagasi tulime mööda seda. Joogipunkt 55 oli lihtne mööda rollerirada sõitmine. Samuti oli algus 50-sse minnes. Ühel hetkel sai aga hea tee otsa ning see jätkus niisuguse kruusateega, mis tahtis kõik hambad suust lahti raputada. Õnneks lõppes see lõik suhteliselt kiiresti ära, täpselt sel hetkel, kui jõudsime punkti. Punktis proovisin üle pika aja geeli, oli päris hea maitsega. Enne punkti käis kõvem arutelu selle üle, kas võtta punkt 35 või mitte. Mina tahtsin selle vahele jätta, kuna asub väga halvasti ligipääsetavas kohas, aga Reigo kahtles natuke. Aega oli meil muidugi palju - rohkem, kui olime oodanud, aga endiselt oli palju punkte läbida ja XT-võistlused on tavaliselt niisugused, kus ollakse kaugel kõikide punktide võtmisest. Niisiis otsustasime selle punkti lõpuks ikkagi ära jätta. Õige otsus.

Vahetult enne 52 punkti hakkas järsku võistkondi vastu tulema. Hunnikute viisi. Kaasa arvatud Maku, Tom ja Kait. Ergutasime neid natuke, tundus, et see oli sel hetkel vajalik. Et aega oli palju otsustasime liikuda edasi 33-47-53. 47-ndasse minnes ei tahtnud hakata ringe sõitma ja leidsime sihi, mida mööda olin kunagi varemgi sõitnud. See tuli meelde alles siis, kui seal juba sõitsime. Igal juhul tasus otseminek ennast ilusti ära ja peagi olime punktis. 53-ndasse minnes tegime seoses suure hooga kaks pisikest viga. Esiteks sõitsime natuke mööda esimesest itta keeravast rajakesest ja pidime tagasi keerama. Teiseks pöörasime Martiska järve äärest liiga vara ära, nii et liikusime mööda järveäärset rada, mida polnud kaardil. Mõlemad vead olid aga suurusjärk 10-20 sekundit, nii et sellepärast väga muretsema ei hakanud. Tagasiteel 53-ndast punktist, tuli vastu Keset Loojangut võistkond, kellest ühel kutil oli lenks nii lahti, et keerles. Küsisid kuuskantvõtit. Reigo laenas neile nii et ma sain vahelduseks seistes kaarti uurida.

Järgmine 21 punkt oli tuttava koha peal. Sai kuni pioneerilaagrini vajutada. Pioneerilaager ei paistnud pimedas küll hästi välja, aga saime ikkagi õigest kohast keeratud. Järgnesid etapid 44-34-41-23. Vaatasime küll mingeid sihte, kust saaks osa nurki maha lõigata, aga ei hakanud silma, niisiis sõitsime kõik nurgad välja. 34-ndas punktis oli aeg teine geel sisse pigistada. Ei mäleta juba ammu millal sai viimati mõnel võistlusel nii palju geeli söödud. Reigo arvas, et sööb siis, kui jõuame asfaldile. 41-23 vaheline tee oli jube auklik ja imes kinni. Keegi oli vist liimi valanud. Samas aega oli nii palju, et oli lootust võtta ära isegi kõik järelejäänud punktid. Vähemalt nii meile sel hetkel tundus. Tegelikult olime kahe silma vahele jätnud Niinsaarel asuva 40 punkti. Seda märkasime mõlemad alles hiljem kodus kaarti uurides. Aga see selleks. Tagantjärele võib öelda, et me poleks sinna nagunii kuidagi jõudnud.

23-ndast 29-ndasse minnes arutlesin endamisi, et peale keeluala tuleb vasakule keerata. Poole tee peal tuli aga meelde, et see keeluala pole ju looduses ilmselt tähistatud. Tegelikkuses oli seal surnuaed, nii et arutluskäik osutus ikkagi õigeks. Öisest surnuaiast mööduda oli päris sürr. Kottpime ja hulgi küünlaid. Aega nüüd enam väga palju polnud punkte ka mitte. Tuli tempot tõsta. Õnneks ootas ees asfalt. 56 asus Kuremäe kloostri värava juures. Edasi olid jäänud veel 48-57-49-20. Tundus teostatav, aga mitte lihtne. Kõik sõltus eesootavatest teedest. Ja nendega meil ei vedanud. 48-sse minek oli mööda kruusateed, sellega polnud probleemi. Aga sealt edasi 57 poole minev väike tee hakkas kohe alguses kaduma. Keerasime kohe kiirelt otsa ringi ja sõitsime veidi altpoolt ringi. Alumine tee osutus küll olemasolevaks, aga kõige halvemini sõidetavaks kogu võistluse jooksul. Rattad olid rummuni sopased ja aega vähe. Lisaks ei töötanud ükski otsemineku variant, kuna sihid ei olnud mitte ainult sõidetamatud, vaid ka nähtamatud. Niisiis, ei olnud enam küsimust, kas jõuame 57-st 49-sse ja 20-sse vaid et kas me jõuame 57-st õigeks ajaks finišisse.

Meie õnneks oli 57-st lõppu minev tee asfalt. Vajutasime pedaale nii kiiresti kui jõudsime, tehes karuselli, aga sellele vaatamata jäime mõne minuti hiljaks. Reigo pakkus, et võtame vähemalt 20-ne ära, kuna see jääb põhimõtteliselt tee peale, ent ka sinna ei oleks me aja sees jõudnud. Finišisse jõudsime 2:44 peale ajalimiiti, mis tähendas 3 punkti kaotamist. Selgus aga, et see oli enam kui piisav selleks, et edestada teist kohta ikkagi 13 punktiga. Tundub, et rattalaagrist on natuke kasu olnud.

Tulemused.

53. Jüriöö jooks - Vastseliina

Võhandu Maraton ei olnud 21. aprillil päeva ainuke sportlik sündmus. Kuna oma klubi tuleb aeg-ajalt ikka esindada, siis andsin nõusoleku osaleda ka Jüriöö jooksul. Seda enam, et selle toimumiskoht oli Võhandu Maratoni omale sedavõrd lähedal. Aga kuna ma ei olnud peale 100 kilomeetri paadiga läbimist oma sportlikus vormis sugugi kindel, teavitasin kohe et ei ole seekord valmis jooksma päris kõige teravamas võistkonnas. Niisiis pandi mind JOKA 2 võistkonda koos Johannese, Helle, Tiidu ja Liisuga. Arvestades Pauli viimast e-kirja teadsin, et jooksen võistkonna kolmandat vahetust. Algselt pidin jooksma viiendat, aga kuna Maku arvas, et peale põllumeestega konjaki joomist ei ole ta suurem asi jooksumees, siis tema mitteosalemisel avastasin, et mind on pandud siiski kolmandasse. Noh ongi vast parem, 8,5 km asemel 6,5. Mitte et sellel peale 100 kilomeetri aerutamist enam mingit tähtsust oleks, aga siiski. Võistluskeskuses selgus, et olen ikkagi ankrumees. No mis seal ikka, sel juhul pidin ennast alustuseks täitma tugeva seljanka ja lihapirukaga, et siis asuda juba võistlust koolimaja seinale paigaldatud suurelt ekraanilt jälgima.

Ekraanilt jälgimine oli tehtud päris lahedaks. Võistkondade liikumist võis näha aerofoto pealt, tõsi küll ilma punkti asukohtadeta. Muidu ei oleks minusugustel viimase vahetuse meestel vist enam metsas kaarti vajagi. Tõsi küll GPS-id olid peal vaid 10-l eeldataval parimal võistkonnal, mille hulgast meie II võistkond napilt välja jäi, aga sellegi poolest näidati võistkondade aegu ka SI tabelist, kus olid näha kõik tiimid. Esimeses vahetuses jooksis meie võistkonnas Johannes, kes tegi väga hea soorituse. Oma üheksanda aja ja alla kolmeminutilise kaotusega klubi esindusmeeskonnale olime selgelt pildis.

Huvitavaks läks asi aga alles teises, naistevahetuses. Niisugust komöödiat ja põnevust üheskoos pole teleekraanidelt küll ammu näidatud. Sisuliselt vahetus liider iga paari punkti järel. Ja seda mitte niimoodi, et keegi jooksis kellestki natuke mööda, vaid et vahed olid nii mõne minuti ringis. Ja paari punkti pärast võis seis olla jälle selline, kus eelmises punktis 3 minutiga kaotanud naine oli järgmises punktis esimene. Isegi viimasel kilomeetril, kus oli üks augupunkt ja mööda põldu krossijooks, tehti naiste liidrite hulgas sisse kaheminutiline vahe. Kõige stiilipuhtama soorituse tegi vaieldamatult meie esindusvõistkonna esindaja Evely, kes praktiliselt pool rajal oldud ajast eksles mitu kilomeetrit õigest kohast eemal. Sellega langes ta vahepeal meie võistkonna teise vahetuse jooksjast, Hellest mööda, aga oma jooksuvõime tõttu, mis oli ekraanilt vaadates umbes 2 korda kiirem, kui teistel selle vahetuse jooksjatel, oli ta vahetuse lõpuks meist siiski umbes sama palju ees, kui enne - veidi alla kolme minuti.

Meeste vahetuses olukord päris nii põnev polnud, kuid umbes sarnaseid trikke tehti samades piirkondades sealgi. Kusjuures imelik oli sealjuures see, et neid kilomeetrilisi kõrvalekaldumisi tehti aerofoto järgi vägagi lihtsates kohtades. Meil oli kolmandasse vahetusse välja panna Tiit, kes väidetavalt füüsilise poole pealt ei olnud seekord kõige kirkam kriit pakis. Seevastu on ta jälle kaardilugemises piisavalt kompetentne, et selles osas võib talle alati kindel olla. Sooritus oligi täiesti konkurentsivõimeline ning Tiit tõstis meid 15-ndalt kohalt 12-ndaks. Ajaliselt ta siiski Jaani vastu ei saanud, nii et esindusvõistkonnale kaotasime veidi üle 10 minuti.

Neljas vahetus oli jälle naiste päralt, nii et tõotas minna taas huvitavaks. Kahjuks ei saanud ma seda vahetust väga pikalt nautida, kuni tuli riietuda oma vahetuseks ja teha soojenduseks ka mõned sörgisammud. Meil jooksis 4. vahetust Liisu, kes jookseb öises metsas tavaliselt vägagi kindlalt. Midagi ei saanud ette heita ka seekord ja oma vahetuse kümnenda ajaga tõstiski ta meid ilusti kümnendale positsioonile. Kahjuks oma klubi esindustiimile kaotasime selleks ajaks umbes 17 minutiga, mis on enam kui piisav selleks, et mul Kaarli vastu enam mingisuguseid shansse ei oleks.

Enne starti küsisin mitmetelt inimeselt infot metsas ootava kohta. Sain üsna vastuolulisi soovitusi. Jaan soovitas joosta pigem ringivariante ja Raivo jällegi pigem otse. Tuli ikkagi otsuseid teha vastavalt oma senistele kogemustele. Üldiselt meeldib mulle öösel metsas pigem ringi variante kasutada, kuna sel puhul on võimalik vähem kaotada, kui otse minnes võita. Seevastu kui otse minek peaks ebaõnnestuma võib kaotus pimedas metsas osutuda vägagi suureks. Ja arvestades nii mõndagi aerofotolt nähtud haaki, ei tahtnud niisuguste asjadega hakata riskima.

Meie vahetuse rada läbis alustuseks kilomeetrise ringi Vastseliina küla vahel. Seejärel läbisime sarnase ringi metsas, mis läbiti ka teistes vahetustes. Peale kaardivahetust oli veel väike kilomeetrine ringike staadioni kõrval parkmetsas ja põllul. Võtsin oma vahetuse algust võrdlemisi rahulikult ja üritasik kaarti sisse elada. Peale maeiteakuipikka orienteerumispausi tundus see hädavajalik. Aga vaid mõnesajameetrise jooksu järel K-punktist hakkas selja taga kostuma hingeldamist. Noored kutid KEK RSK-st ja SRD-st tõmbasid hirmsasti tempot. Hoidsin ennast enam-vähem nende järgi, ehkki tempo oli mul mõnevõrra siiski aeglasem. Vaatasin külateedel järgmiste etappide valikuid ning pidutsevate kohalike elanike valju lämina saatel üritasin kõrvale põigata ühest purjus jalgratturist, kes mind suhteliselt osavalt oma sõiduvahendiga rammida üritas. KEK RSK vend saatis ratturi sujuvalt p.... :).

Peale kilomeetrise ringi läbimist küla vahel oli üks punkt veel staadioniäärses pargis ning seejärel suundusime juba üle tee metsa. SRD kutt kallutas kohe pargis ennast kuhugi vasakule ära ja rohkem teda ei näinudki. KEKi tüübi selg paistis aga veel ilusti üle tee minnes. Üle tee järgmisse punkti oli kohe valikuvõimalus, kas minna mööda teed ringi või otse. KEKi mees valis otsevariandi ja mina ringi. Kaardiga oli seekord niisugune lugu, et seda väga palju vaja ei olnud, kuna olles nelja vahetust juba aerofotolt jälginud, olid paljud asjad juba pähe jäänud. Punkti jõudes oli aga kohe seal ka konkurent. Tuli nats imelikust suunast aga väitis, et viga ei teinud. Järgmisse punkti tuli minna mööda soo äärt, aga see oli selline ebamäärane, nii et jooksime palju jalgupidi vees. Lagedale elektriposti punkti minnes oli jällegi valikuvõimalus. Lahendasime selle sarnaselt eelmise korraga. Mina jooksin otse põhja tee peale, KEKi kutt otse. Kuna enne punkti nägin mingeid tulukesi paremal metsas, eeldasin, et sain eest ära. Tõenäoliselt siiski mitte.

Kuna ei tahtnud jalgu soos uuesti märjaks teha läksin ka järgmise variandi ilusti teed mööda ringi. Orienteeruda seal vaja ei olnud, tuli lihtsalt joosta. Keegi läks otse läbi metsa ja jõudis enne mind punkti, ei tea kes see oli. Järgmine punkt oli kivi nõlval. Tahtsin seal natuke liiga idasse ära vajuda, aga õnneks mitte väga palju, nii et punkt paistis ja sain selle valutult kätte. Järgmisse punkti võtsin hoo natuke maha. Kõik klappis ja punkt tuli ilusti vastu. Raiesmiku punkti otsustasim minna lõuna poolt sood ringi. Jooksin sihi peale välja ja mõtlesin ringi ning panin otse mööda sihti. Raiesmikul lähenes vasakult taas endine konkurent. Nüüd tuli see koht, kus aerofoto pealt vaadates kõvasti nalja tehti. Tuli tähelepanelikult olukorda jälgida. Õnneks nägin ära mismoodi seal enne viga tehti ja kasutasin nende meeste variante, kes seal viga ei teinud. Kõik klappis väga ilusti ja ausalt öeldes ma ei saa hästi aru, kuidas nad niisuguseid prohmakaid seal teha said ...

Peale punkti tuli joosta asfaldile ja sai mõnda aega joosta mööda seda. Kasutasin seda aega teisel pool teed oleva kurikuulsa augupunkti etapi lahendamiseks, millega enamik räigelt viga pani. KEKi mees vajus vaikselt kaugemale, aga siin oli mul temast tõepoolest kasu ka. Lahendasin niimoodi eesootavaid etappe, et oleksin ilmselt mööda teed liiga kaugele jooksnu, kui ta ei oleks veidi eemal metsa keeranud. Vedas. Soo oli aga kaardil hästi nähtav ja punktiga probleeme ei olnud. Edasi oli kõik juba suhteliselt lihtne. Lihtsalt jooksmise vaev. KEKi tüüp vajus kiirematel etappidel muudkui eest ära. Augupunktile lähenesin veidi idapoolt kui konkurent ja jooksin sellele otse pähe. Sellega jõudsin talle jälle järele. Nüüd oli lihtsalt kiirjooks mööda põllu äärt kaardivahetusse.

Aja järgi vaatasin, et peale kaardivahetust on veel väga lühike ring. Nii oligi. Tuli staadionilt uuesti sinnasamasse parkmetsa tagasi keerata. Mõtlesin, mis variandid mul on konkurent selle ringiga seljatada. Ega palju polnud. Ta jooksis ilmselgelt kiiremini kui mina. Ja viga ta ka ei tahtnud teha. Esimesse ja teise punkti peale kaardivahetust jooksime sama varianti. Siis jooksin mina tee peale, tema aga läks pikemalt otse. Mingit vahet polnud. Mõtlesin, et vaatan, mis ta viimasesse minnes teeb. Ehkki tema läks päripäeva mööda põllu äärt ja see tundus mulle parem, mida ta ka kahtlemata oli, läksin ikkagi vastupäeva. Variante poleks nagunii vastu saada olnud.

Igal juhul oli päris meeldiv üle pika aja taas orienteerumas käia. Oma vahetuse seitsmes aeg peale Võhandut oli täiesti talutav ning ma arvan, et tänu sellele jooksule olid lihased järgmisel päeval kindlasti mõnusamas seisundis, kui ilma selle jooksuta. Heameelt tegi veel seegi, et sain klubi esindusmeeskonna eest jooksvast Kaarlist jagu viie ja poole minutiga. Igaühel omad võidud :)

Tulemused.
Oma raja joonistasin siia kaardile.

Võhandu maraton

Millalgi ARWC koosolekul tuli jutuks, et treeningu mõttes oleks vaja sel aastal läbida ka Võhandu Maraton. Mõeldud, tehtud. Telefonikõne Randyle tagas meile kahe kiire kahese kajaki kasutusõiguse maratoni ajaks. Järgmisel päeval võtsime ühendust ka korraldajatega ja stardinimekirjas me olimegi. Kuna Reigo on meie võistkonna kõige kõvem kajakiguru ja Mann ei olnud veel varem kajakiga sõitu teinud, panime nemad istuma ühte paati. Meie Sveniga, kui natuke kajakiga tuttavad jäime teise. Niimoodi tundusid moodustuvat kõige võrdsemad paatkonnad.

Mõned päevad enne starti korjasime küla pealt kajakid ja muu sinna juurde kuuluva kokku. Tegemist oli tõepoolest aukartustäratavalt pikkade ja kitsaste alustega. Eriti kui vaadata auto katusel olevat paati. Sellevõrra on Tahe Reval Duod aga jälle ebastabiilsemad, eriti alguses ja mitte kõige teravamatele kajakimeestele. Kolmapäevane paadiproovimise käik jäi varase pimeduse saabumisel samuti tegemata, nii et nendesse paatidesse istusime esimest korda Võhandu Maratoni stardis.

Reede õhtul, kella viie paiku, kihutasime, hiigelpikk meresüst katusel, Võru suunas. Vaja oli viia kajakid Tamula äärsesse parklasse, lunastada ööbimine kohalikus spordikoolis ning viia ka üks auto Võõpsu sadamasse, et järgmisel päeval ei peaks 100 km vastuvoolu, tagasi aerutama. Asjad võtsid piisavalt aega, nii et lõpuks jõudsime uuesti spordikooli vaid veidi enne kella 12 öösel. Aga ega ausalt öeldes varem poleks tahtnud magama minna ka. Kui ma mõne varasema kogemuse põhjal, seoses hommikuse varase ärkamisega varakult magama olen läinud, siis tavaliselt und ei tule ja vähkren tundide kaupa voodis ning olen hommikul hoopis väsinum, kui ma oleksin normaalsel ajal magama minnes. Niisiis kui natuke peale keskööd magama saime, panime omale äratuskellad helisema 5:30-ks, kuna start pidi olema kell 7.

Enne äratuskella helinat käis aga võimlas, kus me ööbisime, selline melu, et kella helinat ei olnud vaja ära oodata. Üritasime pigistada sisse midagi söödavat, aga nii varasel kellaajal ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Niisiis kraamisime oma kodinad kokku ja läksime järve äärde starti, et asjad paati ja selle külge installeerida ning pedaalid jms paika seadistada. Et suuremat osa Tamulast kattis veel viimaseid päevi jääkiht, siis selgus, et start antakse hoopis 5 km kaugemal olevalt Kirumpää sillalt ja kell 7:30. Umbes-täpselt pool tundi pidi võtma Tamulalt rahulikult Kirumpää sillale aerutamine.

Umbes seitsme paiku tõstsimegi Sveniga oma kajaki järvele, istusime ise ka sisse ja hakkasime vaikselt stardipaiga poole kulgema. Esimesed liigutused olid suhteliselt ettevaatlikud ning tunne vägagi ebakindel. Selles suhtes oli hea, et saime viis kilomeetrit rahulikult kulgeda ja aerutamisega natukenegi harjuda. Oli ju läinud suhteliselt palju aega, ilma selliseid liigutusi tegemata. Ma ei kujuta ette, kui oleksime pidanud oma selleaastased esimesed kajakiliigutused tegema üle neljasaja paadiga koos rüseledes ja paadiga, millega me varem polnud sõitnud. Paat tundus aga tõepoolest kiire. Liikusime rahulikult koos mitmete kaasvõistlejatega stardi suunas. Kell hakkas juba lähenema stardiajale ning õige sildki lõpuks paistma. Jõudsime starti suhteliselt õigeaegselt ja pidime stardipauku ootama vaid paar minutikest. Valisime omale sobiva koha ja ootesime õiget aega. Paljud alused jäid aga starti veidi hiljaks, mis oli jällegi hea variant, kuna stardis oli rüsinat sellevõrra vähem. Mitte et seda vähe oleks olnud, aga vast parem ikka.

Ühel hetkel antigi stardikäsklus ja hirmus mulin läks lahti. Vesi vahutas, nagu keev vesi potis. Paate liikus igasuguseid, õnneks valdavalt õiges suunas. Kohe peale starti üritas üks ühene kajak suhteliselt meie ees veidi suunda muuta, aga kuna jõgi oli paate tuugalt täis, sõideti talle paratamatult sisse ja nii jäi vennike, paadinina peaaegu kaldas risti ette. Üks paat sõitis tüübile tagumise otsa peale ja sinnasamma vajusime tagant tulevate paatide mõjul kohe ka meie. Vahetult enne oli tüüp juba jões ujumas. Esimene reaktsioon oli haarata meie paadininast. Jõudsin veel mõelda, et nüüd on korras ja kohe oleme sealsamas härra kõrval vees. Õnneks lasi vend ikkagi kohe ninast lahti ja midagi ei juhtunud. Tõmbasime paar korda aeruga ja olime juba läinud.

Alguses oli asi närviline, aga juba mõne kilomeetriga olukord rahunes ning hakkasid välja kujunema omad tempod. Vaikselt hakkasime aerutamise ja paadiga äragi harjuma. Suhtlesime mööduvate paatide ja nende paatide sõitjatega, kellest ise mööda sõitsime. Kõik olid rõõmsad ja viskasid nalja eesootava distantsi teemal. Esimene vaatepunkt ootas meid Kääpa sillal. Sinna oli stardist 5 km. Vaatasime et liigume umbes tempoga 10 km tunnis. Kääpa sild oli rahvast paksult täis. Kõik ergutasid. Aga mida aeg edasi, seda vähem rahvast sildadel oli. Kui suhtlesime ühe möödaläinud kahese kajaki meeskonnaga eesootavate tammide teemal, arvas arusaadavalt asjatundlik tüüp, et meil saab allasõitudel olema "huvitav". Meie kasutada olev paat olla nimelt V-põhjaga, mis tähendab, et alus on tehtud merel sõitmiseks ja tahab kogu aeg minna otse. Sven tagumiselt istmelt kinnitas, et tõepoolest, nii see on ja pööramine on selle paadiga keerulisem, kui tavaliselt. Samas, nagu hilem nägime, siis laine alust oluliselt ei mõjutanud. Niivõrd kuivõrd seda lainemoodi asja seal jõel üldse tekkida sai.

Esimest korda tuli paadist välja tulla ja alus üle tõsta Paidra veskipaisu juures. Täpselt õigel hetkel, oligi mõnus vahelduseks veidi jalgu sirutada. Kohe maabudes võttis meid vastu Elo, kes pakkus ka lahkesti oma abi varustuse tassimisel. Tänud! Sama tegi ka Anniki, kellelt saime aga ka noomituse naeratuse puudumise kohta. Vabandasime ennast välja sellega, et ootame naeratusega sinnani, kui jõgi muutub veidi huvitavamaks. Kohe peale tammi ta natuke huvitavamaks läkski, kui vool mõnevõrra kiirenes ning jõgi muutus oluliselt käänulisemaks. Siin tuli kohe hästi välja ka seesama tõsiasi, et selle paadi keeramiseks on vaja natuke rohkem asju ette näha. Aga ütleme nii, et meil oli ees veel piisavalt palju kilomeetreid, et asja harjutada. Samas jõe huvitavam ja kärestikerikkam osa algas juba järgmisest, Leevi punktist, nii et mida varem me asja käppa saame seda parem meile. Või siis vähemalt kuivem.

Vahetult enne Leevi punkti möödusid meist rõõmsalt tervitades Soome seiklussportlased Outi ja Heikki. Kohe oli näha, et Soomlased teavad, kuidas kajakiga sõita. Nende tehnikat oli mõnus vaadata, silm kohe puhkas. Üritasin edaspidi nende liigutusi matkida. Vähemalt mulle tundus, et sellest oli ka kasu. Ehkki Elo finišis mainis, et vahe oli ikka sees, oli minu arvates asjast ikkagi abi. Ega see tehnika nii kiirelt saagi kohe sama veatu olla. Leevil oli esimene toitlustuspunkt ning taas kajaki ületõstmine. Kasutasin alustuseks tualettruumi ning sellega seoses tunnen kaasa kõikidele naisterahvastele, kes igapäevaselt seelikuga WC-s peavad käima. Taas tuli fotoaparaadiga Anniki, kes seekord avaldas kiitust, et naeratus vahepeal tekkinud oli ja ütles, et eelmises tassimiskohas olid Reigo ja Mann vaid veidi peale meid olnud. Otsustasime Sveniga nad ära oodata ning koos edasi sõita. Sisustasime aega hernesupi söömisega, aga selgus, et tuli oodata 20 minutit. Tuli välja, et selle sama pööramisega seoses olid Mann ja Reiks viitnud natuke aega ühe puutüvega maadeldes. Õnneks seekord siiski võitjana väljudes.

Edasi ootas meid Jõe kõige huvitavam, kärestikurohkem osa, mida olime juba korra tegelikult sõitnud ka 48 tunni võistlusel kanuuga. Reigo ja Mann panid oma paadi veidi enne meid vette, nii et alustuseks pidime neile järele sõitma. Allasõidud olid tõepoolest lahedad ja sõit muutus kohe tunduvalt huvitavamaks. Paar allasõitu, millele järgnes kurv, eriti Süvahavva, olid paksult täis fotoaparaatide ja kaameratega inimesi, kes lootsid, millal saab aga järgmistest ümberminevast paatkonnast pilti teha. Ütleme nii, et pildistamist ja filmimist neil seal jätkus, aga seekord siiski mitte meie tõttu. Saime kõik allasõidud tehtud suhteliselt valutult ja kahju oli vaid sellest, et nad läbi said, ja algas taas igavam tõmbamine. Nüüd tegi jõgi aga hoolega haake, nii et saime tublisti harjutada ka pööramise tehnikat. Tuleb tunnistada, et saime selle tehnika lõpuks päris käppa, aga pööretes on see alus endiselt suhteliselt aeglane sõiduriist. Isegi läheduses kohatud kanuud liikusid pööretel kiiremini. Samas muidugi sirgetel osadel meie sõidukitele palju vastaseid ei leidunud.

Enne järgmist ületõstmiskohta ja söögipunkti Leevakul oli vastikult pikk aerutamine. Lõpuks muutus istumine juba üsna ebamugavaks. Asendi vahetamiseks istusin vahepeal paadis üks ja siis jälle teine jalg pedaalilt maas. Nii oli veidi halvem kehaga tõmmata, aga vähemalt muutus olemine vahelduseks mõnusamaks. Meenutades, kui ebameeldiv oli Leevilt  Nulgani kanuuga sõita tundsime Sveniga kaasa nendele tugevatele, kes olid otsustanud selle maratoni kanuuga läbi teha. Need on ikka tõsiselt kõvad tegijad. Lõpuks, kui Leevakul paadist välja pidime astuma, oli püsti saada juba päris keeruline. Samas, kui kõndimine juba vaikselt jälle meelde hakkas tulema, oli seda vahelduseks päris mõnus teha. Tegime ka Leevakul kiire supi ning suundusime järelejäänud 24 kilomeetri läbimiseks uuesti paati. Kerge seismispeatus tegi imet ja uuesti paadis istudes oli tõmmata juba päris mõnus. Saime jälle normaalselt tempot arendada. Ehkki Enne Leevakut tundus meile, et tempo on tunduvalt langenud, siis hiljem vaheaegu vaadates tuli välja, et sõitsime kogu distantsi suhteliselt stabiilselt ühe tempoga, vaid 10-20 minutit kilomeetrile langes tempo mõned kilomeetrid enne Leevakut.

Liikusime meie läheduses olevatest paatkondadest üldiselt natuke kiiremini, aga nemad ei teinud jälle supipeatustes erilisi pause. Niisiis mõnest paatkonnast möödusime seoses sellega peale Leevaku punkti uuesti. Arutasime, et jube mõnus oleks, kui Räpinas saaks veel korra paati üle tõsta ja sellega seoses veidi jalgu sirutada. See tundus olevat täpselt õige koha peal, et siis lõpuni hooga ära tõmmata. Sven ei mäletanud eelmisest korrast, kas Räpinas oli vaja paat üle tõsta või mitte. Ja õnneks oli. Anti veel purk Red Bulligi pihku, aga selle jätsime finišis joomiseks. Kaameramees, kes Räpinas aitas meil veidi paati tassida, ütles, et oli kolm tundi Süvahavval filminud ning selle aja jooksul näinud 10 paadi ümberminemist. Põhiliselt olla olnud kanuud.

Üks kaptenimütsiga mehega meeskond, kes meile tasapisi kogu aeg selg ees enne Räpinat vastu tuli, sai Räpinas vahetult enne meid paadi vette panna. Mõtlesime, neist lõpuga mööda tõmmata, aga paadi vette saanud, panid tüübid niisuguse tempo peale, et peale kahte kurvi polnud neid enam nähagi. Mis seal siis ikka, liikusime ikkagi oma tempoga edasi. Ehk veidi kiiremaga kui varem, kuna finiš oli ju ikka lähedal ning olemas võimalus lõpetada Tamulast arvestades alla 10 tunni. Millalgi umbes 6 km enne finišit istus jõeääres üks vanapaar, kus naine ütles meile, et lõpuni 3 kilomeetrit. Selle peale läks meil nägu särama ja tõmme tugevamaks. Püüdsime veel kinni ühe väga väsinud olemisega Leedu ühese kajakiga tüübi. Selgus aga, et 3 kilomeetrit ei olegi nii väga 3. Aga ei hakanud enam tagasi tädile ütlema ka minema. Lõpuks hakkas sild aga paistma ja mõned minutid enne 10 tunni täistiksumist ületasimegi finišijoone.

Tehtud!

Kokkuvõtteks võib öelda, et sai tehtud väga vajalik ettevalmistus selleaastasteks tähtsamateks seiklusspordivõistlusteks. Tehnika arenes kõvasti edasi. Kui nüüd jätkame teatud aja tagant kajakitreeningute läbiviimist on meil seiklustel edasipidi tunduvalt mõnusam. Suured tänud Hillarile suurepärase ürituse eest.

Tulemused.